20. sajandi heliloojad (0)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
20. sajandi heliloojad
Referaat
Helina Daniel
12a klass
Tartu 2009
Sisukord
Sissejuhatus, töö tutvustus……………………………………………………………3
Veljo Tormis …………………………………………………………………………..4
Arvo Pärt……………………………………………………………………………....6
Peeter Vähi…………………………………………………………………………….8
Urmas Sisask…………………………………………………………………………..9
Jean Sibelius ………………………………………………………………………….10
Igor Fjodorovitš Stravinski …………………………………………………………...12
Claude Debussy ………………………………………………………………………15
Edward Benjamin Britten …………………………………………………………….17
Kokkuvõte………..…………………………………………………………………..20
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………..21
Sissejuhatus
20. sajandil tegustes väga palju heliloojaid. Alati on olnud nii, et on kuulsamaid heliloojaid ja mitte nii väga kuulsaid .
Küsisin natuke aega tagasi oma hea tuttava käest, keda tema teab 20. sajandi heliloojatest, siis nimetada oskas ta mulle kolm nime.
Igal ühel meist on meile rohkem meeldivad heliloojad ja vähem-meeldivad. Mäletame me tavaliselt neid nimesid , kes meile meeldivad. Kuid minu arvates on olemas ka palju teisi heliloojaid, kes meile meeldiksid, kuid me ei tea lihtsalt nendest midagi.
Valisin oma referaadi jaoks mulle rohkem huvi pakkuvaid heliloojaid 20. sajandist. Referaadist saab lugeda Eesti- kui ka välismaa heliloojatest.
Valitud heliloojate kohta kirjutan ülevaatlikult nende eluloost ja teostest.
Veljo Tormis
Veljo Tormis on sündinud 7. augustil 1930. aastal.
Ta on helilooja , peamiselt koorikomponist, kogu maailmas üks huvitavamaid koorimuusika loojaid 20. sajandi II poolel. On kasutanud palju nii eesti kui teiste, peamiselt soome-ugri rahvaste folkloori.
Veljo Tormis on sündinud Kuusalus ja üles kasvanud Vana- Vigalas . Tormise köstrist isa juhatas seal kirikukoori ning organiseeris viiuldajana ka pillimängu. Tormise kodus lauldi rahvalaule (noodiraamatust, mitte enam rahvasuust õpituid) ja hinnati uudset rahvuslikku kooriloomingut - Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laule - mille suhtes paljud olid tollal ettevaatlikud või lausa tõrjuvad.
1943. aastal hakkas Tormis Tallinnas orelit õppima. 1948. aastal aga Tallinna konservatooriumi oreliklass suleti. Põhjuseks oli selle liigne seotus kirikuga. Seetõttu pidi Tormis oma erialast loobuma . Ta proovis ka koorijuhtimise ala, ent see talle ei sobinud. 1950. aastal hakkas Tormis õppima heliloomingut, esmalt Tallinna konservatooriumis (Villem Kapi juures), järgmisest aastast aga Moskva konservatooriumis.
Ka 1950. aastate alguses valitses Moskva konservatooriumis tugev ideoloogiline surve. Paljud heliteosed olid keelatud, kuid noodid nendest olid raamatukogus saadaval ning ebasoovitavaid töid käsitleti sageli isegi loengutes. Moskvas õppis palju eri rahvustest tulevasi heliloojaid. Tormise kompositsiooniõpetaja Vissarion Šebalin nõudis, et tuleb end rahvuslikult määratleda ja vastavalt ka väljendada. Juba Tallinnas oli Tormis hakanud rahvaviise uurima, kodust eemal tugevnes tema huvi nende vastu veelgi. Eeskujuks oli ka samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.
Moskvast naasnuna töötas Tormis aastatel 1956-1960 Tallinna Muusikakoolis . Aktiivse noore õpetajana käivitas ta Loominguringi, kus püüti jõudumööda tutvuda uuema muusikaga, mis nii kontserdisaalidest kui ka õppekavadest puudus.
Jätkus ka Tormise folkloorihuvi . Murranguliseks sai Tormise jaoks 1958. aasta suvi, mil ta sattus Kihnu saarele ja nägi muistse kombe järgi peetud pulma. Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks.
Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisidest. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas.
1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu tähtsust raske ülehinnata - aastakümneid on ta olnud selles valdkonnas sõltumatu liider. Pikka aega oli tema muusika peaesitajaks RAM (Eesti Rahvusmeeskoor). Väga palju esitati Tormise loomingut just oma kõrgperioodil, 1960.-1970. aastatel, mil Gustav Ernesaksa juhitud kooril oli kanda suur roll vastupanus nõukogude ideoloogiale. Hiljem on Tormise teoste hinnatuimaks esitajaks ja salvestajaks olnud Tõnu Kaljuste juhitud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tunnustatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maailmas, kelle helikeele on eeskujuks võtnud paljude maade heliloojad.
Arvo Pärt

Arvo Pärt on kahtlemata rahvusvaheliselt tuntuim Eesti helilooja kogu maailmas. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde.
Arvo Pärt on sündinud 1935. aastal Paides, üles kasvanud aga Rakveres , kus õppis muusikakoolis klaverit . Juba kooliajal tegeles ta ka heliloominguga.
Aastatel 1954-1957 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat vanem Veljo Tormis. 1963. aastal lõpetas Pärt Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Aastatel 1958-1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios.
Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks , nii näiteks võttis konservatooriumi professor , pianist Bruno Lukk II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja "Partiita" (1958- 1959 ) kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana tuntud. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" (1960) mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist tehnikat . 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil "Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile" (1963), eesti avangardse muusika tähtteos (pühendatud Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele).
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks , ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi " Credo ". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Tükiks ajaks jäi vaikima ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. Aastal 1976 tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles teostega - selles oma leiutatud nn tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Peeter Vähi

Peeter Vähi on helilooja ja muusikaprodutsent , kes sündis 19. mail 1955. aastal Tartus.
Peeter Vähi lõpetas 1974. aastal Tartu Heino Elleri nim. Muusikakooli akordioni ja muusikateooria erialal ning 1980. aastal Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal professor Eino Tambergi klassis. Tallinnas mängis ta rokkansamblites "Uus generatsioon " (1978-1980) ja " Vitamiin " (1978-1991), kusjuures oli ka viimase muusikaline juht ning kirjutas ansamblile laule.
Aastast 1991 oli Vähi kontserdiorganisatsiooni "Eesti Kontsert " muusikaprodutsent, täna töötab ta sellel alal vabakutselisena. On korraldanud mitmeid festivale, nagu "Orient", Arvo Pärdi festival , Eesti kultuurifestival Saksamaal, eesti muusika festival Jaapanis, Raemuusika festival Pärnus, "Klaaspärlimäng" jt. Vähi tegutseb ka heliplaadiprodutsendina, tehes koostööd firmadega "Erdenklang" ja "Warner Music".
Urmas Sisask
Urmas Sisask on helilooja-tähetark kes on sündinud 09. septembril 1960. aastal Raplas.
Urmas Sisask lõpetas 1980. aastal Tallinna Muusikakeskkooli, kus õppis kompositsiooni Anatoli Garšneki, René Eespere ja Mati Kuulbergi juures ning 1985. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (René Eespere kompositsiooniklassis).
Sisaski edasine elukäik on seotud muusika, astronoomia ja Jänedaga. Ta on töötanud Jäneda kultuurimaja kunstilise juhina ning muusikaõpetaja ja koorijuhina. Jäneda lossitorni on Sisask kohandanud ainulaadseks "muusikaliseks planetaariumiks", kus ta teeb astronoomilisi vaatlusi ja korraldab loeng-kontserte. Aastatega on see koht kujunenud väga populaarseks ning ekskursioonitellimusi on rohkem kui helilooja suudab vastu võtta.
Jean Sibelius
Jean Sibelius (õieti Johan Christian Julius Sibelius, hüüdnimi Janne ; 8. detsember 1865 Hämeenlinna – 20. september 1957 Järvenpää) oli Soome helilooja.
Jean Sibelius oli Soome klassikalise muusika helilooja ja üks tuntumatest heliloojatest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel.
Sibelius sündis rootsi keelt rääkivasse perre Hämeenlinnas. Kuigi teda tunti perekonnaringis Jannena, hakkas ta õma õpinguaastail kasutama oma nime prantsusepärast varianti Jean, mis oli inspireeritud tema merd sõitnud onu visiitkaardist. Soomes on ta tuntud Jean Sibeliusena.
Tema perekond otsustas Jeani saata soomekeelsesse kooli. Ta õppis Hämeenlinna lütseumis aastatel 1876–1885. Romantiline isamaalisus sai määravaks elemendiks Sibeliuse kunstilises väljaandes ja tema poliitikas.
Sibeliuse loomingu tuumaks on tema seitse sümfooniat. Nagu ka Beethoven , kasutas Sibelius neist kõiki, et arendada sügavamaks oma isiklikku komponeerimisstiili. Neid töid mängitakse siiamaani kontserdisaalides ja ka lindistatakse tihti.
Lisaks sümfooniatele sisaldavad Sibeliuse kompositsioonid veel ka muud: Finlandia , Kurb valss (Valse triste), viiulikontsert , Süit Karelia ja Süit Lemminkäinen (sealhulgas Toonela luik). Teised tööd sisaldavad eeposest " Kalevala " inspireeritud teoseid, üle 100 pala häälele ja klaverile,muusikat näidenditele ja vabamüürlaste rituaalset muusikat. Sibelius komponeeris teadaolevalt kuni 1920-ndate aastate keskpaigani. Varsti pärast seitsmenda sümfoonia (1924) ja helipoeem Tapiola (1926) lõpetamist ei valminud tal järgneva 30 aasta jooksul enam suuri teoseid. Kuigi ta lõpetas teadaolevalt muusika kirjutamise, oli tal selle aja jooksul veel katseid komponeerimise jätkamiseks, näiteks üritas ta kirjutada oma kaheksandat sümfooniat. Ta on loonud natuke vabamüürlaste muusikat. Tal säilis elav huvi muusika arengu kohta, siiski ei meeldinud talle alati modernne muusika.
Tema teostest on kõige enam tuntud sümfooniline poeem "Finlandia" ja valss "Valse triste" näidendist "Kuolema". Jean Sibeliust kurvastas, et inimesed ei tunne tema sümfooniaid ja teisi suuremaid teoseid.
Kõigi aegade suurima soomlase valimisel 2004. aastal sai Sibelius 8. koha.
Sibelius abiellus 10. juunil 1892 Aino Järnefeldtiga (1871–1969). Nad olid omavahel 65 aastat abielus ja neil oli 6 tütart : Eva (1893-1978), Ruth (1894-1976), Kirsti ( 1898 -1900), Katarina (1903-1984), Margareta (1908-1988) ja Heidi (1911-1982).
1972 müüsid Sibeliuse tütred isakodu Ainola Soome riigile. 1974 avati seal Sibeliuse muuseum .
Igor Fjodorovitš Stravinski
Igor Fjodorovitš Stravinski (vene keeles Игорь Фёдорович Стравинский) 17. juuni (vana kalendri järgi 5. juuni) 1882 Oranienbaum (praegu Lomonossov) – 6. aprill 1971 Los Angeles ) oli vene helilooja, dirigent ja pianist.
Stravinski sündis Oranienbaumis Peterburi lähedal, tema isa Fjodor Stravinski oli laulja, Maria teatri solist ( bass ). Üheksa-aastaselt hakkas Igor võtma klaveritunde, aastast 1903 õppis eraviisiliselt Nikolai Rimski -Korsakovi juures ka muusikateooriat ja kompositsiooni. See jäi tema ainsaks kompositsioonikooliks. Tema vanemad lootsid , et temast saab advokaat , seepärast õppis ta 1901–1905 Peterburi ülikoolis juurat, õppides samal ajal (algul iseseisvalt) muusikat. Advokaati temast ei saanud, sest huvi muusika vastu oli suurem.
Aastal 1905 kihlus ta oma sugulase ja lapsepõlvesõbra Katerina Nossenkoga. Nad abiellusid 23. jaanuaril 1906. Aastal 1907 sündis nende esimene laps Fjodor ja 1908 teine laps Ludmilla .
Aastal 1909 tutvus Stravinski oma orkestriteose "Tulevärk" esitusel Sergei Djagileviga, kes oli vene balleti impressaario Pariisis. Djagilev hindas noore helilooja annet väga. Djagilevi tellimusel valmisid balletid , mis tõid Stravinskile kuulsuse heliloojana.
1910 suundus Stravinski Pariisi balleti " Tulilind " esietendusele, pärast seda otsustas jääda elama Šveitsi. Peagi järgnes talle ka tema perekond. Šveitsis sündis 1910 teine poeg Soulima ja 1913 tütar Maria Milena. Viimase raseduse ajal avastati Katerinal tuberkuloos ja ta paigutati sanatooriumisse. Juulis 1914 käis Stravinski põgusalt kodumaal ja naasis Šveitsi vahetult enne piiride sulgemist Esimese maailmasõja puhkemise tõttu. Pärast sõja lõppu otsustas Stravinski Venemaale mitte naasta.
Aastal 1920 asus perekond elama Prantsusmaale. Pärast lühiajalist Pariisis viibimist kolisid nad Lõuna-Prantsusmaale, asudes uuesti Pariisi 1934. aastal. See oli Stravinskile kõige raskem aeg. Tuberkuloosi nakatus ka vanim tütar Ludmilla ja Igor Stravinski ise. Ludmilla suri 1938, Katerina aasta hiljem. Stravinski veetis haiglas viis kuud, mille ajal teatati talle ka ta ema surmast.
Kuigi abielu Katerinaga kestis 33 aastat, oli Stravinski tõeline armastus ja kaaslane kuni surmani Vera de Bosset, kellega ta kohtus Pariisis 1921. aasta veebruaris . Sellest ajast kuni Katerina surmani elas Stravinski kaksikelu, veetes osa oma ajast pere keskel, kuid ülejäänu koos Veraga. Katerina sai varsti nende suhtest teada, kuid aktsepteeris seda kui vältimatut. Stravinskil oli juba kontakte Ameerika Ühendriikides ja kui puhkes Teine maailmasõda, asus ta teele Ameerikasse. Vera järgnes talle 1940. aastal. Nad abiellusid 9. märtsil 1940 Bedfordis Massachusettsis.
Ameerikas elas Stravinski alguses Hollywoodis, kuid kolis 1969 New Yorki . 1945 sai ta USA kodakondsuse ja elas seal kuni oma surmani. 1962. aastal toimus tema ainuke visiit kodumaale seoses kontsertidega Sankt -Peterburgis. Kuigi Stravinski ei naasnud kunagi lõplikult Venemaale, jäi ta hingelt venelaseks.
1959 anti Stravinskile Léonie Sonningi muusikaauhind, mis on Taani kõrgeim muusika- alane tunnustus.
Stravinski suri 88-aastasena New Yorgis , ta on maetud Veneetsiasse San Michele kalmistusaarele, mitte kaugele tema pikaajalise kaastöötaja Diagilevi hauast.
Tal on oma täht Hollywoodi Walk of Fame 'il ja talle anti postuumselt Grammy elutööauhind aastal 1987.
Stravinski oli maailmainimene, elas-esines väga paljudes erinevates maailma paikades. Ta jõudis ka Eestisse: 1937 juhatas ta Estonia teatris enda ja Pjotr Tšaikovski muusikat.
Stravinski oli alati korrektne , elegantne, korrafanaatik, väga ratsionaalne ja irooniline. Nagu ta ise, on ka tema muusika ratsionaalselt korrastatud, sageli irooniline. Stravinski eitas romantismi, tema muusika kütkestab, kuid ei liiguta. Ta on öelnud: "Mind huvitavad kõlaefektid, mitte ilu".
Olulisim muusikaline väljendusvahend on rütm, loominguline protsess algab rütmiidee leidmisest.
Stravinski loomingus võib eristada kolme stiililiselt erinevat perioodi.

Vene periood

Neoklassitsistlik periood

Ameerika periood

Stravinski ameerika perioodil (1940-71) kirjutatud muusikat iseloomustavad mõjutused džässmuusikast, tihendatud stiil, minimaalne materjalikasutus ja kristlikud sümbolid. 1950-ndatest leiab Stravinski loomingus ka seriaalse meetodi rakendusi. Ameerika perioodil kirjutatud teoste hulka kuuluvad " Ebony Concerto" džässorkestrile 1945, Cantata 1952, Canticum sacrum 1955, Agon 1957, Threni 1958 ning Liikumised (Movements) 1958-1959.
Igor Stravinski on kirjutanud seitse ooperit, 13 balletti, mitmeid orkestriteoseid, teoseid koorile, palju klaverimuusikat jpm.

Ooperid

• Le rossignol (1914)
  
• Renard (1916)
  
• Mavra (1922)
  
• Oedipus rex (1927)
  
• Perséphone (1933)
  
• "Elupõletaja tähelend" (1951)
  
• The Flood (1962)
  

Balletid

• "Tulilind" (1910)
  
• "Petruška" (1911)
  
• "Kevadpühitsus" (1913)
  
• L'Histoire du Soldat (1918)
  
• Pulcinella (1920)
  
• Les Noces (1923)
  
• Apollon Musagète (1928)
  
• Le Baiser de la Fée (1928)
  
• Jeu de cartes (1936)
  
• Scénes de Ballet (1944)
  
• Apollo (1947)
  
• Orpheus (1947)
  
• Agon (1957)
  

Claude Debussy
Claude Debussy [klood debüss'ii] (22. august 1862 Saint-Germain-en- Laye – 25. märts 1918 Pariis) oli prantsuse helilooja. Teda peetakse impressionismile alusepanijaks muusikas ja üheks esimeseks modernistlikuks heliloojaks.

Debussy kirjutas peamiselt programmilist muusikat, eriti klaveripalu. Ta püüdis jäädvustada õrnhapraid hetkemeeleolusid ja pakkuda ilunaudingut.

Helilooja tõi oma teostes kaasa uuendusi harmoonia valdkonnas. Ta hakkas kasutama täistoonlaadi (kõik helirea astmed koosnevad täistoonidest. Täistoonlaadi esinemise näiteks on ooper "Pelléas ja Mélisande". Debussy armastas ka noonakordi ning kvart -kvindi kooskõlasid. Neid võib leida programmilisest klaveriprelüüdist "Uppunud katedraal ". Samuti kasutas ta oma teostes pentatoonilist helirida .

Klaveriteosed

• Deux Arabesques (1888)
  
• Suite bergamasque (sisaldab loo Clair de Lune, 1890)
  
• Reverie (1890)
  
• Pour Le Piano (1899)
  
• Estampes (1903)
  
• Images (1905, 1907)
  
• Children's Corner (1909)
  
• Preludes (1910-1913)
  
• Etudes (1915)
  

Ooper

• Pelléas ja Mélisande (Pelléas et Mélisande 1892- 1902 )
  

Orkestriteosed

• Fauni pärastlõuna (Prélude à l'après-midi d'un faune, 1894)
  
• Nocturnes (1899)
  
• Dances Sacrée et Profane (1903)
  
• La Mer (1905)
  
• Images (1909/1911)
  
• Le martyre de St. Sébastien (1911)
  
• Jeux ( ballett , 1913)
  

Kammermuusika

• Keelpillikvartett g- moll (1893)
  
• Syrinx (1913)
  
• Sonate pour violoncelle et piano (1915)
  
• Sonate pour flûte, alto et harpe (1915)
  
• Sonate pour violon et piano (1917)
  

Edward Benjamin Britten
Edward Benjamin Britten (22. november 1913 Suffolk, Lowestoft – 4. detsember 1976 Aldeburgh) oli inglise helilooja ja pianist. Teda peetakse Inglismaa suurimaks heliloojaks pärast Henry Purcellit ja 20. sajandi üheks suuremaks klassikalise muusika heliloojaks.
Oma esimesed heliteosed kirjutas ta juba 9-aastase lapsena. Kooliajal sai ta õpetust klaverimängus ja kompositsioonis.
Ta võitis stipendiumi Londoni Kuninglikku Muusikakolledžisse (Royal College of Music). Seal õppis ta klaverit ja kompositsiooni ning lõpetas selle õppeasutuse 1933. aastal.
Mõni aeg hiljem algas Britteni tutvus luuletaja Wystan Hugh Audeniga, kes ei mõjutanud teda mitte üksnes isiklikult, vaid ka kunstiliselt. Britten viisistas mõned Audeni luuletused.
Britteni esimene menuteos oli 1937 Salzburgis esiettekandele tulnud Variations on a theme of Frank Bridge.
Kui 1939 algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifistina Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942 tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta Sõjareekviemi War Requiem , mida peetakse üheks tähtsamaks inglise kooriteoseks.
1948 asutas Britten Aldeburghi festivali.
1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni ( Order of Merit ), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel.
Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntumas teoses Young Persons' Guide to the Orchestra (Noorte teejuht orkestri juurde; 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks õppefilmile Briti riigi poolt finantseeritud õppefilmile Instruments of the Orchestra (Orkestri pillid ). Teose alapealkiri on Variations and Fugue on a Theme of Purcell ( Variatsioonid ja fuuga ühele Purcelli teemale ). Britten võtab keskseks teemaks ühe meloodia Henry Purcell's Abdelazarist. Igale orkestripillile annab ta oma variatsioonid, alustades puupuhkpillidest ning minnes edasi keelpillide, vaskpuhkpillide ja lõpuks löökpillide juurde. Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ning töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära.
Teised Britteni tuntumad teosed on ooper Peter Grimes ja A Midsummer Night 's Dream (Suveöö unenägu William Shakespeare 'i tekstile ).
Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile.
Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid peale Klaverikontserdi (1938) ja Diversioonide (Diversions) klaverile ja orkestrile (selle ta kirjutas 1940 Paul Wittgensteinile) kirjutas ta väga vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks.
Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglismaa muusikakriitika väga tagurlik .
Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele "inglisepärasusele" ja võttis täielikult omaks mandri-Euroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval. Samuti kadestati tema kiiret menu kirjastajate ja plaadistajate juures.

Teosed

• Muusika kuulsale Londoni peapostkontori dokumentaalfilmile Night Mail (Öine post (1936) Wystan Hugh Audeni sõnadele
  
• Variations on a Theme of Frank Bridge (Variatsioonid ühele Frank Bridge'i teemale1937)
  
• Ceremony of Carols (Koraalitseremoonia; USA, 1942)
  
• Serenade ( Serenaad ; USA, 1943)
  
• Peter Grimes (USA, 1945; ooper, mis põhineb Suffolki kaluri George Crabbe'i poeemil The Borough)
  
• The Young Person's Guide to the Orchestra (1946)
  
• "Lucretia teotamine" (The Rape of Lucretia, 1946)
  
• Albert Herring (1947; Guy de Maupassant 'i [novell]]i "Le Rossier de Mme. Huisson" järgi)
  
• Billy Budd (1951); Herman Melville 'i järgi)
  
• Gloriana (1953; Elizabeth II kroonimise puhuks.
  
• Kruvi pööre ( Turn of the Screw , 1954; ooper Henry Jamesi jutustuse põhjal)
  
• Noye's Fludde (1958)
  
• A Midsummer Night's Dream (Suveöö unenägu; 1960); William Shakespeare'i järgi
  
• War Requiem (Sõjareekviem; 1961 või 1962; suur bestseller, mida peetakse tema meistriteoseks, kuigi paljude kriitikute meelest oli see liiga emotsionaalne)
  
• Koovitaja jõgi (Curlew River , 1964)
  
• The Burning Fiery Furnace (1966)
  

Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võin öelda, et 20. sajandi heliloojatest, kellest võiks kirjutada ja kelle kohta rohkem uurida, on väga palju. Kõikidel on oma huvitav elulugu, muusika õppimise teekond , huvitavad teosed.
Nüüdseks võin öelda, et tean palju rohkem heliloojatest, kellest ma varem midagi ei teadnud . Nüüdsest on ka huvi nende teoseid kuulata palju suurem.
Arvan, et inimesed peaksid rohkem kursis olema 20. sajandi heliloojatega. Selle referaadi koostamise tulemusena saan ka mina oma teadmisi nendega jagada.
Kasutatud kirjandus
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?43509
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/files/index.ht m
http://www.rahvamuusika.ee/sisu/226_425v.jpg
http://uudised.err.ee/failid/70863_01.jpg
http://www.budismiinstituut.ee/pildid/fotod/peeter.jpg
http://www.jarva.ee/public/files/urmas_sisask.jpg
http://dosostenidomenor.files.wordpress.com/2009/09/jean_sibelius.jpg
http://www.tsitaat.com/cache/images/igor_stravinski_400px.jpg
http://www.naxos.com/SharedFiles/Images/Composers/Pictures/27153-1.jpg
http://graphics2.jsonline.com/graphics/owlive/img/jun05/britten0605_big.jpg
21