Ajaloo 8. klassi eksamipiletite vastused (6)

8 k Ajalooeksami piletid 2008
1. ABSOLUTISM EUROOPAS
Absolutism on riigivorm , milles kõrgeim võim kuulub piiramatult ühele isikule. Absolutism valitses 17.-18. sajandi Euroopa riikides, näiteks Venemaal ( tsaar ), Türgis ( sultan ) ja Prantsusmaal (kuningas). Absolutistlikke riike valitseti ametnikkondade abiga, kuhu kuulusid suures osas väikeaadlikud ja linnakodanikud, kelle truuduses võis valitseja kindel olla.
Ametnikkonda kuulusid sageli madalama päritoluga inimesed, kelle truuduses valitseja võis kindel olla. Selline ametnike valik aitas silmas pidada inimeste tegelikke võimeid. Tänu sellele toimis valitsemine ka siis, kui valitseja ise oli liiga noor või vähese huvipuudusega.
Absolutismiajal oli kolm seisust . Esimene (vaimulikud) ja teine (aadlikud) seisus olid ühiskonnas eelisseisundis. Kolmandasse seisusesse kuulusid talupojad ja linlased, kes maksid makse. Aja jooksul kujunesid ka erinevused seisustes, näiteks võis vaimulikke sekka kuuluda nii kardinal kui ka külapreester.
Prantsusmaa oli üks absolutismi paremaid näiteid eesotsas oma suursuguse kuninga Louis XIV-ga. Ta uskus, et on oma võimu saanud Jumalalt ning hakkas välja andma seadusi sõltumata kellegi tahtest. Tema võimsust tõestas ka hiilgav õukonnaelu.
Tema soovil asuti elama Versailles ’ lossi ning sinna kutsuti palju teenreid, kes said vähese töö eest palju palka. Õukonnaelu keskpunktiks oli Louis XIV ise, keda hakati selle järgi kutsuma Päikesekuningaks.
2. PARLAMENTARISM INGLISMAAL
Šotimaal toimunud mäss algatas käärimise parlamendi ja kuninga vahel. Lõpuks lõhestas see Inglismaa kahte leeri: kuningat toetavad aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad ning parlamenti toetavad kaupmehed .
Kodusõda toimus 1642- 1651 ja lõppes kuningas Charles I hukkamise ja Inglismaa vabariigiks kuulutamisega. Charles I oli kodusõja ajal Inglismaa kuningas, Oliver Cromwell juhtis parlamendi vägesid ja oli ise hiljem riigi valitseja.
Cromwell valitses riiki võimukalt ning rahva seas oli tal seetõttu vähene toetus. Ta oli iirlaste ja šotlaste vastu karm. Kui ta suri, taastati enne Cromwelli valitsenud Stuarti suguvõsa võim (Stuartite restauratsioon ).
Cromwell, kes kuulus äärmusilke puritaanide (Inglismaa kalvinistid ; kalvinistid – Jean Calvini õpetuste toetajad) hulka, kehtestas armees kindla korra. Näiteks olid sõdurid hästi varustatud ja neile maksti regulaarselt palka. Tänu sellele saidki kuninga väed mitmes lahingus lüüa.
Õiguste deklaratsioon määras kindlaks parlamendi ja kuninga võimupiirid. Kuningas oli nagu tavainimene, kes määras ministrid . Need käisid aru andmas parlamendile, kes andis välja seadusi ja kehtestas makse. Parlamentaarne monarhia on riigivorm, kus kuningas jagab oma võimu parlamendiga.
3. EESTI ROOTSI RIIGI KOOSSEISUS
Poola ja Rootsi sõdisid Baltikumi pärast ning peale jäid rootslased , kes said endale kogu Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti. Saaremaa omastamisega 1645. aastal oli kogu Eesti rootslaste käes. Rootsi aeg oli Eestis 17. sajandil.
Talurahva elujärg oli üsna kasin: elupaigad kehvad ning ise olid nad sunnismaised, et nad mõisnike juurest plehku ei paneks. Reduktsioon (aadlile annetatud maade taasriigistamine) parandas veidi talupoegade olukorda.
Koormised muudeti vastavusse talu majanduslike võimalustega. Võimalus pöörduda Rootsi kohtu poole leevendas mõisnike vägivalda talupoegade suhtes.
Bengt Gottfried Forselius algatas Eestis koolielu. Avati rahvakoole ning ka gümnaasiume, lisaks ka Tartu ülikool. Rahva kasvav lugemisoskus lubas eestikeelsete trükiste avaldamist. Lõunaeestikeeles avaldati 1686. aastal Uus Testament .
4. EESTI VENE RIIGI KOOSSEISUS
Kuna Rootsi kaotas Põhjasõja, sai ka Eesti territoorium endale uue omaniku, kelleks oli Venemaa. Kuna sõjajärgne olukord oli hull, kehtis Baltikumis – Eestimaal (Põhja-Eestis) ja Liivimaal (Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis) – Balti erikord (nende kubermangude eriõigused).
Vene riigi koosseisu minemise järel halvenes talurahva olukord pärast Rootsi aega taaskord . Valgustusideede levikuga hakati kõnelema muudatuste vajadusest, kuid mõisnikkond ei soovinud midagi muuta.
Alles Katariina II sekkumine kergendas talupoegade olukorda. Näiteks said talupojad õiguse mõisnikku kohtusse kaevata, kuid Eestimaa kubermangule need määrused ei laienenud .
Pärast Põhjasõda soovisid noored kirikuõpetajad usku rahvale selgitada ning seetõttu elavnes kirjanduse väljaandmine. 1739. ilmus esimest korda eestikeelne piibel . Usulise kirjanduse kõrval hakati välja andma ka ilmaliku sisuga raamatuid, mis sisaldasid erinevaid näpunäiteid (nt. põllupidamise ja arstimise valdkonnas..
5. VALGUSTUS JA VALGUSTATUD ABSOLUTISM
Valgustus on periood Euroopa kultuuriajaloos 17. saj. lõpust 18. saj lõpuni, mida iseloomustab usk mõistuse võimalustesse ning seniste traditsioonide ja autoriteetide hülgamine.
Uus maailmapilt tekkis tänu tehnika arengule, mis tekitas teistsuguse mõtteviisi, mis ei toetunud enam vanade suurmeeste väideteke, Üha enam usuti inimmõistust, tänu millele avastati loodusest rohkelt uusi seaduspärasusi. Saadi teada, et kõiki sündmusi juhivad loodusseadused ning Jumalalt imet pole mõtet loota (deism).
Prantsusmaal levitasid valgustusideid Montesqieu, Voltaire ja Rousseau. Valgustatud absolutism oli monarhi ainuvalitsuslik võim, mis seadis ülesandeks valgustuslike reformide läbiviimise üldise hüveolu saavutamiseks ühiskonnas. See esines 18. saj II poolel mitmes Saksa riigis, aga ka Venemaal ja Rootsis.
Friedrich II hoolitses oma rahva eest, keelates kohtutes piinamised, kuulutades välja usuvabaduse ja langetades vilja hinda. Riik oli tema jaoks kui hästi töötav kellavärk, kus igaühel on kindel ülesanne. Ta magas vaid viis tundi ja pidas ennast oma rahva esimeseks teenriks.
6. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE SÜND
Ameerikasse siirdusid 17.-18. sajandil eurooplastest tagakiusatud (talupojad, teiseusundilised jms.) ning mittetahetud (kerjused, vargad, röövlid jms.). Kõige rohkem kolooniaid (asumaid) oli Ameerikas inglastel ning põhilised inimesed, kes Ameerikasse saadeti, tulidki Inglismaalt.
Kolooniate ja emamaade suhted halvenesid, kuna Inglismaa valitsus soovis 18. saj. II poolel nende maksukoormust tõsta. Ärevas olukorras tuli kokku kontinentaalkongress , kes võttis 4. juulil 1776 vastu Iseseisvusdeklaratsiooni, mis kuulutas 13 kolooniat iseseisvateks riikideks, põhjendades rahva õigust omaenda saatuse määramisele ja oma valitsuse loomisele.
Sellele järgnes iseseisvussõda ameeriklaste ja inglaste vahel. Pärast vahelduva eduka toimunud sõjategevust piirasid ameeriklased inglaste väed sisse ning võitsid. 1783. aastal kuulutati Versailles’ rahuga endised asumaad vabadeks ja iseseisvateks riikideks.
7. PRANTSUSE REVOLUTSIOON
Prantsusmaal valitsesid 18. saj lõpul ühiskondlikud, poliitilised, rahanduslikud ja majanduslikud kriisid , mille järel kutsuti kokku generaalstaadid (seisuste esinduskogu). Ent seal tekkisid samuti vastuolud. Ka rahvas muutus rahutuks ja 1789. aastal vallutati Bastille ’i kindlus , millega algas revolutsioon .
Kuningas oli sunnitud tegema ümberkorraldusi (näite ks kaotati seisuslikud eesõigused ning võrdsustati seisuste maksustamine, talupojad vabastati teotööst). 1798 . võeti USA eeskujul vastu iseseisvusdeklaratsioon , mil nimeks „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon.“ 1792 kukutati kuningavõim ning Prantsusmaa kuulutati vabariigiks.
Jakobiinid (Prantsuse revolutsiooni radikaalne tiib , kes käis koos endises Püha Jakobi kloostris ) nägid revolutsiooni päästmise vahendina vägivaldset võimu ehk terrorit ning nende diktatuuri ajal tapeti umbes 40 000 inimest. Revolutsioon lõppes 9. novembri riigipöörde järel 1799. aastal, kui võimule sai Napoleon .
Prantsusmaa revolutsioon oli eeskujuks kõigile teistele Euroopa riikidele ning ka eestlaste ja lätlaste rahvusliikumised said sellest edust hoo sisse. Prantsusmaa revolutsioon oli oluliseks murranguks maailma ajaloos, sest murdis vana feodaalsüsteemi, kaotas aadli ja vaimulike eesõigused, kukutas monarhia ja lõi vabariigi.
Louis XVI kutsus kokku generaalstaadid, milles tekkinud vastuolud olid ühed revolutsiooni algatajad. Robespierre hukkas oma võimuloleku ajal palju inimesi ning tõi lihtrahva vihkamise jakobiinide diktatuurile, mis hiljem kukutati.
8. NAPOLEONI AEG
Napoleon Louis Bonaparte oli Prantsusmaa keiser 1804- 1814 , enne seda oli ta Prantsusmaa Vabariigi konsul (eluaegne). Põhjalikult korraldati tema valitsemisajal ümber kohtupidamine ja seadusandlus . 1804. aastal võeti vasti Napoleoni „ Tsiviilkoodeks “, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees, eraomanduse puutumatuse ja kirku lahutamise riigist.
1806. aastal loodi Reini Liit, kus Napoleoni võimu alla kuulusid 16 Saksa riiki. Need olid lahku löönud Püha Rooma riigist, mis lakkas üldse olemast. Teised Euroopa valitsejad ei tunnistanud aga endiselt Napoleoni võimu ning jätkasid sõjategevust.
Järjest purustati Preisimaa, Austria ja Venemaa, kuid Inglismaa jäi isegi kontinentaalblokaadi järel iseseisvaks. 1810. aastal sõltusid enamik Euroopa riike Prantsusmaast, sõltumatud olid vaid Rootsi, Portugal ja Türgi.
Napoleoni langusele pani aluse prantslaste suure armee häving Venemaal. Euroopa nägis selles võimalust Napoleon kukutada ning 1814. aastal saadeti liitlasväed Pariisi. Napoleon saadeti Elba sarele asumisele. Saja päeva pärast aga naases ning kogus kokku uue armee. Waterloo lahingus purustati aga ka see ning Napoleon oli lõplikult langenud.
1814. aastal toimus Viini kongress , kus otsustati „korrastada“ sõjajärgset Euroopat. Seda tehti kolme põhimõtte alusel:

• Legitiimsus – ennistati Prantsusmaa revolutsiooni eelsete dünastiate võim
  
• Tasakaal: ükski võitjariik ei tohtinud teistest tugevamaks saada:
  
• Venemaa sai endale Soome, Poola ja Bessaraabia
  
• Inglismaa valdusesse läksid Malta, Kapimaa Lõuna-Aafrikas ja Tseilon Kagu-Aasias
  
• Austria sai endale Lombardia ja Veneetsia Austrias ning Galiitsia Ukrainas
  
• Preisimaale kuulus Reini ja Vestfaali piirkond ning Põhja-Saksamaa
  

• Julgeolekupõhimõttest lähtuvalt ümbritseti Prantsusmaa sõjaliselt ja poliitilistelt nõrkade puhverriikidega.
  

9. KAPITALISMI ARENG
Tööstuslik pööre (manufaktuuride asendumine masintootmise ja vabrikutega) sai alguse 18. sajandi Inglismaal. Peamised leiutised olid aurumasin , tänu sellele ka rongiliiklus ja aurik; telegraaf , röntgen, elektripirn , fonograaf, grammofon ja telefon tänu elektrile.
Tööstusliku pöörde peamiseks tulemuseks oli käsitsitöö asendumine masintööga, kuid see tõi kaasa nii plusse kui ka miinuseid. Masinate kasutuselevõtt jättis tööta käsitöölisi, kes jäid tööpuudusesse ja hakkasid kerjama ning varastama.
Samal ajal kiirendasid masinad ja vabrikud aga ühiskonna kui terviku arengut. See tegi inimestele kättesaadavamaks paljud tarbekaubad, aja jooksul paranesid ka tööliste elamistingimused. See soodustas hariduse levikut ja muutis ühiskonna seniseid tavasid.
Linnad muutusid tööstus- ja kaubanduskeskusteks, kuhu koondus rohkem inimesi ning paranes elukeskond. Linna koondusid kõik kultuuriasutused ning elupaikadesse saabusid mugavused , mis võimaldasid paremini sisustada vaba aega.
Kodanlus – ühiskonna keskklass, kes vastandab end ühelt poolt aadlile ning teiselt poolt talupoegadele ja töölistele. Proletariaat – palgatöölised. Imperialism on suurriikide soov oma territooriumi naabrite arvel laiendada ja kolooniaid hõivata ning see tekkis siis, kui suurriigid tahtsid selgeks saada, kes on ikkagi kõige tugevam.
10. POLIITILISED ÕPETUSED 19. SAJANDIL
Konservatism – tekkis Prantsusmaa revolutsiooni ajal. Konservatistide arvates oli ideaalne ühiskonna areng, mis ei tooks kaasa sotsiaalseid ja majanduslikke vapustusi, vaid kulgeks evolutsiooniliselt.
Nad olid seisukohal, et kõik ühiskonna liikmed ei tegeleks poliitikaga. Nad ei toetanud üldist valimisõigust ja naiste võrdsust poliitikas. Nad pooldasid tugevat riiki ja olid vastu riigivimu avalikule arvustamisele. Ühesõnaga soovisid nad säilitada traditsioonilisi vaateid ja ajaloolist järjepidevust tähtsustada.
Liberalism – liberalisid soovisid kaitsta revolutsiooniaastatel kättevõidetud vabadusi. Nad nõudsid sõna-, koosoleku-, usu- ja ühinemisvabadust. Riigi ülesandeks jäi olla vaid karm vandekohtunik . Ühesõnaga tähtsustasid nad inimeste võrdõiguslikkust ja vabadust.
Rahvuslus – kaasnes liberalismiga ning sellega käis kaasas rahvusriikide kujunemine ja areng. Ühiskonnas kasvas rahvuslik eneseteadmine ja mitmel pool algas rahvuslik vabadusliikumine .
Sotsialism – uus ühiskonnakorraldus, mis püüdis saavutada võrdsust. Kõik pidi põhinema ühisomandil, kohustuslikul kollektiivsel tööl, majandustegevuse ulatuslikul planeerimisel ja reguleerimisel. Sotsialistide-utopistide ideed olid kohati naiivsed – utopistlikud.
Marksism – Karl Marxi seisukohtadel põhinev õpetus, mis taotles ühiskonna seniste aluste muutmist . Sotsiaalse pöörde pidi ellu viima proletariaat, kes võtab revolutsiooni käigus võimu enda kätte ja loob tootmisvahendite ühisomandil põhineva ühiskonnakorra.
11. EUROOPA JA PÕHJA-AMEERIKA RIIGID 19. SAJANDIL
Saksamaa: Austria-Preisi sõja ajal kaotati Saksa Liit ja 1867. aastal loodi Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulus 19 Saksa riiki. See oli liitriik , mille kõrgeimaks võimuorganiks oli riigipäev. Riigijuhtiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck
Prantsusmaa: Napoleon III valitses riiki ainuisikuliselt, mistõttu puudus tal toetajaskond . Ta pöörast suurt tähelepanu majandusele ja välispoliitikale. See suurendas Prantsusmaa mõjukust maailmas.
Prantsusmaa püüdis piduradada uute rahvusriikide loomist ning sealhulgas ka Preisimaad, kes pidas just prantslasi viimaseks takistuseks iseseisvumisel. See viis sõjani, mille prantslased kaotasid. Nad pidid loovutama Alsace-Lorraine ning maksma 5 miljardit franki. Lisaks tõi sõja kaotus sisepoliitilise segaduse.
Inglismaa: 19. saj. valitses Inglismaad pikka aega Victoria, kes oli armastatud kuninganna. Ta ei sekkunud parlamendi tegevusse ega riigiasjadesse. Parteisid oli kaks: liberaalid ja konservatiivid . Kuni 1870. aastateni valitsesid esimesed, 1905. aastani viimased .
19. saj. oli Inglismaa valitsev tööstus-, rahandus - ja kaubanduskeskus, mis andis 1850. aastaks 40% maailma tööstustoodangust. Inglismaa edu aluseks oli teistest riikidest varem toimunud tööstuslik pööre.
Inglismaa oli 19. saj maailma suurim koloniaalriik , kellele kuulus India, Austraalia , Lõuna-Aafrika, Kagu-Aafrika ning Põhja-Ameerika. Valitsuse poliitika polnud kõigi kolooniate suhtes ühtne, näiteks olid Kanadas ja Austraalias omavalitsused .
USA: Kui presidendiks sai Abraham Lincoln, kes oli orjapidamise vastane, oli see raske löök lõunaosariikidele. Nad lõid põhjas lahku ja moodustasid uue riigi – konföderatsiooni. 1861. aastal algas föderaalvägede (põhi) tulistamisega kodusõda, mis lõppes 1865 põhja võiduga.
Põllumajanduse areng oli kahjulik indiaanlastele, kes suruti reservaatidesse. Samas paranes aga neegrite olukord, mis tõi üldiselt riigile kahju, sest enamik neist olid kirjaoskamatud, ilma elu- ja töökohata, mis tõi kaasa hulkumise, vargused ja röövimised.
Rassism – maailmavaade, mille kohaselt rassidel ei ole võrdõiguslikkust, ega peagi olema. Monopol – 1) mingi kauba tootmise ja müümise ainuõigus; 2) kapitalistlik suurettevõte, mis toodab ise ja müüb oma toodet.
12. EESTI 19. SAJANDI ESIMESEL POOLEL
19. saj esimesel poolel said mõisnikud aru, et talupojad teeksid paremini tööd, kui neil oleks parem elu ja nad poleks pärisorjad. Pärisorjus kadus Eestis täielikult 1816. aasta, Kuramaal 1817. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.
Talupojad ei olnud enam mõisniku omand, vaid moodustasid isiklikult vaba talurahvaseisuse. Maad nad aga ei saanud, see jäi mõisnike ainuomandiks. Samuti jäi nende liikumisvabadus piiratuks.
19. saj. keskpaigas lõppesid talurahvareformid . Nende seadustega algas üleminek teotöölt raharendile nind talude päriseksmüümine talupoegadele. Tali ja mõisa edukus olenes nüüdsest oskuslikust majandamisest. Refordmidega pandi alus iseseisva ja majanduslikult mõtleva peremehe kujunemisele.
Talurahvaseaduste kujunemise ajal tekkisid talurahva omavalitsused – vallakogud. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid talunike riiu- ja varanõudeasju, jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väiksemaid karistusi. Siiski ei olnud vallakogud sõltumatud – seadused läksid jõusse mõisniku heakskiidu järel.
1840. aastate algul, kui Eesti- ja Liivimaal oli viljaikaldus ja näljahäda, levis kuuldus, et Venemaal jagab tsaar tasuta maad. Paljud liikusid välismaale. Usk tsaarivalitsusse pani paljud ka usku vahetama . 1845. aastal läks Lõuna-Eestis ja Lätis 60 000 talupoega vene õigeusku.
13. EESTI RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG
Rahvuslik liikumine - rahvusliku rõhumise vastane ja rahvusriigi loomist või taastamist taotlev liikumine. Ärkamisaeg (aeg Eesti ajaloos, mil algas rahvuse teadvustamine , rahvuslik liikumine ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ärkamine) algas Eestis 19. sajandi keskpaigas.
See tekkis, kuna uus põlvkond oli sündinud vabana, mitte pärisorjana. Eestlastel oli kujunenud väiksearvuline haritlaskond , kes tegid oma tööd rahva hüvanguks, et kasvatada rahvuslikku eneseteadvust.
Johann Voldemar Jannsen – kirjutas hariduse vajalikkusest , innustas rahvast talusid ostma andis õpetusi põllumeestele. Asutas Perno Postimehe, oli Lydia Koidula isa. Korraldas esimese üldlaulupeo 1869. aastal Tartus. Lõi ka laulu- ja mänguseltsi Vanemuine
Jakob Hurt – asutas Eesti Kirjameeste Seltsi (EKS), kes andis välja ntks kooliõpikuid. Lõi ka Aleksandrikooli, mis oli eestikeelne kreisikool. Oli Eesti Aleksandrikooli peakomitee eesotsas.
Carl Robert Jakobson – andis välja ajalehte Sakala, mis tõusis kõige loetavamaks Eesti leheks. Arvustas rohkelt ühiskondlikke olusid, seadis esiplaanile majanduslike olude parandamise. Sattus Hurdaga vastuollu ning viimane läks Peterburi. 1881 sai Jakobson EKS presidendiks, suri järgmise aasta kevadel.
14. ESIMENE MAAILMASÕDA
1) Sõjale eelnesid esimene ja teine Maroko kriis (suhted Prantsusmaa ja Saksamaa vahel teravnesid), Bosnia kriis (Bosnia ja Hertsegoviina liideti Austria-Ungariga) ning Balkani sõjad (Türgi kaotas oma valdused Balkanil, Albaania sai iseseisvaks), mis muutsid olukorra äärmiselt pingeliseks. Sõda võis alata igal hetkel mingist lollusest Balkanil, nagu oli öelnud eelmise sajandi Saksamaa riigikantsler.
Oli kaks vastasleeri: Antant (Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa) ning Kolmikliit (Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia). Antanti liit tekkis vastukaaluks Kolmikliidule ning kuna Venemaa ja Inglismaa vaheline koostöö tõi mõlemale kasu.
2) Sõda toimus 1914 - 1919. Sõja peamiseks põhjuseks oli suurriikide soov suurendada oma territooriume väiksemate riikide arvelt ning tugevdada oma võimu. Sõja peamised osapooled olid Antant (Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa) ning Keskriigid (Saksamaa, Austria-Ungari, Itaalia, Bulgaaria , Türgi).
Sõja üheks märksõnaks oli kaeviku- ehk positsioonisõda, mille vastandiks on manöövrisõda. Hakati kasutama gaasi ning tekkisid tanki -, lennu- ja õhukaitsesuurtükiväed. Võeti kasutusele kuulipildurid ja pommituslennukid ning tsepeliinid.
Pikaks veninud sõda pööras segi majandussidemed ja tootmiskorralduse . Hakati tootma vaid sõjavarustust, vähenes tarbekaupade tootmine. Kehtestati üldine töökohtustus (s.h. naistel ja lastel). Riik sekkus majanduselusse, hakates jaotama kütet, tööjõudu ja toorainet. Riiklikud tellimused olid kasulikud suurettevõtetele ja laostasid väiketootjaid.
15. VENE REVOLUTSIOON
1917. aastal oli sisepoliitiline kriis oma haripunktis. Lisaks rahva rahulolematusele sõja suhtes oli häiritud ka Peterburi varustamine leivaga, misjärel inimesed tõstsid mässu. Tsaarivalitsus lubas olukorra kiiret lahenemist, kuid rahvas ei uskunud neid. Nikolai II loobus troonist oma venna kasuks, kuid ka see loobus sellest. Moodustati Ajutine Valitsus.
Kuna Ajutine Valitsus koos Peterburi Tööliste Nõukoguga ei suutnud riiki hästi valitseda , kutsusid bolševikud rahvast üles neid kukutama. Toimusid väljaastumised, mida õnnestus takistada. Riigis valitses sõjaseisukord.
Ühel pimedal oktoobrikuu ööl kukutati Lenini välja mõeldud plaani järgi Ajutine Valitsus ning võim läks bolševike kätte. Uue võimu põhijooneks oli algusest peale vägivald ja igasuguse teisitimõtlemise eiramine . Aja jooksul keelustati kõik parteid ja hakati teisitimõtlejaid hävitada.
Nikolai II – Venemaa tsaar, kelle valitsusajal toimus II maailmasõda, mis tekitas riigis sisepoliitilise kriisi. Kui Nikolai loobus oma troonist, lõppes Romanovite dünastia ning võimule sai Ajutine Valitsus. Neid sündmusi nimetatakse Veebruarirevolutsiooniks.
Vladimir Uljanov- Lenin – tema ideelisel eestvedamisel hakati ette valmistama riigipöördekatset, mis läks hiljem korda. Võim läks bolševikele, kelle liider oligi Lenin. Nende võimuletulekut tuntakse Oktoobripöörde nime all.