Eesti veed: Võhandu jõe lõik (0)

TARTU ÜLIKOOL
Geograafia instituut
VÕHANDU JÕE LÕIK VÕRU TALLINNA MAANTEE SILLALT KIRUMPÄÄ SILLANI
Seminaritöö
Õppeaines Eesti veed
Üliõpilane: Ronald Laarmaa
Rakendushüdrobioloogia II kursus
Eesti Maaülikool
Juhendaja : Arvo Järvet
Tartu 2010 
1. Sissejuhatus
Antud referaat tutvustab Võhandu jõe lõiku Võru linna ümbruses. Vaadeldav jõelõik algab Võru linna piirilt Tallinna maantee(vana Antsla mnt) silla juurest ja lõpeb Kirumpää linnuse juures oleva Kirumpää sillaga. Referaadi eesmärgiks on tutvuda seoses ainega Eesti veed teatud veekogu või selle lõiguga, ning informatsiooni ja vaatlustulemuste edastamine teistele.
Võhandu jõgi on Eesti  pikim  jõgi. Ta algab  Saverna  küla lähistelt ja suubub  Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja , Elva, Amme ja Ahja jõed.
Võhandu jõe tähtsamad parempoolsed lisajõed on  Sillaotsa jõgi, Rõuge jõgi,Koreli oja, Iskna jõgi ja Mädajõgi. Võhandu jõe vasakpoolsed lisajõed on Parisoo peakraav, Karioja, Viluste oja, Toolamaa oja.
Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv.
Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala. Kaitseala on 12 km pikk ja hõlmab mõlemast kaldast 300 m maastikku . Kaitseala 38-st paljandist on suuremad ja maalilisemad Põdramüür (16,2 m kõrge), Viira veskimüür (16,5 m), Sõjatare, Kalmate müür ja kõige kõrgem Tsirgu müür (17,1 m). Referaadis vaadeldav lõik on ligikaudu 2,5 km pikkune.
Materjalidena kasutasin referaadi koostamisel erinevaid materjale Internetist. Suurima osa referaadi koostamisel kasutasin oma välivaatluse andmeid, mille läbiviimiseks kõndisin läbi oma vaadeldava jõelõigu, uurides kaldaäärset taimestikku ning jõe üldpilti.
2. Looduslikud tingimused
2.1 Hüdrograafia
Võhandu jõgi kuulub Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda, nagu ka Emajõgi, Piusa jõgi ja Ahja jõgi. Võhandu jõgi kuulub tüüpi II B – heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (PHT 90%-ne väärtus alla 25mgO/l) jõed valgala suurusega >100–1000 km2.
Joonis 1. Lõuna-Eesti. Võhandu jõgi saab alguse Saverna lähistelt ja suubub Lämmijärve.
Vaadeldav jõelõigu läbisin jalgsi mööda põhjapoolset kallast, kuna antud lõigu lõunapoolse kalda keskelt voolab Võru linna poole Koreli oja. Vaatlusi raskendas tihe pajuvõsa ja jõkke suubuvad väikesed ojad, mis olid mudased ja millesse oli kerge sisse vajuda. Samuti suured ja tihedad lõikheinaliste(liigini ei suutnud tuvastada) väljad, millest oli raske läbi pääseda teatud lõikudel. Samuti raskendas jõkke kukkunud puud vaatlemist jõe kaldalt.
Lõikudel, mille ääres paiknesid elamud või kuhu ulatusid nende hooldatud alad, oli võimalik küll liikuda , kuid seal leidus vaid tavalisi maismaataimi ning enamik alasid olid ka niidetud ja täiesti hooldamatut keskkonda seal ei esinenud . Alad, mis ei piirnenud otsese asustusega, olid kaetud enamasti hügrofüütidega ehk niiskuslembeliste taimedega. Mitmes kohas leidus kalda äärtes ka veesiseseid ja ujulehtedega taimi, näteks kollast vesikuppu Nuphar lutea. Teisi taimeliike käsisitleb pikemalt elustiku peatükk.
Lõigu põhjakallas oli enamasti kaetud põllu- ja heinamaaga, mida kaldast eraldasid paju ja sanglepa võsad; samuti asetseb põhjakaldal Navi küla. Lõunakallast aga katsid võsa lõigud ja heinamaad, mis viitasid tugevale inimtegevuse mõjule jõelõigu kaldal .
2.2 Valagala looduslikud tingimused
Võhandu jõe valgala paikneb tervikuna Eesti Vabariigi territooriumil. See moodustab ~3% Vabariigi pindalast.
2.3 Sotsiaalmajanduslikud tingimused
Vaadeldav jõelõik paikneb Võrumaal Navi küla, Võru linna ja Kirumpää küla ääres.
Uuritava lõigu alguspunkti lähedal asub Navi küla. 2009. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas 263 inimest. Jõelõigu lõpus asetseb Kirumpää küla, milles 2009.aasta andmete järgi elas 156 inimest. Kirumpää on olnud ajaloos väga tähtis koht, kuna Kirumpääl asus piiskopilinnus(Võhandu jõe kõrgel lõunapoolsel kaldaseljakul). Kirumpää on olnud peamiselt tähtis sõjavägede peatumis- ja vaatluspunkt. Enamike Eesti alade linnuste ümber kujunesid alati suured kaupmeeste ja käsitööliste asulad - alevid . Kirumpää asula on olnud omalaadsete seas üks suuremaid . Sõjavägede ehk - leeride peatumine siin on andnud nime ka Leerimäele - linnuseseljandiku idapoolsele kõrgele osale, mis asus/asub teisel pool maanteed . Kirumpää alev hävis lõplikult arvatavasti 18. sajandi algul Põhjasõja käigus, mille järel seda enam ei taastatud. Kui 1784 . aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi . ehk maakonnalinn Võru, siis muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks, mida jäi läbima ainult tähtis kaugmaantee. Võru rajamisega seoses kasutati linnusevaremeid linna ehitusel paljus ka kivimurruna, mistõttu praeguseks on sellest säilinud vaid mõned üksikud kõrgemad müüritulbad.
2.4 Kaitsealused liigid
Looduskaitse seisukohast on eriti olulised liigid, mis kuuluvad kaitse alla nii Eesti looduskaitse seaduse kui ka EL Loodusdirektiivi II lisa alusel – hink (Cobitis taenia), vingerjas (Misgurnus fossilis), võldas(Cottus gobio), paksukojaline jõekarp(Unio carassus).
Isiklik kokkupuude kaitsealauste liikidega oli mul ligikaudu 15 kui mitte rohkem aastat tagasi, kui vanaisa kalavõrku sattus säga, kes kuulub II kaitsekategooriasse.  
3. Veekogu iseloomustus
3.1 Veerežiimi põhijooned
Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadsuurvesi moodustab enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud aravooluga jõgedel, nagu näiteks Emajõgi. Veetaseme tõus kevadise suurvee ajal on Võhandus umbes 35 - 40 cm. Veetaseme tõusuga kaasnevad Võhandu ääres märgatavad üleujutused, kus suurvee ajal sängist väljuv jõgi kuhjab sinna kaasaskantavat matejali – muda , liiva jm setteid. Väga hea on vaadelda üleujutust Kirumpää suvilate juures, kus on isegi väikene veetõus koheselt kerge vaevaga märgatav.
Jääteke püsib jõel keskmiselt 110 - 120 päeva aastas. Jää paksus 2009/2010 aasta talvel kõikus vahemikus 10 – 24 cm.
Võhandu jõe keskmine vooluhulk on 10-11 m3/s. Jõe äravoolumoodul 7,3 l/s ning jõe lang on 98m, Paidra veskisillast allavoolu kuni suudmeni aga 210m.
Tabel 1. Emajõe, Narva jõe ja Võhandu jõe keskmine vooluhulk
Suur Emajõgi Narva jõgi Võhandu jõgi
Keskmine vooluhulk 60-75 m3/s 390-410 m3/s 10-11 m3/s
Veeorganismide elutingimuste, elustiku liigilise koosseisu ja jõe ökoloogilise seisundi kujundamisel on suur tähtsus vooluhulga aastaajaliste muutuste ulatusel ja minimaalsel vooluhulgal. Vooluhulga sesoonse muutumise amplituud oleneb kõige enam jõe toitumistüübist ja samuti vooluhulka reguleerivate suuremate seisuveekogude olemaolust või puudumisest jõgikonnas.
Vooluveekogude, ka Võhandu jõe puhul määravad selle kvaliteeti neli põhikomponenti:
1) veekogu füüsikaline kvaliteet (eelkõige elupaikade mitmekesisus ning väärtuslike elupaigatüüpide rohkus );
2) veekogu hüdroloogiline režiim (eelkõige jõe piisavalt suur miinimumvooluhulk);
3) veekogu vee kvaliteet (eelkõige orgaanilise reostuse puudumine);
4) vooluveekogu tõkestamatus (loob kalastikule võimaluse ränneteks ning vabalr valda neile antud eluperioodil sobivamaid elupaiku).
3.2 Elustik
Võhandu jõgi on kalarikas ja kalanduslikult väga väärtuslik. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm (Lampetra planeri), harjus(Thymallus thymallus), haug (Esox lucius ), angerjas(Anguilla anguilla), särg(Rutilus rutilus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus), säinas (Leuciscus idus ), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), lepamaim (Phoxinus phoxinus), linask(Tinca tinca), rünt (Gobio gobio), viidikas ( Alburnus alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger ( Carassius carassius), trulling(Barbatula barbatula), hink (Cobitis taenia), vingerjas(Misgurnus fossilis), luts (Lota lota), ahven(Perca fluviatilis), võldas(Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond . Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud.
1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897 . a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega. Sealt levis taud 1898 . a. Vagula järve ja Pühajõge pidi kuni Sõmerpalu veskitammini, 1899. a. Kärgula mõisani ja 1901. aastaks Jõksi järveni, allavoolu 1899. a. kuni Räpinani. Teistkordne katkulaadne vähisuremine registreeriti Pühajões I maailmasõja ajal ja Suur-Võhandus 1937. a. 1938. ja 1939. a. siirdi jõkke Räpina ümbrusesse mitusada jõevähki. 1950.-53. a. leidus Pühajões vähki kohati keskmisel hulgal, Suur-Võhandus Leevi ümbruses jõevähk puudus.
Isiklikult olen jõest välja püüdnud kokre, viidikat, ahvenat ja särge, hauge , latikat, roosärge. Kuid perekonnatuttav on saanud jõest kätte ka lutsu .
Kõrgest veeseisust tingitud kiirenenud vool puhastab jõesängi põhja sinna madalvee ajal kogunenud mudasetetest ja surnud makrofüütide jäänustest ning parandab jõe gaasirežiimi.
Suure Emajõe vanajõgedest on määratud 20 vetikaperekonda ja –liiki. Välivaatluse tulemusena esinesid vaadeldaval lõigul järgmised taimeliigid:
• harilik varsakabi Caltha palustris L. ;
• harilik jõgiputk Sium latifolium L. ;
• harilik kuuskhein Hippuris vulgaris L. ;
• harilik luga Juncus effusus L. ;
• kraavluga Juncus ranarius L. ;
• ahtalehine hundinui Typha angustifolia L.;
• kollane vesikupp Nuphar lutea (L.) Sm.;
• ujuv penikeel Potamogeton natans L.;
• kähar penikeel P. crispus L.;
• harilik pilliroog Phragmites australis (Cav.)Trin. Ex Steud. ;
• räni-kardhein Ceratophyllum demersum L.;
• seaohakas Cirsium oleraceum (L.) Scop ;
• jõgi-kõõlusleht Saggitaria sagittifolia L.;
• harilik konnarohi Alisma plantago-aquatica L.;
Kaldaääri ääristasid paju ja sanglepa võsastikud. Esines ka karjamaid, kus paiknesid üksikud kased ja muud lehtpuud . Põhja kaldal domineerisid segametsad vaheldumisi elamutega. Tallinna maantee silla ääres esines ka ohtrasti okaspuid (kuusk, nulg , mänd), mis jõelõigule edasi liikudes enam ei esinenud.
Imetajatest oli antul lõigul märgata kopra (Castor fiber) tegevust, seda arvukate käikude rägastikuga kõrgemates kaldaäärsetes kohtades ja langetatud puude tõttu.
Vaadeldaval jõelõigu vahetus läheduses esinevad tõenäolised pesitsuspaigad järgmistel lindudel:
• kodukakk Strix aluco;
• punaselg-õgija Lanius collurio;
• teder Tetrao tetrix;
• harakas Pica pica;
• suitsupääsuke Hirundo rustica;
• sookurg Grus grus;
• rukkirääk Crex crex.
Lõiku läbides nägin isiklikult 3 parti, kellest vaatuse järgi kaks olid sinikael - pardid (Anas platyrhynchos) ja üks piilpart (Anas crecca), kelle arvukus Eestis on märgatavalt langenud. Teisi linde ei olnud uurimis päeval näha, kuid suvel jõe ääres käies, tiirutab sageli vee kohal pääsukesi ning pillirooski ragistavd linnud . Samuti olen jõe ääres näinud sookurgi. Palju leidub ka linavästrike, keda tavaliselt on näha kalda äärsetel kividel .
4. Kokkuvõte
Võru valla ja Võru linna aladel voolav jõelõik on oma lühikesele pikkusele küllaltki liigirikas elupaik nii imetajatele, lindudele, kaladele kui ka taimedele. Samuti on antud jõelõik kultuurilooliselt tähtis asupaik olnud juba sajandeid , siinmail on peetud lahinguid ja lahinguplaane juba 13.sajandist saadik.
Samuti on omamoodi vaatamisväärsus uurimisobjekti ümbritsev loodus. Sealsed rohumaad vahelduvad madalate võsastike ning andide rikaste metsadega, mis omakorda on põimitud läbi suvilate ja elamute rägastikuga. Ka kõik minu lapsepõlve suved on möödunud just seal.
Võhandu kui veekogu on koduks 23 erinevale kalaliigile ning arvukatele taimedele, selgrootutele ja selgroogsetele. Sealsetes vetes on kaitstud elupaigadpaksukojalisele jõekarbile, kuna seal on talle sobivad elutingimused .
Uuritava jõelõigu ja üldse Võhandu kui Eesti ühe pikima jõe kohta oli üllatavalt vähe materjali nii paberkandjal kui ka internetis. Mind pani ka imestama, et sellises suures teoses nagu “Eesti jõed”, mis on välja antud aastal 2001, ei ole paljudest Eesti suurematest ja tähtsamatestjõgedest eraldi peatükke ja materjali, kuigi teos peaks kajastama kõiki Eesti jõgesid. Suuremate jõgede kajastamise asemel on seal kirjas iga väiksemgi ojake ja kraav . See on loomulikult hea, et neidki on uuritud, kuid minu arvates võiks ikka olla Eesti suuremad ja tähtsamad jõed ka sellises teatmeteoses üksikasjalikult kajastatud.
5. Kasutatud materjal
1. Järvekülg, A. Eesti jõed. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus 2001
2. Multer , L., Küttim, M .Jõgede seire Eestis, referaat Tallinn 2008
3. Järvekülg, A. Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse. Tallinn: Teaduse akadeemia kirjastus. 1994
4. Jüssi, F. Muusikus, I. Savisaar, R. Aasta linnud. Tallinn: Menu kirsjastus. 2010
5. Eesti Nõukogude Esntsüklopeedia, Tallinn: Valgus 1987
6. Oma välivaatlus
Interneti leheküljed
Võru valla koduleht: www.voruvald.ee viimati külastatud 29.09.2011
Vikipeedia: http://et.wikipedia.org viimati külastatud 1.10.2011
http://keskkond.ttu.ee/doc/Seisund%201992-2008%20tyypide%20jargi.pdf viimati külastatud 3.10.2011
Keskkonnainfo EELIS infoleht - viimati külastatud 03.10.2010
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi koduleht: www. emhi .ee viimati külastatud 4.10.2011
Keskkonnaregistri avalik teenus. Keskkonnainfo http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?id=VEE1244102520&mount=view#HTTP9cNMmWZBYXXRYofgcBu02J47bWho4W külastatud 4.10.2011