Eesti esimene üldlaulupidu (1)

Eesti Esimene Üldlaulupidu
1986. aasta rahvusteadvuse uurimus Eestis oli tõenäoliselt esimene, kus selgus rahvuse hinnang oma olukorrale tervikuna . Selgus et Eestlased pole oma olukorraga rahul, ja see ka üha halveneb, teised rahvused on siin elades omadega väga rahul ja edaspidi läheb neil veelgi paremini. Samas ka Eesti poliitika ei julgenud seda endale veel tunnistada. Nii aga näitavd et uurimusandmed, võõras rahvuskeskonnas nõrgeneb eestlastel mitte ainult rahvusprobleemi teravus , vaid ka etniline identifikatsioon. See viib rahvusliku pessimismi tekkimiseni ja rahvusteadvuse nõrgenemisele.
1986.–87. aastal algas Eestis nii nimetatud fosforiidikampaania. Moskva keskametkonnad kavandasid Kabala- Toolse fosforiidikaevanduste rajamise, mis oleks ohtlikult reostanud kogu Virumaa looduse ning põhjavete kaudu mõjutanud suurt osa Eestimaast. Üle Eesti veeres protestilaine ning massiliselt koguti allkirju kaevanduste vastu. 1987. aasta juunis vanalinna päevade ajal kogunesid vabameelsed noored õhtuti salaja lauluväjakule laulma. Aasta hiljem võtsid Vanalinna päevade korraldajad ning lauluväljaku toonane perenaine Rita Mägar kes võttis öölaulupidude korraldamise enda kanda. Kolmandal või neljandal lauluööl kogunes Lasnamäe veerule tohutu suur inimmass. Nad nad olid korraks tummaks jäänud ning vaatasid hirmuga üle õla,et kas Lasnamäe on äkki ärganud ja tuleb väljaku laulvale rahvale kätte maksma. Hirm haihtus kohe, kui said teada, et tegu on lauluhuviliste, mitte ründajatega. Meenutab pöördelistel öölaulupidudel eestlasi vabaks laulnud ansambel Rodeo.
17. juunil 1869. aastal tekitasid talupojavankritel saabunud lauljad suviselt vaikses Tartus rohkesti elevust. Lauljate rühmi nähti imetlemas 1848. aastal Barclay de Tollyle püstitatud mälestussammast ja jutlemas raekojaplatsil. Raekoja uhke hoone on seal seisnud juba aastast 1786 ja pidupäevaks oli ta dekoreeritud rikkalikult lippudega.
18. juuni oli laulupeo esimene päev ning algas vara. Juba kell 6 varahommikul mängisid Väägvere ja Tsooru pasunakoorid Jaani ja Maarja kiriku tornis koraali. Kella 9 ajal kogunesid lauljad “Vanemuise” seltsi maja juurde Tähe tänavas, et rongkäigus minna Tähe ja Tiigi tänavat pidi Maarja kirikust mööda Toomeorgu. Tiigi tänaval möödusid lauljad ka majast, kus elas 1868. aastast laulupeo asepresident J. W. Jannsen oma perega . Kell 10 aeg hakkas Toomeorus, Toomkiriku varemete kõrval avajumalateenistus. Kell 4 pärast lõunat algas vaimulik kontsert saksa seltsi “Ressource`i” aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas ning kuhu aastal 1959 . püstitati mälestusmärk tähistamaks I üldlaulupidu.
Lauljad liikusid peoplatsile läbi linna rongkäigus. Seal, majas nr 14 oli elanud Jannsenite pere 1865. aasta suvest kuni 25. maini 1868. aastani. Selles majas on Lydia Koidula ilmselt kirjutanud oma luuletused “Sind surmani1” ja “Mu isamaa on minu arm”. Need laulud olid ka järgmisel päeval kontserdi kavas..
19. juuni oli laulupeo teine päev mis algas ilmaliku kontserdi peaprooviga Tartu ülikooli ratsamaneežis. Ka sel päeval liikusid lauljad rongkäigus läbi linna “Ressource´i” aeda . Kuigi kogu kontserdi ajal sadas meeldivat vihma, ei lühendatud kontserdi kava ning kõik 15 laulu kuulati ära õige armsalt . Õhtul oli hoolimata jätkuvast vihmasajust suur pidusöök peoliste auks “Vanemuise” aias.
20. juunil ehk laulupeo kolmandal päeval, oli taas päikesepaisteline päev. “Ressource´i” aias laulsid hommikupoolikul koorid eraldi, vahelduseks mängisid Väägvere ja Kärkna pasunakoorid. Kell 2 pärast lõunat algas “Vanamuise” aias võistulaulmine. Esikoha võitis Tallinna “Estonia” seltsi meeskoor.
Pidu oli lõppenud. Külalised hakkasid lahkuma : “Vanemuise” selts saatis “Estonia” seltsi meeskoori lehvivate lippudega Tallinna maanteeni.
Peale selle on ka veel inimesi kes meenutavad esimese laulupeo kohta oma helgemaid ja kurvemaid meenutusi esimesest laulupeost ja ka järgnevatest pidudest…
Heinz Valk meenutab “Kõik see, mis lauluväljakul toimus, oli romantilist vabadusvõitlust parimal kombel täis. Öösel pandi üleval laulukaare servas põlema prožektorid, need valgustasid rahvamassi. Soe valge suveöö kõigi oma mõjude ja meeleoludega. Voogavad sinimustvalged lipud, siia-sinna liikuv ja õõtsuv rahvahulk. Mäletan, taevas tiirles kogu aeg kümnete ja kümnete kaupa valgeid kajakaid, mis andis minu kunstnikusilmale erilise väljenduslikkuse.1988. aasta “laulva revolutsiooni” kulminatsiooniks kujunes 11. septembril Tallinna l Rahvarinde poolt korraldatud umbes 300 000 osavõtjaga suurüritus “Eestimaa laul”, kus nõuti avalikult Eesti iseseisvuse.
2. ja 3. juulil 1994 kogunesid tuhanded lauljad Tallinna Lauluväljakule laulupeole, tähistamaks 125 aastat kestnud peotraditsiooni, ja seda juba vaba rahvana. 1994. aasta suvel korraldati eesti üldlaulupidu kahekümne teist korda ja sedapuhku erakorraliselt kahes linnas - Tartus ja Tallinnas. Kuna mõlema peo ülesehitus ja sisu oli omavahel seotud ja põhimõtteliselt sama, võib neid käsitleda ühe peo kahe osana . Tartus, kus olid toimunud esimesed neli üldlaulupidu, laulis sel suvel ligikaudu 16 000 lauljat publikule, kelle arv ulatus 70 000-ni, Tallinnas laulis ühtekokku 25 000 esinejat 100 000 pealtvaatajale. Mõlemas linnas toimus pidu lauluväljakul. Kooride poolt esitatud repertuaar koosnes enamasti koorilauludest, lisandusid mõned rahvalauluseaded, suur hulk laule oli populaarsete koorilauludena tuntud peaaegu sada aastat.
(1998) üldlaulupeo kunstiliseks juhiks sai Ants Soots. Üldlaulupeo direktsioon kuulutas välja ideekavandite konkursi, kuhu esitas oma variandi ka EMA dirigeerimise osakond . Töögrupis tuli Ene Üleoja mõttele, et seekordse laulupeo märksõna võiks olla Kalevipoeg. See saigi edasise töö aluseks. Idee ei tähendanud, et lauldakse ainult "Kalevipoja" tekstidele loodud laule, olulisem oli "Kalevipoja" sõnum. See ongi ju mõte, mis annab meile julgust , tuge, usku ja tahet paremaks saada.
Teine moment, millest toimkond lähtus, oli laulupeo traditsiooniline, väljakujunenud kooslus . Ajaloos on olnud ka erandeid , kuid enamasti on pidu rajatud siiski koorilaulule. Et näidata mitmekülgsemalt meie heliloomingut ja esinejapotentsiaali, rakendati laulupeo esimese päeva programmis kõiki kutselisi sümfooniaorkestreid ja koore ning sõltuvalt teosest veel muidki koosseise ja soliste. Esitamisele tulid Elleri " Kodumaine viis", Lüdigi " Koit ", Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", Härma "Veel kaitse, kange Kalev", Läte "Laul rõõmule" ja Eino Tambergilt tellitav laulupeokantaat. Professionaalse muusika plokist on valiku hulgas rida Kreegi teoseid, Tobiase "Sanctus" " Joonase lähetusest", Lüdigi avamäng "Jaaniöö", Aava "Sõdalaste koor" ooperist "Vikerlased", Eugen Kapi "Mõõkade tagumine " balletist "Kalevipoeg", Ernesaksa kõrtsistseen "Tormide rannast"
Laulupidu kui rahvapidu loob kommunikatiivse situatsiooni, mis kõiki osavõtjaid aktiivselt kaasab, võimaldades osalemise ja esitamise kombinatsiooni ühiskondlikus kontekstis. Rahvapeol osalemise üheks motivatsiooniks on sotsiaalne interaktsioon , mille kaudu selgitatakse ja korraldatakse mitmesuguseid suhteid. Rahvapidu sisustavad tegevused peegeldavad antud kogukonna huvisid, luues seega võimaluse konkreetse etnilisuse väljendamiseks, millega kaasneb eneseteadvuse tugevdamine, poliitiline aktsioon ja ühiskonna elujõu kinnitamine. Rahvapidu toetab kogukonna taasloomist ja korraldab kogukonna elu, see tugevdab rühma identiteeti ja tema võimet enda huvides tegutseda, aidates kaasa sotsiaalsete probleemide artikuleerimisele. Rahvapeo sõnumid puudutavad rühma ühist kogemust ja selle kogemuse mitmetasandilist interpretatsiooni. Rahvapidu koondab kogukonna kokku, pakkudes pilti nii ühiskonnast kui indiviidi rollist selles. Laulupeo toimumise ajal kogetakse taassulandumist ühiskonda laiemalt, samastumist oma rahva, tema ajaloo ja kultuuripärandiga. See kultuuriline etendus on ühtlasi kollektiivne ühiskonnas, lugu meist endist. Kuna koorilaul on Eestis kujunenud massiharrastuseks, siis on päris loomulik, et eestlase jaoks seostuvad sõnad "rahvas" ja " laulmine " mõistega " laulupidu " ka käesoleval laulupeoaastal 2009.