Rahvapillid ja pillimuusika (0)

Rahvapillid ja pillimuusika

11. kl
Vanemale pillimuusikale oli omapärane:

• ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus , lühikeste vormiosade kordamine
  
• Mängiti tavaliselt üksi
  
• Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul , lõõtspill, kannel
  
• 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid
  
• 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine .
  

Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt)

KEELPILLID (kordofonid )

• Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel.
  
• Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest.
  
• Uuemal ajal tehakse keeled metallist.
  
• Õõnes puust kõlakast toimib resonaatorina, mis võimendab heli.
  

Kannel

• vanim tantsumuusika pill
  
• tuntuim muistne keelpill
  
• mängitakse näppides
  
• Eesti vanim kandletüüp on väikekannel, 6-7 keelt, ühest puust õõnestatud.
  
• Uuem külakannel, 10-11 keelega.
  
• Kannel on mitmete rahvuste muusika sümbol.
  
• 13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel.
  
• Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt. Mängitakse püstloodis või veidi kallakil põlvedel.
  

Viiul

• Eestis hakkas viiul levima 17-18 sajandil.
  
• Sooltest või metallist keeled ning ümarate vormidega õhukestest laudadest kõlakast andis pillile särava kõla.
  
• osteti poest ja tehti ka ise.
  
• Viiuliga oli rahvatantse parem saata kui torupilliga.
  
• mängitakse poognaga.
  

Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispõll ja uuema aja jauram (umba). Jauramit mängiti vastu põrandat lüües.

ÕHKPILLID

Õhkpillides tekitab heli vibreeriv õhusammas. Väga iidsed , paljudel rahvastel tuntud pillid on nn vabad aerofonid, mille puhul õhusammas ei ole piiratud. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad , mille servale puhudes tekib hääl.
Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Meloodiat sai juba mängida sõrmeavadega vilepillidel. 
Karjapasunaga edastasid karjased teateid, aga mängisid ka oma lõbuks. Sokusarv valmistati looma, enamasti soku sarvest. Selle esiküljel olid meloodia mängimiseks sõrmeavad. 

Torupill

• pärineb Aasiast.
• Põhiosad: puhumistoru, sõrmiline, 1-3 basstoru ja õhukott.
• Tuulekotist sõrmilisse pidevalt surutav õhk võimaldab kõlada katkematul helidevool.
• Helidevool ei sõltu mängija hingamisrütmist.

Lõõtspill

• pärineb Saksamaalt.
• Lõõtsaga saab mängida korraga nii meloodiat kui ka saateakorde.
• Sobib hästi uuemate tantsu- ja lauluviiside esitamiseks.
• Pilli mängitakse nahkset lõõtsa tõmmates ja mõlema käega nuppudele vajutades.
• Lõõtsa õhuvool paneb helisema pilli sees asuvad metallplaadikesed.
• Karmoška - vene tüüpi lõõtspill

Ise helisevad pillid (idiofonid) ja membranofonid

Idiofonides tekitab heli pill tervikuna , kui seda lüüa või näppida.
Signaalpill lokulaud kujutas endast kahe posti vahele riputatud lauda, mida löödi tamme vasaraga. Edastati mitmesuguseid teateid.
Parmupill

• koosneb metallraamist ja õhukesest teraskeelest.
  
• hoitakse avatud suu juures ja mängitakse teraskeelt sõrmega näppides.
  
• heli tekitamisel osalevad nii huuled, keel kui ka hambad.
  
• suuõõne kuju muutes saab muuta heli kõrgust
  
• mängitakse meelelahutuseks, vahel ka tantsu saateks.
  

Metsloomade hirmutamiseks kasutati käristeid ja tirinuiasid, hobuste kellu ja kuljuseid, laste kõristeid jm.
Rütmipillina on tuntuks saanud ka pingipill , millel tekitatakse heli pingile puistatud tuhka puupulgaga rütmiliselt kraapides.
Membranofonide hulka kuuluvad eelkõike mitmesugused trummid . Heli tekitatakse löögiga vastu pinguldatud nahka.