Elu keskaegses linnas (2)

Elu keskaegses linnas polnud sugugi nii lihtne nagu me arvame. See erines paljuski tänapäeva elust.
Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis on vahe tohutu suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats , kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Veel oli linnas raekoda , mis oli linnanõukogu hoone ja ka hospitalid ehk hoolitsusasutused, kus põetati haigeid. Levinumad haigused keskajal olid leepra ehk pidalitõbi ja tuberkoloos. Linna elu juhtis linna- nõukogu ehk raad ja selle liikmeks said ainul jõukad linnaelanikud, tavaliselt kaupmehed . Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik suuremad linna tänavad. Enamasti elas keskaegne linn üle mitut kasvujärku. Kui võeti nõuks linna laiendada ja uusi müüre ehitada, jäeti linna ka vaba maad (peamiselt elanike peenarde jaoks). Sageli tekkis aga üsna pea vajadus uusi hooneid ehitada ja siis kasutati ära needki alad. Keskaegse linna turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone – raekoda. Turuplatsi serval võis näha veel paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist, mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid.
 
Raad ja raekoda
Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad. Selle liikmeskond koosnes tavaliselt jõukatest linnakodanikest, enamasti kaupmeestest. Nende otsustada olid kõik linnaelu puudutavad asjad, alates tähtsatest lepingutest ja lõpetades näiteks naiste kleitide lubatava pikkusega.
Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast.. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.
 
Käsitöö keskaegses linnas
Keskaegne käsitöö erines oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud nägema suurtes vabrikutes ja tehastes . Kõige suuremaks erinevuseks oli see, et puudusid masinad. Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi.
 
Käsitöömeister
Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees . Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise tee õpipoisist selliks ja alles siis võis ta saada meistriks. Õpipoisiks sai mehehakatis juba varases nooruses. Selles ametis tuli tal teha kõige lihtsamaid töid ning aidata peremeest ka igapäevastes toimetustes. Selli elu oli juba veidike kergem. Tema oli meistri paremaks käeks. Kuid selligi õpiaeg kestis palju aastaid. Terasemad poisid võisid ameti selgeks saada ehk üsna kiiresti. Kuid see ei teinud neist veel meistrit. Oma töökoja rajamine tähendas seda, et sul pidid olema oma tööriistad ja tööruumid. Kuid mis kõige tähtsam: tuli valmistada meistritöö, millega ametissepürgija pidi tõestama oma sobivust. Otsustajateks olid teised, juba vilunud ja kogenud meistrid. Alles siis, kui meistritöö oli tasemel ning tööriistad ja – ruumid olemas, võis alustada töötamist meistrina.
 
Tsunftid ja tsunftikord
Meister töötas oma töökojas koos õpipoiste ja sellidega. Kuid ühe ala meistreid oli linnas tavaliselt palju. Neil olid ühised huvid ja ühised mured. Sellest tingituna hakkasid ühe ametiala käsitöölised koonduma ühingutesse, sest neil oli niiviisi kergem oma huvide eest seista. Niisuguseid käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid, nimetati tsunftideks. Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel.
Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud, millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt . Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama .
 
 Linnakodaniku kodu
Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused : kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu.Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi. Majad asusid lähestikku ja tavaliselt olid need puust, ka tänavad olid kitsad ning seetõttu levisid tulekahjud. Tulekahjude vältimiseks hakati maju ehitama kivist ja iga pere kohustuseks oli hoida majas pang täis vett ning ehitati ka tornid, mis kontrollisid, ega kuskil ei põle ning kui kuskil tossu nähti, saadeti kogu linn appi. Kõik, mis majapidamisest üle jäi, solk ja praht , visati tänavale. Tavaliselt olid majad 2-3 kordsed . Esimesel korrusel asus töökoda, teisel olid eluruumid ja kolmandal korrusel oli panipaik või ladu. Korruste jaotus oli selline, sest paljud inimesed olid käsitöölised ning töötati ja elati ühes majas. Majast puudus kõik, mis tundub praegu hädavajalik: kraanivesi, keskküte, elektrivalgustus jms., diivanist ja televiisorist pole mõtet rääkidagi. Mööbli rohkus ja iludus sõltus peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset - söögilaud ning voodi. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud .
Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit..
Linnade tekkimine:
Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma . Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi – kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine.
Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt.
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele.

Linnakodaniku söögikombed

Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones.
Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga . Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega . See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale. Laua ääres oli täis suuga rääkimine keelatud. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada . Noaga hammaste torkimine oli keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt, et igaühel oleks talle vääriline koht.
Majandus ja kaubandus:
Linnade kujunemine oli naturaalmajanduse lõppemise tulemus ning seetõttu otseses seoses kaubanduse edenemisega. Ühest küljest muutusid linnad keskusteks kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor - ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ega olnud seetõttu sobiv suurte kaubakoguste vedamiseks pikkade vahemaade taha.
Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd - Vahemeri ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest sealtkaudu toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Idast veeti Euroopasse sisse maitseaineid: pipart , kaneeli, muskaati, vürtsi jm. Kuna Idamaine käsitöö oli peenem ja tehniliselt teostuselt kõrgemal arengutasemel kui Euroopa oma, tarbisid Euroopa jõukamad kihid hea meelega idas valmistatud kangaid , väärismetallist nõusid ja nipsesemeid, peenelt töödeldud ja kaunilt kujundatud, kuid tugevaid relvi .
Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millistest olulisemateks olid Veneetsia, Genova (Genau), Pisa , mis võitlesid omavahel tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast. Puhuti toimusid kaubandustülide tõttu tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ning tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ning kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed, kes maitseaineid euroopa kaupmeestele vahendasid mitmesajakordset kasumit. Samal ajal oli see aga ka jõuks, mis XV sajandi II poolel Euroopa meresõitjate pilgud Atlandile pööras. Suure Maadeavastuse põhjuseks oligi vajadus leida otsetee rikastesse vürtsimaadesse ja maadesse, kust oleks võimalik leida kulda ja muid rikkusi, millest Euroopa suurt puudust tundis. Tõsi, see tõi kaasa mereteede ümberpaiknemise Atlandile ning Vahemereäärsete kaubalinnade hääbumise.
Läänemerekaubanduses mängis olulist rolli XII sajandil kujunenud Hansa Liit. Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159 . a. rajatud Lübeck. XII sajandi lõpuks ongi Hansa kujunenud kaupmeeste liidust kaubalinnade liiduks. Pärast Liivi- ja Eestimaa ristiusustamist läks kogu Läänemere kaubandus Hansa Liidu kontrolli alla. Hansakaupmeeste peamiseks huviobjektiks oli Venemaa, kus oli võimalik hankida mitmeid Euroopas vajalikke ja hinnatud tooraineid: vaha, lina, kanepit, aga ka mett (suhkur puudus), hõbedat, kasetohtu ja karusnahku. Venemaale veeti Euroopast veini, kangaid, metallitooteid, metalle , Skåne heeringaid ning soola. Venemaa kaubanduses omandasid olulise koha Hansa Liitu kuuluvad Vana- Liivimaa linnad: Riia, Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu. Läänemere kaubanduses osalesid ka Madalmaade kaupmehed, kes käisid Tallinnas teraviljaga kauplemas. Hansa Liidu hiilgeajastuks oli XIV sajand, mil Hansaga pidid arvestama ka kuningad. 1367-1370. a. saavutas Hansa võidu sõjas Taaniga, mille tulemusena Hansa sai Lääne- ja Põhjamere kaubanduse täielikult enda kontrolli alla. Eri aegadel ühendas Hansa enam kui 160 kaubalinna, tõsi küll, eri aegadel, korraga polnud hansalinnu rohkem kui sadakond. Hansa kõrgperioodil kontrollis liit kogu Lääne- ja Põhjamere kaubandust. Peamise Hansa kaubatee üks ots asus Novgorodis, teine Lodonis. Marsruut kulges järgmiselt: Novgorod -Tallinn-Visby-Lübeck-Hamburg-Brügge-London. Paljudes linnades, mis Hansasse ei kuulunud (näiteks ka London, Brügge ja Novgorod) paiknesid liidu kaubakontorid. Neist tuntuim ongi Novgorodis paiknenud Peetriõu. Hansa hävis XV sajandil, seoses kaubateede ümberpaiknemisega Suure maadeavastuse tagajärjel ning seoses Liivi sõjaga, mis sulges Hansale Venemaa turu.
Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust .
Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid , kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud.
Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada.
Ristisõjad:
Kristlik õpetus keelab tappa. Ometi oli Rooma riigi lagunemise järel kujunenud ristiusuline euroopa pideva verevalamise tallermaa. Kust tekkis mõte, et verevalamine on õilis ja jumalale meelepärane, selle üle on palju vaieldud. Kui hoolsasti otsida, võib sellele õigsust leida ka piiblist.
Seldžukkide kallaletungi oht tegi ärevaks ka Bütsantsi valitsejad . Imperaator Alexios I pöördus sõjalise abi saamiseks läänekiriku poole. Paavst Urbanus II ei jätnud võimalust abi kasutamata. Ida- ja läänekiriku kiriku vahekord oli pinev . Nüüd avanes läänekirkul võimalus oma üleolekut näidata. Paavsti juhtimisel pidid Euroopa feodaalid vabastama Jeesus Kristuse haua. 1095. aastal Lõuna-Prantsusmaal Clermontis koos olnud kirikunõukogul pidas Urbanud II kõne, mille mõju ühiskonnale oli tollal ettearvamatu . “ Prantslased ! Lõpetage omavahelised tülid. Paljastage oma mõõgad ja pöörake need Jumala vastase vastu. Teile tasutakse nii maa peal kui ka taevas! Jumal soovib seda!
Esimene ristisõda( 1096 -1099)
Vastukaja paavsti üleskutsele olid tormilised. Lootus leida paremat elujärge nii siin ilmas kui ka taevas pani liikuma laiad rahvahvahulgad. Juba 1096. aasta varakevadel läksid kümned tuhanded prantsuse ja saksa talupojad teele Pühale Maale. Liiguti läbi Ungari, Bulgaaria , Kreeka ning 1096. aasta suvel jõuti Konstantinoopolisse. Näljased ja vägivallatsevad talupojad tekitasid kohalikes õudu. Et vältida hullemat, toimetas keiser nad kiiresti üle Bospo­ruse väina. Seldžukid piirasid retkelolijad ümber ning hävitasid nad peaaegu täielikult. 1096. aastal asus teele ka feodaalide vägi, kokku 5000 rüütlit ja 30 000 jalameest. Kuid see vägi ei olnud ühtne. Aastavahetuse paiku hakkasid üksikud feodaalide sal­gad jõudma Konstantinoopoli alla. Läänest tulnud sõja­mehed ei pidanud end Bütsantsi südames kuigi rüütelli­kult ülal. Keiser Alexios I-I oli nendega raske toime tulla. Ometi suutis ta ristisõdijatelt välja meelitada lubaduse, et türklaste käest vabastatud maad tagastatakse keisrile.Jeruusalemma vallutamine võttis aega. Alles 1099. aasta juulis, pärast viienädalast piiramist vallutati püha linn Jeruusalemm . Tapatalgud, mille ristisõdijad seal kor­raldasid, olid tohutud. Ei halastatud kellelegi. Ainuüksi peamošeestapeti 10 000 inimest.
Teine ristisõda(1147-1149)
XI sajandi lõpul Esimese ristisõjaga saavutatud edu ei püsinud kaua. Peagi õnnestus seldžukkidel osa kaotatud aladest tagasi võita. 1144. aastallanges nende kätte ristiusuliste rajatud Edessa krahvkond. Lääne-Euroopale oli see raske löök. Tuli hakata jälle tegema kihutustööd, et võtta ette uus ristisõda.Uue ristisõja hingeliseks eestvedajaks tuli Bernard Clair­vaux'st. Ta põhjendas Teise ristisõja kor­raldamise vajadust. Püha Bemardi üleskutsetele vastati pea kogu Euroopast. Kaks tolle aja kõige võimsamat valitsejat ­Prantsuse kuningas Louis VII (loe: luii) ja Saksa kuningas Konrad - otsustasid ka ise minna Pühale Maale ristisõtta.Ometi hakkas asi juba alguses viltu vedama. Püha Bemardi üleskutsetes räägiti sellest, et ristisõdu paganate vastu võib pida­da ka Euroopas. Põhja-Euroopa valitsejad eelistasidki pöörata oma relvad ristimata lääneslaavlaste - vendide - vastu, kes ela­sid Elbe jõest idas.Teel Pühale Maale tuli ristisõdijatel kogeda äärmist vaenulik­kust. Ristisõdijate lähenedes suleti linnaväravad nagu katkutõ­biste ees. Pettunud Palestiinasse pürgijad vastasid sellele ümb­ruskonna rüüstamisega. Ei halastatud isegi kloostritele. Ka Konstantinoopolis suhtuti neisse sõdalastesse suure umbusu ja lausa avaliku vaenuga. Läbi häda lõpuks Väike-Aasiasse jõudnud ristivägi sai islamiusulistega võideldes häivatava kaotuse osaliseks . Kroonitus pead pöördusid tohutuid kaotusi kandud väega koju tagaso. Kapüha Bernardi kui Teise ristisõja eestvedaja kohta öeldi Euroopas kibedaid sõnu. Ta oli sunnitud toetust otsima paavstilt.
Kolmas ristisõda( 1189 -1192)
Kuulsusetult lõppenud Teine ristisõda kahandas läänemaailma huvi Püha Maa saatuse vastu. Järk-järgult ahenesid ka sealsed ristiusuliste valdused . Eriti jõudsalt edenes islamiusuliste vastu­pealetung Süüria väepealiku Saladini juhatuseL 1187. aastal lan­ges üks ristisõdijate tugipunkt teise järel islamiusuliste kätte. Oktoobris 'alistus ka Jeruusalemm. Kirikutelt võeti maha ristid ja asendati islami usu tunnustega.Püha linna langemine oli läänemaailmale ähvardavaks mär­giks. Jälle õhutas paavst relvi haarama ning nendega valeusulis­te vastu minema.Kõikidest ristisõdadest oli kolmas kõige esinduslikum. Risti­sõdijate väge juhatasid Saksa-Rooma keiser Friedrich Barbaros­sa, Inglise kuningas Richard Lõvisüda ning Prantsuse kuningas Philippe II Auguste . Keiser Friedrich liikus Pühale maale maa­teed pidi. Juba üle kuuekünmeaastasele keisrile said rasked tee­olud saatuslikuks. Nimelt uppus ta üht Antiookia mäestikujõge ületades.Meretee valinud inglased ja prantslased jõudsid suuri kaotusi kandes Jeruusalemma alla, ent vallutada seda ei suudetud. Saladini leeriga lepiti kokku, et palverändurid võivad püha linna külastada.Kolmas ristisõda lõppes kristlastele moraalse kaotusega. Sõl­miti ju valeusulistega kokkulepe.
Neljas ristisõda(1202-1204)
Neljandaks ristisõjaks nimetatud retke Pühale Maale korraldas paavst Innocentius III. Veneetsia kaupmeestega lepiti kokku, et need viivad ristisõdijad kohale. Veneetslased esitasid aga tingi­muse: ristisõdijad peavad aitama vabaneda kaupmehi kimbuta­vatest mereröövlitest. Nõnda vallutati mereröövlite pesaks ni­metatud Zara linn, kus valitsevaks usuks oli katoliikius. Veneets­lased suutsid seejärel ristisõdijaid veenda, et pole vahet, kas sõdida Pühal Maal või hoopis Konstantinoopoli vastu. 12. aprillil 1204. aastal vallutatigi tormijooksuga Konstantinoopol. Linna laastamine oli julm ja Bütsantsile hukatuslik . Soov pidada risti­sõdu Idamaades hakkas seejärel vaibuma. Euroopa avastas enda jaoks peagi teisi rahvaid, kelle vastu mõõga ja ristiga minna. Nende hulgas olid ka meie, eestlaste esivanemad.
Laste ristisõda
Võitlusest uskmatutega innustusid isegi lapsed. Usuti , et kuna lapsed pole veel jõudnud Jumalale meelevastaseid tegusid korda saata, siis on Jumal nende vastu armulisem ja aitab neil püha hauda tagasi võita. Aastal 1212 toimus Laste ristisõda. Mituküm­mend tuhat last nii Prantsusmaalt kui ka Saksamaalt asus teele Pühale Maale. Paraku lõppes nende ettevõtmine üsna kurvalt : sihtpunkti ei jõudnud neist keegi, suur osa sattus pettuse läbi kaubaks orjaturule, osa hukkus raskel teekonnal. Ainult väike osa lastest jõudis lõpuks tagasi koju.
Ordurüütlid
Tavalisest rüütlist erines ordurüütel selle poolest, et ta oli andud mungatõotuse. Ta ei tohtinud rajada perekonda ja pidi kogu oma vaga elu pühendama võitlusele valeusuliste ja uskumatutega. Orduvendade elu oli korraldatud väga rangete reeglite järgi ning neist oli võitluses paganatega ja teisreusulistega palju kasu. Vaimulikke rüütliordusid võib pidada omamoodi ristiusu kaardiväeks.
Kokkuvõtte ristisõdadest
Ristisõjad ei saavutanud Püha Maaga seotud eesmärke. Ometi avardasid need sõjad eurooplaste maailmapilti. Tihenes kaubavahetus Iamaadega. Enne ristisõdu olid Vahemerel võimutsenud araablased ja bütsantslased, nüüd aga läksid ohjad Euroopa, peamiselt Itaalia kaupmeeste kätte.
Kirik ja keisrivõim:
Keskajal usuti, et Jumal on maailma kõik juba ammu paika pannud nii nagu tarvis ja selle muutmine tähendaks Jumala tahte vastu astumist . Kogu ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Esimene seisuv oli vaimulikud ja nad pidid hoidma sidet jumalaga ning kõigi eest palvetama. Kõrgeimaks vaimulikuks Lääne-Roomas peeti Rooma paavsti. Talle allusid kõik vaimulikud. Aadlikud oli teine seisus. Nemad pidid ristirahvast kaitsma ja ristiusu eest võitlema. Aadlikud esindasid ilmaliku võimu. Neist kõrgeim oli keiser. Kõik ülejäänud ehk siis lihtrahvas moodustas kolmanda seisuse, kellel tuli kogu ühiskonda tööga ülal hoida. Iga inimene teadis oma kohta. Ka siis, kui elu oli raske, ei kiputud nurisema. Usuti, et Jumal on nii määranud, siis on see ka hea. Rahulolematus tekkis aga siis, kui ühiskonnas leidsid aset muutudes , mida ei suudetud omaks võtta. Näiteks leppisid talupojad oma koormistega, aga tegid mässu nii mõnigikord, kui seda muuta taheti. Keskajal usuti, et maailmas käib pidev võitlus hea ja kurja vahel. Aga hea ja kuri ei ole võrdsed jõud: headust kehastab kõikvõimas Jumal, kurjust aga saatan, kelle nimi on Lucifer. Ta oli pagendatud ingel. Saatan elas põrgus ja Jumala elupaik oli taevases paradiisis. Saatanal oli ka käsilasi, keda kutsuti deemoniteks. Patt oli jumalale meelevastane tegu, mida teha ei tohitnud. Keskajal peeti oluliseks seda, mis saab pärast surma. Need, kes olid olnud oma eluajal vooruslikud ja ausad ootas paradiis , kurje ja patuseid inimesi aga piinlemine põrgus. Arvati, et erinevalt elust on piinad põrgus ja mõnu paradiisis igavene . Neid, kes küll patustasid, kuid polnud end veel siiski täiesti kurjusele ära andnud, ootas puhastustuli . Seal tuli kannatada, kuni patud lunastatud, et siis puhtana jumala jalge ette ilmuda ja paradiisi pääseda. Pattude lunastamiseks käidi palverännakutel. Põhilised kohad selle jaoks olid Rooma, Sant Jago de Compostella klooster Itaalias, Palestiina ja Jeruusalemm. Palverändur pidi olemavaene, alandlik ning rõhutatult tagasihoidlikus riietuses. Palve rännakule mindi pattude lunastamiseks, kodukohas autoriteedi tõusmiseks, feodaalkoormisdeast vabanemiseks ja tunti huvi Idamaakaupade vastu. Kasu said palverännakutest araablased ja türklased-seldžukid, kelle valduses oli tol ajal Palestiina, lasid kristlasi mõõduka mõõduka tasu eesta Jeruusalemma.
Mõisted:
Bürgermeister-rae juhatuse liikme nimetus
Gild -kaupmeeste või tsunftide ühendus. Eestis on kaupmeeste ühendustest tuntuimad Tallinnas tegutsenud Suurgild ja vallalisi kaupmehi ühendanud Mustpeade Vennaskond. Käsitööliste gildidest on tuntumad Tallinnas tegutsenud Kanuti gild (sakslased), Oleviste gild (eestlased) ja Toomgild ( Toompea käsitöölised)
Hansa liit-Põhja-Saksa ja Läänemere kaupmeeste ning kaubalinnade liit
Leepra-pidalitõbi
Linnafoogt-maahärra esindaja linna rae juures
Oldermann-tsunfti või gildi vanem, kes valiti tavaliselt ametisse kolmeks aastaks.
raad ehk magistraat-linnade kõrgeim võimu- ja kohtuorgan, linnanõukogu
seek-pidalitõbiste varjupaik
Skraa -(rae poolt kinnitatud) tsunfti põhikiri
Sündik-linnajurist
Tsunft-ühe käsitööala meistrite ühendus.
Ristisõda-lääne kirstlaskonna sõjakäik kiriku vaenlaste vastu
Saatan-kurjuse kehastus
Deemon-kuri vaim, saatan käsilane
Nõid-inimene, kes on asunud saatana teenistusse
Patt-jumalale meelevastane tegu
Paradiis-taevalik jumalariik
Põrgu-saatana elupaik
Viimane kohtpäev- jumalik kohtumõistmine maailmalõpu aegu
Reliikvia-Kristuse või pühakutega seotud säilmed või esemed
Raekoda-hoone, kus toimusid linnavalitsuse istungid