Friedebert Tuglas 1886 -971
Äärmiselt
mitmekülgne- romaanikirjanik,
kirjandusteadlane , kirjandusajaloolane
ja kirjanduskriitik. 1922. aastal valiti Eesti Kirjanike Liidu
esimeheks, „Looming“ üks juhtides.
Pärit
Tartumaalt Ahia mõisast, isa oli
puusepp . Tuglas õppis Tartus
Treffneri gümnaasiumis (
Mauruse kool). 1905. aasta revolutiooni
sündmustega puutus kokku, võeti kinni ja pidi veetama 2 kuud
vanglas . Seal valmib pikem proosaluuletus
„Meri“,
kuna trellitatud
aknast paistis meri. Peale vanglast vabanemist
lahkub Eestist.
1904 -1914 on
paguluses , enamasti Soomes, kuid rändab
palju. Eestisse saabub tagasi peale 1914 aasta
veebruarirevolutsiooni . Alustab
kirjanduselu organiseerijana.
Rühmitustes „Siuru“ ja „
Tarapita “. Põhielukohaks oli
esialgu Tartu, kuid reisis palju, mille põhjal kirjutas reisikirju.
Olulisemad reisikirjad on Norrast ja Põhja-Aafrikast. Valitakse
Soome kirjanike liidu auliikmeks ja rahvusvahelise kirjandusklubi
„PEN“ liikmeks. Peale riigipööret läheb alguses nõukogude
korraga justkui kaasa. 1941. ilmub
novell „Viimne
tervitus “, mis
on riigivastane ludu.
Plaanib põgeneda kuid jääb füüsiliselt
hiljaks . 1946. sai rahvakirjaniku aunimetuse kuid 1949 kuulutati
kodanlikuks natsionalistiks ja visati kirjanike liidust välja,
lisaks keelustati ka tema looming. Peale 1956. aastal Stalini surma
mõistab
Kongress Tuglase ja paljud teised
kirjanikud õigeks. Tuglas
kolib Tartust Tallinna, Underi endisesse majja. 1970. paneb aluse
omanimelisele novellipreemiale
TEATMEKIRJANDUS: Põhjalik
Kõik kommentaarid