Arvo Pärt (0)

Arvo Pärt
Arvo Pärt on rahvusvaheliselt tuntuim eesti  helilooja . Ta on tuntud eelkõige isikupärase kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-tehnika poolest.
Pärt on sündinud 1935. aastal Paides, üles kasvanud aga Rakveres , kus õppis muusikakoolis klaverit . Juba kooliaja tegeles ta heliloominguga. Aastatel 1954-1957 õppis Pärt Tallinna muusikakoolis muusikateooriat. Sel ajal oli tema kompositsiooniõppejõuks temast kõigest viis aastat vanem Veljo Tormis . 1963. aastal lõpetas Pärt Tallinna konservatooriumis Heino Elleri  kompositsiooniklassi.
Aastatel 1958-1967 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios. Eestis sai Pärdi muusika kiiresti tuntuks, nii näiteks võttis konservatooriumi professor , pianist  Bruno Lukk  II kursuse tudengi klaverile kirjutatud kaks sonatiini ja "Partiita" (1958- 1959 ) kohe oma repertuaari. Tavapärased õpilastööd Pärdil tegelikult puuduvadki - kõik kirjutatu jõudis kiiresti kontserdilavale.
Konservatooriumi lõpetamise ajaks oli Pärt juba ka väljaspool Eestit heliloojana tuntud. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959–1979 ja taas 2005. aastast. Aastal 1962 saavutasid tema lastekantaat "Meie aed" ja  oratoorium  "Maailma samm" esikoha üleliidulisel noorte heliloojate võistlusel. Tema esimest orkestriteost "Nekroloog" (1960) mängiti peagi pärast valmimist Moskvas ja Leningradis, samas kui Eestis teost moodsate kompositsioonivõtete pärast teravalt kritiseeriti - esimest korda eesti muusikas oli Pärt kasutanud dodekafoonilist  tehnikat . 1963. aasta sügisel käis Pärt esimese eesti heliloojana festivalil "Varssavi sügis", mis oli tollal üks olulisemaid uue muusika foorumeid. Sealt saadud muljete mõjul valmis orkestripala "Perpetuum mobile" (1963), eesti avangardse muusika tähtteos (pühendatud  Luigi Nonole, kes aitas teose ka Euroopa kontserdilavadele). Alates 1967. aastast on ta olnud vabakutseline helilooja. 1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast aastast peatumist  Viinis  elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naasis helilooja kodumaale , Eestisse.
Pärt kujunes seega kiiresti heliloojate noore põlvkonna liidriks , ta oli neist uuendusmeelseim, eredaim, säravaim. Iga tema uut teost oodati suure põnevusega. Nii kestis see 1968. aastani, mil esiettekandele tuli Pärdi "Credo". Pärast menukat esiettekannet see teos keelati selle vaimuliku teksti tõttu. Tükiks ajaks jäi vaikima ka kriisi jõudnud helilooja. Algas pikk otsinguteperiood, mil Pärt süvenes muuhulgas keskaja muusikasse.
Arvo Pärdi loomingus saab eristada mitut perioodi. Loometeed alustas Pärt nõukogude avangardi ühe radikaalseima esindajana. Neoklassitsistlikele teostele (kaks sonatiini ja Partiita klaverile, 1958) järgnesid katsetused  dodekafoonia , helimassiivide komponeerimise,aleatoorika, kollaažitehnika vallas ("Nekroloog", 1960, "Perpetuum mobile", 1963, 2. sümfoonia , 1966).
Pärast kollaažiteost "Credo" (1968) jõudis Pärt loomingulisse ummikseisu. Pärdi biograaf Paul Hillier ütleb: "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." Kõik varasemad kompositsioonitehnikad olid tema jaoks end sellega ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia ( 1971 ), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Pärt hakkas süüvima varajasse muusikasse, jõudes välja lääne muusika juurteni. Ta uuris Gregoriuse laulu ja  polüfoonia  tekkimist renessansiajal. 1972. aastal liitus Pärt õigeusu kirikuga.
1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks " Für Alina" (Aliinale). Selle palaga oli Pärt leidnud oma helikeele ning jõudnud isikupärase kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks (ld tintinnabulum  kelluke ). Järgneva paari aasta jooksul valmis heliloojal ühtekokku 18 teost, millest tuntuimad on " Spiegel im Spiegel" ( Peegel peeglis), "Fratres", " Cantus in Memory of Benjamin Britten " ja " Tabula rasa".
Tintinnabuli on Pärdi loodud eriomane muusikastiil ja kompositsioonitehnika, mis sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – s.o meloodia - ja kolmkõla-hääle – üheks orgaaniliseks tervikuks. Selle tulemusel on muusikas läbivalt kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Sündiva kõlaterviku eripärane ülemhelirikkus meenutabki kellaheli.
Samas on tintinnabuli ka muusikaliste vahenditega väljendatav eluhoiak , kus valitsevad tasakaal, taktitunne ja püüd olemuslike väärtuste poole. Tintinnabuli-stiili kompositsioonitehnilised vahendid on aastate vältel erinevates suundades laienenud , muutunud pole aga põhiline esteetika ja vaimne hoiak. Enamik pärast 1980. aastat valminud teoseid on kirjutatud vokaal - või vokaal-instrumentaalkoosseisudele, sageli vaimulikele tekstidele nii ladina, saksa, vene, kirikuslaavi,  hispaania , itaalia kui ka inglise keeles ("Te Deum ", 1985/92; " Miserere ", 1989/92; "Magnificat", 1989; "Litany", 1994/96). Tänaseks on Pärt loonud heliteoseid kokku ligikaudu 115 eri nimetust , nende seas ka mitu suurvormi ("Passio", 1982; "Kanon Pokajanen", 1997; 4. sümfoonia "Los Angeles ", 2008).
Pärdi teosed ei kõla mitte ainult kontserdisaalis, vaid neid on viimase 20 aasta jooksul kasutatud ka rohkem kui sajas eri žanris linateoses, arvukates tantsu- ja teatrietendustes ning teistes multimeediatekstides.
Ehkki tee filmi on leidnud rohkem kui 20 Pärdi teost, on filmitegijad enim armastanud tintinnabuli-palasid "Spiegel im Spiegel" (1978), "Für Alina" (1976), "Fratres" (1977) ja "Cantus in Memory of Benjamin Britten" (1977). On leitud, et need teoseid kasutatakse süžeesituatsioonides, kus tegemist on peategelas(t)e vaimse või emotsionaalse kriisiga, milles satuvad kahtluse alla inimeseks olemise põhiväärtused . Neis situatsioonides lisab Pärdi muusika sündmustikule omamoodi transtsendentse mõõtme, avab teistsuguse vaatepunkti.
2013.aasta veebruaris pühendati Belgias Antwerpenis  Pärdile  muusikafestival  "Pärt in primetime". Programmis olid Arvo Pärdi tuntumad teosed, mida esitasid Belgia kammeransamblid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja 27 last.
2007.aasta veebruaris võitis Eesti Filharmoonia Kammerkoor eesotsas peadirigendi Paul Hillieriga Grammy auhinna  parima koorisalvestuse kategoorias Pärdi plaadiga "Da Pacem". Septembris võitis "Da Pacem" ka Taani muusikaauhinna parima väismaise heliplaadi kategoorias. Eesti valitsus premeeris Hillieri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Pärti kokku 1,2 miljoni krooniga. 2007. aasta märtsis teatati, et Pärt on järgmine Sonningi fondi muusikaauhinna laureaat, mis on Taani kõrgeim muusikaline tunnustus, millega kaasneb preemia samuti 1,2 miljoni Eesti krooni väärtuses. Fond põhjendas Pärdi premeerimist järgmiselt: "Pärdi muusikas on rikkalikult vaimseid ülemtoone ning helilooja püüab oma ilusa ja lihtsa muusika abil tabada midagi väga sügaval inimese sees peituvat." 13. veebruaril 2011 kandideeris Pärdi Sümfoonia nr. 4 "Los Angeles" Grammy auhinnale parima kaasaegse klassikalise heliteose kategoorias.
Arvo Pärt ja tema perekond on asutanud 2010. aastal Arvo Pärdi Keskuse, eesmärgiga luua võimalused helilooja loomingulise pärandi säilitamiseks ja uurimiseks just oma kodumaal Eestis.
Kasutatud allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Arvo_P%C3%A4rt
http://www.arvopart.ee/Arvo-Part/biograafia
http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/part/elu.ht m
4