Ristisõjad (2)

RISTISÕJAD
Mida nimetatakse ristisõdadeks ?
Ristisõjad ehk ristiretked olid sari sõjakäike 11.–13. sajandil ( 1096 -1270 ), mis olid enamasti paavsti poolt organiseeritud. Ristisõdade algne eesmärk oli Püha Maa vabastamine muhamedlastes, mida katoliku kirik soovis, kuid osa ristisõdu olid suunatud eurooplaste vastu, näiteks Neljas ristisõda rüüstas Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu ja ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu.
Ristisõdade põhjused.
Lääne-Euroopas oli palju maavaldusetta rüütleid, kes lootsid saada maad ning kelle lpolnud rahu ajal väärilist tegevust.
Kristlaste kõige püham paik, Kristuse surnukeha oletatav asupaik ja ülestõusmiskoht oli türklaste kätte langenud ja need ei lubanud sinna enam palverändureid. Türklased (seldžukid) hakkasid neid kristlasi kiusama , kes tahtsid pühad maad külastada. Tihti rööviti ning tapeti neid. Püha Maa vabastamine muutus siis juba usuliselt vajalikuks.
Rooma paavstid tahtsid oma võimu all olevat ala suurendada idapoolsete riikide arvel, milleks oli saabunud soodne aeg. Büstantsi keisririigi olukord oli muutunud välisvaenlaste tõttu üsna täbaraks : põhjast ründasid petšeneegid, läänest käisid rüüsteretkedel normannid , lõunast ähvardasid türklased-seldžukid. Keiser Alexios I oli Rooma paavstilt võitluseks seldžukkide vastu juba korduvalt
abi palunud ning lubas vastutasuks isegi Lääne- ja Ida-Rooma kirikute ühendamist. Loomulikult ihaldasid feodaalid Idamaade rikkusi, mida tõotas püha sõda muhameedlastega.
Esimene ristisõda. ( 1096-1099 )
Esimene ristisõda toimus aastatel 1096–1099. Sõjas osalesid prantsuse ja saksa talupojad, feodaalid, moslemid ning seldžukid.
Ristisõda kuulutati välja 1095. aastal Rooma paavsti Urbanus II poolt, eesmärk oli moslemite väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine moslemite alt. Peagi sai sellest Prantusmaa rüütlite ettevõtmisest üleeuroopaline üritus, kus osalesid nii rüütlid kui talupojad mitmetest rahvustest. 1099. aastal Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma Kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.
Ristisõdijaid tuli ka meritsi ja maitsi kõikjalt Euroopast, nii üksi kui gruppidena. Bosporuse väina juures piirasid Seldžukid ristisõdijate põhiväed ümber ja hävitasid peaaegu täielikult. Feodaalide vägi (kusagil 5000 ratsanikku ja 30000 jalameest) vallutas aga sellegipoolest Jeruusalemma 1099. aasta juulis.
Teine ristisõda. (1147-1149 )
Teine ristisõda toimus aastatel 1147–1149. Seal osalesid seldžukid, prantsuse ja saksa väed.
Sõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa riik, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõja kuulutas välja paavst Eugenius III, tegemist oli ka esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad- Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksamaa kuningas Conrad III. Abi saadi ka paljudelt teistelt tähtsatelt Euroopa aadlikelt. Kahe kuninga armeed liikusid eraldi läbi Euroopa, mingil põhjusel peeti neid kinni Bütsantsi keisri Manuel I Commenuse poolt. Siis ületasid ristisõdijate väed Bütsantsi territooriumi ja liikusid Anatooliasse. Mõlemad ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklaste poolt. Louis ja Conrad jõudsid oma vägede jäänukiga aga siiski Jeruusalemmani ning ründasid seda üsna lootusetus olukorras aastal 1148.
Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks. Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis 1187. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda Ristisõja 12. sajandi lõpupoolel.
Ainus edukas üritus toimus aga Vahemere teises otsas, Portugalis, kus üks ristisõdijate vägi, mis oli laevaga teel Pühale Maale, tegi peatuse ning aitas vallutada Lissaboni 1147. aastal. Hiljem nad vallutasid veel ka Sintra, Almada, Palmeda ja Setubali linnad Portugali aladel ning neil õnnetus seal ennast ka kindlustada.
Samal ajal algas ka esimene Põhja Ristisõdadest, mille eesmärk oli pöörata paganaid ida-Euroopas kristlusesse. Need sõjad jätkusid veel sajandite jooksul ning nende käigus vallutati ka Eesti.
Hingeline eestvedaja oli Bernard Clairvaux’st, kes oma kirjutistega põhjendas sõda. Ristisõdijate ees suleti kõik väravad ja neid kardeti kui katku nende metsikuse tõttu. Vastuseks sellele rüüstasid ristisõdijaid linnu, mis neile väravaid ei avanud.
Kolmas ristisõda. ( 1189- 1192 )
Kolmas ristisõda (1189–1192), oli Euroopa liidrite üritus tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest.
Pärast Teise ristisõja läbikukkumist oli ühendatud Süüria Seldžuki päritolu Zengidi dünastia alla. Zengidi dünastial oli aga konflikt Fatiimide dünastiaga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini poolt. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijateriikidele Süüria aladel ning vallutas Jeruusalemma tagasi aastal 1187. See põhjustas vastureaktsiooni eurooplaste poolt: religioossest innustusest kantuna lõpetasid omavahelise konflikti Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philip II ning läksid koos järjekordsesse ristisõtta. Sõjakutsele vastas ka Friedrich I Barbarossa, Püha Rooma Keisririigi keiser, kes nüüd oli juba küll üsna kõrges eas ning juhtis ka enda väed sõtta Pühale Maale. Tema aga paraku uppus enne Palestiinasse jõudmist ning ta väed naasesid koju.
Kristlased olid alguses sõjaliselt edukad , aga läksid peagi tülli sõjasaagi üle. Leopold V, Austria kuningas, kes ka osales ristisõjas, ja Philippe lahkusid pühalt maalt augustis 1191, olles tüdinud Richardist. Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga (9. oktoober), millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine. Kolmas ristisõda, nagu teinegi oli läbi kukkunud, kuus aastat hiljem viis see Neljanda ristisõja puhkemiseni.
Neljas Ristisõda ( 1202-1204 )
Seal osalesid eeskätt Prantsusmaa rüütlid ja veidike ka sakslasi. Retke organiseerijaks oli paavst Innocentius III. Sedapuhku otsustati minna mereteed mööda, milleks saadi laevad Veneetsia linnalt. Veneetsia võimud soostusid laevu andma seepärast, et nad pidasid Bütsantsi kaupmeestega juba ammu võitlust ülevõimu pärast Vahemerel. Nüüd tegid lahked laevade laenutajad ristisõdijatele selgeks, et nad võivad ka Bütsantsi vastu sõdida. Nii siindusitki laevad Konstantinoopoli alla. Ristisõdijad vallutasid linna tormijooksuga 12. aprillil 1204. aastal. Sellele järgnes suur rüüstamine, lõhuti rohkem kui suudeti kaasa tuua. Seejuures ei halastatud kloostritele, kirikuile ega raamatukogudele. Niimoodi hävis tohutult kultuuriväärtusi, mis olid Bütsantsis säilinud veel Ida-Rooma riigi päevist. Jeruusalemm ei tulnud enam mõttesegi, vastupidi, paljud ristisõdijad tulid Pühalt Maalt Konstantinoopoli rüüstamisest osa saama.
Viies Ristisõda. ( 1217-1221 )
Innocentius III järeltulija paavstitoolil Honorius III kutsus ellu Viienda ristisõja, millega kavatsetti vallutada Aijubiinide sultanaadilt Damietta linn Niiluse deltas , et seda Jeruusalemma vastu vahetada.
Lõppkokkuvõttes ei saavutanud nad siiski midagi. 1219. aastal õnnestus Damietta küll vallutada, kuid 1221. aastal meelitas kaval vastane ristisõdijad lõksu ja oma elu päästmiskes tuli neil vallutatu muhamedlastele tagasi anda.
Kuues Ristisõda. ( 1228-1229 )
Kuuendat ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes pretendeeris oma abielu kaudu ka Jeruusalemma kuninga tiitlile. Seeläbi saanuks temast Õhtumaa tähtsaim valitseja.
Kujunenud jõuvahekordi kasutades õnnestus keisril Aijubiididelt välja kaubelda nii Jeruusalemm kui ka 10-aastane vaherahu . Vastutasuks kohustus taunis ägedalt paavst, rõhutades, et Püha Linnaga ei saa olla mingit kauplemist 1244. aastal vallutasid lühikest aega kristlaste valduses olnud Jeruusalemma uuesti muhamedlased.
Seitsmes Ristisõda. ( 1258-1254 )
Seitsmenda ristisõja organiseerisid paavst Innocentius IV ja Prantsuse kuningas Louis IX Püha. Taas oli sõja sihiks Egiptus ja taas lõppes ettevõte täieliku nurjumisega.
Kaheksas Ristisõda. ( 1267-1270 )
Kaheksas ristisõda oli sõda, mida alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX aastal 1270. Teda vihastas Mamelukkide sultan Baibars, kes ründas ristisõdijate riike Süürias. 1267 kuulutas ta sõja välja. Ei saanud ta eriti palju liitlasi sõjaks. Kõigepealt ründas Tunise linna, et saada tugevat baasi, kust rünnata Egiptust, et edasi minna Pühale Maale. 1270 juulis maabus Louis Aafrika mandril . Juba laevadel oli suur osa armeest haigeks jäänud merevee joomisest ja kuumusest. 25. augustil suri ka Louis IX mingisse kõhuhaigusesse. Päev enne seda oli kohale saabunud Louis' vend Charles, kes võttis ristisõja juhtimise enese peale.
Et haigused levisid edasi armee sees, lahkuti Tunisest 30. oktoobril. Saavutati ehk vaid seda, et Tunise sultan lubas kristlastel Tunises vabalt kaubelda ja munkadel ja preestritel linna siseneda.
Ristisõdijate lüüasaamine.
Ristisõdijate riigid ei suutnud muhameedlaste rünnakuile kuigi kaua vastu panna. 1268 . a vallutasid egiptlased Antiookia. Riigikesed suruti kokku kitsale rannikuribale ning purustati üksteise järel. 1291 . a langes viimane tugipunkt Akka. Jeruusalemma kuningriik lakkas olemast.
Lõppemise põhjused.
Põhjuseks ei olnud ainult sõjaline ebaedu. XIII sajandi lõpul arenes jõudsasti põllumajandus, mistõttu talupojad polnud enam huvitatud kuhugi kaugele sõdima minekust. Rüütlite seisund muutus seoses kuningavõimu tugevnemisega ja neil oli kuningate vägedes päris kasulik teenida.
RISTISÕDADE TAGAJÄRJED
Ristisõjad olid kokkuvõttes täiesti mõttetud ettevõtmised. Õnnestunuks võib neist lugeda vaid esimest – ülejäänud kuus olid ebaõnnestunud. Sõdade eesmärke ei õnnestunud lääneeurooplastel saavutada: Jeruusalemm ja Püha Maa jäid muhameedlaste valdusesse, ülemailmset paavstiriiki ei tekkinud. Ida- ja läänekristlus on eraldi tänapäevani. Ristisõdades olid vastakuti kolm tsivilisatsiooni läänemaailm, islamimaailm ja Bütsants ning nende kõigi vahel süvenes vaen.
Ristisõdadest võitsid kõige rohkem Itaalia kaubalinnad, kes suutsid oma huvisfäärides Bütsantsi ja muhameedlaste mõju vähendada ja suurendasid idakaubandusest saadavaid kasumeid.
Paide Gümnaasium
Ristisõjad
Richard Rõngelep
7a Klass
Paide 2008
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht
H.Piirimäe: Inimene, ühiskond, kultuur II osa.
Mait Kõiv, Jaak Naber , Priit Raudkivi , Tõnis Ritson: Keskaja Ajalugu.