20.sajandi II poole muusika ettekanne - Arvo Pärt (0)

20.sajandi II poole muusika ettekanne
Arvo Pärt
Arvo Pärt
1935-20??
Elutee
Arvo Pärt, kes on sündinud 11.septembril 1935 Paides, on rahvusvaheliselt tuntuim eesti
helilooja. 1938. aastal asus elama Rakverre. Ta on tuntud eelkõige isikupärase
kompositsioonitehnika poolest. 1945 ­ 1953 õppis ta Rakvere Muusikakoolis Ille
Martini juures, kus algasid esimesed katsetused heliloomingu alal ning 1950­1954 õppis
Rakvere Keskkoolis. Aastatel 1954-1957 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis
muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat
vanem Veljo Tormis. 1954 ­ 1956 astus Arvo Pärt sõjaväeteenistusse, kus mängis
sõjaväeorkestris oboed, löökriistu ja klaverit. Oma esimesed palad komponeeris ta 14-
aastaselt. Räägitakse, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praegu
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis, et "ta
raputab noote varrukast". 1963. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumis
kompoitsiooniklassi. Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli
sel ajal väga raske kursis püsida, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika
salvestusi ja noote. 1958­1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirezissöörina. Ta kirjutas ka
muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda
pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959­
1979 ja taas 2005. aastast. 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust
ning asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini DAADi stipendiumi toel.
2005. aastal naasis helilooja kodumaale, Eestisse.
Looming
Arvo Pärt on helilooja, keda tema varase perioodi loomingu põhjal peetakse nn nõukogude
avangardi üheks radikaalseimaks esindajaks ning kelle looming on läbi teinud ulatusliku
arenguprotsessi. Tema esimene loomeperiood koosnes neoklassitsistlikust klaverimuusikast.
Järgmist kümmet aastat iseloomustab individuaalne lähenemine tähtsaimatele avangardistlikele
tehnikatele, nagu dodekafoonia, helimassiivide komponeerimine, aleatoorika ja kollaazitehnika.
Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks, nii näiteks võttis konservatooriumi professor, pianist Bruno
Lukk II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja "Partiita" (1958-1959) kohe oma
repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti
kontserdilavale. Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana
tuntud. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja oratoorium "Maailma samm" esikoha
üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" (1960) mängiti peagi
pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete
pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist
(kaksteisthelimuusika) tehnikat. 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil
"Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul
valmis orkestripala "Perpetum mobile" (1963), eesti avangardse muusika tähtteos (pühendatud Luigi
Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele).
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks, ta oli neist uuendusmeelseim,
eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil
esiettekandele tuli Pärdi "Credo". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku
teksti tõttu. Tükiks ajaks jäi vaikima ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt
süvenes muuhulgas keskaja muusikasse. Aastal 1976 tuli ta aga välja täiesti uues helikeeles
teostega - selles oma leiutatud nn tintinnabuli-stiilis kirjutab Pärt tänini.
Arvo Pärdi muusika kasutamine
Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul
kasutatud ka rohkem kui sajas eri zanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes
ning teistes multimeediatekstides.
Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud
tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja
"Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse
süzeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga,
milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused. Neis situatsioonides lisab
Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse
vaatepunkti.
Tunnustused
2007. aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas
peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna parima koorisalvestuse
kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Plaadil kõlasid Pärdi kooriteosed "Da
Pacem Domine", "Salve Regina", "Zwei slawische Psalmen", "Magnificat", "An
den Wassern zu Babel", "Dopo la vittoria", "Nunc dimittis" ja "Littlemore tractus".
Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise
heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia
Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga. 2007. aasta märtsis teatati, et
Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat. See on Taani kõrgeim
muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni
väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on
rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika
abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat."
Autasustamistseremoonia toimus 22. mail 2008 Kopenhaagenis Taani raadio
kontserdisaalis toimunud kontserdil, kus Taani raadio orkestrit ja
vokaalansamblit juhatas Tõnu Kaljuste. 13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi
Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" Grammy auhinnale parima kaasaegse
klassikalise heliteose kategoorias.
Teosed
Perpetuum mobile (1963)
Sümfoonia nr. 1 "Polüfooniline" (1963)
Sümfoonia nr. 2 (1966)
Kontsert tsellole ja orkestrile Pro et Contra (1966)
Sümfoonia nr. 3 (1971)
Für Alina (1976)
Tabula rasa, kontsert kahele viiulile, prepareeritud klaverile ja kammerorkestrile (1977)
Missa syllabica koorile ja orelile (1977/1996)
Spiegel im Spiegel (1978)
Passio (1982)
Te Deum (1985)
Stabat Mater (1985)
Festina lente (1988)
Magnificat (1989)
Miserere (1989)
Berliini missa (1990)
Silouans Song (1991)
Litany (1994)
I am the true vine (1996)
Dopo la vittoria (1996)
Kanon pokajanen koorile (1997)
Triodion (1998)
Como cierva sedienta sopranile ja sümfooniaorkestrile (1998)
... which was the Son of... (2000)
My heart's in the Highlands (2000)
Orient & Occident (2000)
Littlemore Tractus (2000)
Nunc dimittis (2001)
Salve Regina (2001)
Lamentate (2003)
In principio (2003)
Da pacem Domine (2004)
L'abbé Agathon (2004)
"La Sindone" (2005) ­ esiettekanne Torino toomkirikus (Cattedrale di San Giovanni Battista)
Für Lennart in memoriam (2006)
Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" (2008) ­ pühendatud Venemaa naftakompanii Jukos eksjuhile ja praegusele vangile
Mihhail Hodorkovskile
Adam's Lament (2009)
Silhouette, Hommage à Gustave Eiffel (2009)