Jägala ja Keila jõed ja joad. (0)

Tallinna ülikool
Jägala ja Keila jõed ja joad
Referaat
Veronika Humal ja Helle-Kai Saapar
Matemaatika - ja Loodusteaduskond
Õpperühm: LG-1
Tallinn 2011
Juhendaja : Kaija Käärt

Sisukord

Jägala jõgi . 3
Üldandmed . 3
Taimestik . 3
Põhjaloomastik. 4
Kalastik . 4
Jõe seisund. 4
Jägala juga. 5
Keila jõgi. 6
Üldandmed. 6
Taimestik. 6
Kalastik ja põhjaloomastik. 7
Jõe seisund. 7
Keila juga. 8
Kasutatud kirjandus. 9

Jägala jõgi.

Üldandmed.

Jägala jõgi on Narva jõe järel suurima valgalaga ja veerikkaim Soome lahe vesikonna jõgi Eestis. Algab Ahula külast ja suubub Ihasalu lahte. Jõe pikkuseks on 97 km, valgala 1570 km². Tähtsamad lisajõed : Ambla jõgi, Jänijõgi, Mustjõgi, Aavoja, Soodla jõgi ja Jõelähtme jõgi.
Jägala jõe voolutee läbib Eesti mitut eriilmelist maastikuregiooni. Jõe algusosa paikneb Pandivere kõrgustiku lääneosas, enamik ülem- ja keskjooksust Kõrvemaal, alamjooks Põhja-Eesti lavamaal ja suue Põhja-Eesti rannikumadalikul. Ülemjooksu ülemises osas ümbritsevad jõge peamiselt põllud ja külad. Ülemjooksu alumises osas ja keskjooksul kuni suubumiskohani voolab jõgi läbi väga hõreda asustusega soiste metsade. Jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 82,0 m, suudmes 0 m ja kesmine lang 0,84 m/km. Lang on suurim alamjooksul , kus jõgi läbib Põhja-Eesti paekalda . 4,3 km kaugusel jõe suudmest asub 8 m kõrgune Jägala juga. Jõe valgala on lehvikukujuline ning asub Siluri ja Ordoviitsiumi paasaluspõhjal.
Jõesängi laius keskjooksul on 10-45 m ja alamjooksul 10-400 m ning jõesängi sügavus keskjooksul 0,5-4,5 m ja alamjooksul 0,3-12,0 m. Kõige laiem ja sügavam on jõgi 1,5 km kaugusel suudmest, Linnamäe veehoidlas. Jõeoru laius on keskjooksul 200-800 m ja alamjooksul 50-1500 m ja jõeoru sügavus keskjooksul 2-7 m ja alamjooksul 3-40 m.

Taimestik.

Taimestiku liigirikkus , hulk ja koosseis jõeosades erineb oluliselt. Kümnes uurimislõigus leiti kokku 32 liiki soontaimi. Ühes uurimislõigus varieerus soontaimeliikide arv vahemikus 5-15 ja soontaimede katvus alla 10% kuni 60%. Soontaimedest on jões sagedaim ja ohtraim liik järvkaisel . Levinud on ka harilik konnarohi, harilik kuuskhein, ussilill, kollane vesikupp , pilliroog jt. Paese põhjaga lõigus Jägala joast alamal kasvab soontaimi väga vähe, sest puuduvad sobivad paigad juurdumiseks. Jõe paest põhja vooderdavad peaaegu lausalise vaibana vetikad (katvus 90%).

Põhjaloomastik.

Põhjaloomastiku liigirikkus, hulk ja koosseis erineb jõeosades suuresti. Leidub rohkesti haruldasi liike. Erinevates jõeosades on levinud liikideks näiteks kirpvähiline, karp, surusääsklase vastsed , ühepäevikulise vastsed, kihulase vastsed, väheharjasussid, ehmestiivaliste vastsed.

Kalastik.

Kirjanduses on olnud andmeid 14 kalaliigi – jõesilmu, lõhe , meriforelli, harjuse, haugi , angerja , särje, lepamaimu, roosärje, linaski , viidika, vimma, kogre ja ahvena leidumise kohta Jägala jões. Katsepüüke tehti 1991. aastal seitsmes uurimislõigus. Selgus, et jõe kalastik on suhteliselt liigivaene ja registreeriti 11 liiki: haug , särg, lepamaim , linask , koger , trulling, hink , luts, luukarits, ahven, võldas. Püügikalu on jões vähe.
1991. a uurimistel jõevähki Jägala jõest ei leitud.

Jõe seisund.

Jõe vesi on Kiigumõisast kuni Kehrani keskmise toitelisusega ja Anijast kuni Jägala-Joa lõiguni rohketoiteline. Vesi on suplemiseks kõlbmatu ainult mõnes üksikus piirkonnas. Fosforiühendite reostus jões viimaste uuringute kohaselt puudus, kuid laialdaselt on levinud lämmastikureostus.
Joonis 1 Jägala juga.

Jägala juga.

Jägala joa varasem rahvapärane nimi on Joarüngas.
Jägala juga asub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jägala jõel, 3 km selle suudmest ülesvoolu ja 1 km Koogi küla keskmest põhja pool.
Joa kohal laskub Jägala jõgi 8 km kõrguse ja kuni 60 m laiuse kaarja joana alla Põhja-Eesti klindi paeplatoolt, Kallavere-Ülgase klindipoolsaare ja Ruu klindineemiku vahelisse Jägala klindiorgu. 97 km pikkusel ja 82- meetrise langusega Jägala jõel on laialdane (1570 km²) tagamaa Kõrvemaa soode ja metsade näol. Eesti mõistes on jõgi, mille keskmine vooluhulk on 10 m³/s, küllaltki suur. Suurvee aegu on Jägala jõe vooluhulk tõusnud kohati isegi enam kui 200 m³/s.
Klassikalise Põhja-Eesti klindi joana on ka Jägala juga moodustunud pae- ja liivakivilasundi piirimail. Joaastangu läbilõikes paljanduvad (ülalt alla): kesk-ordoviitsiumi Kunda lademe hall lubjakivi , mis sisaldab rohkesti peajalgsete kivistisi (2,2 m); kesk-ordoviitsiumi Volhovi lademe hall lubjakivi, mis sisaldab glaukoniidi (tumeroheline mineraal ) teri (2,5 m) ja Billingeni lademe kirjuvärviline lubjakivi, milles on samuti rohkesti glaukoniidi teri (0,7 m); alam-ordoviitsiumi Hunnebergi lademe roheline ja pude glaukoniitliivakivi (1,2 m) ja Varangu lademe glaukoniitliiva sisaldav savi (0,2 m) ning Pakerordi lademe tumepruun diktüoneemakilt (1,2 m). Kuni 6 m sügavune joaalune hiiukirn lisab sellesse läbilõikesse veel umbes 2 m diktüoneemakilti ja teist samapalju fosforiiti. Joast allavoolu jääva kanjoni seinad lasevad samuti maapõue mitmevärvilistel kihtidel särada.
Jägala juga, õigemini küll sellel asunud veski on äramärkimist leidnud juba 1241. aastal. Rootsiaegsel (1688) kaardil on tollase veski asukoht juba täpselt üles tähendatud. Selle kaardi ja tänapäevase situatsiooni põhjal on kindlaks tehtud, et juga on selle ajavahemiku jooksul taganenud kiirusega u 17 cm aastas. Taganemine ei ole muidugi pinev, vaid hootiline ja seotud suuremate, mitmemeetrise läbimõõduga paepangaste allavarisemisega.
1917. aastal ehitati Jägala joa energia ärakasutamiseks sellest umbes 1 km allavoolu väike elektrijaam ja puupapivabrik. 1922. aastal ehitati joast umbes 2 km allavoolu Linnamäele 1500 KW võimsusega, Eesti mõistes suurejooneline hüdroelektrijaam .

Keila jõgi.

Üldandmed.

Soome lahe vesikonna pikim jõgi, mis voolab Rapla- ja Harjumaa territooriumil. Algab ta Kuimetsa külast 5 km lõunakagu pool ja suubub Soome lahte. Jõe pikkus on 116 km ja valgala 682 ruutkilomeetrit. Tähtsamad lisajõed on Atla jõgi ja Maidla jõgi.
Välja arvatud lühike Kõrvemaa piiresse jääv algusosa, voolab jõgi Põhja-Eesti lavamaa territooriumil. Jõe lähe asub Viirika soo lääneservas . Algusosas kogub jõgi rohkesti vett Kaiu ümbruse suurtest allikatest. Jõgi läbib võrdlemisi tiheda asustusega piirkondi ja jõe kallastel paikneb rohkesti asulaid. Ülemjooksul asub Ingliste küla endise Valtu kolhoosi keskuse ja suurfarmidega ning Purila asundus ja küla. Keskjooksul on Kohila alev mitme tööstusettevõttega, Salutaguse pärmivabrik, Kurtna ja Kiisa alevik ning paljud aiandusühistud. Alamjooksul paiknevad Keila linn paljude tööstusettevõtetega, Karjaküla alevik karusloomakasvandusega, samuti Keila-Joa alevik kalakasvatusmaja (asutatud 1923. a.) ja arvukate suvilatega. Jõgi suubub Lohusalu lahte Keila-Joa aleviku pargis .
Keila jõe veepinna absoluutne kõrgus lähtel on 75,1 m ja suudmes 0 m. Suurim on jõe lang alamjooksu viimasel viiel kilomeetril, kus jõgi murrab läbi Põhja-Eesti paekalda. Keila-Joa pargis, mis on 1,7 km kaugusel suudmest, on jõel 6,1 m kõrgune Keila juga ( astangu laius on 60-70 m). Jõe vooluhulk on 6,4 m³/sek.
Jõesängi laius on keskjooksul on 8-33 (keskmiselt 20) m ja alamjooksul 10-50 (keskmiselt 25) m ning jõe sügavus keskjooksul 0,3-5,7 (keskmiselt 1,8) m ja alamjooksul 0,3-4,7 (keskmiselt 2) m. Jõeorg on keskjooskul 50-200 m lai ja 2-5 m sügav. Alamjooksul varieerub jõeoru laius 100-2000 m ja sügavus 5-15 m.

Taimestik.

Keila jõgi on üldiselt taimestikurikas. Üheksas jõelõigus registreeriti kokku ligi 40 liiki soontaimi. Sagedaim liik oli harilik jõgiputk. Palju leivinud olid ka väike lemmel , konnaosi, kollane vesikupp, haruline jõgitakjas ja hulgajuurine vesilääts. Taimestikurohkus, domineerivate soontaimede liigiline koosseis ja rohevetikate vohamine mitmes uurimiskohas annab tunnistust Keila jõe valdavalt kõrgest toitelisusest.

Kalastik ja põhjaloomastik.

Keila juga on merest tulevatele siirdekaladele praktiliselt ületamatu ja mõjutab Keila jõe kalastiku koosseisu. Kalastiku praeguse koosseisu järgi kuulub jõe ülemjooks ja keskjooksu ülemine osa haugi-ahvena jõe ja keskjooksu alumine osa ja alamjooks ülalpool Keila-Joa juga särjejõe kalanduslikku tüüpi.
Joast allpool olev suudme- eelne osa erineb muudest veel kärestikulisuse ning allikavete rohke sissevoolu poolest. Sinna tulevad merest kudema lõhi, meriforell ja vimb ning seal näib leiduvat ka jõeforelli. Nimetatud jõelõik kuulub kahtlemata forelli- ja lõhejõe tüüpi.
Jões on veel registreeritud harjus, hink, võldas, rohe-vesihobu, paksukojaline(II kategooria kaitsealune liik), jõekarp , karpkala ja linask (kokku 14 liiki 2001. a. seisuga). Kalapüük oja suudmele lähemal kui 1000 m on aastaringselt keelatud.
Keila jõgi end ümbritseva ulatusliku lammialaga on oluline suunav liikumiskoridor suurulukitele, kahepaiksetele, vooluvetega seotud imetajatele ja röövlindudele.
Ogalikku ja vikerforelli 2001. a. mitmel aastaajal tehtud katsepüükide tulemusel Keila jõest ei leitud, kuigi 1999. a. uurimustel olid need liigid kirjas.

Jõe seisund.

Keila jõe kallastel on rohkesti asulaid, millest on tingitud ka kogu jõe ulatuses leviv nõrk biogeenide reostus ( BHT7 = 2-4 mg/l). Lähtest kuni Kiisani on jõe vesi nõrgalt aluseline ning Jõgisoost Keila-Joani mõõdukalt aluseline. Koliindeksi järgi oli vesi vaid Kiisa lõigus suplemiseks kõlbmatu. Eri lõikudes on Keila jõgi erineva toitelisusega: meso- (keskmise; Purila-Kohila vahemikus), eu- (rohke; Hõreda lõigus) või hüpertroofne (ülirohke; Kiisalt alates).
Joonis 2 Keila juga.

Keila juga.

Keila juga asub Harju maakonnas Keila vallas Keila-Joa asulas samanimelisel jõel, sadakond meetrit Tallinna-Paldiski maanteel olevast sillast allavoolu. Keila juga kuulub võimsuselt (kõrguse ja vooluhulga korrutis) kindlalt Eesti pidevalt tegutsevate jugade esikolmikusse, olles Jägala joa järel teine. Juga on tekkinud kohas, kus Keila jõgi laskub klindipealselt paeplatoolt alla 1,7 km pikkusesse kitsukesse klindilahte. Joa kõrgus on umbes 6 m ja laius 60-70 m. Joaastangu ülaosas paljanduvad umbes 2,5 m ulatuses kesk-ordoviitsiumi kõvad lubjakivid ja nende all ligi 3,5 m ulatuses alam-ordiviitsiumi pudedavõitu glaukoniitliivakivi ja savi. Viimastesse kui pehmetesse kivimitesse on kujunenud kuni 2 m sügavune kulbas. Joaastangu alla diküoneemakilda lasundisse on langev vesi omakorda uuristanud kuni 2 m sügavuse hiiukirnu.
Võrreldes teiste eelkirjeldatud veelangudega on 116 km pikkuse ja 682 ruutkilomeetrise valgala ning 75-meetrise languga Keila jõe vooluhulk joa kohal juba arvestatav (keskmiselt 6,5 kuupmeetrit sekundis, maksimaalselt kuni 150 kuupmeetrit sekundis). Keila joal on põhiastangust umbes 200 m ülesvoolu jõel paarisaja meetri ulatuses veel kaks madalamat (0,5 ja 1,5 m) lubjakivist astangut. Keila juga on imetlusväärne igal aastaajal ja erinevalt paljudest teistest jugadest ei vähenda ka kohatine veevaesus oluliselt selle ilu. pakaseline talv ahendab ka Keila joa, kuid selle jääkardin ei suuda oma filigraansuse ja suursugususe poolest võistelda Jägala joal nähtavaga.
1827. a. omandas maa-ala krahv A. Benckendorff, kes laskis siia rajada ( arhitekt A. Stackenschneider) uusgooti stiilis kauni mõisakompleksi. Loss, juga, lookleva jõe kohal kulgevad rippsillad, joaalune kanjon ja selle kallastele jääv 25 ha suurune liigirikas (üle 80 puu- ja põõsaliigi) park moodustavad Keila-Joal kauni ja meeliköitva vaatamisväärsuse.
Võrreldes vanu, 1862 . a. tehtud plaane tänapäevastega, on õnnestunud kindlaks määrata ka Keila joa taandumiskiirus, mis on olnud ligi 10 cm aastas ehk mõnevõrra väiksem kui temast veidi võimsamal Jägala joal.
Inimene ei ole lasknud Keila joal omasoodu toimida, vaid proovinud ka sealt langevast veest kasu saada. Andmed esimesest , joa lähistele ehitatud vesiveskist pärinevad 1555 . aastast. 1928. a. joa kõrvale ehitatud elektrijaam (rekonstrueeritud 1958) on röövinud suure osa joale määratud veest. Lähiajal on kavas elektrijaama taastamine.

Kasutatud kirjandus.

http://et.wikipedia.org/wiki/Keila_jõg i
http://www.eestigiid.ee/?SCat=39&CatID=0&ItemID=1172
http://www.eestigiid.ee/?SCat=43&CatID=0&ItemID=1234
http://et.wikipedia.org/wiki/Keila_juga
http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=620978939&obj=veekogu
Arvi Järvekülg "Eesti jõed"
Kalle Suuroja, Tõnis Saadre "Eesti joad"