Ainekursuse “Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2015) (0)

Ainekursuse “ Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2015)
1. Kõrvuta 19. sajandi ja 20. sajandi rahvaluule terminoloogiat. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud.
Vanavara, ka vana vara – Fr. R. Kreutzwald 1861; propageeris Jakob Hurt. Arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku.
Rahvamälestused – Jakob Hurt 1870. Käsitles rahvaluulet osana ajaloost
Folkloor – W. J. Thoms 1846. Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna.
Rahvaluule – J. Bergman 1878. Folkloori tõlge
Folkloor = Rahvaluule – M. J. Eisen 1890. Omakeelne termin avaramas tähenduses kasutusel
Pärimus – 1990. Kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega, lastepärimus, pärimusmuusika, pärimustants.
Vaimne kultuuripärimus – Kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katusetermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta
20 saj: minevik vs tänapäev, vanad vs noored, rahvas vs pärimusrühm, territoorium vs tegevus
2. Nimeta vähemalt viis rahvaluulele iseloomulikku tunnust ja põhjenda esitatud tunnuste valikut.
Rahvaluule on kollektiivne, traditsiooniline, suuline, vaimne, anünüümne
3. Missuguste tunnuste alusel saab pidada kummitusjutte, Facebook ’i pildinalju ja grafitit folklooriks?
Kummitusjutud tekitavad hirmu, facebook – kõik levib, uued vormid, grafiti – üle kirjutamine
4. Võrdle omavahel vähemalt kahte rahvaluule määratlemise viisi eesti folkloristikas.
Aineloendi kaudu - vanavara ehk rahvamälestused on “vanad rahvalaulud , vanad jutud, vanadsõnad, mõistatused , kohtade nimed, rahvanaljatamised, kombed ja pruugid, rahvausk ja ebausk, nõidade (sic!) laulud ja sõnad, rahva arstimised, lastemängud”
Kommunikatsiooni laadi kaudu - “Rahvaluule on /.../ kollektiivne ja traditsioonipõhine ning samas kontekstisidus väljendus - ja suhtlusviis, mis realiseerub kindlas situatsioonis ja konkreetsete inimeste vastasmõjus.”
Olemuslike tunnuste kaudu - “Rahvaluule on rahva mälus suulise traditsioonina säilinud ja levinud vaimne looming, mille autoreid nimepidi harilikult ei teata. /---/ Rahvaluule kitsamas mõttes tähendab esmajoones rahva luuleloomingut (rahvajutud, -laulud, -mängud, - mõistatused, jm), laiemas mõttes aga ka üldse rahva elutarkust (eriti vanasõnu), kombestikku, arvamusi , uskumusi, jne).”
5. Kes on [A. Dundesi järgi] rahvas? Mille poolest erineb Dundesi käsitlus varasematest rahva määratlusest?
Rahvas on mis tahes inimeste rühm, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. Pole tähtis, milline see siduv tunnus on – kas religioon , keel, elukutse – tähtis on, et sel mis tahes põhjusel formeerunud rühmal oleksid mõned traditsioonid, mida ta peab omaks. Teoreetiliselt peab rühm koosnema vähemalt kahest inimesest. Rühma liige ei tarvitse tunda kõiki teisi liikmeid, kuid ta peaks tundma rühma traditsioonide põhilist osa.
Varem mõisteti rahvast kui inimeste hulka, kes moodustasid alamkihi, vastandudes ülemkihile. Rahvas on kirjaoskamatu, maarahvas, talupojad. Nendes allapoole jääb metsik ehk primitiivne (kirjaoskuse- eelne või kirjaoskuseta).
6. Iseloomusta kuulujuttu kui folkloorižanri. Too (mõne näite alusel) esile kuulujutule omased tunnused.
• Lähedased tänapäeva muistenditele ehk linnalegendidele (kuulujutt võib olla lühem) • Eksisteerivad kommunikatsioonimomendil, kuid ilmekamad võivad säilida mälus kauem • Väljendavad mingit üldist uskumust, mis on seotud konkreetsete kartuste või sündmustega • Tekivad ja/või võimenduvad ebakindluse ja suurte muutuste ajajärkudel • Võivad esindada ühiskonna perifeerset poolt ja selle eelarvamusi
7. Arutle [E. Kalmre artikli põhjal] ühiskondlike tingimuste üle, milles tekivad ja võimenduvad võõraviha levitavad kuulujutud .
Kuulujutud arenevad sotsiaalsete pingete aegadel tõlgendades vaenulikku uskumust faktina ja edaspidi tugevneb see uskumus veelgi. Kuulujutu vormis avaldusid üldised stereotüüpsed kujutelmad, lihtsustatud ja karmid hinnangud naabrite ja sisserännanute suhtes. Kuulujutud ja muud folkloorivormid aitavad tugevdada rühma enesemääratlust.
8. Mille poolest erineb folkloristi suhe uurimisainesesse kirjandusteadlase suhtest oma uurimisobjektiga?
• Folklorist loob ise oma uurimisainese, teeb selle nähtavaks
• Folklorist kui kahe maailma vahel olija, kui vahendajad; folklorisi tegevuse dialoogilisus
• Folklorisi töövahendid (välitööd): vahetu jälgimine ja osalemine, kirjalike märkmete tegemine, küsitluste läbiviimine , intervjueerimine, heli- ja videosalvestuste tegemine jne.
9. Missuguste vahendite/võtetega muudetakse “nähtamatu” folkloor “nähtavaks”?
• Nähtav on see, mis on arhiividesse talletatud. Neid arhiivisäilikuid (laule, jutte, tantse, kombekirjeldusi) saab uuesti lugeda, kuulata või vaadata, tekstina analüüsida jne.
• Väljaspool arhiivi eksisteerib ja toimib folkloor tavaelu orgaanilise, märkamatu ja nimetu osana – tegevuse ja protsessina, mis sünnib siin ja praegu ning mida pole võimalik piltlikult öeldes tagasi kerida, sest iga esitus ja situatsioon on ainukordne.
Folkloori esimese ehk loomuliku elu kaudu muudetakse „nähtamatu“ folkloor „nähtavaks“
10. Iseloomusta vähemalt kolme folklooriprotsessi “esimese elu” etappi ja esita iga etapi iseloomustamiseks vähemalt üks näide.
1. Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas: Pärimuskultuuri nähtusi pole teadvustatud ega sildistatud folkloorina
2. Folkloori osaline äratundmine seestpoolt: Pärimusteadlikkuse sünd rühma sees
3. Folkloori avastamine väljastpoolt: Väljastpoolt tulnud uurija väärtustab mõnd rühma pärimuskultuuri elementi. Väline huvi õpetab oma traditsioone hindama
4. “Õige” folkloori määratlemine: Toimub uurija ja uuritava koosmõjus
5. Kultuuri enesekirjeldamine ja selle kasutamine pärimusrühmas: – Vajadus kogu kultuuritervikut kirjeldada
6. Kultuuri kirjeldamine ja selle kasutamine väljastpoolt: – Koostöö puudumine uurijate ja uuritavate vahel
7. Inimlike suhete tekkimine uurija ja uuritava vahel: Uurija ja uuritava vahelise distantsi vähendamine; koos loodud tõlgendused
8. Folkloori kogumine, pärimuse dokumenteerimine: Eesmärk luua adekvaatseid dokumente, mis valgustavad elavat pärimussüsteemi
9. Folkloori arhiveerimine, pärimuse konserveerimine: – Teha see kättesaadavaks neile kasutajatele, kel pole kontakti kogumisaja kultuurisituatsiooniga
10. Tagasiside uurijalt uuritavale: Uurimisainese (fotod, salvestused, uurimistulemused) jagamine uuritava rühmaga
11. Uurija ja uuritava vaheline koostöö: Pärimusrühma osalemine uurimistöös; – Ühiste ürituste korraldamine; – Uurimustulemuste rakendamine kogukonna hüvanguks
12. Folkloori teaduslik analüüs: – Uute teaduslike teadmiste loomine
11. Iseloomusta vähemalt kolme folklooriprotsessi “teise elu” etappi ja esita iga etapi iseloomustamiseks vähemalt üks näide.
1. Folkloori “teine elu”: – Arhiveeritud pärimusainese liigutamine uude konteksti, uude ringlusse, uutesse žanritesse; • Nt folkloorifestival Baltica ja Viljandi Folk
2. Pärimusrühma sõlvusest või kitsendustest vabanemine (emantsipatsioon): – Rühma ja selle liikmete kohanemine uute oludega; – Uurijakogukonna rollide ülevõtmine; – Eestkõneleja küsimus;
3. Folkloori kultuuripoliitiline kasutamine: – Pärimusrühma võõristus “ülevalt poolt” peale pandud ülesannetele; – Pärimusrühma teatud folkloorivormide valimine riiki ja rahvast esindama;
4. Folkloori kaubaks muutmine: – Folkloori autoriõiguste küsimus (WIPO); – Folkloori kaubastamine muusikaäris ja turismis, nt Simon & Garfunkeli “El Condor Pasa”
5. Pärimuskultuuri ja folkloori kaitsmine: – UNESCO programmid ja nimistud; vastuolu keskvalitsuse ja kohalike pärimusrühmade vahel; – Nt Seto leelo, Kihnu kultuuriruum;
6. Folkloor kooli õppeprogrammides: – Folkloori kasutamine hariduslikel eesmärkidel; Uurijakoolitus
7. Pärimusrühma vajaduste rahuldamine: – Uurijate osalus pärimusrühmade nõustamisel, ürituste korraldamisel jms;
8. Folkloori esitajate toetamine : – Esitaja õiguste küsimus; – Nt Seto “lauluemade toetamine” enne Teist maailmasõda ;
9. Rahvusvaheline koostöö ja võrgustumine: – Nii kogukondade kui uurijate võrgustikud; – Nt TÜ-s India tudengite koolitamine
10. Folkloori asendi määratlus – Kultuurilise identiteedi toetamine
12. Missuguseid rühmi saab [P. Voolaiu järgi] eristada parömioloogilises grafitis?
Paröömiline grafiti = folkloori lühivormid (ütlused, vanasõnad , kõnekäänud , nende paroodiad jms) grafitis; tekstiline pool grafitist
Eriistada saab: Üldistavad väited; sh ka parafraasid, mugandused; • Aforistlikud mõtteterad; • Minakeskne grafiti; • Sina-pöördumised; • Süntaktilised stereotüübid
13. Missugustes allikates leidub varaseid üleskirjutusi (eesti või mõne teise rahva) folkloori kohta?
Keskaja kroonikad: nt vanavene leetopissid (11. saj.), Saxo Grammaticuse “Gesta Danorum” (12. saj.), Läti Henriku “Liivimaa kroonika” (13. saj.)
Varased rahvaste kirjeldused ja reisikirjad: nt Sebastian Münsteri “Cosmographey” (1588)
Kohtudokumendid (17. saj.): nt teated usundiliste arusaamade ja rahvalaulude kohta
14. Missuguste suundumustega Euroopa mõtteloos on seotud huvi tekkimine folkloori vastu 18.-19. sajandil?
suhtumine rahvapärimusse muutub 18. sajandi teisel poolel, kui varasem tauniv hoiak paganlike ebausukommete suhtes muutub folkloristlikuks huviks ning enamgi veel, rahvaluules hakatakse nägema rahvuskultuuri loomulikemat allikat ja luule eeskuju.
1. Nt Giambassta Vico (1668-1744) ideed: – muinaskultuuri (paganarahvaste poeesia ja mütoloogia ) väärtustamine, – arusaam pärimuse ajaloolisest muutumisest, – soov pärimust süstemaatiliselt tutvustada ja uurida;
2. Johann Gottfried von Herder (1744 – 1803) - käsitlus rahvast (Volk), keda seovad ühine keel ja traditsioonid; • käistlus kunstpoeesiale (Kunstpoesie) vastanduvast looduslikult puhtast rahvaluulest (Volkspoesie, ka Naturpoesie); • arusaam rahvaluules avalduvast rahva vaimust (Volksgeist); • eeskuju ja üleskutse koguda ning väärtustada rahvaluulet (nt tema käsitlus James Macphersoni “Ossiani lauludest”; vendade Grimmide tegevus)
Herder korraldabki Baltimaades esimese rahvaluule kogumise kampaania. august Wilhelm Hupeli vahendusel sai ta aastatel 1777–1778 oma kavandatava rahvaluulekogu (Herder 1778/79) jaoks 79 läti ja 8 eesti rahvalaulu koos saksakeelsete tõlgetega. Harimata, lihtsas inimeses uskus Herder olevat säilinud poeesia algupärast jõudu, mõtlemise, tundmise ja tegutsemise terviklikkust, „keelelaulva ajastu” kõla, meloodiat ja rütmi, ehtsat loomulikku laadi, mida pole rikkunud kunst ega mood. Puuduliku loogilise sidususe, süntaktilise korrapära, kunstipärasuse asemel kehtib rahvalaulus „looduse” seadus selle spontaansuses, esmamuljelisuses, elamuslikkuses nt „Pärisorja kaebelaul“, ei lubatud lühendada.
15. Mille poolest on eesti folkloristika ajaloos oluline K. J. Petersoni tegevus? (Nimeta valdkonda ja teost, millega ta folkloori uurimist edendas.)
Eesti mütoloogia konstrueerimisele pani aluse k. J. Petersoni tõlge Christfried Gananderi „Mythologia Fennicast”, mis ilmus 1821 tõlkijapoolsete võrdlevate kommentaaridega eesti usundist ( Peterson 1822).Petersoni rekonstruktsiooni kirjanduslik potentsiaal oli suur. sellele tuginedes esitas Friedrich Robert Faehlmann aastatel 1840–1852 Õpetatud Eesti seltsis oma eesti muistendid, mis osutusid inspireerivaks ka baltisaksa luuletajaile.
16. Nimeta [L. Lukase artikli põhjal] vähemalt kolme eesti rahvaluule süžeed ja/või motiivi, mis jõudsid 19. sajandi baltisaksa luulesse.
Baltisaksa luulesse jõudsid motiivid hiiumuistenditest, näiteks Suurest Tõllust, kusjuures mitte üheski baltisaksa luuleteoses polnud tegelaseks Kalevipoeg. Lisaks olid olulised tegelased Koit ja Hämarik, kelle muistendi põhjal valmis erinevaid luuleteoseid, mis sõnastuses väga sarnased olid. Väga palju kasutati rändava järve motiivi, seda ka läti luules. Näiteks üks lugu, kus noormees vandus truud armastust neiule, et enne kaob järv kui et tema petab. Järv sai pahaseks ja lendas teise kohta (ei tahtnud, et tüdruk usub valelikku noormeest).
1. Esimene neist on anonüümse autori luuletus pealkirjaga „Haldjatütar. Eesti muistend ” („Die Elfentochter. Eine estnische sage, mis põhineb juba Beiträges avaldatud nn „ salme laulul” – see on hiljem „kalevipojast” tuntud salme kosimislugu: kanamunast koorunud neiule tulevad kosja päike, kuu ja täht, kelle seast salme valib viimase. kui Beiträge salme on üsna maist päritolu – ta sünnib kanast –, siis saksakeelses luuletuses on salme haldjatütreks „germaniseeritud”: olles taevalikku päritolu, läheb ta tähele mehele, minnes tagasi taevalaotusse ja lehvitab sealt õhtuti, pannes enda poole vaatavad noormehed armuvalu tundma.
2. Luuletuses „Röövlikoobas Tiskre lähistel” on juttu röövlipealikust, metsikust Alfist, kelle imekaunis ja armastatud tütar Adda armub õilsast soost vangi Adolari. kui vihane isa nende lembusest teada saab, tõukab ta Adolari kaljult merre, mida nähes viskub vetevoogudesse ka Adda. Looduse karistusena purustab piksenool röövlikoopa, kuid röövlipealiku kuju näeb rahvas tihti öösiti rahutult ringi hulkumas.
3. kolmanda Refraktoris värsistatud „eesti rahvajutu ” autoriks on Tartu ülikooli kantselei direktor, luuletaja ja Tartu kirjanduselu edendaja karl von Borg (1794–1848) ja see kannab pealkirja „Junker Heins. Zum Theil nach einer Ehstnischen Volkssage”. Jutt on kurikuulsast junkur Heinsist, kes võrgutas tütarlapsi ja jättis nad siis maha häbisse. kui kurat teda pattude pärast endaga kaasa viia tahab, tõmbab ta ka kuradil naha üle kõrvade.
17. Kirjelda J. Hurda tegevust rahvaluule kogumisel ja publitseerimisel.
•I palve koguda murdekeelt; II palve koguda rahvaluulet; küsitluskavad rahvakommete ja rahvausundi kogumiseks;
• Tagasiside andmine leheveergudel (avaldas 156 kogumisaruannet) = epistolaarne folkloristika;
• Üleskutsed jõudsid rahva hulka: u. 1400 kaastöölist, kes saatsid kokku 114 695 lk rahvaluulekirjapanekuid (vt Kivike);
• Kaastööd köidetud formaadi ja topograafilise printsiibi alusel;
18. Missugune oli J. Hurda käsitlus rahvaluule ja ajaloo suhetest?
• Rahvaluule kui “üks suur ja elav ajaraamat”; folkloori tähendus rahvusliku ajaloo kontekstis;
19. Iseloomusta vähemalt kolme geograafilis-ajaloolise meetodi põhimõtet folkloristikas ja nimeta vähemalt kaks selle uurimissuuna esindajat.
Uurib võrdleva meetodi abil rahvaluuletekstide omavahelisi seoseid; – Eesmärk välja selgitada tekstide algupära (Urform), genees ja levikuteed; – Väärtustab suuri rahvaluulekogusid; – Mõjutused evolutsiooniteooriast, tekstikriitikast ja positivismist; – Meetodi põhiseisukohad sõnastas Kaarle Krohn – vt Die Folkloris2sche Arbeitsmethode (1926);
Esindajad: Kaarle Krohn (Soome), Axel Olrik (Taani), Carl Wilhelm von Sydow (Rootsi), Moltke Moe (Norra) ja Johannes Bolte (Saksamaa)
20. Millal toimus folkloristika kui distsipliini iseseisvumine? Missugused arengud sellega kaasnesid?
Teadusharude vaheliste piiride väljajoonistumine;
– Rahvaluule/folkloor – folkloristika;
– Muinasteadus – arheoloogia;
– Rahvateadus (vrd sks Volkskunde) – etnograafia (etnoloogia);
• Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutamine Tartu ülikoolis 1919.a.; esimesteks professoriteks Walter Anderson ja M. J. Eisen;
21. Kes oli W. Anderson ja kuidas toimib tema kirjeldatud rahvajuttude enesekontrolli seadus? [E.-H. Seljamaa artikli põhjal]
Walter Anderson: 1920-1939 Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule korraline professor; hiljem Kieli ülikoolis; • Veendunud ajaloolisgeograafilise koolkonna järgija ; filoloogilise suuna esindaja; • Uurinud rahvajutte (nalju, linnajutte) ja laule (ballaade, lastelaule), ketikirju, teooriaküsimusi (nt folkloori enesekontrolli seadus) jm.;
Enesekontrolliseaduse funktsiooniks oli seletada vastuolu rahvajuttude stabiilsuse ja pideva varieerumise vahel ehk seda, miks püsivad traditsioonilised jutusüžeed sellest hoolimata muutumatuna, et teatud sama lugu ei esitata kunagi sõna-sõnalt ühte moodi.
Rahvajuttude stabiilsuse tagab see, et
1) iga jutustaja on kuulnud vastavat muinasjuttu (või naljandit, legendi jne) oma eelkäijalt reeglina mitte üks, vaid mitu korda;
2) ta on kuulnud seda reeglina mitte üheltainsalt isikult, vaid tervelt realt persoonidelt (ja nimelt erinevates redaktsioonides);
3) eri allikaid kombineerides jutustaja rekonstrueerib konkreetse rahvajutu algkuju.
22. Millal ja mis põhjusel asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv? Missugustele andmekandjatele on arhiivis folkloori jäädvustatud?
Asutatud 1927.a. kui ERM-i allüksus, et “majutada” J. Hurda rahvaluulekogud;
Keskne rahvaluulearhiiv, kuhu koondati kõik senised üksikisikute ja seltside rahvaluulekogud;
Loodi ka uus, omanimeline rahvaluulekogu signatuuriga ERA
Loodi registrite, kartoteekide ja koopiamappide süsteem (“ Kogud korda!”);
Loodi korrespondentide võrgustik ja hakati korraldama kogumisvõistlusi;
Koondati ka Eesti vähemusrühmade folkloorimaterjale;
Andmekandjad: käsikirjad, helisalvestused, fotod, filmid, videosalvestused
23. Nimeta [K. Salve artikli põhjal] olulisemaid teiste rahvaste folkloorikogusid Eesti Rahvaluule Arhiivis (min. 5 rahva kogud) ja kirjelda, missugust ainest ja millistel ajajärkudel jäädvustatud ainest need kogud sisaldavad.
Eesti Rahvaluule Arhiivis koguti eesmärgipäraselt kõigi Eesti Vabariigis enne II maailmasõda elanud vähegi arvukamate rahvusvähemuste folkloori. Kuigi eestlasi oli 90% elanikkonnast, elas meil siiski arvestaval määral ka mitme muu rahva esindajaid.
1. Vene. 17 köidet , 10656 lehekülge. Põhiliseks eesmärgiks saada eesti rahvaluule uurimiseks vajalikku võrdlusmaterjali. Kaustades: Petrserimaa ainet. Vene kogus küllalt palju linnadest talletatud
2. Läti. 2 köidet, 1500 lk. 19. saj lõpupoole oli seoses talude ostmisega asunud Lõuna-Eestisse, peamiselt Valgamaale palju lätlasi. Peamiselt Karula materjal.
3. Saksa 1200 lk. P. Ariste „keelelisi ja folkloristlike märkmeid“ 1932-1933. Ka Eesti materjal, Tallinn Tartu. Huvi pakuvad vanad kaustikud, mis sisaldavad laule ja muud.
4. Rootsi. 1000 lk. P. Ariste tegi 1927 retrke Eesti-rootslaste juurde. Noarootsi, Risti kihelkond .
5. Juudi. 700 lk. Juudi rahvusest üliõpilased panid kirja.
6. Mustlased. 250 lk. P. Ariste – kogumiks mustlasmuinasjutte, mitmeid atikleid.
24. Kirjelda ühte avatud ja ühte suletud perioodi eesti folkloristikas. Too esile avatud ja suletud perioodile omased tunnused.
• Avatud perioodid (nt 1927-1940 ja alates 1991):
– Uute meetodite ja uurimisallikate otsingud;
– Mõistete ja teoreetiliste lähtealuste sõnastamine;
– Teadusalade ja uuritavate valdkondade hajusus;
Konstruktivism ; Läbimurre liigikeskselt lähenemiselt alternatiivsetele käsitlustele; Tänapäeva rahvaluule lülitumine rahvaluuleteooriasse; Interdistsiplinaarsus; Välitööde osakaalu suurenemine;
• Suletud (spetsialiseeruvad) perioodid (nt 1901-1927 ja nõukogude periood):
– Ühe uurimissuuna ja –meetodi eelistamine;
– Selged piirid uurimisobjektide ja uurimisvaldkondade vahel; spetsialiseerumine;
– Teooria viimistlemine;
– Domineerib filoloogiline suund; sh tüpoloogiline lähenemine ja tekstikriitika;
25. Nimeta, missugustel varasematel folkloorižanritel on [P. Voolaiu artikli põhjal] ühisosa tänapäevaste koolilaste Facebook’i ahelpostitustega.
Folkloristlikust vaatepunktist on ahelpostitustel hoomatav ühisosa varasematest aegadest tuntud ahel-, kett- ehk õnnekirjade või õnnekettidega. Rikkalike juhenditega kristlikku päritolu trükitud kaitsekirjadest ehk nn taevakirjadest leidub Eestis teateid juba 18. sajandi. Folklooriarhiivis talletatud õnnekettidest varaseim pärineb 1883. aastast, niisiis võib Eestis julgelt kõnelda üle saja aasta vanusest kettkirjatraditsioonist.
Paljud Facebooki ahelpostituste vormielemendid ja sisumotiivid leiduvad varasemates folkloorikirjapanekutes, nende alged on tuttavad religioosse taustaga (väidetavalt jumala või Kristuse poolt kirja pandud) taevakirjadest, salmi- ja sõbraalbumite traditsioonist või tuntud laste õudus- ja hirmujuttudest, aga ka mitmesugustest naljadest ja folkloori lühivormidest. Samas mõjuvad ahelpostitused, isegi kui neis rakendatakse varasemast traditsioonist tuntud teemasid, struktuurikaanoneid jne, F
26. Iseloomusta kolme L. Honko žanriteoreetilist postulaati ja neist tulenevaid järeldusi.
•Teema allub žanri spetsiifikale: –erinevatel teemadel on sama žanri piires ühisjooni; –sama teema avaldub erinevates žanrites erinevalt;
• Žanr määrab kommunikatsiooni piirid: – žanris antakse edasi vaid teatud liiki sõnumeid; –žanrite vahel on tööjaotus;
•Žanr eeldab žanrisüsteemi olemasolu: –žanritel on erinevad funktsioonid; –žanre kirjeldatakse omavahelistes suhetes.
27. Missugune on “klassikaliste rahvajuttude” põhijaotus? Mille poolest need folkloorižanrid erinevad?
• Muinasjutud • Muistendid • Müüdid
28. Arutle [Bengt af Klintbergi järgi] teemal, kas klassikalised muistendid ja tänased linnalegendid kuuluvad samasse žanrisse?
jah, kuigi seda ei taheta tunnistada.
29. Kirjelda isikukogemuse juttudele omaseid tunnuseid.
•keskmine ameerika täiskasvanu: vähemalt 3–4 sellist juttu
• sageli pole inimesed teadlikud, et neil on jutuvaru või et nad üldse esitavad rahvajuttu
• harilikult jutustatud esimeses isikus
• kui jutt edukas, seda korratakse
• olnud alati populaarne
• lõbus juhtum lapsepõlvest, sündmus koolis, tööl
• ammune täbar eksitus, mis tänapäeval koomiline
• kokkupuude üleloomuliku või seletatamatuga
• jutt ei põhine pelgalt jutustaja kogemusel, vaid ka mitmetel traditsioonilistel jutustamise elementidel
30. Võrdle Lohetapja süžee kajastamist müüdis, muinasjutus ja legendis. Mis on sarnane ja mis erineb?
Müüt: Müüt lohemao tapmisest mütoloogiates, kus lohe iseseisva olendina – allaneelatud vesi, valvatud aare, röövitud inimene. Sageli kujutab lohetapmine teatud piirisituatsiooni – mingi korra (linna, riigi, ajastu, religiooni) loomist või millegi lõpetamist. iidse initsiatsiooniriituse peegeldus
Legend: Kristluses võit paganausu üle. Üle kuuekümne erineva katoliku pühaku, eriti Püha Jüri (Georg), Püha Miikael ning Püha Margareeta
Muinasjutt : üsna üksluised – enamasti mitmepealine madu (suur madu; üks lendav madu), kuri vaim (kolme piaga kuri vaim; vanahalv; 12-peaga metsaline), mis tihti seotud veega (mereelukas; mere vana tont; merekurat). Kahejalgne saatan. Eestipäraselt konn (loheomadused üle kantud ) Kreutzwald.
31. Missugusele folkloristika alasele teosele viitab lühend ATU?
ATU on rahvusvaheline muinasjutu indeks, mis moodustub indeksi koostajate nimedest ( Aarne -Thompson-Uther).
32. Iseloomusta kohapärimust kui folkloorivaldkonda. Nimeta vähemalt kahte kohapärimuse väljaannet.
kohakeskne, tavaliselt proosateksti vormis folkloor – sh kohamuistendid, kohtadega seotud uskumused, kombekirjeldused, ajalooline pärimus, mälestused jm
„Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus“ , “Mööda maad ja piki randa. Kohajutte Kuusalu kihelkonnast“, „Mõisalegemdid. Harjumaa“, „Päritud paigad. Kohajutte ja legende rae vallast“
33. Kõrvuta [R. Järve artikli põhjal] muinasjuttu ja turismireisi. Too esile vähemalt kolm nende nähtuste sarnasust.
• Mj kangelane/turist käitub teistmoodi kui tavaelus, satub tavapäratussse, piiripealsesse olukorda
• Aeg ja ruum: turisti/ mj kangelase jaoks voolab aeg teisti kui tavamaailmas; kiiresti läbitakse suuri vahemaid;
• Mõlemad toovad reisilt midagi kaasa, et oma tegusid “tõendada” (suveniir või ülesande sooritamist kinnitav detail);
• Nii turisti elamus kui ka mj esitus peab olema autentne (ehe), et see oleks ihaldatav; mõlemal juhul autentsus konstrueeritakse teadlikult;
• Nii turismireisid kui ka huvi muinasjuttude vastu pärineb romantismiajastust;
• Sarnasused muinasjutu ja turismireisi üldstruktuuris; analoogiad V. Propi vene imemuinasjuttude tegevuskäikudega: kangelase lahkumine kodust ; kinkija ilmumine, kangelase reaktsioon ja võluvahendi omandamine; ümberpaigutumine
• Sarnasused muinasjutu tegelasrollide ja turisminannatiivide tegelaste vahel: kangelane (turist), kinkija (reisibüroo töötaja või appitulijast kohalik), vastane (turismimaa pahatahtlik elanik), abistaja (nt turismiteatmik, mis on reisil toeks) jne.
• Mõlemat võib pidada reaalsusest põgenemiseks;
• Neid ühendab narratiivne kogemisviis;
• Ajaline ja ruumiline ümberpaigutumine võimaldab tekitada mentaalse muutuse – kangelane muutub seesmiselt
34. Missugused folkloorižanrid kuuluvad lühivormide kategooriasse? Iseloomusta võrdlevalt vähemalt ühte lühivormide žanri ühes selle allvormidega.
vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused
Vanasõna on terviklik otsustus, lühike, tihendatult ning tabavalt sõnastatud poeetiline, õpetliku sisuga mõtteavaldus, öeldud üheainsa lausena. Vanasõnad kätkevad endas üldistavat elutõde, mitmete põlvede elukogemusi. Distsipliini, mis tegeleb vanasõnadega (ja ka vanasõnalaadsete kõnekäändudega), nimetatakse parömioloogiaks
1. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. 2. Kes koera saba kergitab, kui koer ise. 3. Varane pühib nokka, hiline saputab
Allvorm:
Uusvanasõnad : Ilu on vaataja silmades
Vanasõnamodifikatsioonid: vanasõnade ümbertegemine. Häda ajab härja raevu
Vellerism: ütlused, mille üldvorm on „A“ ütles B, kui juhtus ~tegi ~nägi ~... C (“Palju kisa, vähe villa,” ütles kurat, kui siga pügas), kus tihti kasutatakse traditsioonilisi vanasõnu omamoodi koomilises, parodeerivas kontekstis.
35. Too mõni näide tänapäevasest vanasõnade kasutamisest uues funktsioonis ja/või kontekstis.
vt eelmine küsimus.
36. Iseloomusta tsentri ja perifeeria teooriat eesti mõistatuste uurimise näitel.
Tsentraalsele alale jäävad 130 000 "tavalist" mõistatust, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on üldjuhul orienteeritud tolle objekti füüsilistele (esmajoones visuaalselt või auditiivselt tajutavaile) omadustele (nt Üks hani, neli nina? - Padi).
Perifeersel alal paiknevad uuemad mõistatusvormid pole mitte kirjeldused, vaid (otse)küsimused või ülesanded. NT lühend ETA – Eesti Teadete Agentuur. Valemid – SAA 1x5a2 jne
37. Nimeta vähemalt ühte eesti parömioloogi ja tema olulist teost.
Arvo Krikmann „Sissevaateid folkloori lühivormidesse I: Põhimõisteid, žanrisuhteid, üldprobleeme“ (Tartu, 1997)
38. Arutle [P. Voolaiu artikli põhjal] kommunikatiivse ja mittekommunikatiivse grafiti erisuste üle.
Ka grafitit kui kirjalikku kultuuriilmingut saab käsitleda rahvaluule olulisemate omaduste alusel – folkloor püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis, olles ühtlasi ise sotsiokultuuriline protsess, millele on omane pidev muutumine.
Kindlasti kuulub grafiti nende nähtuste valdkonda, kus “verbaalsel keelel ja piltkujunditel pole praktilises kommunikatiivses rakenduses tihti selget ega üheselt määratletavat vahet, vaid need vallutavad teineteise territooriume ning on optimaalses funktsioneerimises sageli vastastikku sõltuvad”, grafiti võib sageli olla pilttekst, mis realiseerub pildi ja sõnateksti kooseksistentsis, kus kumbki on teisest tähendust kaotamata lahutamatu, kuigi formaalselt eristatav.
Rõhutades grafiti territooriumiloomise ja piiristamise funktsioone, on Anti Randviir eristanud kommunikatiivset kui teadlikult suhtluse ja ümbritseva mõjutamise eesmärgil loodud grafitit ja mittekommunikatiivset deklaratiivset grafitit, mida võiks pidada pealtnäha eesmärgipäratuks.
sina- ja teie-pöördumised, grafiti- tegija ei kirjuta tekstisõnumit enda jaoks, vaid vaatajale, see kinnitab grafiti kommunikatiivset funktsiooni ja pole juhus, et just selle kategooria tekstid saavad sageli ka vastuste ning lisakommentaaride osaliseks.
39. Võrdle kõrgreligiooni ja rahvausundit. Mis liidab ja/või eristab neid nähtusi? Missugused on neile nähtustele iseloomulikud tunnused?
Kõrgreligioon: - organiseeritud - institutsionaalne - ette kirjutatud - fikseeritud - vertikaalne Rahvausund: - korraldamata - mitteametlik - elatud - varieeruv – horisontaalne
Kõrgreligioonile omased tunnused • keskenduvad ajalooliste isikute õpetustele • ühendab püüdlus luua ühtne loogiline ja eetiline õpetus (dogmad, pühakiri) • organiseeritud ja erilise ettevalmistuse saanud kutseline vaimulikkond • seostuvad kirjakultuuriga • üleolev hoiak teiste usundite suhtes ning veendumus oma tõe ainuõigsuses (muude arusaamade pidamine ebausuks) • misjonivaim ja õpetuse aktiivne kuulutamine võib neist teha maailmareligioonid
Rahvausundile omased tunnused Rahvausund on • avatud süsteem, pidevalt muutuv ja täienev • eri algete konglomeraat, milles ühendatud eri päritolu ja erineva vanusega elemendid • uute elementide tõlgendamine vanade arusaamade alusel ja vanade elementide tõlgendamine uute arusaamade alusel • uute tähenduste loomine pidevas loomisprotsessis Rahvausundit iseloomustab heterogeensus, ebaloogilisus, vastuolulisus • seostub etniliste traditsioonide ja folklooriga • oluline on silmas pidada, mis ajastu rahvausundit kirjeldame
Rahvausundile on iseloomulik, et see on horisontaalne (st liigub inimeselt inimesele), mitte vertikaalne nagu kõrgreligiooni puhul. Vertikaalsus avaldub selles, et religioon liigub “kõrgemalt” (nt paavst) madalamale tavalise inimese poole. Samuti võiks rahvausundile iseloomulikuks pidada vahetust: seda kogetakse/ sündmusi/üleloomulikku kogetakse ise. Kõrgreligioonis aga vahendatakse inimestele kellegi kokkupuudet üleloomulikuga. Oluline on ka see, et kõrgreligiooni puhul on tavaliselt olemas üks “õige” jumal vms, kuid samas rahvausundis võib olla asju/isikuid/ olendeid, mida/keda uskuda väga palju ning iga inimene võib leida oma. Kõrgreligiooni puhul on ka tavaliselt olemas õpetajad (või need samad vahendajad), kes võivad rahvausundis puududa. Rahvausund on isiklikum kui kõrgreligioon. Rahvausundit vahendavad nt usundilegendid [NB! ebatäpne mõiste, õige on “usundiline muistend”], kuid samas võivad seda teha ka memoraadid ning miks mitte ka loitsud .
40. Mis ons memoraat? Iseloomusta seda folkloorižanri võrdluses muistendiga.
• Termini tõi kasutusele Carl Wilhelm von Sydow 1934.a. • Memoraat kui minavormis jutustatud lugu isiklikust kogemusest, mida räägib kogeja ise • Memoraadil võivad puuduvad poeetilised tunnused ning see ei pruugi olla olemuselt traditsiooniline
41. Nimeta kahte eesti rahvausundi uurijat ja nende olulisi teoseid.
Oskar Loorist „Eesti rahvausundi maailmavaade“
Ivar Paulson „Vana eesti rahvausk: valik usundiloolisi esseid“
Uku Masin „Eesti usund “
42. Missugused usundilised arusaamad avalduvad eesti mardipäevakombestikus?
– Kristlik taust: Tours’i piiskop Martinuse surmapäev (4. saj.) ja Martin Lutheri sünnipäev (1483); – Kristluse eelne hingedeaja kontseptsioon ( regilaulud , mis sisaldavad motiivi kaugelt tuleku kohta; vrd mardus ‘surmahaldjas’ ja hingesandid Mulgimaal); – Maskeeritud mardisantide külastamine (hea viljaõnne taotlus);
43. Kirjelda A. van Gennepi siirderiituste mudelit. Too kolm näidet inimelu keskse sündmusega seotud siirderiituse kohta.
– Eraldumsriitused, millega inimene irrutatakse eelmisest sotsiaalsest asendist; – Vahe- või piiripealsed riitused, mille jooksul inimene on kahe staatuse piiril (liminaalsus); – Liitumisriitused, millega seoses inimene võtab omaks uue positsiooni ja selle juurde kuuluvad ülesanded;
44. Missugused on [M. Kõivupuu järgi] olulisemad suundumused tänapäeva surmakultuuris?
Tänapäeva surmakultuur on muutunud. Kui vanasti oli surm tavaline, igapäevaelu osa, siis nüüd on see muutunud äriks, on tekkinud erinevad matustega ja nende läbiviimisega seotud firmad. Surm on väga suures osas ka meedias. Kui keegi traagiliselt surma saab, tehakse sellest artikkel ja see müüb hästi. Muutunud on ka matusekombestik - tekkinud on tuhastamismatused ning oma lähedasest on võimalik lasta teemant teha. Surma kujutatakse telekas sageli labaselt ning palju (märulifilmid, aga ka arvutimängud). Mälestamine on muutunud virtuaalseks (mälestamisblogid, videod youtube’s).
45. Kirjelda rahvalaulude teadusliku liigituse aluseid, mida kasutatakse arhiivis ja väljaannetes tekstide liigitamiseks. Missugustesse rühmadesse on liigendatud eesti regilaule?
• Vanem rahvalaul – regilaulu eelsed vormid (iseloomustab algriim , parallelism , vormelikeel) • Hüüded, loodushäälendid, loitsud, lastelaulud , itkud jne. – regilaul (iseloomustab algriim, parallelism, vormelikeel + kindel värsimõõt )
• Uuem rahvalaul – siirdevormilised laulud – lõppriimilised laulud. olustikulised laulud. sõjateemalised laulud . sentimentaalsed armastuslaulud . mängu- ja tantsulaulud . vaimulikud rahvalaulud (rahvakoraalid)
Eesti regilaulud liigendused: Hüüded (karjaste hüüded, loomade kutsungid, rütmi koordineerivad). Loodushäälendid (loodushäälte imiteeringud). Loitsud (lausumised, nõiasõnad). Lastelaulud (hällilaulud, mängituslaulud). Itkud (surnuitkud, mõrsjaitkud)
46. Missugustes Eesti piirkondades püsis regilaul kõige kauem?
Lõuna-Eesti (Kihnu, Viljandi)
47. Nimeta kaks regilauluväljaannet (laulukogumikku või uurimust ).
Vana Kannel I Põlva (1875- 1886 ), II Kolga-Jaani (1886), III Kuusalu (1939), IV Karksi (1941), V Mustjala (1985)
48. Kirjelda uuema rahvalaulu vormitunnuseid. Missugused taustategurid uuema laulu levikut mõjutasid?
• Põhiline võte lõppriim , vahel lisandub alliteratsioon • Värsid koondatud stroofidesse • Värsimõõt mitmekesine (enamjaolt 3-4 jalgne trohheiline või jambiline, vt nt vemmalvärss) • Keel ei sisalda arhaisme, toetub 19. saj murretele, ligineb kirjakeelele • Viisid arenenumad, ulatuvad sageli üle stroofi (viisid võetakse sageli üle pillilugudest) • Refrään arenenum kui regivärsil • Lisandub laulude (käsi)kirjaline levik; autorilaulude folkloriseerumine
Taustategurid: Oluline kirjakultuuri mõju, muutused ühiskondlikus elus (pärisorjuse kaotamine, liikumisvabaduse suurenemine), vastas enamal määral ajastu vaimule
49. Iseloomusta linnalegendile (tänapäevamuistendile) kui folkloorižanrile omaseid tunnuseid.
“See on realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge usutavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav , see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tuttavalt.”
FOAFtale = friend of a friend tale ‘jutt, mille rääkis või mis kuuldud sõbra sõbralt’
50. Kuidas on seotud omavahel kuulujutud ja vandenõuteooriad?
Kuulujuk kui ebaselge päritoluga ringlev informatsioon, mis levib kõikjal ning kasutab selleks enamasti mitteformaalseid infoallikaid. Vandenõuteooria on kuulujuttudest konstrueeritud süsteem, millesse on põimitud ka ametlikke fakte. Vandenõuteooria on hüpotees , mis keeldub tunnustamast ajalooliste sündmuste või asjaolude üldtuntud käsitlusi, väites, et sellise käsitlemise põhjus või siis sündmused ise on (omakasu või pahatahtlikul eesmärgil) toimunud vandenõu ja manipuleerimise tulemus.
51. Kirjelda tüübi ja variandi vahekorda arhiivimaterjali põhises folkloori uurimises.
Tüüp: oluline tüpoloogilise koolkonna mõiste. Kasutusel arhiivitekstide süstematiseerimisel. Tüüp on üldistus, abstraktsioon. Nt regilalu tüüpe on u. 3000, variante u 205 000
Variant – iga konkreetne rahvaluuleteksti esitus (laul, jutt, vanasüna, tants, tava jne)
52. Kuidas on omavahel seotud folkloori järjepidevus ja varieerumine?
“/---/ folkloorsete väljendusvormide ja ka konkreetsete lugude, laulude ja uskumuste järjepidevus sõltub /---/ nende varieerumisest või õigupoolest nende varieeritavusest: elujõulised on need väljendusvormid, mida inimesed vajavad ning mida nad saavad muutuvate olude ja vajadustega kokkusobivaks kohandada”
53. Kuidas on traditsiooni mõistes seotud minevik, olevik ja tulevik?
mineviku tõlgendamine oleviku vaatepunktist tulevikku silmas pidades
54. Mille jaoks vajatakse folkloristikas autentsuse mõistet?
“autentsus” ei aita määratleda seda, mis on rahvaluule, ent folkloristika vajab seda mõistet allikakriitilises töös