Francisco Vázquez de Coronado y Luján (0)

Francisco Vázquez de Coronado y Luján ( 1510 – 22 September 1554 )
Coronado sündis Salamanca linnas rikka kaupmehe perre. Kuna ta oli peres teine poeg, siis ei saanud ta perekonna vara pärijaks olla. Seepärast läks ta Püha- Rooma keisri Charles V ( Hispaania Charles I) alluva Mehhiko asevalitseja Antonio de Mendoza alluvusse tööle.
Pärast Mehhikosse jõudmist 1535. aastal ta kiirelt tõusis asevalitseja soosingusse. 1537. aastal ta abiellus Dońa Beatriz de Estrada’ga, kes oli Uus Hispaania endise rahandusbossi tütar. 1538. aastal Mendoza määras noore Coronado põhjapoolse Nueva Galicia provintsi kuberneriks .
Kuulsa ja katastroofilise Narvaezi ekspeditsiooni üks viiest ellujääjast, Alvar Nuńez Cabeza de Vaca, ühel hetkel jõudis asevalitseja õukonda juttudega, et ta oli kuulnud seitsmest imelisest linast Cibola piirkonnas kaugel põhjas. Mendoza, kes ärevalt tahtis leida ja vallutada selle väidetavalt kuldse maa, seejärel saatis kirikuisa Marcos de Niza (Marcos Hea ? – niza = nice ing. k) ja de Vaca kaaslase Estevanico põhja seda kohta otsima . Kui Isa de Niza 1939a naases teatades, et ta oli need linnad leidnud, siis asevalitseja Mendez otsekohe pani kokku suure ekspeditsiooni ja määras Coronado seda juhtima .
Veebruaris 1540 algas siis suur ekspeditsioon , kus oli enam kui 230 ratsaväelast, 62 jalaväelast, mitu preestrit ja ligi 1000 indiaanlasest liitlase. Liiguti Compostela piirkonnast siis põhjapoole. Pärast pikka retke läbi Põhja- Mehhiko ja Lõuna- Arizona jõuti sama aasta juulis Zuni hõimule kuuluvasse Hawikuhi külla (pueblo). Isa de Niza ütles, et see ongi see Cibola piirkond, aga teistele ekspeditsiooni tegelastele oli see vaid väike mudaonni küla. Pettunud Coronado siis jagas ekspeditsiooni mitmeteks väiksemateks gruppideks . Üks liikus läände Colorado jõe poole, teine jõudis hopide külla, kolmas läks loode suunas ja jõudis Grand Kanjoni juurde, neljas grupp Hernando de Alvarado juhtimisel uuris ülem Rio Grandet . Talvel Coronado liigutas oma armee Rio Grande juurde ja vallutas tiguexi külad tänapäeva Albequerque piirkonnas.
Nendes tiguexi külades kuulsid hispaanlased rikkast maast põhjas, mille nimi oli Quivira. Kevadel 1541 Coronado siis hakkas liikuma põhjapoole, et seda legendaarset maad leida. Asuti siis liikuma idapoole üle Pecose jõe, sealt keerati põhja poole Llando Estacado poole Texases . Kui ta aga Arkansase jõeäärsesse Quivirasse jõudis avastas ta eest vaid ühe vaese indiaani küla. Ülimalt pettunud oma läbikukkumises ta jättis kolm misjonäri seda piirkonda ristiusustama ja pöördus tagasi Tiguexi poole, kus ta kogus oma järelejäänud väe ja siis hakkas kodupoole liikuma. Tagasi Mehhikosse jõudis ta 1542 aastal. Järgmise kahe kümnendi jooksul hispaanlased lasid peast põhjapoolsete alade vallutused ja keskendusid oma enda Mehhiko arendamisele.
1544 aastal Coronado esitati talle süüdistused kohustuste hooletus täitmises ja indiaanlaste vastases julmuses. Selle tulemusena ta kaotas Nueva Galicia kubernäri koha. Ta naasis Mexico Citysse kus ta teenis linna nõukogu ametnikuna oma surmani.
Francisco Vázquez de Coronado y Luján (1510 – 22 September 1554)
Coronado sündis Salamanca linnas Hispaanias jõuka kaupmehe perre. Ta oli oma peres teine poeg ja seetõttu ei saanud temast perekonna vara pärijat. Siis ta otsustas Uude Maailma õnne otsima minna ja jõudis sinna 1535. aastal olles oma sõbra ja tõusva tähe, Mehhiko asevalitseja Antonio de Mendoza kaaskonnas. Mehhikos ta võttis endale ka naise, Beateiz de Estrada. Neil oli ka viis last.
Coronado oli ka Nuevo Galicia vallutaja ja kuberner . Nuevo Galicia oli Uus Hispaania provintsis loode Mehhikos. 1539 aastal saatis ta munk Marcos de Niza ja Narvaezi ekspeditsiooni ellujääja Estevanico Compostela linnast ekspeditsioonile põhja, New Mexico poole. Kui Marcos de Niza naases, siis ta rääkis tohutuid rikkusi täis kuldsest Cibola linnast ja et Estevanico seal kohalike Cibola linnas elavate zuni hõimu indiaanlaste poolt oli tapetud . Kuigi de Niza ei väitnud end linnas sees käinud olevat, rääkis ta, et linn oli olnud kõrge künka otsas ja et see olevat olnud kullast , ta rääkis ka, et ta nägi Vaikset Ookeani sealt läänes.
Selle jutu peale Coronado kogus endale kokku ekspeditsiooni, millel oli kaks põhikomponenti. Esimene kandis suuremat osa ekspeditsiooni varudest ja liikus Hernando de Alarconi juhtimisel mööda merd . Teine osa sellest ekspeditsioonist liikus de Niza kirjeldatud teed pidi mööda maad.
Coronado ja Mehhiko asevalitseja Antonio de Mendoza olid selle ettevõtmise alla pannud väga suure hulga isiklikku vara. Mendoza määras siis Coronado ekspeditsiooni juhtima. Coronado ülesandeks oli siis leida üles Seitse Kuldset Linna ja nende kuld ära röövida.
1539 aasta sügisel andis Mendoza käsu Melchor Diazile, Culiacani linna komandörile, et too peaks de Niza väidetavaid leide siis otsima ja tõestama minema. Diaz siis novembris asus teele. Chichilticalli varemete juures pöördus Diaz siiski tagasi, sest ta polnud saanud jätkata tänu tugevatele tuultele ja lumele. Seejärel Diaz kohtus Coronadoga, kes polnud veel Culiacanist teele asunud ning rääkis talle, et de Niza väidete uurimised olid seni olnud viljatud ja poldud leitud mingit külluslikku maad. Diazi raport siis kanti ette Mendozale, 1540a. Teisejärgulised kuulujutud Cibola olemasolust vastavat tõele, aga rikaste linnade olemasolu poldud tõestatud ja Coronado soovitas, et ekspeditsioonil olevate meeste kõrvu see jutt jõuda ei tohiks.
Coronado asus siis Compostela linnast 1540a veebruaris teele, kaasas suur ekspeditsioon kuhu kuulus üle tuhande inimese. Liikus ta mööda Sinaloa rannikut põhja kuni jõudis Culiacani linna. Ta täheldas ka, et teekonnal läbitud maa polnud võimeline ülal pidama väga suurt loomade ja sõdurite hulka. Selle peale siis Coronado jagas oma ekspeditsiooni mitmeks väiksemaks grupiks ja ajastas nende edaspidise liikumise nii, et karjatamise maa ja veekogud saaksid taastuda . Mööda liikumisteed siis kindlate intervallidega lasi Coronado püstitada laagreid , et hoida varude toomise tee avatud. Kui luureretked ja planeerimine oli valmis, siis Coronado juhtimisel hakkas esimene rühm sõdureid ratsa ja jala kiirelt liikuma, seejärel pidi ülejäänud osa ekspeditsioonist kindlate intervallidega jupphaaval järgnema.
Coronado lahkus Culiacani linnast 20 aprillil 1540 ja liikus mööda rannikut Sinaloa poole. Maa mida mööda liiguti, oli karm. Siis jõuti Sonora jõeni, mindi üleselle ja liiguti mööda sellekülge peaaegu selle lätteni. Siis liiguti mööda maaala mida nimetati Nexpa’ks (tänapäeva Santa Cruz või Pedro ). Lõpuks jõuti de Niza kirjeldatud Chichilticalli juurde, asub see Lõuna-Arizonas. Seal kandis siis leiti tee kust saadi üle mägede mindud ja maa muutus taas tasaseks. Vahepeal mindi veel üle Väikse Colorado jõe ja liiguti mööda Zuni jõge kuni jõuti Cibola piirkonda (tänapäeva New Mexico). Seal siis sai ta suure pettumuse osaliseks , Cibola polnud midagi de Niza kirjeldatud küllusemaa sarnast. See oli olnud hoopis mitmete zuni indiaanikülade kompleks . Nüüd tahtsid sõdurid de Nizat tema valejutu eest ära tappa, aga Coronado sekkus vahele ja saatis de Niza häbis tagasi Mehhikosse.
Ühel hetkel jõuti Hawikuhi külla (suurim zunide küla, did you know the Spaniards called this village Granada ?), kuhu siis nälgas ekspeditsioon sissepääsu nõudis, indiaanlased aga keeldusid ning otsustati jõuga minna. Toimus ka lahing, kus Coronado haavata sai ning pidi zunide juurde paranema jääma. Vahepeal saadi uut teavet ja saadeti välja mitmeid luureretki.
Üks retk oli Pedro de Tovari juhtida, see läks hopi külade poole, uskudes et seal võib äkki olla see Cibola. Taas indiaanlased keeldusid hispaanlasi edasi laskmast ja hispaanlased pidid taas jõudu kasutama. Pärast seda pidasid allesjäänud indiaani külad nõu hispaanlaste vastu võidelda, aga otsustati seda siiski mitte teha. Üldiselt oli hopide maa sama vaene kui zuni’de oma, aga sealt saadi teada suure jõe (Colorado jõgi) kohta läänes.
Siis moodustati sellest teine grupp, mis naases zuni maaladele ja rääkis Coronadole oma teadasaamistest. Coronado siis moodustas uue retke Garcia Lopez de Cardenase juhtimisel, et leida Colorado jõgi. See ekspeditsioon läks hopide poole tagasi, et kohtuda sinna jäänud rühmaga ja lisavarusid endale teepeale kaasa võtta. Selle retkega jõuti siis Colorado jõe ja Grand Kanjoni juurde (Esimesed Eurooplased Grand Kanjonil).
Pärast seda, kui ei suudetud Grand Kanjonist alla jõe äärde ronida, teatati, et Colorado jõge ei saa laevadega kokkusaamiseks kasutada. On arvatud, et hopid meelega, olles vihased hispaanlaste peale, juhtisid neid Grand Kanjoni poole, kust hispaanlased siis pikema ringiga jõe äärde pääsemiseks liikuma pidid.
Seejärel siis liikus suurem osa ekspeditsioonist edasi järgmiste suurte külade poole, mis asusid Rio Grande ääres New Mexicos.
Ühte külla, Tiguex’i (tänapäeva Albuquerque või Santa Fe juures), pani siis Coronado ka talveks laagri püsti. Talvel tekkis hispaanlastel vastuolusid kohalike hõimudega, mis kulmineerus Tiguexi sõjaga 1540-1541. Selle sõja tulemusel hävitati palju indiaani külasid.
Vahepeal üks kohalik põlisameeriklane, keda Coronado „türklaseks“ kutsus, rääkis talle rikkast maast loodes , Quivirast. Coronado siis otsustas seda otsima minna ja võttis „türklase endale teejuhiks. Liiguti siis Llano Estacados (Texases). Coronado aga hakkas ajapikku türklase siiruses kahtlema ja lasi ta hukata. Järgnevad teejuhid siis juhatasid teda edasi põhjapoole, kuni ta jõudis tänapäeva Kansasesse. Taaskord sai ta pettumuse osaliseks, leides eest tavalised indiaani külad ( wichita hõim), kust kulda üldse ei leitud. Coronado naases siis Tiguexi, kus suur osa ekspeditsioonist oli jäetud. Seal ta saatis mööda veel ühe talve. Kansases tänapäeva Dodge City’s lasi ta pidada ka Põhja-Ameerika sisemaa esimese missa (29 juuni 1541).
Järgmisel aastal sai Coronado korralduse naasta Mehhikosse, et aidata maha suruda Mixtóni ülestõusu (kohalike põlisameeriklaste ülestõus). Mehhikosse läks ta sama teed pidi, kust oli tulnud. Kui ta aga Kohale jõudis, oli mäss juba maha surutud. Vaid sadakond meest jõudis koos temaga tagasi. Kogu tema suur ettevõtmine oli läbi kukkunud, ja ta oli ka majanduslikult pankrotis . Nueva Galicia kubernerina oli ta ametis kuni 1544 aastani.

Exploration of the Colorado River

Three leaders affiliated with the Coronado Expedition were able to reach the Colorado River . The first was Hernando de Alarcón, then Melchior Díaz and lastly Don Garcia Lopez de Cardenas. Alarcón's fleet was tasked to carry supplies and to establish contact with the main body of Coronado's expedition, but was unable to do so because of the extreme distance to Cibola. He traveled up the Colorado river until the river entered the lower half of the Grand Canyon. In this exploration he hauled some supplies for Coronado, but eventually he buried them with a note in a bottle. Melchior Díaz was sent down from Cibola by Coronado take charge of the camp of Corazones and to establish contact with the fleet. Soon after arriving at the camp he set out from the valley of Corazones in Sonora and traveled overland in a north /northwesterly direction until he arrived at the junction of the Colorado River and Gila River. There the local natives, probably the CocoMaricopa (see Seymour 2007b), told him that Alarcón's sailors had buried supplies and left a note in a bottle. The supplies were retrieved and the note stated that Alarcón's men had rowed up the river as far as they could , searching in vain for the Coronado expedition. They had given up and decided to return to their departure point because worms were eating holes in their ships. Díaz named the river the " firebrand " river because the natives used fire brands to keep their body warm in the winter . Díaz died on the trip back to the camp in the valley of the Corazones. Don Garcia Lopez de Cardenas saw the Colorado River from the rim of the South Rim of the Grand Canyon while looking for a route that would connect them with Alarcón's fleet.
The Legend of the Seven Cities
The Legend of the Seven Cities of Gold dates back to the eighth century , when the Moors of Africa conquered Spain for Islam . The archbishop of Porto in Portugual was believed to have set sail with six other bishops and a group of colonists and their cattle and supplies. The Christians reached land , so the story goes , burned their ships so that no one would be tempted to return to Spain, and each bishop built a fabulously rich city. Spanish cartographers had traditionally placed these cities on an island somewhere in the Atlantic , but as more and more islands were explored and no cities turned up, they began to position them at various places on the huge land mass representing the New World—often in North America. There was also an Aztec legend of Chicomoztoc, the Seven Caves, which seemed to give substance to the Spanish hopes.
As these stories circulated as part of the Spanish lore, tales were coming down from the north from Indians who claimed to have seen cities of buildings four and five stories high, decorated with turquoises. When the four forlorn survivors of the Florida expedition of Narvaez arrived in Mexico in 1536, they reported tales of large and powerful villages, four and five stories high. Cabeza de Vaca, one of these survivors, said that the lands he had actually seen were "remote and malign, devoid of resources," but that the Indians in the Sonora valley had told tales of a rich, faraway people with whom they traded.
Two Franciscans, Fray Juan de la Asuncion and Fray Pedro Nadal , who traveled north in 1538 on a missionary journey , were also told of a country where people wore cotton clothes, had many turquoises and knew of larger and wealthier villages than their own.
The first European to enter what is now Arizona was probably Fray Marcos de Niza in 1539.* The viceroy, Antonio de Mendoza, had selected the Franciscan to lead a small party north. Accompanying Fray Marcos was a Negro who was one of the survivors in Cabeza de Vaca's party. This Negro, now a slave of Mendoza, was still called Estevan de Dorantes, after his former master. The party also included Fray Onorato and a number of Piman Indians who had come to Mexico with Cabeza de Vaca. Traveling northward the friar sent Estevan ahead with instructions to send back reports on what he found . According to Marcos' report he went up the Sonora river valley and, after traveling eighty miles across Sonora, reached the San Pedro river. There he found the Indians he called Pintados (because his Pima guides called them Rsarsavina meaning spotted.) As the friar continued for five days down the San Pedro he passed small, poor settlements where some of the people claimed to have seen seven cities where the houses were eleven stories high and decorated with turquoises.
Did you know another significant exploration took place in 1539? Spanish explorer Hernando de Soto became the first European to see the Mississippi River.
Did you know Alvarado and his men were the first Europeans to see American bison ? American bison are sometimes called buffalo .
Maize: A kind of corn grown by the Indians in the American Southwest. Its kernels are hard and many-colored. It grows well in the hot, dry climate of the American southwest. The Zuni Indians lived in the American Southwest. They ground up the maize to make flat cakes. Did you know the Spaniards called these tortillas?Francisco Vázquez de Coronado y Luján (1510 – 22 September 1554)
Allar Pajumägi
AJ-21
Kasutatud Kirjandus:
http://www.win.tue.nl/~engels/discovery/coronado.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Francisco_Vasquez_de_Coronado
http://www.answers.com/topic/francisco-v-squez-de-coronado
http://www.s9.com/Biography/Coronado-Francisco-Vasquez-De
http://www.floridahistory.com/coronado.html