Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: · kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht Vv · graanulitesisese vedeliku maht Vs · geelimaterjali ehk maatriksi maht Vg · täidise kogumaht ehk üldmaht Vt Vt = Vv + Vs + Vg Kui läbi geelkromatograafia kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele st vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Iga ainet mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimis- ehk väljumismaht Vx, mille arvväärtus sõltub aine molekulmassist ja kasutatava kolonni parameetritest. Uuritavas segus
tuleb kasutada sobivat voolutit ehk eluenti. Eluenti kogutakse aga kindla mahuga fraktsioonide kaupa (antud töös 2 ml). Elueerimismaht Vx on eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava aine kontsentratsioon on maksimaalne. Liiga suured molekulid ei mahu graanulitesse ja väljuvad kolonnist esimesena, st nad on minimaalse elueerimismahuga ja on võrdsed graanulitevahelise vedeliku mahuga. Vxmin = Vv Väiksed molekulid suudavad difundeeruda geeli pooridesse ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemini. Nad on maksimaalse elueerimismahuga on arvväärtuselt lähedased kolonni kogumahule. Vxmax = Vt Seda saab arvutada ka geelimaatriksi mahu abil Vxmax = Vt - Vg Aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda geeli pooridesse ja mille elueerimismaht on antud kolonnis kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf.
Meetodit kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite ja soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, kus proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride suurus on võrreldav lahuses sisalduvate makromolekulide suurusega. Erineva molekulmassiga ainete segu läbijuhtimisel toimub nende lahutamine üksteisest vastavalt molekulide suurusele (s.o võimele difundeeruda geeli pooridesse). Et segu läbi kolonni transportida ja sisalduvaid aineid üksteisest eraldada, elueeritakse kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus) ja kolonnist väljuvat lahust (eluaati) kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Iga ainet, mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimis- e väljumismaht Vx, mille arvväärtus sõltub aine molekulmassist ja kasutatava kolonni parameetritest. Uuritavas segus
sisalduva aine elueerimismaht Vx on selline eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava aine kontsentratsioon on maksimaalne. Lühima ajaga väljuvad kolonnist molekulid, mis on liiga suured mahtumaks pooridesse. Nad väljuvad minimaalse elueerimismahuga Vx min, mis on võrdne kolonni graanulitevahelise vedeliku mahuga: Vx min=Vv. Kõige aeglasemalt ja maksimaalse elueerimismahuga Vx max, väljuvad molekulid, mis on küllalt väikesed, et täielikult difundeeruda geeli pooridesse. Kromatografeerimise võib lugeda lõpetatuks, kui kolonni läbinud vedeliku üldmaht ületab kolonni kogumahu: Vx max Vt Vx max saab ka arvutada, teades geelimaatriksi mahtu: Vx max=Vt Vg 1 Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx on kindlaks määratud, iseloomustatakse liikumisteguriga: Töö käik
kromatograafias kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Mina tegin antud protseduuri kolonnis nr 2 ja geeliks oli Sefadex G-50. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: Täidise maht Vt Kolonni vaba maht, st graanilitevahelise medeliku maht Vv Graanilitesisese vedeliku maht Vs Geelimaterjali maht Vg Seega Vt= Vs+Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse. Ainet iseloomustab elueerimismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse siis väljuvad nad kolonnist kõige esimestena ja neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga ja tähistatakse Vxmin vxmin=Vv
kromatograafias kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Mina tegin antud protseduuri kolonnis mis sisaldas geeli Sefadex G-75. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: Täidise maht Vt Kolonni vaba maht, st graanulitevahelise vedeliku maht Vv Graanulitesisese vedeliku maht Vs Geelimaterjali maht Vg Vt= Vs+Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse. Ainet iseloomustab elueerimismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse siis väljuvad nad kolonnist kõige esimestena ja neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga ja tähistatakse Vxmin Vxmin=Vv
Teoreetilised alused Geelkromatograafia üks kromatograafia meetoditest, mis põhineb lahuses sisalduvate ainete lahutamisel nende molekulmassi järgi. Erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega, kusjuures suured molekulid väljuvad enne, kuna ei mahu täidise pooridesse, väikesed molekulid aga sisenevad pooridesse ja seega nende liikumine aeglustub. Molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Kolonn on kinnine süsteem, milles viiakse geelkromatograafia protsess läbi, proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Kolonni iseloomustavad suurused: Vv vaba maht (graanulitevahelise vedeliku maht) Vs - graanulitesisese vedeliku maht Vg geelimaterjali ehk maatriksi maht Vt - täidise üldmaht Vt = Vv + Vs + Vg Geelkromatograafias kasutatavad geelid võivad olla erineva koostisega, need on tavaliselt kas
Töö teoreetilised alused: Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on segu komponentide lahutamise ehk fraktsioneerimise meetod, mis põhineb aine molekulmassidel ja nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise , võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Geelkromatograafias kasutatavd geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist (margid erinevad üksteisest poorsuse poolest). Geelkromatograafia kolonne iseloomustavad mahud: Täidise üldmaht Vt Kolonni vaba maht (graanulitevahelise Vv vedeliku maht) Graanulitesisese vedeliku maht Vs Geelimaterjali (maatriksi) maht Vg Vt=Vv+Vs+Vg
makromolekulide dimensioonidega. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud: Vv -kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht Vs -graanulitesisese vedeliku maht Vg -geelimaterjali ehk maatriksi maht Vt -täidise kogumaht ehk üldmaht ehk Vt= Vv + Vs + Vg Kui juhtida läbi geelkromatograafia kolonni erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse kolonni sobiva vesilahusega ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Fraktsioonides sisalduvate ainete kontsentratsiooni määramiseks kasutatakse füüsikalisi ja keemilisi analüüsi meetodeid. Uuritavas segus sisalduva aine x väljumis- ehk elueerimismaht V x on selline eluaadi maht,
Uuritavas segus sisalduva aine
elueerimismaht Vx on selline eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava aine
kontsentratsioon on maksimaalne.
Lühima ajaga väljuvad kolonnist molekulid, mis on liiga suured mahtumaks pooridesse. Nad väljuvad
minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdne kolonni graanulitevahelise vedeliku mahuga: Vxmin=Vv.
Kõige aeglasemalt ja maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, väljuvad molekulid, mis on küllalt väikesed, et
täielikult difundeeruda geeli pooridesse.
Kromatografeerimise võib lugeda lõpetatuks, kui kolonni läbinud vedeliku üldmaht ületab kolonni
kogumahu: Vxmax Vt.
Vxmax saab ka arvutada, teades geelimaatriksi mahtu: Vxmax=Vt Vg
Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht
Vx on kindlaks määratud, iseloomustatakse liikumisteguriga f: , (0
makromolekulide mõõtmetega. Geelkromatograafias kasutatakse geele, mis koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud: · kolonni vaba maht (graanulitevahelise vedeliku maht) VV · graanulitesisese vedeliku maht VS · geelmaatriksi maht Vg · täidise kogumaht Vt Kui kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele ehk vastavalt võimele difundeeruda geeli pooridesse. Kolonni voolutatakse sobiva vesilahusega, et ainete segu läbi kolonni transportida. Kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Iga ainet, mis uuritavas segus sisaldub, iseloomustab elueerimismaht V x. Kui segus leidub molekule, mis ei mahu geeli pooridesse, siis need väljuvad kolonnist esimesena, minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdub kolonni vaba mahuga. Vxmin = VV. Geeli pooridesse difundeeruvad täielikult ained, mille
dekstraanist, agaroosist vi polü-akrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: 1. kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), 2. graanulitesisese vedeliku maht (Vs), 3. geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), 4. täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Vt = Vv + Vs + Vg Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus vm) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Ainet iseloomustab elumineerimismaht e väljumismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni väljumiseni kolonnist.
Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia ehk geelfiltratsioonkromatograafia on segu komponentide lahutamise ehk fraktsioneerimise meetod, mis põhineb aine molekulmassidel ja nende erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Lahuses sisalduvad, erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise , võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Geelkromatograafias kasutatavd geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist (margid erinevad üksteisest poorsuse poolest). Uuritava segu läbi kolonni transportimiseks ja erineva molekulmassiga ainete eraldamiseks, voolutatakse ehk elueeritakse kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa.
Aine x väljumis- ehk elueerimismaht on selline eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava aine kontsentratsioon on maksimaalne. Kui segus leidub molekule, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena (kõige kiiremini), st minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdne kolonni vaba mahu ehk graanulitevahelise vedeliku mahuga Vv. Vxmin = Vv Ained, mille molekulmass on küllalt väike, et täielikult difundeeruda geeli pooridesse, liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga V xmax, milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule V t. Vxmax = Vt. Kromatografeerimise protsess on lõppenud, kui kolonnist väljunud vedeliku (eluaadi) üldmaht võrdub ligikaudu kolonni kogumahuga. Kui geelimaatriksi maht Vg on teada, siis vib arvutada maksimaalse elueerimismahu Vxmax = Vt Vg
1.2 Segu geelkromatograafilise lahutamise põhimõte Protsess viiakse läbi kolonnis, mis on kinnine süsteem ja ta on täietud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on umbes sama suured lahuses olevate makromolekulide dimensioonidega. Geelid, mida kasutatakse koosnevad dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Kui juhtida läbi kolonni erineva molekulmassiga ainete segu, siis vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse lahutuvad nad üksteisest. Et uuritavat ainet läbi kolonni transportida ja, et erinevad molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse ehk elueeritakse kolonni sobivat vesilahusega ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Kasutatava geelkromatograafia kolonni iseloomustamiseks on kaks olulist parameetrid: 1) kolonni vaba mahtu Vv (=Vxmin) ehk eluaadi mahtu, millega väljuvad molekulid, mis antud
maksimaalne. Kui segus on molekulid, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis see aine väljub kolonnist esimesena ning see aine väljuvad minimaalse elueerimismahuga (Vmin), mis on võrdne kolonni vaba mahu ehk graanulitevahelise vedeliku mahuga. Vx min = Vv Aine, mis jõuab kolonnist viimasena, väljub maksimaalse elueerimismahuga(Vxmax). Selle aine molekulid on küllaltki väiksed, et täielikult difundeeruda geeli pooridess ning liiguvad aeglasem, kui teiste ainete molekulid. See maht on peaaegu võrdne kasutava kolonni kogumahuga(Vt). Vx max Vt Kui geelimaatriksi maht Vg on teada, siis vib maksimaalse elueerimismahu Vxmax ka arvutada. Vxmax = Vt Vg Seega kasutatava geelkromatograafia kolonni iseloomustamiseks on vaja teada kahte olulist parameetrit: · kolonni vaba mahtu Vv (Vx min), s
Geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geeli poori suurust ületavate mõõtmetega molekulide tungimine terakestesse on välistatud. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud: · Täidise maht (Vt) · Kolonni vaba maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali maht (Vg) Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Ainet iseloomustab elueerimismaht ehk väljumismaht Vx (eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni.) Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena. Neil on minimaalne elueerimismaht (Vxmin = kolonni vaba maht). Ained, mille molekulmass on küllalt väike, et difundeerude täielikult geeli pooridesse,
Geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Geeli poori suurust ületavate mõõtmetega molekulide tungimine terakestesse on välistatud. Geelkromatograafia kolonni iseloomustasid järgmised mahud: · Täidise maht (Vt) · Kolonni vaba maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali maht (Vg) Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse (vastavalt molekuli suurusele). Ainet iseloomustab elueerimismaht ehk väljumismaht Vx (eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni.) Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena. Neil on minimaalne elueerimismaht (Vxmin = kolonni vaba maht). Ained, mille molekulmass on küllalt väike, et difundeerude täielikult geeli pooridesse, liiguvad
Geelkromotograafia Baseerub lahuses sisalduvate erineva molekulmassiga eainete erineval liikuvusel läbi peeneteralise , võimalikult ühesuiguse poorsusega geeli. Geelid, mida kas , koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromotograafia kolonni iseloom järgmised mahud: täidise maht, kolonni vaba maht, graanulitesisese vedeliku maht, geelimaterjali maht. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromotograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse, st vastavalt molekuli suurusele.Ainet iseloomustan elueerimismaht. See on eluaadi maht , mis on kogutud kuni aine maks kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui mingid segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siois väljuvad nad kollonnist esimestena, st neil on minimaalne elueerimismaht, mis võrdub kolonni vaba mahuga. Ained, mille molekulmass son küllalt väike, et difundeeruda täielikult geeli
Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: · kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv) · graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg) · täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt) Kui läbi geelkromatograafia kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele ehk vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse: 1. kolonni viiakse uuritava aine 2. lisatakse sobiv vesilahus (puhver, soolalahus vm) 3. fraktsioonidena kogutud eluaadis sisalduvad ainete kontsentratsioonid tehakse kindlaks erinevate füüsikalise ja keemilise analüüsi meetodeid kasutades ELUEERIMIS- ehk VÄLJUMISMAHT (Vx): - iseloomustab iga ainet, mis sisaldub segus - selle suuruse arvväärtus sõltub aine molekulmassist ning kasutatava kolonni tüübist
erineval jaotumisel liikuva ja liikumatu faasi vahel. Geelkromatograafia on meetod, mis tugineb lahuses sisalduva erineva molekulmassiga ainete erineval liikuvusel läbi peeneteralise, võimalikult ühesuguse poorsusega geeli. Selle meetodi puhul kasutatakse pundunud geeligraanulitega täidetud kolonne ja geeli pooride mõõtmed on makromolekulide dimensioonidega samas suurusjärgus. Ainete segu juhtimisel läbi geelkromatograafia kolonni toimub molekulide lahutumine vastavalt nende võimele difundeeruda geeli pooridesse, s.t. vastavalt molekuli suurusele. Antud kolonn sisaldas Sefadex G75 geeli. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised suurused: · Täidise maht ( Vt) · Kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv) · Graanulitesisese vedeliku maht (Vs) · Geelimaterjali ( maatriksi) maht (Vg) Vt=Vv+Vs+Vg Ainet iseloomustavad: Elueerimismaht ehk väljumismaht Vx. Ehk siis eluaadi maht, mis on kogutud
maksimaalne. Kui segus on molekulid, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis see aine väljub kolonnist esimesena ning see aine väljuvad minimaalse elueerimismahuga (Vmin), mis on võrdne kolonni vaba mahu ehk graanulitevahelise vedeliku mahuga. Vx min = Vv Aine, mis jõuab kolonnist viimasena, väljub maksimaalse elueerimismahuga(Vxmax). Selle aine molekulid on küllaltki väiksed, et täielikult difundeeruda geeli pooridess ning liiguvad aeglasem, kui teiste ainete molekulid. See maht on peaaegu võrdne kasutava kolonni kogumahuga(Vt). Vx max Vt Kui geelimaatriksi maht Vg on teada, siis vib maksimaalse elueerimismahu Vxmax ka arvutada. Vxmax = Vt Vg Seega kasutatava geelkromatograafia kolonni iseloomustamiseks on vaja teada kahte olulist parameetrit: · kolonni vaba mahtu Vv (Vx min), s
Vx , millearvväärtus sõltub aine molekulmassist ja kasutatava kolonni parameetritest. Erineva molekulmassiga ainete väljumismahte tähistatakse V x1,Vx2 jne. Vx- eluendi maht, mille juures väljuv fraktsioon on maximaalne. Liiga suured molekulid, mis ei mahu geeli pooridesse, väljuvad kolonnist kõige kiiremini, st et neil on minimaalne elueerimismaht V x min , see on võrdne vaba vedeliku mahuga. Vx min= Vv Need ained, mis on liiga väikse molekulmassiga, et täielikult difundeeruda geeli pooridesse, liiguvad kolonnis aegaselt ja väljuvad kõige hiljem, need väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule Vt. Seega Vx=Vt Juhul kui Vg on teada saab leida Vxmax i Vxmax= Vt-Vg Rf = (Vx-Vx min)/(Vxmax Vx min) kus Rf on liikuvustegur, mille väärtused jäävad vahemikku 0-1 Eluaadi frkatsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vahelist
...) mis
sõltub molekulmassist.
Vx selline eluaadi maht, mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava ained
kontsentratsioon on maksimnaalne.
Kõige väiksem elueerimismaht on kõige suuremates molekulides, mis ei mahu geeli
pooridesse, ja siis väljuvad esimesena. Vxmin on võrdne kolonni granulitevahelise mahuga.
Vxmin = Vv
Kõige suurem elueerimismaht on ainetes, mille molekulmass nii väike, täielikult
difundeeruda geeli pooridess. Need liikuvad kolonnis kõige aeglasem. VxmaxVt
Vxmax võiks leida kui on teada Vg. Vxmax=Vt Vg
Rf liikuvstegur . Rf= Vx Vxmin / Vxmax -Vxmin
0
kontsentratsioon on maksimaalne. Vxmin - ehk minimaalne elueerimismaht, mis on võrdne kolonni vaba mahuga Vv kolonni vaba maht ( kui segus leidub molekule, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitvatesse geeli pooridesse, väljuvad nad segust esimesena.) Vxmax - maksimaalne elueerimismaht (aine molekulid difundeeruvad täielikult geeli pooridesse ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf Rf = Kromotogramm-kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Kolonn nr.1.Kontrollisin kolonni vertikaalsust ja märkisin üles täidise margi: Sephadex G-75. Pundumistegur k=0,1.
Geelimaterjali maht Vg Seega Vt = Vv+ Vs+ Vg Ainet iseloomustab elumineerimismaht e väljumismaht Vx. See on eluaadi maht, mis on kogutud kuni aine maksimaalse kontsentratsiooniga fraktsiooni kolonnist väljumiseni. Kui segus olevad molekulid on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena, neil on minimaalne elueerimismaht Vxmin, mis võrdub kolonni vaba mahuga. Vxmin = Vv Ained, mille molekulmass on küllalt väike, et difundeeruda täielikult geeli pooridesse, liiguvad kolonnis aeglaselt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, mis on lähedane antud kolonni kogumahule. Kromatografeerimise võib lugeda lõpetatuks, kui kolonni läbinud vedeliku maht ületab kolonni kogumahu. Teades geelimaatriksi mahtu Vg, võib Vxmax arvutada: Vxmax = Vt - Vg Geelkromatograafiat iseloomustavad kaks olulist parameetrit: Vv(=Vxmin)- vaba maht e eluaadi maht, millega väljuvad molekulid, mis antud geeli
Suured molekulid, mis ei mahu geeli pooridesse, väljuvad kolonnist esimesena ja on võrdsed kolonni vaba mahuga. Vxmin = Vv Väikese molekulmassiga ained liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax. Maksimaalne elueerimismaht on võrdne kolonni kogumahuga Vt. Vxmax ~ Vt Liikuvustegur Rf iseloomustab aineid, mis on võimelikud difundeeruda geeli pooridesse. min Vx - Vx R f = max min Vx - V x Kromatogramm on eluaadi fraktsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vaheline graafiline sõltuvus. Töö käik Kolonni iseloomustramine ja ettevalmistamine: · Kontrollin kolonni vertikalsust. On vertikaalne. · Märgin üles kasutatava kolonni täidiseks oleva Sephadex'i mark ja seda iseloomustav
osakestena, mille läbimõõt on tavaliselt alla ühe mikromeetri. Metallisuitsud võivad esineda sellistel operatsioonidel nagu keevitamine, sulatamine ja sulametalli valamine. Udud Väikesed vedelikutilgakesed tekkivad vedelike pihustamisel ja kondensatsiooniprotsessidel. Udud võivad tekkida näiteks järgmistel tehnoloogilistel operatsioonidel: Pihustamine Pindade katmine Segamine ja puhastamine B. Gaasid Gaasid võivad õhuga sarnaselt difundeeruda ja levida üle terve mahuti või piirkonna. Tuntumad gaasid on hapnik, süsinikmonooksiid (vingugaas), süsinikdioksiid (süsihappegaas), lämmastik ja heelium. C. Aurud Aur kujutab endast toatemperatuuril vedelas või tahkes olekus olevate ainete gaasilist olekut. Aurud tekkivad tahkete materjalide või vedelike aurustumisel. Bensiin on näiteks kergesti aurustuv vedelik, millest eralduvad bensiini aurud. Näidetena võib nimetada veel värvivedeldeid ja rasvärastuslahusteid. D
Vxmin - ehk minimaalne elueerimismaht, mis on võrdne kolonni vaba mahuga Vv –kolonni vaba maht ( kui segus leidub molekule, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitvatesse geeli pooridesse, väljuvad nad segust esimesena.) Vxmax - maksimaalne elueerimismaht (aine molekulid difundeeruvad täielikult geeli pooridesse ja liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt.)Vxmax = Vt – Vg Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht. Vx vaadeldavas keskkonnason kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf V x −V min x Rf = V max−V min x x Kromotogramm - kromotograafia protsessi visuaalne väljund, see on graafiline sõltuvust eluaadi fraktsioonides sisuldava aine kontsentratsioon ja eluaadi mahu vahe. Töö käik Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine Tööd teostasin kolonni juures nr 2
Perifeersed membraanvalgud- seotud membraaniga kindlal poolel detergendid lahustuvad valgud Integraalsed membraanvalgud- paiknevad osaliselt või täielikult membraani sees kaotroopsed ained Tsütokroom C Ka membraanivalgud võivad lateraalselt difundeeruda, ehkki aeglasemalt kui lipiidid. Tavaliselt agregeeruvad vees Flip-flop liikuvus ja membraani faasist lahkumine / liitumine on takistatud Membraanitransport Membraanitransport Raku membraan kontrollib ainevahetust raku ja väliskeskkonna vahel Enamike ühendite liikumine läbi membraani on kontrollitud integraalsete membraani transportervalkude poolt
kogumahuga. Kui geelimaatriksi maht on teada, siis võib maksimaalse elueerimismahu välja arvutada. Geelkromatograafia kolonni iseloomustamiseks on vaja teada kolonni vaba mahtu (eluaadi maht, millega väljuvad molekulid, mis antud geeli pooridesse ei mahu) ja maksimaalset elueerimismahtu (eluaadi maht, millega väljuvad need molekulid, mis antud geeli graanulitesse täielikult sisenevad). Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht vaadeldavas kolonnis on kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga . Kus . Eluaadi fraktsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vahelist graafilist sõltuvust nimetatakse kromatogrammiks. Näitena on toodud näidiskromatogramm kolmekomponentsele segule, millel on näha suurte,
AB + + 27. ............................................ 28. Reesuskonflikt tähendab järgmist: Reesuskonflikt võib tekkida siis kui reesusnegatiivne ema kanna reesuspositiivset loodet. Kui see laps on emal esimene, siis konfliktiohtu pole. Umbes 3% juhtudest on ohustatud eme järgmine reesuspositiivne laps, kuna ema organismis peale esimest sünnitust moodustunud antikehad võivad difundeeruda läbi platsenta ja põhjustada loote erütrotsüütide aglutinatsiooni. 29. Veregruppe koduloomadel on praktikas vaja teada selleks, et a)selgitada välja nende põlvnemist b)teada saada kas kaksikud on pärit ühest või kahest munarakust c)erisooliste järglaste korral välja selgitada friimartinismi juhud 30. Lümf tekib verekapilaaristikust väljanõrgunud vereplasma koostisosadest ja nendega segunenud ainevahetusproduktitest ja koosneb..
Ained, mis täielikult difundeeruvad geeli pooridesse (väiksema molekulmassiga), liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, mis on lähedane suurus kolonni kogumahule Vt. Protsessi saab lõppenuks lugeda, kui Vxmax=Vt (kolonnist väljuva eluaadi maht on ligikaudu võrdne kolonni kogumahuga). Kui on teada geelimaatriksi maht Vg, siis saab maksimaalse elueerimismahu Vxmax arvutada nii: Vxmax=Vt-Vg. Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille elueerimismaht Vx on vaadeldavad kolonnis kindlaks määratud, iseloomustatakse liikuvusteguriga Rf. Valem on selline: Rf=Vx-Vxmin/Vxmax-Vxmin, kusjuures Rf väärtused peavad jääma vahemikku 0...1. Kromatogramm on eluaadi fraktsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vahelise sõltuvuse graafik. Ainete väljumismahtusid näitavad nende fraktsioonide elueerimismahud, milles vastava aine kontsentratsioon on kõige kõrgem
polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud -kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), -graanulitesisese vedeliku maht (Vs), -geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), -täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Seega: Vt=Vv+Vs+Vg Kui läbi kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele ja võimele geeli pooridesse difundeeruda. Selleks, et need erineva molekulmassiga molekulid saaksid üksteisest eralduda, elueeritakse kolonni sobiva vesilahusega ja kolonnist väljuvat lahust (eluenti) kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Fraktsioonis sisalduvate ainete konsentratsiooni kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid füüsikalisi ja keemilisi analüüsi meetodeid. Iga uuritavas segus leiduvat ainet iseloomustab väljumismaht-Vx selline eluaadi maht, mille
6 Põhjendage kuidas rakumembraani H+-ATPaas soodustab katioonide neeldumist rakkudesse H+ -ATPaas transpordib prootoneid tsütoplasmast väliskeskkonda, luues pH gradiendi ja negatiivse membraanipotentsiaali, milles peituv energiahulk on avaldatav nn. prootonite liikumapaneva jõu (p=pmf) valemiga. Taimede rakkude membraanid sisaldavad spetsiaalseid kandjavalke, mis lubavad prootonitel difundeeruda tagasi rakku kui nad liiguvad koos teise aine molekuli või iooniga. Sellisel viisil prootonite liikumapaneva jõu energia kasutatakse ainete transpordiks vastu elektrokeemilist gradienti nn. kotranspordi protsessis. Põhjendage kuidas rakumembraani H+-ATPaas soodustab anioonide neeldumist rakkudesse Anioone tõukab negatiivne membraanipotentsiaal eemale. Mis on Ca++-ATPaasi funktsiooniks rakkudes? Millistes membraanides Ca++-ATPaas paikneb?
mille juures kolonnist väljub fraktsioon, milles vastava aine kontsentratsioon on maksimaalne. 6. Mida näitavad kolonni minimaalne ja maksimaalne elueerumismaht? Kui segus leidub molekule, mis on liiga suured mahtumaks kolonni täitva geeli pooridesse, siis väljuvad nad kolonnist esimesena (kõige kiiremini), st minimaalse elueerimismahuga Vxmin, mis on võrdne kolonni vaba mahu ehk graanulitevahelise vedeliku mahuga. Ained, mille molekulmass on küllalt väike, et täielikult difundeeruda geeli pooridesse, liiguvad kolonnis kõige aeglasemalt ja väljuvad maksimaalse elueerimismahuga Vxmax, 15 milline on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule Vt. 7. Mis on liikuvustegur Rf ja kuidas seda geelkromatograafia meetodi puhul arvutatakse? Millised on Rf piirväärtused? Neid aineid, mille molekulid suudavad difundeeruda kasutatava geeli pooridesse ja mille
vaheastmete kaudu, kus tekivad väga tugevad oksüdeerijad, sealhulgas radikaalid: R* tugevad oksüdeerijad on : · superoksiidradikaal (- anioonradikaal) · vesinikperoksiid · hüdroksiidradikaal tugevaim teada olevaist oksüdeerijatest Vabade radikaalide eluiga on väga lühike, sekundi murdosast mõne sekundini. Seega nad toimivad peamiselt oma tekkekohal, pikema elueaga radikaalid võivad difundeeruda ka kaugemale. Organismis ei ole eriti palju reaktsioone, milles üheks reagendiks oleks hapnik. Enamik oksüdatsioonireaktsioone toimub kaudselt, vesiniku eemaldamise kaudu. Molekulaarne hapnik toimib organismis oksüdeerijana neljal viisil: · 80-90 % kogu hapnikust kasutatakse hingamisahelas tsütokroomioksüdaasi poolt SH2 + ½ O2 ------> S + H2O · teine hapniku kasutamise viis on nn. peroksüdaasne tee, mis toimub peamiselt taimedes
Hüübimise laps, kuna ema organismis peale väheneb, ringlusse suunatakse verekaotuse vastu vere tunniks vertikaalasendise, loetakse käivitusmehhanism. Hüübimist esimest sünnitust moodustunud depooveri, südamesagedus tõuseb, hüübimismehhanismi kaudu. plasmasamba kõrgus mm-des. soodustavad tegurid. antikehad võivad difundeeruda läbi tekib janu. Need mehhanismid 12. Punaliblede e. erütrotsüütide 18. Hemoglobiini struktuur, Vere Vere kokkupuutel haava platsenta ja põhjustada loote käivituvad mõne minuti kuni mõne kuju, suurus ja koostis. Liigilised ülesanded ja sisalduse määramine. servadega tekivad pseudopoodid ja erütrotsüütide aglutinatsiooni. tunni jooksu
hulk ainet läbib antud membraani. Aine voolamine läbi ristlõikepinna on proportsionaalne kontsentratsioonigradiendiga D = APk T 1. A pindala 2. T- koe paksus 3. k difusioonikonstant 13 14 4. P kontsentratsioonide diferents Läbi lipiidmembraani võivad vabalt difundeeruda vesi ja lahustunud gaasid (O2 ja CO2), rasvlahustuvad ained, väikesed polaarsed molekulid (etanool, kusiaine) (suure laenguga molekulidele on lipiidikihid praktiliselt läbimatud) 14 15 Hüpo-, iso- ja hüpertooniline lahus Hüpotooniline Kui väljaspool erütrotsüüti oleva lahuse konsentratsioon on väiksem kui 0.9% NaCl lahus, siis vesi tungib erütrotsüüti ja ta puruneb
reageerib teiste osakestega aeglasemalt kui hürdoksüülradikaal. 12. Millised protsessid leiavad aset atmosfääris tahkete osakeste pinnal. Illustreerige valemitega. Osakesi, mille suurus on võrdne kolloidosakeste suurusega (0,001 10 m), nimetatakse aerosoolideks. Need osakesed pärinevad mereaerosoolidest, suitsugaasidest, tolmust, jne. Siia kuuluvad ka bakterid, udu, õietolm ja vulkaanide tuhk. Atmosfääriosakesed võivad difundeeruda, koaguleeruda, sadeneda, kondenseeruda või reageerida atmosfääri gaasidega. Anorgaanilised tolmuosakesed tekivad tööstuslikes protsessides ja olmes põletamisel, looduses põlengutel ja vulkaanipursetel. Näiteks: püriidi särdamisel ja lubjakivi kuumutamisel: Väävelhappe tootmisel ja väävlirikaste kütuste põletamisel tekib piiskne H 2SO4 udu, mis on tuntud happevihmana. Reageerides aluseliste saasteainetega tekivad soolalahuste tilgad või
Kanaliproteiinid on efektiivsed suurte ainekoguste kiireks transpordiks läbi membraanide. Nii lihtne kui soodustatud difusioon kande- ja kanaliproteiinide osavõtul on passiivne protsess, mis ei tarbi metaboolset energiat ja kulgeb vastavalt konts.gradiendile. Kontsentratsiooni- ja laengugradiendi kombineerumisel moodustub elektrokeemiline gradient, mis võimaldab difusiooni ka vastu kontsentratsioonigradienti (kui ühel pool membraani on negatiivsete laengute summa suurem, võib sinnapoole difundeeruda positiivselt laetud ioone vastu viimaste kontsentratsioonigradienti). Aktiivset ioonide transporti vastu konts.gradienti võimaldab elektrokeemilise gradiendi loomine ATP-aas prootonpumba abil. Fotosüntees Autotroofid kasutavad oma organismi ülesehitamiseks ja elutegevuseks ainult anorgaanilist ainet, heterotroofid orgaanilist materjali (substraadi erinevus). Fototroofidele on primaarseks energia-allikaks valgus, kemotroofid kasutavad energia-allikana keemiliste sidemete energiat.
Nagu nägime, tekib sulamite jahutamisel, mis sisaldavad süsinikku 0,008 2,1%, austeniidist kihiline struktuur, kus on vahe ldumisi ferriidi (-raua) ja tsementiidi (Fe3C) kihid. Sellist struktuuri nimetati perliidiks. Tegelikult tekib perliit ainult auste niidi aeglasel jahutamisel. Perliit on keskmise tugevuse, kõvaduse ja venitatavusega. Austeniidi jahutamisel mõõduka kiirus ega saadakse beiniit. Ta koosneb tsementiidi peentest nõeltest ferriidis, kuna süsinik ei jõua kaugele difundeeruda ja moodus tada paksemaid tsementiidi kihte. Seetõttu on beiniit suurema tugevuse ja kõvadusega ning vähem plastiline. Austeniidi väg a kiirel jahutamisel (karastamisel) saadakse martensiit, mis on mittetasakaaluline faas. C ei jõua üldse difundeeruda ja auste niidi struktuur nagu ,,külmutatakse kinni". Martensiit on väga tugev, kõva ja rabe. Martensiidi painduvuse ja venitatavuse su urendamiseks teda tempereeritakse, st kuumutatakse allpool eutektoidset temperatuuri
10. Mullavesi, mulla niiskusrezhiim (Bot. III)* Vesi mullas esineb seotud ning vaba veena ning veeauruna mullaõhus. Keemiliselt seotud vesi kuulub mineraalide ja huumuse koostisesse, taimed kasutada ei saa. Füüsikaliselt seotud vesi hügrokoopsusvesi ja kilevesi, mida hoivad mullaosaksetel molekulaarjõud. Hüg. vesi taimed ei omasta, aga vahetu kontakti tõttu tahke faasiga, võib temas lahustuda keemilisi osakesi, mis võivad difundeeruda kilevette ja sealt edasi vabasse vette . Kilevesi on vähesel määral liikuv paksemalt kihilt õhemale ning taimedele raskesti omastatav. Taimed omastavad vaba vett, mis liigub mullas kapillaar- ja gravitatsioonijõudude mõjul. Osaleb lahustuvate ainete ümberpaigutumises. Tähtsaim liik rippuv kappillaarvesi. Mood. sademetest ja lume sulamisveest mulla ülemistest kihtidest, taimede peamiseks veega varustajaks. Niiskusreziim iseloomustab taimede varustamist veega
Nagu nägime, tekib sulamite jahutamisel, mis sisaldavad süsinikku 0,008 2,1%, austeniidist kihiline struktuur, kus on vaheldumisi ferriidi (-raua) ja tsementiidi (Fe3C) kihid. Sellist struktuuri nimetati perliidiks. Tegelikult tekib perliit ainult austeniidi aeglasel jahutamisel. Perliit on keskmise tugevuse, kõvaduse ja venitatavusega. Austeniidi jahutamisel mõõduka kiirusega saadakse beiniit. Ta koosneb tsementiidi peentest nõeltest ferriidis, kuna süsinik ei jõua kaugele difundeeruda ja moodustada paksemaid tsementiidi kihte. Seetõttu on beiniit suurema tugevuse ja kõvadusega ning vähem plastiline. Austeniidi väga kiirel jahutamisel (karastamisel) saadakse martensiit, mis on mittetasakaaluline faas. C ei jõua üldse difundeeruda ja austeniidi struktuur nagu ,,külmutatakse kinni". Martensiit on väga tugev, kõva ja rabe. Martensiidi painduvuse ja venitatavuse suurendamiseks teda tempereeritakse, st kuumutatakse allpool eutektoidset temperatuuri
ülekandjad, mille vahendusel moodustub membraanil kas valgusenergia või keemiliste ühendite oksüdatsiooni arvel prootongradient. Elektronid ei saa bioloogilistes süsteemides vabalt olla, vaid nad liiguvad doonorilt aktseptorile, seega ühelt kandjalt teisele ja lõpuks jõuavad nad elektronide lõppaktseptorile (aeroobsel hingamisel hapnikule). Prootonid suunatakse aga läbi membraani välja ja sellega membraan laadub. Prootonid ei saa vabalt läbi membraani tagasi difundeeruda seega moodustunud gradient püsib. Prootonid liiguvad rakku tagasi piki prootongradienti läbi membraanis paikneva ATP süntaasi kanali. Sellega kaasbeb ATP süntees membraanne fosforüülimine. Membraanne fosforüülimine on iseloomulik aeroobsetele ja anaeroobsetele hingajatele ja ka fototroofsetele bakteritele. Membraanset fosforüülimist (hingamist) saab blokeerida mürkidega: 9
Operonide esinemine DNAs. Esinevad ribosoomid, mis ehituselt ja koostiselt sarnanevad bakteri ribosoomidega. Membraanid Ülesanded Ainete transport Metaboolsete jääkide eraldamine rakust Tsütoplasma pH säilitamine Tsütoplasmas teatud osmootse jõu hoidmine Organellides spetsiifiliste tingimuste hoidmine Membraanid koosnevad lipiidide kaksikkihist, mida läbistavad integraalsed valgud. Lipiidid takistavad rakus esinevatel polaarsetel ühenditel kiiresti rakust välja difundeeruda. Raku membraani paksus 6~10 nm Membraanide valgud Integraalsed e transmembraansed- läbivad ühe või mõlemad lipiidsed kaksikkihid Perifeersed- paiknevad lipiidse kaksikkihi tsütoplasma või väliskeskonna poolsel pinnal. Väliskeskonna poolsed valgud osalevad rakk-rakk äratundmises ja signaalide ülekandmises, taimedel ka tselluloosi sünteesiks rakuseinas. Tsütoplasma poolsed osalevad tsütoskeleti sidumises valkudega, signaalide ülekandes.
paiknevate pooride, diameetriga ~10nm. Ühe tuuma membraanis võib olla tuhandeid poore. Poorid on keerulise ehitusega ja moodustunud nn. tuuma poori kompleksi (NPC) poolt. Tuuma poori kompleksi valke nim nukleoporiinideks, neid on ühes kompleksis kuni 100 erinevat valku. Seetõttu tuuma kompleksi suurus on mitu miljonit daltonit. Läbi tuuma poori toimub transport nii sisse kui välja. Väikesed vees lahustuvad molekulid, kaasa arvatud keskmise suurusega valgud (< 40 kDa) saavad difundeeruda läbi veega täidetud pooride NPC seina ja keskmise `korgi' vahel ja ei vaja aktiivset transporti. Suuremad valgu molekulid (>60kDa) ja kompleksid nukleiinhapetega liiguvad läbi `korgi' aktiivse transpordi teel retseptorite vahendusel. Tuumaümbrise struktuur on tagatud intermediaarsete filamentide poolt, mis paiknevad sisemise membraani karüoplasma poolsel küljel (nn tuuma lamiinid). Tuuma välismembraani ümber paikneb vähem korrapärane filamentide võrgustik.
transport, kandja-vahendatud sekundaarne aktiivne transport, lahustunud ainete kaasahaaramine vee poolt ja passiivne difusioon. Esinevad kotransporterid, kanalid, vahetajad, aktiivsed pumbad. Proksimaalses tuubulis toimub Na + transport enamasti Na+K+ ATPaasi abil, mis asub basolateraalses membraanis - väljutab 3 Na+ ja võtab sisse 2 K+ iooni. See pump vähendab Na+ rakusisest kontsentratsiooni ja tõstab rakusisest K+ kontsentratsiooni. K+ saab difundeeruda mööda konts. gradienti rakust välja (rakk muutub seest vrdl väljaspoolega negatiivsemaks) – Na+ saab transportida kandjavalgu abil sekundaarse aktiivtranspordiga rakku. Toimub kotransport Na + ja teise aine (glükoos, AH, sulfaat, tsitraat) vahel. Basolateraalse plasmamembraani läbivad: passiivne difusioon, vahendatud kandjavalguga, liikumine mööda gradienti. Bikarbonaadi imendumine - H+ATPaas (pumpab H+ valendikku) ja Na+/H+ vahetaja
1-ga (1. rida) tootsid palju rohkem -globiini mRNA-d kui need, mida oli transfekteeritud plasmiid 2-ga. Tulemused näitaad, et SV40 DNA fragment plasmiidis 1 koosneb elemendist, enhancerist, mis stimuleerib -globiini mRNA sünteesi. 40. Nimeta vähemalt 3 üldist bioloogilist protsessi, kus enhancerite aktiivsusega kontrollitakse geeni ekspressiooni tasemeid? Rasvlahustuvad steroidhormoonid (östrogeen, testosteroon) võivad difundeeruda läbi plasmamembraani ja seonududa spetsiifilistele retseptoritele tsütoplasmas või tuumas. Hormooni sidumine muudab retseptori kuju nii, et see seondub enhancerile, millega retseptor muutub transkriptsioonid aktivaatoriks. Paljud enhancerid on rakutüüp spetsiifilised, näiteks geenid, mis toodavad antikehi, omavad teises intronis enhancerit, mis soodustab kõikide promootorite transkriptsiooni, aga seda ainult B lümfotsüütides, mis tavaliselt toodavad antikehi.
Agaroos 4B 60 00020 · 106 2B 70 00040 · 106 47 Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad mahud Kui läbi geelkromatograafia kolonni juhtida erineva molekulmassiga ainete segu, siis molekulid lahutuvad üksteisest vastavalt nende suurusele, st vastavalt molekulide võimele difundeeruda geeli pooridesse. Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga ained saaksid üksteisest eralduda, voolutatakse (elueeritakse) kolonni sobiva vesilahusega (puhver, soolalahus vm) ja kolonnist väljuvat lahust ehk eluaati kogutakse kindla mahuga fraktsioonide kaupa. Fraktsioonides sisalduvate ainete kontsentratsiooni kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid füüsikalisi ja keemilisi analüüsi meetodeid.
annaabi.ee 
