Murdekeel (0)

Ee
E s
e ti mur
s
ded
ti mur
Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete erinevused on väga vanad, ulatudes 
aega enne Kristust, mil läänemeresoome algkeelest hakkasid üksikud keeled eralduma. 14. saj lõpust 19. sajandini 
oli  inimeste  liikumisvabadus  piiratud  kirikukihelkonnaga,  mis  soodustas  paikkondlike  keelekujude  eristumise 
enam kui  sajaks  kihelkonnamurdeks ehk murrakuks. 
Murderühmade vahelised erinevused puudutavad keeleehituse tuumosi, nagu nt käändsõna  mitmus : põhjaeesti 
murdeis (eP) kasutatakse de-mitmust kõigis käänetes alates sisseütlevast (kala/de/st, kala/de/l), lõunaeesti 
murdeis (eL) vokaalmitmust ( kall /u/st, kall/u/l). Kolmanda rühma, rannikumurde (R) eripärana võib mainida 
sise- ja lõpukao puudumist (nt kandama pro kandma, metsä pro mets) ja vältevahelduse puudumist. Kirjakeelest 
kaugeim  on Võru murre. Mõni näide:
R – 
naula   
eP –  nael  
eL –  naal, nagõl
kohtu         
 kõht             
kõtt
Andrus Saareste
Theodor Saar
suuremb(i) 
suurem     
suure(m)p
[ma]  odin          
võtsin        
võti
[nad] tulled         
tul(n)d       
tullu, tullu'
[ma] saisin      
saaks          
saass
Murdekogud ja uurimiskeskused
Murdekeele lauskogumine algas Andrus Saareste eestvõttel 1921. a üliõpilastest stipendiaatide abil. Wiedemanni 
sõnaraamatut järgiva sõnavarakogu kõrvale tekkis murdetekstide kogu, väärtuslik allikas  mitmele  teadusharule. 
Keeleteadlaste kõrval on teinud suure töö Emakeele Seltsi vabatahtlikud kirjasaatjad. 2006. aastaks oli kogutud         
1 748 500 sedelit ja 139 450 lehekülge keeleandmeid. Kohanimesid on kogutud 700 000, isiku- ja loomanimesid 
56 700 sedelit (lähemalt vt  http://www.teaduskogud.org/materjalid ).
Eesti Keele Instituudi dialektoloogid (Aili Univere, Salme Tanning,  Helmi  Viires, Mari Must, Helmi Neetar, Mart 
Mäger jpt) on olnud murdeainese kogumise ja uurimise peamisi jõudusid kogu Nõukogude perioodi. Koostatud on 
akadeemilisi  tekstiköiteid  ja  sõnastikke,  käsil  on  12-köiteline  “Eesti  murrete  sõnaraamat“  (4  köidet  ilmunud  Mari Must
Valdek Pall
1994–2008). Eesti murdekeelt on alates 1957 süstemaatiliselt helilindistatud ja1999 digiteeritud. Koostöös Tartu 
Ülikooliga on valminud  digitaalne  eesti murrete korpus ( http://eesel.fil.ut.ee/art.html ). 
Tartu Ülikoolis pani eesti murrete ja sugukeelte uurimisele aluse Lauri Kettunen, seda on jätkanud Oskar  Loorits , 
Paul  Ariste , Tiit- Rein  Viitso, Aino Valmet, Karl Pajusalu jt. Eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv sisaldab murdetekste, 
helisalvestisi, foto- ja  filmikogu . 2000. a avati Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus 
( http://www.ut.ee/lekeskus/ ).
Murdekeelte väärtustamine 
1980. a-il tekkis murdekeelt ja kultuurikeskkonda väärtustav kodanikuliikumine, mille üheks väljundiks sai võru 
uus   kirjakeel   Lõuna-Eestis.  Entusiastid  on  rajanud  murdekeelse  Vikipeedia,  loonud  multimeediamänge, 
edendanud  kirja-  ning  laulukultuuri.  Murrete   uurimist   ja  keele  kasutusala  laiendamist   toetavad   riiklikud 
programmid .  1995.  aastal  loodi  riiklik  teadus-  ja  arendusasutus  Võru  Instituut  ( http://www.wi.ee ).  Kohaliku 
initsiatiivi pinnalt on tekkinud keskusi mujalegi, nt  Setu  Arenduskeskus (1997), Mulgi Kultuuri Instituut (1999), 
Kihnu Kultuuri Instituut (2004). 
Riik  soodustab  murrete  kasutamist  ja  säilitamist  kultuuriväärtusena,  võimaldades  õpetada  murdeid  kohaliku 
kultuuri  osana  üldhariduskooli riiklikus õppekavas. Murrete kasutamist toetatakse regionaalkultuuri arendamise  Helmi Neetar
Karl Pajusalu
programmidega. 
Riik tagab seadusandlikult, et ajaloolisel murdealal võib  ametliku  kirjakeelse  kohanime  kõrval kasutada ka nime 
murdekuju. Murdekeelt võib kirjakeele kõrval kasutada ka avalikel siltidel, viitadel, kuulutustes, teadaannetes ja 
reklaamis.
Murdeuurijaid 
Lauri Kettunen (1885 Joroinen – 1963 Helsingi) pani aluse läänemeresoome keelte uurimisele ja õpetamisele 
Tartu Ülikoolis. Andrus Saareste (1892 Tallinn – 1964 Uppsala) pani aluse eesti murdeainese süstemaatilisele 
kogumisele, uurimisele ja murdearhiivile. Ta oli keelegeograafilise uurimismeetodi juurutaja, kelle peateoseks jäi 
kapitaalne ”Eesti keele mõisteline sõnaraamat I–IV” (1958–1968). Paul Ariste (1905 Rääbise – 1990 Tartu) on enim 
tuntud Eesti fennougristikakoolkonna rajajana. Pani aluse foneetikauuringutele Tartu Ülikoolis, on tulemuslikult 
uurinud keelekontakte (sh laensõnu eesti keeles) ning eesti murdeid. Arnold  Kask  (1902 Pärnu – 1994 Tartu) oli 
eesti  murrete   silmapaistev   uurija  ning  kauaaegne  õppejõud.  Mari  Must  (1920  Tartu  –  2008  Tallinn)  oli 
murdekogumise ja -uurimise korraldajaid TA Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Emakeele  Seltsis . Ta oli fonoteegi 
rajaja (1957), murdesõnaraamatu koondkartoteegi loojaid (1952–63) ja EMS-i käsikirja koostamise  suunaja . 
Kirjandust
Murdeplaate
Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste , Ellen Niit , Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded  ja 
Kendla, Mari. Kirderannikumurde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001.
kohanimed . 2., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 
Kendla, Mari. Võru murde palu. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 2001.
Kask, Arnold. Eesti murded ja kirjakeel. Eesti NSV TA Emakeele Seltsi toimetised 16. 
Viikberg, Jüri. Eesti murdeplaat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003.
Tallinn: Valgus, 1984.
Eesti murrete sõnaraamat I–IV (a – laulurästas). Eesti Keele Instituut. Tallinn, 
Veebis
1994–2008.
Eesti murded – http://www.eki.ee/murded/
Akadeemiline tekstisari “Eesti murded” I–VIII (1961–2002).
Võrukeelne Vikipeedia – http://fiu-vro.wikipedia.org
Vaatmiku on teinud Eesti Kirjandusmuuseum, Haridus - ja Teadusministeerium, 
Emakeele Selts. Tekst: Jüri Viikberg. Vormistus : Margus Nõmm, TÜ multimeediatalitus 2008.