P.Pinna, M.Martna,O.Strandman, J.Pitka (0)

PAUL PINNA
Näitlejast, teatritegelasest ja näitekirjanikust Paul Pinna sündis 21. September 1884. Aastal Tallinnas linnaametniku pojana, õppis 4- klassilises linnakoolis, hiljem (1916 ) lõpetas eksternina reaalkooli. Seejärel töötas 1899-1906. Aastani kantselei ametnikuna Tallinna ringkonnakohtus ja linnavalitsuses. 1906. Aasta suvel astus direktor Duve juhatusel töötavasse alalisse saksa näitetruppi ja siirdus sama aasta sügisel näitlejaks ja teatrijuhiks äsjaasutatud „ Estonia ”elukutselisse teatrisse, kus teotses kuni 1914. aastani, olles seega Tallinna eesti alalise teatri rajajaid .
Vaheajal käis Pinna suviti Saksamaal, täiendas ennast E. Reicher´i teatriakadeemias Berliinis ja mängis 1913. aasta suvehooaja Kieli linnateatris. Sügisel 1914 asus ta Venemaale ja mängis Nizni— Novgorodi , Kaasani, Samaari, Saratovi ja Moskva (Nikitski) teatreis. 1915. aasta sügisel Tallinna tagasi tulnud teenis mobiliseerituna sõjaväes, mängides ühtlasi „ Estonias”. Aastatel 1918-1921 oli ta Draamateatri näitleja ja näitejuht, hiljem ka direktor. Aegajalt mängis ja lavastas ta „Estonias”. Aa 1921-23 teotses Pinna näitleja ja lavastajana „Estonias”. Asutas 1923. Aastal Tallinna Rahvateatri, mida juhtis kuni 1927. aastani, esinedes ka sama teatri näitlejana. Jaanuarist 1927 on ta toiminud jälle „Estonia” näitleja ja lavastajana.
Paul Pinna näitlejaand avaldus varakult, juba 15-aastasena hakkas ta esinema „Estonia” näitelaval asjaarmastajate trupis, Tallinna eesti elukutselise teatri avamisel (1906) oli ta juba küps näitleja. Pinna oli silmapaistev karakteriosade näitleja nii draamas kui ka komöödias, esines menukalt ka operettides. Loonud monumentaalseid lavakujusid ( Vestman, Napoleon , Caecar jt). Näitejuhina tõi Tallinnas lavale realistliku draama ( Sudermann, Hauptmann , Ibsen, Tolstoi ). Andis koos T.Altermanniga välja meie esimest teatriajakirja „Näitelava” (1909-10). Pinna näidend, 1905. aasta revolutsiooniaineline psühholoogiline draama „ Leek ” keelati tsensori poolt 1910 , mängiti Helsingis 1911 ja samal aastal kinnisel etendusel Estonias. Avaldanud rahvuslikud komöödiad „Kui pungad puhkevad” (Viljandi 1912), „Vana lugu- alati uus” (Viljandi 1914), „ Pidur pääle”(Tallinn 1933), kupleede kogu „ Nalja pöörises” (Tallinn 1920). Tõlkinud üle 20 näidendi ja 30 operetti. Väärtuslikku kultuuriloolist materjali sisaldavad Pinna memuaarid „Minu elekter ja teatrielu ” (Tallinn 1934) ja „Mälestused” I (1947). Autasustatud ordeniga „Austuse märk”.
Paul Pinna suri 29. märtsil 1949 Tallinnas.
MIHKEL MARTNA
Mihkel Martna sündis 17. september 1860 Läänemaal Mihkli kihelkonnas Paimpere külas renditaluniku peres. Käis viis talve ristiisa Paltsu Pritsu juures külakoolis. Seejärel tegi ta talutöid, kuni suundus 1875 linna— esialgu Pärnusse, seejärel Tallinnasse. 1880 sattus ta õpilasena maalermeister F.Café perekonda, kus täiendas oma haridust, omandas saksa keele ja innustus sotsiaalsetest küsimustest. 1884 anti talle maarli sellitunnistus.
1885 kolis äsja abiellunud Mihkel Martna Tartusse , kus asus tööle omal käel. Tänu korralikule tööle sai ta otsitud meistriks ja hea töötasu tagas ka sotsiaalse positsiooni paranemise . Peagi võis Martna osta endale talukoha, mille vahetas 1896 uue kahekorruselise kivimaja vastu Tartus. Et hoones paiknesid lisaks korteritele veel ärid, restoran ja võõrastemaja, siis võis Martna kutsetööst loobuda . Tuntavaks kasvas ka tema seltskondlik kaal— 1897 valiti ta „ Vanemuise” seltsi abiesimeheks.
Olulisemaks kujunes Mihkel Martna tegevus sotsialismi propageerimisel. Revolutsiooniliste üliõpilaste kaudu hankis ta vastavat kirjandust ja korraldas enda pool koduseid vestlusõhtuid. Lisaks koolinoortele tõmmati koostööle koolinoori, löödi kaasa seltsielus, esineti kõnekoosolekutel, kirjastati sotsiaal-poliitilisi probleeme valgustavaid trükiseid. Ring lagunes alles uue sajandi alguses seoses mitmete osalejate koondumisega Tallinnas ilmuva „ Teataja ” ümber. 1903 kutsuti Martna kujunevasse „töölislinna,” et aidata kaasa sotsialismi levikule proletariaadi hulgas. Mihkel Martna likvideeris oma ettevõttes Tartus ja sai „Teatajat” trükkiva trükikoja omanikuks.
Martna tähetund saabus 1905. aastal revolutsiooni päevil, mil Tallinna tööliskond muutus marksistlike ideede kasvualaks ja väikestest haritlaste ringidest kasvas välja tolle aja mõjukaim poliitiline liikumine. Seejuures jäi Martna teoreetikuks, kelle kirjutised aitasid sotsialismi levikule hindamatult kaasa, ent kellele oli võõras praktiline parteipoliitiline tegevus. Ametivõimude silmis taunitava tegevuse eest pidi Mihkel Martna istuma suvel kuu aega vanglas. Pärast vabanemist jätkas aga kohe tööd, osaledes ka rahvaasemike kongressil Tartus, kus valiti aulakoosoleku abijuhatajaks.
Pärast sõjaseaduse väljakuulutamist oli Mihkel Martna sunnitud põgenema. 1906 viibis ta Saksamaal, Prantsusmaal ja šveitsis, kus ta tutvus sealse sotsialistliku liikumisega. Seejärel toimetas ta lühemat aega Peterburis ilmunud töölislehe „Kiir” ja koostas ülevaate 1905. aasta sündmustest Eestis. Mihkel Jürissoni varjunime alla ilmunud raamat „ Punased aastad” aga keelustati ja 1907 lahkus Martna taas Venemaalt. Kümme aastat elas Martna Soomes, šveitsis, Saksamaal, Austrias ja uuesti šveitsis. Kõikjal sõlmis Martna tihedad kontaktid sotsialistliku liikumisega, tegi kaastööd kohalikule ajakirjandusele ja tegeles enesetäiendamisega. Samuti tutvustas ta Euroopa olusid Eesti ajalehtedes. 1910 osales Mihkel Martna Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Tallinna komitee esindajana Sotsialistliku Internatsionaali kongressil Kopenhaagenis. Maailmasõja aastail tihenesid Martna kontaktid vene emigrantidega, kusjuures tema sümpaatia kaldus selgelt enamlaste poole. Kevadel 1917 naasis ta kodumaale koos juhtivate enamlastega läbi Saksamaa nn. plombeeritud ešelonis.
Tallinnas osales Martna Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei loomisel, kujunedes selle peamiseks teoreetikuks. Ta vailiti ESDTP Keskkomitee liikmeks ja oli tegev partei häälekandja „Sotsiaaldemokraat” väljaandmisel. Samuti kuulus ta Maanõukogu ja Tallinna linnavolikogu saadikute hulgas. Esialgu piirdus Martna Eesti autonomiseerimise püüde toetamisega, pidades Eestit iseseisva riikluse jaoks liiga väikseks. Alles 1917. aasta lõpus tema hinnangud muutusid- ta leidis, et enamlik pööre toob kaasa anarhia; selle vältimiseks tuleb kuulutada Eesti iseseisvaks. Nimetatud seisukoht pääses Mihkel Martna mõjul domineerima kogu Eesti sotsiaaldemokraatias.
Jaanuaris 1918 suundus Martna Eesti välisdelegatsiooni liikmena taotlema iseseisvuse tunnustamist Keskriikidelt. Kuna Sakas valitsus keeldus tema riiki lubamisest, jäi Martna koos Jaan Tõnissoni ja Karl Menninguga Kopenhaagenisse, modustades delegatsiooni keskuse ja tutvustades Eestis Euroopas. 1919 saavutas Martna Eesti omariikluse tunnustuse Sotsialistlikult Internatsionaalilt ja täitis mitmeid ülesandeid saksamaal – aitas kaasa eesti sõjavangide vabanemisele ja pidas läbirääkimisi väljaveetud varade tagastamiseks.
1919. aasta lõpus Tallinna saabunud Mihkel Martna jätkas tegevust parlamendiliikmena. Olles Asutava Kogu ja Riigikogu kõigi koosseisude saadik ja 1924-1934 Riigikogu abiesimees, osales ta korduvalt Euroopa Parlamendivahelise Liidu kongressil ja Rahvasteliidu töökonverentsidel. Teenete eest Eesti riikluse arendamisle valiti Martna 1934 Tartu Ülikooli audoktoriks.
Mihkel Martna arvukatest brošüüridest ja raamatutest väärivad mainimist:
„C.R. Jakobson ” (Tallinn 1903), „Meie korterid- millised nad on ja missugused nad peaksid olema” (Tallinn 1903), „ Külast. Mälestused ja tähelepanekud Eesti külaelu arenemisel pärast 60-daid aastaid” (Tallinn 1914), „Estland, die esten und die estnische Frage” (Olten 1919, tõlgitud ka prantsuse ja itaalia keelde), „8- tunniline tööpäev” (Tallinn 1924). Eesti ühiskondliku mõtte arengu ja sotsiaalse liikumise ajaloos on Martnal, kui Eesti sotsiaaldemokraatia rajajal tähtis koht.
Mihkel Martna suri 23. mail 1934 Tallinnas.
OTTO (AUGUST) STRANDMAN
Otto Strandman on sündinud 18. november 1875. aastal Virumaal Kadrina kihelkonnas. Kooliõpetaja ja vallakirjutaja kolmas poeg sai ristimisel nimeks Otto August. Alghariduse omandas ta isa käe all, jätkates haridusteed Rakvere linna-koolis ( 1886 -88) ning mitmes Tallinna ja Peterburi gümnaasiumis. Küpsuseeksami sooritamisele 1896 (eksternina) järgnes kolm aastat tööd ametnikuna Riigipanga Tallinna kontoris ning üliõpilaspõli Tartus ja Peterburis. Lõpetanud 1903 Peterburi ülikooli õigusteaduste alal, tuli Strandman taas Eestisse.
Tallinnas sai advokaat Strandman kiiresti tuntuks oma põhjalikkusega, süvenemisoskuse, järjekindluse ja loogilise argumentatsiooniga. Nime tegi ta endale protsessides, kus kaitses lihtrahva huve mõisnike või riigiametnike omavoli vastu. Ta lõi kaasa ka eesti seltsielus ja oli üks neist rahvuslasi, kes valiti 1904 Tallinna volikokku.
Esimese Vene revolutsiooni päevil koondas Strandman enda ümber radikaalseid noori haritlasi ja rahvuslikult meelestatud sotsiaaldemokraate, kelle jaoks näis liialt tagasihoidlikena nii Jaan Tõnissoni eduerakondlased kui ka Konstantin Pätsi „Teataja” ringkonnad. Revolutsiooni mahasurumisele järgnes sunnitud maapagu Šveitsis ning väljasaadetu elu Narvas ja Peterburis. Alles 1909 avanes võimalus jätkata advokaadi praksist Tallinnas ning ühiskondlikku aktiivsust „Estonia” seltsis , Vastastikuses Krediidi Ühises ja mujal.
Juba 1905 tõstatas Strandman mõtte taotleda Eesti autonoomiat ja osales ülevenemaalises autonomistide kongressil Peterburis. Šveitsis viibides oli ta tegev autonoomiaseaduse projekti koostamisel, I maailmasõja ajal rajas aga Tallinnas autonimistide klubi. Pärast Veebruarirevolutsiooni propageeris ta taas autonoomiat, kuulus vastava seaduseelnõu väljatöötajate hulka ja aitas seda Vene valitsuse ringkondades läbi suruda. Autonoomiaseaduse alusel valitud Ajutise Maanõukogusse kuulus ka Otto Strandman —esialgu liikmena, hiljem aseesimehena. Tema juhatas ajaloolist koosolekut 28. novembril 1917, mil Maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
Samal ajal töötas Strandman prokurörina Tallinna ringkonnakohtus, oli Tallinnas linnavolikogu liige ja juhtis seltskondlikke organisatsiooneühendava Eesti Liidu tegevust. Temast kujunes Jüri Vilmsi kõrval Radikaalsotsialistliku Erakonna (hiljem Tööerakonna) tuntumaid tegelasi.
Alates 1927. aastast oli Strandman Eesti saadik Varssavis, 1929 kutsuti ta uuesti kodumaale ja talle anti ülesandeks moodustada uus valitsus. Vaatamata ülemaailmsele majanduskriisi ebasoodsatele mõjudele, suutis riigivanem Otte Strandman lahendada kerkinud probleemid edukalt, püsides riigitüüril kogunisti 19 kuud. Pärast valitsuskoalitsiooni lagunemist saavutas ta enese määramise saadikuks Pariisi, kuhu ta jäi järgmiseks kaheks aastaks. Tema positsiooni diplomaadina raskendas autoritaarse riigikorra kehtestamine Eestis—ühelt poolt pidi Strandman saadikuna olema lojaalne valitsusele, teisalt ei suutnud ta eraisikuna leppida demokraatlike vabaduste kitsendamisega.
II maailmasõja puhkemisega lõppes Otto Strandmani poliitikukarjäär. Pariisist naasnud, elas ta hilissügisest 1939 oma Kadrina kodus. Nõukogude okupatsioonivõimude repressioonid jõudsid aga sinnagi ja veebruaris 1941 sai Otto Strandman kutse ilmuda NKVD -sse. Mõistes taolise korralduse tähtsust, langetas ta oma viimase kaaluka otsuse, eelistades vangistamisele või küüditamisele vabasurma kodumaal.
Otto Strandman suri 5. veebruaril 1941 Kadrinas.
Karjäär

• 1903–1905 advokaat Narvas ja Tallinnas
  
• 1904–1905 Tallinna linnavolikogu liige
  
• 1909–1917 vandeadvokaat Tallinnas
  
• 1917 Tallinna ringkonnakohtu prokurör
  
• 1917 Tallinna linnavolikogu liige
  
• 1917–1919 Maanõukogu liige
  
• 1917–1918 Maanõukogu esimees
  
• 1918 Ajutise Valitsuse kohtuminister
  
• 1918–1919 Ajutise Valitsuse põllutööminister
  
• 1919–1920 Asutava Kogu liige
  
• 8. maist 1919 18. novembrini 1919 Eesti Vabariigi peaminister ja sõjaminister
  
• 1920–1934/1937 I-V Riigikogu liige
  
• 28. oktoober 1920 – 25. jaanuar 1921 välisminister ja kohtuminister
  
• 1921 I Riigikogu esimees
  
• 1924 välisminister, hiljem rahaminister
  
• 1927-1929 Eesti saadik Poolas, Tšehhoslovakkias ja Rumeenias
  
• 9. juulist 1929 12. veebruarini 1931 Eesti Vabariigi riigivanem
  
• 1933–1939 Eesti saadik Prantsusmaal, Belgias ja Vatikanis
  

Teenetemärgid ja tunnustused

• Vabadusristi III liigi 1. järk (14. detsember 1920)
  
• Kotkaristi teenetemärgi I klass (6. juuni 1930)
  
• Eesti Punase Risti teenetemärgi II klass (7. veebruar 1929)
  
• 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor
  

JOHAN PITKA
Johan Pitka sündis 19 veebruar 1972 Võhmuta vallas Jalgsema külas Ansomardi talu omaniku kuuelapselisesse perre . Õpinguid alustas 1881. aastal Seliküla vallakoolis. 1885 hakkas õppima Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis.
Merest unistav Johan Pitka pääses laevapoisina oma esimesele reisile Peterburist ümber kogu Euroopa Mustale merele . Edasises aastad kulusid suviti merd sõites ja talviti Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis teoreetilisi teadmisi kogudes. 1895 oli Pitka juba diplomeeritud kaugsõidukapten. Mereteed viisid teda Lääne- ja Põhjamerele, Vahemeremaadesse, Lääne- Indiasse ja Lõuna- Ameerikasse.
1904 asus Pitka elama Inglismaale , olles esialgu laevakapten Hullis ja hiljem laevasõiduagentuuri omanik Liverpoolis. Pöördunud 1911 tagasi Tallinna, avas ta laevatarvete kaupluse, millest kasvas välja merekaubandusühing. Seejärel oli ta mitme laevandusega seotud organisatsiooni rajajate hulgas, muutudes tuntumaiks ja vahest ehk jõukamaikski meretegelaseks eestlaste seas.
Oktoobripöörde järel võimule tulnud enamlastega sattus Johan Pitka kohe vastasseisu , mis kulmineerus tema arreteerimise korralduse väljaandmisega jaanuaris 1918. Siitpeale jätkas Pitka Omakaitse organiseerimist põranda all. Tema poolt 23.-24. veebruaril 1918 Tallinna tänavale saadetud omakaitselased olid Ajutise Valitsuse esimene usaldusväärne relvastatud tugi. Saksa okupatsiooni päevil andis Pitka Omakaitse juhtimise vormiliselt üle baltisakslastele, jätkates salajas eesti organisatsiooni loomist. Eesti Kaitseliit astus avalikult tegevusse 11. novembril 1918.
Kui puhkes Vabadussõda, leidis Johan Pitka energia täit rakendust. Ta juhtis soomusrongide ja –autode ehitamist, rajas sõjalaevastiku, osales vabatahtlike löögiosade formeerimisel , suunas Kaitseliidu tegevust, aitas luua korda taganevates väeosades, likvideeris vastuhakku Tallinna sadamatehases, võttis isiklikult osa lahingutest enamlastega. Suure tähtsusega oli tema juhitud mereoperatsioonid Narva ja Ingerimaa vabastamisel, Riia eelsete kindluste pommitamisel, Krasnaja Gorka fordi ründamisel, miinitõkete rajamisel Soome lahte . Erakorde pinge avaldas mõju Pitka tervisele, nii, et sügisel 1919 oli ta sunnitud lahkuma merejõudude juhataja kohalt.
Rahu saabumise järel lõi Johan Pitka omaenese erakonna— Valve Liidu ( hiljem Rahvuslik Vabameelne Partei). Selle sihiks oli väärnähete, kuritarvituste ja korruptsiooni paljastamine. Kahjuks kasutati seejuures kontrollimata andmeid ja valimatut tooni, mis ei lubanud leida vajalikul hulgal toetust. Valimiste 1923 pääses Riigikokku neli „pitka- meest”, kuid Pitka ise jäi parlamendi ukse taha.
Poliitikukarjääris pettunud ja suuri ainelisi kahjusid kandnud Pitka sõitis 1924 kibestunult Kanadasse, et rajada oma perekonnale uus kodu sealsete ürgmetsade vahel. Kuus aastat ränkrasket tööd ei toonid aga majanduslikku edu ja 1930 pöördus ta tagasi Eestisse. Siin määrate talle varasemate suurte teenete eest eluaegne riiklik pension ja anti Eesti Tarvitajate Keskühistu juhatuste esimehe heapalgaline ametikoht .
Veel kord katsus Pitka õnne poliitikaareenil: ühines vabadussõjalastega. Liikumise radikaliseerumie tõi kaasa vaadete lahkumineku ja Pitka loodud Lahinguvendade Klubi esindus marssis demonstratiivselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongressilt minema. Siitpeale Johan Pitka poliitiline tegevus vähenes.
1940 põgenes Pitka Soome, kuid tema perekond sattus NKVD haardesse. Kui puhkes Nõukogude- Saksa sõda, üritas ta astuda Soomes loodud „Erna” grupi koosseisu ja hiljem Jalaväerügement 200 ridadesse, kuid vanuse tõttu lükati ta tagasi. Ta sai 21. augustil saksa julgeolekupolitseilt SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte koguni taganevate saksa vägedega, kellelt õnnestus üle lüüa relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.
Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik

• 1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval “Admiral Ušakov”, sai arvatavasti mereväelipniku auastme
  
• 1902 Mühlentali laevatehas Peterburis
  
• 1904 asus Inglismaale
  
• 1907 asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri
  
• 1911 asutas Tallinnas merekaubandusühingu Joh. Pitka ja Ko ning Tallinna Laevaühisuse
  
• 1912 üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi “Mereabi” asutajaid
  
• 1917 kevadest organiseeris eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale, mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma
  
• 1917 septembrist alates organiseeris Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit
  
• 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu (Kaitseliidu) asutaja ja organiseerija koos kindral Ernst Põdder' iga peale EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
  
• 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks.
  
• 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks
  
• 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks)
  
• 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht
  
• 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei
  
• 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse
  
• 1929 naasis Eestisse
  
• 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees
  
• 1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees
  
• 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja
  
• 1933 Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees
  
• 1937 Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt
  
• juulis 1940 põgenes sovetliku okupatsiooni eest Soome
  
• aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks .
  

Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused

• Vabadusristi I liigi 1. järk
  
• Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega
  
• Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk
  
• Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk
  
• Briti Püha Michael’ i ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri orden (KCMG)
  
• Karutapja ordeni II klass
  

Välja otsitud andmebaasist " http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka "
Kasutatud kirjandus
Kirjandus:

• A. Liim, A. Pajur, S. Vahtre, T. Karjahärm, A. Raudsepp, M. Laar, T. Rosenberg, U. Klaas, T. Lukas 1997. Eesti ajalugu elulugudes. -Tallinn
  
• A.R. Cederberg, H. Koppel , J. Kõpp, A. Saareste, P. Treiberg, F. Tuglas 2001. Eesti biograafiline leksikon .- Tartu
  
• E. Nirk, E. Sõgel 1975. Eesti kirjanduse biograafiline leksikon. – Tallinn
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Martna
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Pinna
  
• hhttp://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Strandman
  

Pildid:

• http://www.opera.ee/vvfiles/4/4d03184f93e36d3fe12407218d689e82.pjpeg
  
• http://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/thumb/9/90/Martna.gif/180px-Martna.gif
  
• http://proekt-wms.narod.ru/states/strandman-00025487.jpg http://www.mil.ee/im/merevagi/johan_pitka.jpg
  

11