Eesti Punane Rist (0)

Tallinna Majanduskool
EESTI PUNANE RIST
Referaat

SISUKORD

SISUKORD 2
1. AJALUGU 3
2.RAHVUSVAHELISE PUNASE RISTI LIIKUMISE PÕHIMÕTTED 5
3. EESTI PUNASE RISTI TEGEVUSE ALGUS 6
4.EESTI PUNASE RISTI HASARTMÄNGUD 9
5. EESTI PUNASE RISTI LÕPP 10
6. ESMAABI JA TERVISHOID 12
7. EESTI PUNASE RISTI TRNASPORDIOSAKOND 13
8. EESTI PUNASE RISTI EKSIILIS 15
9. EESTI PUNANE RIST TÄNAPÄEAL 17
KASUTATUD KIRJANDUS 18

1. AJALUGU

Punase Risti idee sünd: 1959 . a. Punane Rist on maailma suurim vabatahtlik organisatsioon , millel on esindus peaaegu igas riigis üle maailma. Punase Risti idee sündis 1859 . aastal, mil noor shveitsi ärimees Jean Henri Dunant sattus juhuslikult Solferino sõjatandrile Põhja-Itaalias ja hakkas seal korraldama vabatahtlikku abi tuhandetele verises lahingus haavata saanutele. Prantsusmaa ja Austria vahel toimunud lahingus osales üle 300 000 mehe, kellest 40 000 sai viisteist tundi kestnud lahingus kas surma või haavata. Vähesed meditsiinijõud ei tulnud aga oma ülesandega toime. 
Dunant oli sõjatandril nähtust vapustatud ning moodustas Castiglione küla talunaistest ja juhuslikest läbisõitjatest moodustatud vabatahtliku abistusrühma. Erapooletuna ei eristanud Dunant haavatuid rahvusliku kuuluvuse järgi. Dunantu tegu viis Runase Risti Liikumise loomiseni. 
1862 : Dunant avaldas Solferino ja Castiglione kogemuste kohta raamatu "Solferino mälestus" 
Raamatu teesideks olid:
1. Kõikides maades tuleb luua püsivaid vabatahtlikke organisatsioone abistamaks meditsiiniteenistusi sõjaolukorras
2. Tuleb luua sõjas haavata saanute ja meditsiiniteenistuste kaitseks rahvusvaheline leping.
1863: Genfis moodustati Punase Risti organisatsioon 
Luukase rahvusvaheline komitee sõjahaavatute abistamiseks . Liikmeteks on Henry Dunant, Gustave Moynier, Louis Appia, Theodore Maunoir js Guillaume -Henri Dufour. 
Meditsiiniteenistuste ühiseks rahvusvaheliseks kaitsvaks tunnuseks valiti punane rist - Shveitsi riigilipu negatiiv. Seda tunnust otsustati hakata kasutama nii meditsiiniliste formeeringute lippudel kui ka käesidemetel. 
1976 nimetati komite ümber Rahvusvahelise Punase Risti Komiteeks (International Committee of the Red Cross  (ICRC)).
1864: I Genfi konventsioon  
Kaksteist riiki allkirjastavad 10 astiklist koosneva Esimese Genfi Konventsiooni - rahvusvahelise seaduse, mis kaitseb ühtviisi nii haavatud vastaspoole sõdureid kui nende eest hoolitsejaid. Oluline idee oli see, et kõik haavatud, nii omad kui võõrad, tuleb lahinguväljalt ühtviisi päästa ja anda neile ühesugust ravi.
1867: Esimene Punase Risti Rahvusvaheline Kongress 
Esimesel Punase Risti Rahvusvahelisel Kongressil osalesid üheksa valitsust, kuusteist riiklikku komiteed ja RahvusvahelineKomitee. Järgnesid konverentsid Berliins (1869), Genfis (1884), Karlsruhes (1887), Roomas (1892) ja Viinis (1897).
1899: Haagi Konventsioonid  
- Maalahingu seadused ja tavad (Teine Konventsioon)
- 1964, aasta Genfi Konventsiooni põhimõtete kohandamine merelahingutele (Kolmas Konventsioon)1
ENSV Punase Risti ajutise juhatuse esimene koosolek toimus 30. novembril 1940.  Kuulati ära sm. Joh.Nymani ettekanne Eesti Punase Risti senisest tööst ja plaanidest. Sm. Nyman kurtis, et eriti laienenud on transportautode tegevus seoses ulatuslike töödega Paldiski  sõjaväebaasides.
7.märtsil 1941.a  ilmus Tervishoiu rahvakomissari käskkiri nr 111 ”ENSV Punase Risti kiirabijaama ühes transpordivahenditega üleandmise asjus Tallinna Linna Tervishoiuosakonnale”. Bilansi alusel tuli üle anda kiirabijaam ja transpordivahendid.2

2.RAHVUSVAHELISE PUNASE RISTI LIIKUMISE PÕHIMÕTTED

Punane Rist ja liikumise vabatahtlikud lähtuvad oma tegevuses seitsmest põhimõttest:
INIMLIKKUS: Liikumise eesmärgiks on kaitsta elu ja tervist ning tagada lugupidamine inimese vastu.
VÕRDSUS: Liikumine ei erista inimesi rahvuse, rassi, usuliste tõekspidamiste, klassikuuluvuse või poliitiliste veendumuste alusel. Leevendades üksikisiku kannatusi, lähtutakse tema esmavajadustest ja antakse eelisõigus kõige suuremas hädas olijaile.
ERAPOOLETUS: Liikumine ei lasku poliitilistesse, usulistesse, rassilistesse või ideoloogilistesse vaidlustesse. Liikumine abistab lahinguväljal vahet tegematta kõiki haavatuid ning üritab nii rahvusvahelise kui rahvusliku mõjuvõimuga leevendada või ära hoida kõiki inimkannatusi.
SÕLTUMATUS: Liikumine on sõltumatu. Rahvuslikud Punase Risti seltsid peavad oma valitsuste humanitaarteenistusi abistades ja seadustele alludesalati säilitama oma sõltumatuse, et olla igal ajal valmis Liikumise põhimõtteid järgides tegevusse astuma.
VABATAHTLIKKUS : Liikumine on vabatahtlik abistamisliikumine, mis ei lähtu mingil viisil kasu saamise soovist.
AINUSUS: Igas riigis võib olla vaid üks Punase Risti või Punase Poolkuu Rahvuslik Selts. See peab olema avatud kõigile. Seltsi humanitaartegevus hõlmab kogu riigi territooriumi.
ÜLEMAAILMSUS: Rahvuvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, millesse kuuluvatel rahvuslikel seltsidel on võrdne staatus ja võrdsed õigused ning kohustused üksteise abistamise osas, on ülemaailmne.3

3. EESTI PUNASE RISTI TEGEVUSE ALGUS

Eesti Punene Rist asutati 24.veebruaril 1919.Rahvusvahelise Punase Risti Komitee tunnistas teda 11. aprillil 1922 aastal Punase Risti Seltside Liiga liikmeks astus Eesti Punane Rist 25. eeruarul 1922.aastal.
Eesti Punase Risti nurgakiiks ja materiaalseks baasiks kujunes vabaussõja algul ellu kutsutud ühisabiorganisatsioon,, Ühistöö,, Sõja ajal ilmsiks tulnu suur puuus arstiabist ja hoolekandest sai ajendiks Punase Risti asutamisele. Rasketest olukordadest teadliku ühiskonna erinevate kihtide aktiivsel osalusel asutati 1919 aasta jooksul lühikese ajaga paaegu igas Eesti linnas ja suuremas aleis Punase Risti kohalik komitee. Sea tööd juhtisid Punase Risti esimehena tollegegne Eesti sõjaäe I diviis ülemarsti Hans Leesment ja abisesimehena tollegegna Tallinna Tütarlaste Kommertskooli direktor Hienrich Bauer. Punase Risti juhtorgan asus algul Tallinna Tütarlaste Kommertskooli ruumes, seejärel Raekoja platsil ohvitseride keskkasiinos ning hiljem Harju tänaval majas nr.40. ning lõpuks oma majas Niguliste tänava 12. Tööjaotuse eesmärgil moodustati järgmised osakonnad: sanatooriumise ja varjupaikade, haigemajade, transporid , majanduse ja varustuste, hoolekande, arstiriistade ning poteeside muretsemise ja korjanduse osakond. Rahuajal lisanusid Noorte Punase Risti ja õdede osakonnad ning samariitlaste koondis ja naistekomitee.
Eesti Punase Risti tegevuse algperioodi põhiülesandeks oli töötamine rindel-eeskätt transporditi haavatuid ja haigeid sõdureid. Et Eesti sõjaväe meditsiiniteenistus veel ei funksioneerinud, siis oli Punase Risti ülesaneks haavatute esmaabi andmine, nende evakueerimine eesliinilt, haava ja haiguse järi jaotamine, pesemine ja puhastamine, toitmine ja pesuga arvutamine ning Punase Risti ja sõjaväe tervishoiuvalitsuse asutusse paigutamine . Rasket tööd tuli sõjast laastatud maal teha Punase Risti varustusosakonnal, mida juhatas dr B.Voogas. Transpordiosakonna töövõimaluste avardamiseks asutati üle riigi 8 eakuatioonipuntki: kaks Tallinna, teise Tartus, Viljandis, Pärnud, Haapsalu,Võrusja valgas. Ettransport kulges aeglaselt tuli eakuatsioonipunktide juures moodustada ka toitlustuspunktid. Haavatuid veeti tagalasse algul kaubavagunites hiljem soetas Punane Rist 14 sanitaarvagunit laiarööpmelisel ja 3 vagunit kitsasrööpmelisel raudteel. Eraldi vagunid olid raskesti ja kergelt haavatute jaoks. Sanitaarvagunitega transporiditi Vabadussüja ajal 43 463 haavatut ja haiget. Lisaks sanitaarvagunitele oli transpordi kaks desifektsioonivagunit, üks köökvagun ja üks seitsevaguniline saunarong.
Koos transprdiosakonnaga töötas matmisosakond,mille ülesandeks oli langenute matmine lahinguväljal või toimetada kogukohta. Kodumaale saadeti ka 142 Soome ja Taani langenud vabatahlikku.
Sõjaoludes oli suur tähtsus toilustuspunktidel, mis asusid Tallinnas, Tartus, Tühi-Alliul, Tapal, Võrus, Pärnus ja Jõhvis igal pool 2 punkti. Väeosast maha jäänud ja pärast puhkust sinna siirduvatele sõduritele peavarju andmiseks moodustati ,,sõdurite kodud,, mis venemaalt optantide saabumisel nimetati ümber Eesti kodudeks.
Petrogradi alt Eestisse põgenenud Vene Loodearmee riismed tõid 1919 aasta detsembris kaasa tähnilise tüüfuse ja kõhutüüfuse. Epideemia keskus asus Narvaümbruses. Loodearmee ei olnud suuteline sellele piiri panema ning epideemia hakkas levima kohalike elanike seas ja Eesti sõjaväev. Sel kriitilisel ajal tuli appi Eesti Punane Rist, kes avas ajutised haigemajad AA, Lüganuse, Saka jaMaidla mõisas, Mäetagusel ja Iisakus ning Kuremäekloostris.Tüüfuseosakonnad asutati Narva, Rakvere, Aseri ja Jõhvi haigla juures. Nimetatud haiglate juhtkond koosnes sõjaväelastest, majanduslikku tegevust ja ravi korraldad Punane Rist. Koos sõjaväe tervishoiuvalitsusega asutati maakondades 10 desinfektsiooni lendsalka, koondravilaid ning muretseti samitaar, sauna ja desinfektsioonironge. Tapal moodustati epitdeemia eest põgenenute laager . 1920 aasta kevadeks õnnestus epideemia levik tõkestada.
Et vajadus meditsiinnioskustega personaali järele oli suur, avas Eesti Punane Rist Tallinnas 1920 aasta algul õdedekooli koos ühiselamuga kahekümmnele õpilasele.Õppetöö kestis kaks aastat. Kooli astujailt nõuti keskharidust. Õdedekooli juhatas Tallinna keskhaigemaja dirktor dr. Sibul . Punane Rist saatis mitu selle kooli lõpetanut hiljem teadmisi täiendama Inglisammmel ja Prantsusmaale.
Viletsas mateaalses olukorras olevale Eestile andis hindamatut abi välisriikid eeeskätt Ameerika Ühendriikide, Inglismaa, Taani ja Rootsi Punane Rist. Eestile kõige raskemalajal 1919 aasta aprillis alustas Tallinnas tööd Ameerika Punase Risti esindus, mille direktor oli Hereward White. Ameeriklased andsid sooje riideid, toiduaineid, ravimeid arstiriistu ja mitut liiki tehnilisi vahendied.
Korduvalt viibis Eesti Ameerika Punanse Risti volinik Ida-Euroopas kolonel e.w.Rayn. Ameerika Punane rist jätkas eestis tööd ka pärast vabadussõja lõpu kuni 1922 aasta juulini.
Vabadussõja algperioodil mis lahingud toimusid peamiselt lõunarindel, kandis kõige suuremat töökoormust eesti puanse risti tartu konitee. Pärast vabasussõja lõppu korrasldas eesti punane rsit kiirestioma töö ümber vastavalt rahuaja nõuetele.Kokkuleppel valitsusega alustas punane rist 1920 aasta mais venemaalt saabuvate eesti ümberasujate vastuvõtmist, karantiini paigutamiseja transpritmist. Moskvas korraldas seda tööd eestipunase risti esindaja dr schotter ja petrgadis dr G.abramson. uustulnukaile anti riideid, toitu, ajutine elamisvõimalus ,,Eestikodakontsus,, ning neid aidati korteri ja töö leidmisel. Puanse risti sanitaarrongid käisid venemaalt ära toomas haigeidja venemaealisi eesti kodanikke. Venemaal viibivate eestlaste abistamiseks alustasid Eesti Punase Risti juures töö teadetebüroo ja pakkide osakond.
Koostöös rahvusvahelise punase risti kontieega tegeles eesti punane rist ka venemaa ja lääne-euroopasõjavandise vahtamisega. Eestipunane rist võimaldas sõjavangidele elmise ja ülalpidamise ,,eesti koduded,, muretses neile rongipiletid ja andis teele kaasa ühe kahe päeva toidumoona.
Kui 1921 aastal algas Venemaal suur nälg hakkas Eest Punane Rist korraldama näljapiirkondade abistamist. Majanduslikus madalseisus oleva Eesti riigi poolt selleks otstarveks eraldatu 12 miljonit marka oli tolleaegses vääringus väga suur summa. Samaarasse, Moskvasse ja Perrogodi saadeti kokku kolm rongi toiduainetega.samaaras asuti koos Rootsi Punase Ristiga arstiabipunkt, koostös F.Naseni komiteega toimetas Eesti Punane Rist aastail 1922...1923 näljapiirkondedesse pakki toiduainete ja riidevarustustega millega päästeti surmast umbes 8600 inimest.
Tungivate vajaduse tõttu avas Eesti Punane Risti pärast vabadussõda hoolekandeosakonnad sõjainvaliidide ja nende perekonade,vaeste,orbude,töövõimetute,tööõnnetustes vigastatute ja haiglaravijärgset hooldamise vajavate inimeste abistamiseks. Punane Rist saatis kogutud ja välismaalt saaunud annetusi ühiskondlikele organisatsioonidele, lastekodudele,haglatele, tartu ülikoolile, linnade lastevarjupaikaele. Eesti punane reist asutas lastekodu Mursate, Pääskülas, Aasperes ja Petseris. Haigete laste kosutamiseks asutati Tabasalu ja Narva Jõesuu suvekolooniad. Punane Rist pidas ülal ka kolme sanatooriumi-kopsuhaigetele Seli mõisas ning kahte mudaravilat sõjaäelastele Haapsalus . Tapa lähedal Imastu mõisas asutati vabadussõjas tervisekaotanute invaliididekodu.
1922 aasta oktoobirs avas Eesti Punase Risti peavalitsus oma ruumides haigete ja haavatute transportimise puntki, milla peaülesandeks sai esmaabi ja esmase arstiabi andmine õnnetusjuhtumiste korral. Peagi varustati punkt ka nelja sanitaarautoga. Nii kujunes sellest pamiselt kiiraipunkt.
Eestipuanse risti kujul hakkasi tööle ka mitend amulatooriumid ning otropeediaintstituut tallinnas.
Seega tuli eesti punane risti oma tegeuse algastatel toime sellise tööga mille suuruse üle tule tänapäeval ainult imestda ja sügavalt lugupidamist avaldada.4

4.EESTI PUNASE RISTI HASARTMÄNGUD

Eesti punase risti pidev mure oli oma tulubaasi laendamine. Kuna mängukaartide äri läks küllaltki hästi, siis hakati uurima ka muid mängudelt teenimise võimalusi. Pole võimatu, et vihjajad ja eeskuju andjateks olid soomlased , kus esimesed saksamaalt toodud mänguautomaadid pandi üles juba 1920ndatel aastatel. Kuna tulusalt ärai hallata tahtjatesat polnud puudus,siis vaid heategevusorganisatisoonidelt.
1933.aatal sai eesit loa hasartmänguse korraldamiseks Eesti Punane Rist. EPRi peavalitsus sõlmis lepingu Tarutu Telefonivabrikuga, et vabrik valmistab 300 mänguatutomaati, paigutab need ja kontrollib töötamist. EPR vabrikule raha ei maksnud vaid loobutas kolme aasta jooksul mängude brutotulust 40 protsenti ning pidi töökorras aparaadid saama oma valdusse 1936 a.
Mänguaparaadid valmistati patendi alusel ja üks masin maksis 200 krooni. Kogu Eesti paigutati umbes 300 mängumasinta, Tallinna 90, Tartu 60, Rakveres 11 Haapsalus 6 jne.
Aparaadid paigutati kovikutesse, restoranidesse, kõrtsidesse, söögimajade ruumidesse. Juba esimese tegevusaastaga andsid rahva suus ,,kerjamismasinateks,, Ristitud mänguaparaadid tõid omanikule 2-3 miljant krooni puhatalt.
Kuna osavusmänguautomaadid olid eestis mõne aastaga saanud ülipopulaarseks ning siseminiseteeriumi loas oli sellealane tegevus antud Punasele Ristile, siis juba veebruaris 1939 telliti uus osavusmäntu alfa aparaat hinnaga 650 krooni ja neli aparaati Pariisist negoce automatique-lt5

5. EESTI PUNASE RISTI LÕPP

23.mai 1940 toimus Eesti Punase Risti viimane korraline peakoosolek kell 19 Niguliste 12-4, millest võttis osa 34 Eesti Punase Risti seltsi liiget. Kuulati ära 1939.aasta tegevusaruanne ja arvete seis 31.detsembriga 1940. Tulud ja kulud olid tasakaalus 693 240,82 krooniga . Ülejääki oli 249,59 krooni. Varade seis 31.detsembriga 1939 oli 1 663 662,50 krooni.
Samal päeval valiti tagasi EPRi peavalitsuse liikmed: presidendiks jäi dr.H. Leesment, esimesed abipresidendid ins. O. Amberg ja dr. B. Voogas, sekretär-juriskonsult E.Madissoo, laekur dr. V Renni, laekuri asetäitaja dr. H. Rütman, majandus-varustusosakonna juhataja õp. F. Stockholm , transpordiosakonna juhataja dr B.Voogas, transpordioakonna juhataja asetäitaja ins. F. Kogel , õdede kuratooriumi esimees ins F.Kogel, korjandusosakonna juhataja dr H Rütman. Noorte punase risti osakonna juahtaja kindral dr. H.Leesment, peavalitusese juures töötavate tervishoiuasutuste juahtaja dr. K.Pedusaar, Õdede osakonna juhataja dr. B.Voogas.
Veel otsustait osta peavalitsusele sõiduauto. See oli viimane kord,kui eesti punane rist tegutses ilma välispidise surveta.
22.juunil loovutas peavalitsus pääsküla lastekodu ruumid punaarmeele, kusjuures eelnevalt tuli korda teha vanniahi./ eesti punane rist 90 koostanud kalev vigats 2009/
Eesti Punase Risti ajutine juhatus tuli kokku 30.novembril 1940. Kohal olid juhatuse esimees J.Kull, H. Tanner , K.Padrik,prf.dr. Perlin ja J.Musr.Osales ka dr. Nyman, kes ütles, et Eesti Punase Risti töö on kooskõlastatud NSV Liidu Punase Risti töö põhimütetega ja andis pikema ülevaate tööst. Ett oli valmistatud 12 400 sanitaarabistajat, 560 aseõde ja ettevalmistamisel oli eel 500 aseõde ja üle 50 esinfektori, 1300 vetelpäästjat jne. Nyman kurtis ruumipuudust.
Punaarmeele oli üle andnu Pääsküla vigaste laste kodu ruumid, tulevikus plaaniti sinna psühhoterapeutilist sanatooriumina.
Nyman rääkis, et eriti on laienenu haiguste transportimine seoses suure ehitustöödega Paldiskis. Auto tegi tavalise viie sõidu asemel kuni 30 sõitu päevas, suur osa neist väljaspool Tallinna, mistõttu ajati juurde sanitaarautosid, kuna senise kaks ei suutnud enam vajadusi rahuldada. Siis tegigi Nyman ettepaneku liituda NSVL-i Punase Risti tegevusega ./eesti punane rist 90
Päev enne saksa-nõugogude sõja puhkemist kogunes Punase Risti ajutine juhatus oma viimasele koosolekule, mille ainus päevakorrapunkt oli ENSV rahvakonissaride nõugogu määruse nr 184, 17 juunist 1941 ettelugemise ja vastaalt tegutsemine. Võeti teatavaks määrus, mis ilmus ENSV Teatajas 1941 nr 62,988 Määruse jõustumise tõttu lahkus ENSV punase risti ajutine juhatus.
Määruste kohaselt moodustati ENSV Punase risti keskkonitee otganiseerimise büro nimel punase risti seltsi juhtimise ja asjaajamise üle vastavalt tervishoiu rahvakonissari käskkirjale 30.nov 1949 nr 60 määratud ENSV Punase Risti ajutiselt juahtuselt.6

6. ESMAABI JA TERVISHOID

Punase risti samariitide organisatsiooni eesmärgiks on teostada samariitlikku teenistust , abistada ja aidata ligimest kõikjal, kus see on vajaline ning hoolitseda ligimeste-rahva-hüveolu eest. Samariitide organisatsioon on punase isti suurimaks ja võimsamaks distsiplineeritud jõuks, mis on valmis igal ajal abistama ligimest üksikuil juhudel kuika seaduslikke vjüime päästeasjandusse, kannatanute eest hoolitsemise ja sotsiaalhoolduse alal. Riigikaitse huvides riigi elavjõu alalhidmisel ning selle karastamisel ja tugevdamisel, samuti aga ka iga inimsese enese huvides on tavaline et iga teadlik kodanik oleks samariit vüi väheimalt omaks samariitlikke teadmisi.
Oma eesmärgi saavutamiseks on samariitide organisatisoonil täita järgmised ülesannded
1 arendada väljaõpet päästeasjanduse ( esmaabi,vetelpäästmime jt) sanitaateenuste, õhu-ja gaasikatse, tervishoiu, hoolekande, kehalise kasvatsude, massilise toitlustamise ja teiste samariitlike teadmiste alal. Organisatisoon on elukooliks, kus samariit alatiselt ja pidevalt täiendab ja süvendab oma teadmisi ja oskust vastavate ülesannete täitmiseks.
2 luua esmaabiandajate, haigepõetajate,lapsehidajate, kandurite, desinfektorte, hoolekandekaadreid
3 moodustada samariitide üksusi samariitliku teenistuse teostamiseks.
4 valmistada ja muretseda samariitliku teenistuse teostamisel tarvisminevat sanitaar ja muud varustust.
5 kasvatada oma liikmeid punase risti samariitlluse vaimus . Selleks et olla vääriline samariidi nime kandma peab samariit omama kõrge kõlbelisuse ja suuri isiklikke voorusi.
Ta peab esikohele seadma riigi ja rahva heakäigu huvid, arendades ja kasvatades endas kangelaslikku ohrimeelsust, armastust, uhkust ja lugupidamist oma isamaast ja rahvast.
Kutsauhkus, kohuse ja autunne on samariidi tätsamaid omadusi. Samariidis peab olema arenenud teadlik distsipliin, mis väljendub samariidi selges arusaamises oma kohuseist ja viimaste kohusetruus täitmises.7

7. EESTI PUNASE RISTI TRNASPORDIOSAKOND

Tallinna Kiirabi ajaloo seisukohalt on oluline Eesti Punase Risti transportosakond,  mida juhatas  teenekas arst san-kapten dr.  Boris Voogas.  Dr.  B.Voogas juhendas ka samariitlaste koondist ning oli õdede kuratooriumi esimees.
1919. a suvel sai Eesti Punane Rist Inglise Punaselt Ristilt kingituseks 7 sanitaarautot,  mis aga võeti Sõjaväe Varustuse Valitsuse poolt ära. Peale Tartu rahu sõlmimist saadi pika kirjavahetuse järel autod tagasi, neist 5 aga tuli kohe remonti anda.
B. Voogase raamatus on kirjas,  et  1. septembril 1922. a avati Tallinnas sanitaartransportpunkt. Ilmselt oli tegemist sellekohase määrusega, mida pole seni õnnestunud leida. EPR Peavalitsuse protokollide põhjal paistab asja algus mõnevõrra edasi lükkunud olevat.  21. septembril 1922. a toimunud koosolekul kinnitati Haigete Transportpunkti põhikiri ja kodukord. Ajalehe “Waba Maa” artikkel 08. 10. 1922 aastast teatab ,  et 21. septembrist alates töötab Eesti Punase Risti Peavalitsuse juures haavatute ja haigete transportpunkt.
“Kes tallinlastest ei tunneks kapitaalset, kuid kergejooksulist valget autot,  mille vägevat sireeni päälinna tänavail ja selle ümbruses võib kuulda küll varahommikul,  küll päeval,  küll sügaval öötunnil! Ikka on tal pakiline rutt,  ikka on tal tuline kiire taga,  sest et teda sunnivad sõitma sama kiirtiivulised: oht,  hädad  ja sünge surm…” 
Nii poeetiliselt kirjeldatakse Eesti Punase Risti juubeliväljaandes tollast transportpunkti esimese abi sanitaarautot.8
Kiirabi algusaastate sanitaarauto oli kummaliselt madal ja ebaproportsionaalselt lai masin,  mille rahvas tabavalt “mardikaks” ristis. Varsti hangiti Tallinnale moodsalt sisustatud sanitaarauto.  1929. aastal oli neid Tallinnas kaks. Peale selle oli Punase Risti Peavalitsuse transportosakonna käsutuses ka 2 kergesõiduautot ja 1 veoauto. Nakkushaigusi põdevaid patsiente veeti nakkushaigete ravila erisõidukiga. Haigevedude arv sanitaarautodega küündis pooleteise tuhandeni aastas,  neist umbes 1/4 -1/3 tehti tasuta. Autode läbisõit Tallinna ja selle ümbruse viletsatel teedel ületas 15 000 km aastas. Autode kered ehitati kodumaal,  välismaalt toodi vaid šassiid ja plaanid. Seda tehti mitmel põhjusel: esiteks kulude kokkuhoiuks ja omamaise tööstuse arendamiseks, teiseks kohapealsetest oludest tingitud muudatuste tegemiseks detailides.
Peale haigete transpordi hakkasid transportosakonna sanitaarautod välja sõitma õnnetusjuhtumitele, kus kaasasõitnud medõde andis kannatanutele kvaliteetset esmaabi ning toimetas vajadusel haiglasse. Transporditi ka õnnetusjuhtumitel surmasaanuid, kuid mitte haigustesse surnuid. Õnnetusjuhtumite korral osutati kiirabi tasuta.
Tarbe korral saadeti sanitaarautod välja ka suurematesse rahvakogunemise kohtadesse : laulupidudele, spordivõistlustele jm. Neil juhtudel moodustasid sanitaarautod nn. kiir-esmaabipunktid,  kus kohapeal püstitati telgid voodite,  apteegi ja sidumispunktiga. Ajutistes kiirabipunktides olid tavaliselt abiks ka samariitlased ja Noorte Punase Risti liikmed. Üldse pidas Punase Risti Peavalitsus oma tegevuse suurimaks saavutuseks samariitlaste ülemaailmse võrgustiku loomist,  mis sai tõhusalt toimiva esmaabisüsteemi aluseks. Palgaliste õdedega oli komplekteeritud vaid Tallinna sanitaartransportpunkt. Tartus ja mujal olid palgal vaid autojuhid,  sanitare ja õdesid asendasid samariitlastest vabatahtlikud9.

8. EESTI PUNASE RISTI EKSIILIS

Teadaolevalt tegutses Eesti Punane Rist või sellega analoogilised organisatsioonid pärast II Maailmasõda edasi Rootsis,Saksamaal,Kanadas, Austaalias,Subritannias ja USA.
Eest Rahvasliku Liidu koosolekul 9. novembril 1955 võttis ERLi esimees Nikolaus Metslov üles küsimuse vajadusest taasluua Rootsis Eesti Punane Rist. Esialgne kava EPR eksiilis ellu kutsuda aga ebaõnnestus Rootsi seaduse tõttu, mis keelas teise riigi Punase Risti tegutsemise Rootsis. Nikolaus Metslovi kontaktid Eesti Punase Risti paguluses viibiva juhtkonnaga viisid Eesti Ühisabi loomiseni.Eesti Ühisabi Rootsis esimehed ja aseesimehed läbi aegade olid: Boris Voogas, Johannes Nyman, Richard Koolmeister, Endel Rumma , Eldur Velliste.
Sihtasutus Eesti Ühisabi ülesandeks on osutada kõike võimalikku abi okupatsoonivõimude poolt vangistatud, sundasustatud ja küüditatud kaasmaalastele ning nende perekonnaliikmetele, sõjainvaliididele ja teistele, kellede abivajadus on tingitud Eesti valitsevast okupatsioonist. Samuti toetada eesti noorte tegevust, kelle sihiks on rahvuslik töö ja kasvatus, ning üldse korraldada abistamistegevust.
Ühing Eesti Ühisabi Rootsis, kes töötab Punase Risti põhimõttel, annab abi päritoluga rahvuskaaslastele ja organisatsioonidele nii Eestis kui Rootsis.
Ühingu Eesti Ühisabi Rootsis tegevuse võib jagadakolmeks:
1.Pakkide vahendamine alates 1955.aastast kuni augustini1984, mis saatjal kadus vimalus tasuda tollimaks
2.Eestlaskonna tegevuse toetamine väljaspool Eestit, peaasjalikult Rootsis,kuni aastani 1989
3.Aastast 1989 Eesti rahvaasutuste abistamine, peamiselt ravimite ja pruugitud haiglavarustustega.
Eesti Punane rist Saksamaal. Teadaolevatel andmetel moodustati esimene Eesti komitee Saksamaal Gothas 5.aprillil 1945. Eesti konitee tööülesannetest seati esikohale hoolekanne. Komitee juhatajaks valiti Minna Koik. 22. augustil otsustas Eestu Komitee, et e’Punase Risti pakkidest saadud toiduainetest antakse laps sünni puhul emale väike pakk. Üks Punase Risti pakk sisaldas (USA mõõtühikus) naela võid või margariini, ühe naela ploome või rosinaid, 0,5 naela juustu, 12 untsi sealiha tükkidena,ühe tosina kala, 12 untsi soolatud loomaliha, kuus untsi marmelaadi, 0,5 naela tükksuhkrut, ühe toosi piimapulbrit, 0,6 untsi lihapasteeti, kaks untsi kohvi, ühe paki biskviie,ühe paki vitamiine, kaks tükki seepi ja kuus pakki seigrette.
Eesti Abistamiskomitee Kanadas asutamiskoosolek toimus 11. augustil 1959 Torontos. Koosolekust võttis osa 18 inimest. Nende suursaavutuseks oli Eesti Kodu kooperatiivelamute rajamine Torontos aadressil 50.Old Kngston Road, mis valmisid 31.mai 1977 ja 1982. aastal valminud Ehatare hooldus-ja põetuskodu asutamine.
Põetuskodu elanikud elavad suhteliselt iseseisvat elu, neile on korraldatud toidlustus ja 24- tunnine meditsiiniline järelvalve.
Ainuke organisatsioon, mille tegevus vähemalt mõnel tasemel sarnanab Punase Risti omaga on meie Eesti Abistamise Konitee Sydney lähedel Thirlmere-i Eesti külas. Selle asutamisest on teda,et juba juunis 1945 hakati tegema ettevalmistusi eestlaste üldkoosoleku kokkukutsumiseks, et valida alaline Eesti Abistamise Komistee. Koosoleks toimuski 22.juulil 1945 ning jaanuaris 1946 alustatigi rõivakorjandusega ning need jagati abivajajateni.
Eesti Punase Risti tegevuse analoogiks Suurbritanniaski olid Eesti Abistamise Komitee. EAK Londonis sai tegutsemisloa 24.mail 1944. Eesti Abistamise Komitee püüdis aidata kõiki abivajajaid, pakkuda nii majanduslikku toetust kui ka keeleabi . Üheks populaarseimaks ettevõtmiseks läbi aegade on olnud jõululaatade korraldamine. Tänapäeval organiseerivad eesti Abistamise Komitee ettevõtlikud daamis pühapäeviti heategevuslikke lõunasööke koos leteriiga Londoni Eesti Majas.Saadud tulust toetatakse üksi jänud ja abi vajavaid vanureid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõiki riike hõlmavat Eesti Punast Risti pärast II Mailmasõda ei eksisteerinud. Ka olid teised riigid keelanud EPR-i nimetuse kasutamise keeland oma riigi territooriumil. Seetõttu toimusk Punase Risti töö eksiilis paljuds riikides teise nime all. Abiorganisatsioonide põhitegevuseks oli sõjapagulaste toetamine uue elu siseseadmisel, pakkide saatmine kodumaale, sõpradele ja sugulaste otsimine. Kodumaa tervishoiuasutsi on abistatud tänapäevani.10

9. EESTI PUNANE RIST TÄNAPÄEAL

Eesti Noorte Punane Rist loodi 25. oktoobril 1923. aastal Tallinnas. Kolmekümnendatel kuulus sinna ligikaudu 20 000 noort, kes tegutsesid koolides loodud noorterühmdes üle kogu Eesti. Pärast pikki okupatsiooni aastaid, mil Punase Risti liikmemaksu maksid kõik kooliõpilased, taastati Eesti Punane Rist taas 1992. aastal. Sama aasta sügisel loodi Tallinnas ka esimene noorterühm.Noorsootöö Eesti Punases Ristis põhineb rühmatööl. Nüüdseks tegutseb Eesti Punases Ristis umbes 40 noorterühma 12 erinevas maakonnas. Noorterühmade juhid on läbinud vastava koolituse, kuid rühma tegevuse planeerimisest võtavad osa kõik rühma liikmed. Rühmategevuses peab olema ühendatud meeldiv kasulikuga. Mitmes Eestimaa linnas on Punase Risti noorterühmad loomata - just Sina võid olla esimene!Tegelevad näiteks esmaabi mängud, esmaabitegevus, kontakttegevus, laagritegevus, koolitused , rahvusvaheline tegevus, kampaaniad & korjandused.Mis mulle eriti huvitav oli otsimisteenus ehk Eesti Punase Risti otsimisteenistus loodi 1991. aastal ning see töötab kooskõlas Genfi Konventsioonidega.
Esmaabi tähistab abi, mida osutatakse enne meditsiinilise abi saabumist. Õnnetusjuhtumite puhul ei ole enamasti meditsiiniline abi kohapeal kättesaadav ning selle saabumine võtab aega. Seetõttu võib esmaabi oskus saada kannatanu ellujäämisel otsustavaks . 
Esmaabi õppimine annab sulle oskuse õnnetusjuhtumile adekvaatselt reageerida ning kannatanutele esmast abi anda. 
Samas ei lähe esmaabi vaja üksnes suuremate õnnetuste puhul, vaid ka meie  igapäevaelus: Mida teha ninaverejooksu korral? Kuidas puhastada ja siduda haava? Mida teha peapõrutuse või põletushaava korral? Esmaabi oskuseid ei lähe ilmtingimata vaja võõraste aitamiseks, sest suur osa õnnetustest juhtub kodus või meie lähedaste keskele- statistiliselt on isegi suurem tõenäosus, et Sinu abi läheb vaja inimesel, keda sa tunned, mitte võõral. 
Punane Rist on Eesti suurim esmaabikoolitaja (koolitusluba 4408 HTM) ja pakub erinevaid esmaabikursuseid erinevate eesmärkide ja vajadustega inimestele.
Punase Risti üheks tähtsaimaks ülesandeks on sõjategevuse või looduskatastroofid läbi kannatada saanud elanikkonna toetamine ja abistamine. Eesti Punane Rist on korraldanud humanitaarabi nii sõjakolletesse kui põgenikelaagritesse.11

KASUTATUD KIRJANDUS

1. AKADEEMIA 2005 NR 2 LK 305-324
2. EESTI ARST 1994 KIRJASTUS PERIOODIKA LK 326-328
3. ESMAABI JA TERVISHID /DR B.Voogas 1938
4. EESTI PUNANE RIST 90 Kalev Vilgats 2000
5. http://www.tartudp.org.ee/index.php?id=4
6. http://www.redcross.ee/et/news.html
7 . http://www.tems.ee/history.ht m
1 http://www.tartudp.org.ee/index.php?id=4
2 http://www.tems.ee/history.ht m
3 http://www.tartudp.org.ee/index.php?id=4
4 EESTI ARST 1994 KIRJASTUS PERIOODIKA LK 326-328
5 AKADEEMIA 2005 NR 2 LK 305-324
6 Eesti Punane Rist 90
7 ESMAABI JA TERVISHID /DR B.Voogas 1938
8 Eesti Punane Rist 90
9 http://www.tems.ee/history.ht m
10 AKADEEMIA 2005 NR 2 LK 305-324
11 http://www.redcross.ee/et/news.html
18