Vagula järv, võhandu jõgi ja madalsoo (0)

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
VAGULA JÄRV, VÕHANDU JÕGI JA MADALSOO
iseseisev töö
Koostaja :
Juhendaja :
Tartu 2014

Sisukord

Üldine asukoha iseloomustus 3
Vagula Järv 4
Võhandu jõgi 6
Madalsoo Vagula järve ümbruses 8
Kasutatud allikad 9

Üldine asukoha iseloomustus

Piirkond paikneb Võru maakonnas (joonis 1). Elukoosluste kirjeldama hakkamiseks valisin välja kolm elukooslust iseloomustavat piirkonda: Vagula järv, Võhandu jõgi (lõik jõest) ja madalsoo Vagula järve ääres. Piirkond asub lainjal alluviaaltasandikul. Vagula kaldatsoonis on liiv, kohati klibu , sügavamal järvelubi ja muda . Vagula järve voolab läänest sisse ja kirdesopist välja Võhandu jõgi.
Suurem asula Vagula ääres on loodekaldal paiknev Järvere. Seal on ka endise Võru metsamajandi keskus ja looduskaitse alla kuuluv park. Piirkonna vaatamisväärsustest väärib nimetamist ka Järvere mõis (joonis 2), mis rajati Sõmerpalu abimõisana Vagula järve kaldale 1766 . aastal (Eesti mõisaportaal). Inimasustus pole antud piirkonnas eriti tihe ning ei mõjuta oluliselt piirkonna loodust.
(Joonis 2. Järvere mõis. Allikas: www.google.com)
(Joonis 1. Piirkonna geograafiline asukoht. Allikas: google map)

Vagula Järv

Vagula järv (joonis 3) paikneb Võru maakonnas, järve idaosa piirneb Sõmerpalu vallaga. Võru maakonna teemaplaneeringu järgi paikneb Vagula järv rohelise võrgustiku Vagula tugialal, mis on riikliku tähtsusega tugiala. Roheline võrgustik on määratud Võrumaale iseloomulike liikide säilimise ja ökosüsteemide, looduslike, poollooduslike jt väärtuslike ökosüsteemide kaitsmiseks.
Järve pikkus ida-lääne suunas on 4,6 km, laius ligi 1,7 km. Praegu on järve kõrgus merepinnast 69,2 m. Kõige sügavam ehk 11,5 m on järv keskosast kagu pool. Vagula kaldad on madalad, põhja, ida ja lääne pool enamasti liivased, kohati ka kruusased või klibused, lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool võib leiduda ka turbakallast.
Valgalapõhiselt kuulub Vagula järv Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Vagula järv kuulub veepoliitika raamdirektiivi järgi keskmise karedusega kihistunud järvede hulka.
Fütoplanktoni arvukus Vagula järves oli 2008. aastal madal. Rühmade osas esinesid kõrgeima biomassi väärtusega: maikuus neel - ja ränivetikad, juulis räni- ja sinivetikad , augustis vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008)
Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis ), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea). Veesisest taimestikku oli samuti vähesel määral, valitsevaks liigiks läik- penikeel (Potamogeton lucens). Kaitsealustest liikidest esines III kategooria liik väike vesiroos (Nymphaea candida). (Eesti väikejärvede seire 2008)
Zooplanktoni järgi oli Vagula järve seisund 2008. aastal väga hea. Arvukus oli suur ning biomass keskmine. Leiti 10 liiki, sh. 8 liiki koorikloomi. Biomassilt ja arvukuselt domineerisid aerjalgsed, mis näitab veekogu väga head seisundit (Eesti väikejärvede seire 2008)
Mäemetsa (1997) andmetel esines Vagula järves nõudlik antsüluse staadiumi relikt järve-ahaskoodik (Eurytemora lacustris). Eurytemora lacustris on levinud Euroopa väga vähestes
veekogudes. Liik elab peamiselt järvedes, mille sügavus ületab 30 meetrit ning kus suvel on sügavates kihtides madal temperatuur ja hapnik. Järve-ahaskoodik on kantud 1998. a Eesti Punasesse Raamatusse eriti ohustatud liikide hulka. 2008. aastal valminud Eesti ohustatud liikide punases nimestikus aga järve-ahaskoodik puudub.
Suurselgrootuid esines 2008. aastal Vagula idakalda piirkonnast võetud proovist 21 taksonit. Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008)
Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas , kiisk , ahven , latikas, nurg , koha, särg , linask , roosärg ja viidikas . Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug , särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig , karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger . (Eesti väikejärvede seire 2008).
Jõevähk esineb Vagula järves hõredalt ning paiguti. 2003. a katsepüügil on tabatud 1 vähk põhjakalda piirkonnas ( Hurt , 2004). Vähile sobivaid alasid on järves palju, arvesse võttes veekogu suurt pindala.
Kahepaiksete ja roomajate uuringuid Vagula järve piirkonnas Keskkonnaameti Põlva- Valga-Võru regiooni andmetel pole tehtud.
Nahkhiirteliikidest on Vagula järve kaldal registreeritud kolm liiki, kelleks on veelendlane (Myotis daubentonii), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) ja parginahkhiir (Pipistrellus nathusii). ( Masing , 2004). Vagula järv on neile liikidele tähtsaks toitumisalaks.
Poolveelistest imetajatest on Vagula järv toitumisalaks ja elupaigaks saarmale, mingile, ja koprale. Natura standardandmebaasi järgi (Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regioon) on Vagulas rohkem kui 5 saarmast.
(Joonis 3. Vagula järv. Allikas: maa-ameti geoportaal)

Võhandu jõgi

Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. See algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond on 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja , Ahja, Amme ja Elva jõed . Vagula järve voolab läänest sisse ja kirdesopist välja Võhandu jõgi (joonis 4). Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv.
Võhandu jõe valgala paikneb tervikuna Eesti Vabariigi territooriumil. See moodustab ligikaudu 3% Vabariigi pindalast. Võhandu jõgi kuulub Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Jõgi kuulub tüüpi II B – heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega jõed valgala suurusega >100–1000 km2. (Eesti Entsüklopeedia 2003)
Looduskaitse seisukohast on eriti olulised liigid, mis kuuluvad kaitse alla nii Eesti looduskaitse seaduse kui ka EL Loodusdirektiivi II lisa alusel – hink (Cobitis taenia), vingerjas (Misgurnus fossilis), võldas (Cottus gobio), paksukojaline jõekarp (Unio carassus). ( Riigiteataja 2004)
Veetaseme tõus kevadise suurvee ajal on Võhandu jões umbes 35 - 40 cm. Veetaseme tõusuga kaasnevad märgatavad üleujutused. Suurvee ajal sängist väljuv jõgi kuhjab sinna kaasaskantavat materjali – liiva, muda jm setteid. Üleujutust olen ka ise näinud Kirumpää suvilate juures, kus on isegi väikene veetõus on koheselt märgatav.
Võhandu jõgi on kalarikas ja kalanduslikult väga väärtuslik. Kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku on registreeritud 23 liiki: haug (Esox lucius ), lepamaim (Phoxinus phoxinus), angerjas (Anguilla anguilla), vingerjas (Misgurnus fossilis), särg (Rutilus rutilus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus), ojasilm (Lampetra planeri), säinas (Leuciscus idus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), linask (Tinca tinca), harjus (Thymallus thymallus), rünt (Gobio gobio), nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger ( Carassius carassius), trulling (Barbatula barbatula), viidikas ( Alburnus alburnus), hink (Cobitis taenia), ahven (Perca fluviatilis), luts (Lota lota), võldas (Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) on esindatud ka karpkalaliste sugukond . Kõige enam levinud liikideks on ahven ja särg ning väga sagedased on rünk, turb, viidikas, säinas, haug ja tippviidikas. Jõelõigu vahetusläheduses esinevad tõenäolised pesitsuspaigad järgmistel lindudel: rukkirääk (Crex crex), punaselg-õgija (Lanius collurio), harakas (Pica pica), suitsupääsuke (Hirundo rustika ), teder ( Tetrao tetri), kodukakk (Strix aluco), sookurg (Grus grus). (Järvekülg 1994)
(Joonis 4. Võhandu Jõgi. Voolab läänest Vagula järve sisse ja kirdest järvest välja. Allikas: Maa-ameti geoportaal)

Madalsoo Vagula järve ümbruses

Madalsoo on soo esimeseks arengujärguks. Madalsoomullad toituvad põhja- ja üleujutusveest ning nende turvas on keskmiselt või hästi lagunenud ning enamasti neutraalse reaktsiooniga. Turbakiht ei ole madalsoos veel kuigi paks. Neil muldadel kasvavad hästi lehtpuumetsad . Hästi kuivendatud madalsoomuldi kasutatakse peamiselt kultuurniitudena. Taimede juured ulatuvad viljakasse mulda, sellepärast on seal küllaltki palju rohttaimi. Taimed toituvad mineraalaineterikkast põhjaveest . Madalsoo muld on keskmise kuni kõrge tuhasusega ja mõõdukalt kuni nõrgalt happeline. (Eesti Entsüklopeedia)
Putukaid on üle 1500 liigi. Esinevad ämblikud , mardikalised, kahetiivalised , lehekürbalised, sääsed , kiilid, tirdilised , parmud. Lindudest esineb madalsoos ligi 100 linnuliiki. Levinumad on sookurg, teder, rukkirääk ja suur koovitaja. (Madalsoode ja rabade linnustik 2010)
Loomadest esinevad: mäger, metssiga , jänes, hunt, põder , rebane .
Puudest domineerib sookask , harvem ka mänd , kuivendusest mõjutatud kohtades kuusk ning kaasliigina kasvab kohati ka sanglepp . Madasoo on suhteliselt liigivaene, rohkesti kasvab tarnu nagu näiteks: pudeltarn, eristarn , niitjas tarn , mätastarn, pikk tarn. Tüüpilised on veel ümartarn, soomadar, pilliroog , soo-osi, kollane võhumõõk, sookastik , harilik soosõnajalg, ussilill, soopihl , konnaosi, ubaleht . (Bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustik)

Kasutatud allikad

• Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused . Võru Maavalitsus. Võru 2005. Kättesaadav: https://voru.maavalitsus.ee/documents/909546/1185203/Seletuskiri.PDF (viimati külastatud 25.03.2014)
  
• Eesti Entsüklopeedia. Võhandu jõgi. 2003. Kättesaadav: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/v%C3%B5handu_j%C3%B5gi3 (viimati külastatud 26.03.2014)
  
• Eesti Entsüklopeedia. Madalsoo. 2006. Kättesaadav: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/madalsoo1 (viimati külastatud 26.03.2014)
  
• Eesti mõisportaal. Kättesaadav: http://www.mois.ee/voru/jarvere.shtml (viimati külastatud 26.03.2014)
  
• Eesti Põhikaart . Kättesaadav: www. maaamet .ee (viimati külastatud 26.03.2014).
  
• Eesti Punane Raamat. 1998. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/punane/ (viimati külastatud 26.03.2014).
  
• Eesti väikejärvede seire 2008. a. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Tartu 2009. Kättesaadav: http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1889:2008-a&catid=1038:siseveekogude-seire-2008&Itemid=3949 (viimati külastatud 26.03.2014).
  
• Estbirding. Kättesaadav: http://www.estbirding.ee/linnualad/tamula-ja-vagula-jarv (viimati külastatud 25.03.2014)
  
• Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13302798 (viimati külastatud 25.03.2014).
  

• Hurt, M, 2004. Jõevähi katsepüügid Võrumaa veekogudes 2003. a. Võru. Käsikiri Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonis.
  
• Järvekülg, A. Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse. Tallinn: Teaduse akadeemia kirjastus. 1994.
  
• Koha kudevõimaluste parandamine Vagula ja Tamula järves kunstkoelmute paigaldamise teel 2004. a. Maamõõdu- ja Arhitektuuribüroo OÜ. Võru 2004. Käsikiri Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonis.
  
• Keskkonnainfo . Madalsoode ja rabade linnustik. 2010. Kättesaadav: http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2034&Itemid=347 (viimati külastatud 26.03.2014)
  
• Keskkonnaamet . 2010. Tamula järve ja Vagula järve hoiualadekaitse korralduskava aastateks 2010-2020.
  
• Masing, M. Nahkhiirte elupaigad Võrumaal. Tartu 2004.
  
• Mäemets, A. 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Valgus, Tallinn.
  
• Riigiteataja. 2004. Looduskaitseseadus. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13001661 (viimati külastatud 25.03.2014)