Referaat Arvo Pärt (0)

Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium
Timo Pällo
11M klass
Arvo Pärt
Referaat
Juhendaja : Kadri Kelner
HWG 2012
SISUKORD
Arvo Pärt on sündinud 1935. Aastal Paides . Ta on rahvusvaheliselt kõige tuntuim eesti helilooja kogu maailmas. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde.
Oma noorusaastad veetis Pärt Rakveres , ta õppis sealses muusikakoolis klaverit . Oma heliloomingutega tegeles ta juba kooli ajal. Aastatel 1954-57 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis muusikateooriat, tema õppejõuks oli sel ajal Veljo Tormis (kes oli tol hetkel kõigest 5 aastat vanem Pärdist). Kuus aastat hiljem lõpetas Arvo Pärt Tallinna konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassi. Lisaks kõikidele koolidele oli ta ka aastatl 1958 kuni 1967 helirežissöör Eesti Raadios.
Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks , nii näiteks võttis konservatooriumi professor Bruno Lukk tollase II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja „Partiita" kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana tuntud. 1962. Aastal saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist tehnikat . 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil „Varssavi sügis“, mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile “, mis on otsekui eesti avangardse muusika tähtteos. See teos on pühendatud Luigi Nonole, kelle abil jõudis see teos Euroopa kontserdilavadele.
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks, ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi " Credo ". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Seetõttu jäi pikemaks ajaks vaikseks ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. 1976. aastal tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles teostega - selles oma leiutatud Tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige aastatel 1959-1979 ja alates 2005. Aastast samuti. Aastal 1980 emigreerus ta koos oma perekonnaga Eestist ja asus elama Viini, kust liikusid nad edasi Lääne-Berliini. 2005. Aastal naases helilooja kodumaale .
2
LOOMING
Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile) järgnesid katsetused dodekafoonia, helimassiivide komponeerimise, aleatoorika ja kollaažitehnika vallas, näiteks "Nekroloog" ja "Perpetum mobile“. 1968. aastani oli Pärt eeskätt instrumentaalhelilooja. Tema loomingutee algus oli sarnane kogu tolleaegse eesti noore heliloojate põlvkonna omaga. Eelmainitud "Nekroloog" oli esimene dodekafooniline teos eesti muusikas. Tema tollaste teoste kujundid olid eredad ja meeldejäävad, teoste ehitus kuulamisel kergesti jälgitav, muusika oli väga mõjuv.
Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks. Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia ( 1971 ), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja polüfoonia tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.
1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks "Für Alina", mis eesti keeles tähendab „Aliinale“. Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ladinakeelne tähendus kelluke). Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on " Spiegel im Spiegel" ( Peegel peeglis), "Fratres", "Cantus in Memory of Benjamin Britten " ja "Tabula rasa ".
Arvo Pärt
3
TINTINNABULI-STIIL
Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodia ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane helirikkus meenutabki kellaheli.
Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak , kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud , muutunud pole aga põhiline eetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaalkooseisudele või vokaalinstrumentaal koosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii saksa, vene, ladina, slaavi, inglise, hispaania ja itaalia keeles. Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 erinevat, nende seas ka mitu suurvormi nagu näiteks "Passio", " Kanon Pokajanen" ja 4. sümfoonia "Los Angeles ".
Arvo Pärt ise on öelnud, et tema muusikat võib võrrelda valgusega , milles sisalduvad kõik värvid; ainult prisma võib neid värve üksteisest eraldada ja nähtavaks teha; selleks prismaks võiks olla kuulaja vaim.
Tintinnabuli-stiil on väga meeldiva kõlaga ja läheb peale väga paljudele inimestele. Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanri linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes teostes. Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelase/ peategelaste vaimse või emotsionaalse kriisiga . Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi mõõtme ja avab teistsuguse vaatepunkti.
Arvo Pärt oma ühe teose noodistikuga
4
KOKKUVÕTE
Arvo Pärt on rahvusvaheliselt tuntuim eesti helilooja kogu maailmas. Alustanud 1960. aastatel väga edukalt avangardistlikus helikeeles, jõudis ta 1970. aastatel talle ainuomaste väljendusvahendite juurde. On õppinud Tallinna muusikakoolis, Tallinna konservatooriumis ja saavutas oma kuulsuse kiiresti. Konservatooriumi lõpus oli ta juba üleestiliselt tuntud ja polnud ka välismaal tundmatu nimi. Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks, ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega.
1968. aastani oli Pärt eeskätt instrumentaalhelilooja. Tema loomingutee algus oli sarnane kogu tolleaegse eesti noore heliloojate põlvkonna omaga: esmalt sündisid mõned neoklassitsistlikud teosed. Edasi ilmnes aga, et Pärt oli väga aldis 20. Sajandi siin seni keelatud väljendusvahendeid kasutusele võtma. Näiteks on tema orkestriteos "Nekroloog" (1960) esimene dodekafooniline teos eesti muusikas.
1968. Aastal, mil esiettekandele tuli Pärdi "Credo", sattus komposeerija kriisiolukorda. Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Teoste komponeerimine lõppes pikaks ajaks, algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. Aastal 1976 tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles teostega - selles oma leiutatud nn tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodia ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane helirikkus meenutabki kellaheli.
Läbi aastate on Arvo Pärt saanud ülimalt paljude aukohtade ja auhindade omanikuks. EMA ja TÜ audoktor, Durhami Ülikooli audoktor, riigivapi II klassi teenetemärk, Balti tähe autasu , EV elutööpreemia, Brit Awards aasta helilooja tiitel 2011, Prantsuse Auleegioni ordeni rüütlikraad ja tohutult muid aunimetusi ning preemiaid. Arvo Pärt on austatud inimene üle terve maailma ja tema teosed on muutnud maailma. Eestlased on uhked Arvo Pärdi üle alati ja igavesti .