Soolad kantakse pinnakihti sügavamalt vee ringlemise tõttu. Toiteaineid tuuakse ka jõgedest suurveega.Domineerivad ränivetikad ja dinoflagellaadid. Võib esineda vee õitsemine päikeseliste ilmadega. Kevadise õitsengu ajal kasutatakse ära ülemistes kihtides toiteained, esmajoones fosfori- ja räniühendid. Fütoplankton on kevadel kõige 3 rikkalikum lahtedes, kuhu suubuvad suured jõed (Neeva, Narva).Kuna zooplanktoni arvukus on väike, siis ca 30% kevadistest fütoplankteritest langeb põhja. · Suve alguses domineerivad mageveelised flagellaadid, suve teisel poolel tsüanobakterid (Aphanizomenon flos-aquae, Nodularia spumigena). Juulis augustis, eriti päikesepaisteliste ilmadega, võib täheldada vee õitsemist, mis võib hõlmata kogu Läänemerd, v.a. Põhjalaht, kus temperatuur on tsüanobakterite arenguks liiga madal.
elutsükli vältel. Meroplanktoni rühma kuuluvad organismid on planktilised vaid oma elutsükli mõnes faasis (tavaliselt vastse faasis). Suurus. Suurim: megaloplankton. (Loomad, nt meduus.) Väikseim: femtoplankton. (Mereviirused.) Kokku on suurusegruppe 7. Toitumine. Fütoplankton, zooplankton, bakterplankton. Fütoplanktoni alla kuuluvad autotroofsed vetikad, kes elavad veepinna lähedal, kus on fotosünteesimiseks piisavalt valgust. Zooplanktoni moodustavad protistid või väiksemad loomad, ka suuremate loomade vastsed. Zooplankterid toituvad fütoplanktonist või teistest väiksematest zooplankteritest. Bakterplanktoni moodustavad bakterid ja arhed. Elukeskkond. Meres elav: haliplankton Riimveeplankton ehk hüfalmüroplankton. Järve elav ehk limnoplankton Jões elav ehk potamoplankton Lombi- ja tiigiplankton ehk telmatoplankton. Sooplankton ehk heloplankton Allikaplankton ehk krenoplankton
liiki planktoniloomi, üle 400 liigi palja silmaga nähtavaid põhjaloomi ja 34 liiki kalu ning sõõrsuid. Järve rannikul võib kohata 9 liiki kahepaikseid ja 6 liiki roomajaid. Siin on nähtud 266 liiki linde. Järve ja tema lähiümbrusega on seotud paarkümmend liiki imetajaid. Peipsi on produktiivne järv. Suurtaimestik hõlmab 5-8% tema akvatooriumist. Füloplanktoni biomass on viimastel aastatel olnud vegetatsiooniperioodil keskmiselt 10 g m -3, zooplanktoni biomass 1,5 g m-3, põhjaloomastiku biomass paljuaastase keskmisena 12,3 g m-2, lisaks rändkarbi biomass 235 g m-2. Põhja-Euroopa kalarikkaima suurjärvena on Peipsi loovutanud kaluritele aastas enamasti 7000-11000 t kala ehk 20-31 kg hektari kohta. Kevadel toidab Peipsi kümneid tuhandeid läbirändel peatuvaid veelinde. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.1 Peipsi järve suurtaimestik Peipsi järv on küllaltki sarnane Võrtsjärvega, paljud liigid on mõlemas järves samad.
küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu. Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida) Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka. Vesikirbulisi on Eestis leitud üle 70 liigi. Aerjalalisi, kelle hulka kuuluvad ka sõudikud, aga üle 80 liigi. Vesikirbulised (Cladocera) liiguvad vees hüppeliselt, tagatundlate tõugete abil. Vesikirbu lapik keha on kaetud läbipaistva kojaga, kust ulatuvad välja tagatundlad. Ühe suure silmaga pea on kiivrikujuline. Harjastega rindmikujalgu on viis paari. Rindmikujalgades paiknevatesse lõpuskotikestesse aitavad harjased tuua
toimub olulisi muudatusi) Hapestumise probleem pole suur Kliimamuutuse mõju järvedele Vaatluste põhjal on jääminek ja suurvee kõrgseis hakanud järjest varem, jäätumine aga hiljem saabuma Regionaalsed kliimamudelid prognoosivad aastateks 2070-2100 nii õhu- kui veetemperatuuri tõusu ja meie järvede jääkatte kestuse vähenemist vähemalt 1-2 kuu võrra. Seetõttu võivad dimiktilised järved muutuda monomiktilisteks. Varasemaks nihkub ka füto- ja zooplanktoni areng Talvel kalade hukkumise oht väheneb, suvel suureneb Pikenev stagnatsiooniperiood halvendab põhjakihtide hapnikuga varustatust, soodustades fosfori leket põhjasetetest. Sademetehulga suurenemisega kasvab valglalt lähtuv toitainete koormus järvedele, mis suurendab bioproduktsioni ja settimiskiirust Sula pinnase ja suurenenud talvise äravooluga kantakse järvedesse orgaanilist ainet (vee värvus muutub pruunikaks).
Peipsis ja rohketoitelistes järvedes. Põhjustab limast vett ning pruunika värvusega vett. Euroopa suurjärved suuruse järjekorras, lisada Peipsi pindala - Laadoga, Oneega (Äänisjärv), Väner, Saima, Peipsi 3558 km2 Millistest rühmadest koosneb zooplankton - *keriloomad e. rotatoorid (Rotatoria) *vesikirbulised e. kladotseerid (Cladocera) *aerjalgsed e. kopepoodid (Copepoda) *veekogus, kus esineb bentoseloom rändkarp (Dreissena polymorpha) esinevad zooplanktoni hulgas ka rändkarbi vastsed *ühest rakust koosnevad loomakesed ainuraksed e. protistid (Protista) Zooplanktoni jagunemine toitumisviisi aluseltaimtoidulised/Herbivoorid/filtraatorid, kes eriliste filteraparaatide abil filtreerivad veest vetikaid, baktereid ja detriiti (taimede/loomade poollagunenud jäänuseid); röövvormid, kes söövad eelkõige oma lähedasi sugulasi teisi zooplanktereid. Zooplanktoni hulka mõjutavad keskkonnategurid - vee temperatuur, toit, vetikamürgid, kalad
· Võõrliigiks (ka tulnukliigiks) nimetatakse liiki, alamliiki või madalamat taksonit, kes on inimtegevuse vahendusel sattunud piirkonda, kuhu ta looduslike tõkete tõttu ise levida ei saaks · Läänemerest on leitud üle 100 võõrliigi, ligikaudu 70 jäänud püsima · Umbes pool Läänemere võõrliikidest on merepõhja selgrootud Eesti mereala asustab ligikaudu 25 võõrliiki: · 17 põhjaloomastiku liiki (sh. nektobentilised) · 2 põhjataimestiku liiki · 3 zooplanktoni liiki · 3 kala Kammloomad (Ctenophora) · Sattus Läänemerre umbes aastal 2006. ballastveega · Paljuneb kiiresti · Oht räimede ja kilude arvukusele, kuna see sööb nendega sama toitu. · Võimeline ka toituma tursa- ja kilumarjast ning nende vastsetest. · Läänemeres looduslikku vaenlast ei ole.
Vetikad on nii plantilised(hõljuvad) kui ka bentilised(põhja kinnituvad).Vetikad on vee elustiku toiduahela esimeseks lüliks.Varustades vee keskkonda.Ühtlasi ka vajaliku hapnikuga. Ookeani fütoplankton seob fotosünteesi käigus suures koguses süsinikdioksiidi,mille sisaldusest atmosfäärib sõltub oluliselt ka Maa temperatuur.Seepärast ongi fütoplankton oluline Maa kliimamõjutaja ning stabiliseerija. Heterotroofsed protistid moodustavad koos veeloomadega zooplanktoni ehk loomse hõljuki. Bakterplanktoni moodustavad mittefotosünteesivad bakterid.Toitainete rohkuse,sobiva temperatuuri ja valguse korral võib vetikate kasvupuhang nii suur,et ainuraksete vetikate kogumid muutuvad vees nähtavaks(vee õitseng).Sügisel kui vetikate fotosüntees aeglustub,võib vees tekkida hapniku nälg(kalad surevad siis). Ränivetikad- neid on ligikaudu 16000 liiki,elavad mereveedes ja mageveekogudes,võivad hõljuda või elada veekogu põhjas
põhjustanud väga tõsiseid probleeme. Vähe ehtsaid riimveelisi liike • Eesti mereala asustab ligikaudu 25 võrreldes geoloogiliselt võõrliiki: vanade riimveeliste Musta -17 põhjaloomastiku liiki ja Kaspia merega. -2 põhjataimestiku liiki -3 zooplanktoni liiki -3 kala Mõned liigid Virgiinia keeritsuss Vöötkirpvähk Hiina villkäppkrabi Vesikirbuline Rändkarp Mudakrabi Ümarmudil Hulkharjasuss Täname kuulamast!
muudetakse paljudel juhtudel edastus ja rakendussoodsamaks vääris ehk sekundaarenergiaks, ... ... mille kasutamine energeetilistel eesmärkidel on mõttekam või võimalik ainult muundatud viisil. Salvestusastme ja taastumiskiiruse järgi eristatakse taastumatuid ja taastuvaid energiaallikaid. Põlevkivi Põlevkivi on veekogude põhjas olev settekivim. Põlevkivi koosneb primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning füto ja zooplanktoni biomassist moodustunud orgaanilisest ainest. Meie põlevkivi kaevandustes on näha vahelduvaid põlevkivi ja lubjakivikihte. Põlevkivi maailmavarud Millist energiat võiks kasutada Eesti energiaturul? Eestis võiks 1015 aasta pärast kõne alla tulla ka näiteks päikeseelektrilised paneelid ning vesinikuenergeetika seadmed. Elamuehitusega seonduvalt võiks ju alternatiivseks pidada näiteks mikro energeetika lahendusi, mille kohaselt elekter
aastaaegade lõikes, ruumilised erinevused ilmnevad nii piirkonniti kui ka veesambas sügavuti. Biomassi moodustamiseks peavad elemendid olema kindlas vahekorras. Kuna süsinikku on karbonaatiderohkes vees alati ülehulgas, määrab enamasti just taimetoitainete varu, kui suureks saab taimede biomass kasvada. Toiteelementide vähesus Võrtsjärves kasvukiirust enamasti ei takista, sest neid vabaneb pidevalt setete segunemisel, pudeme bakteriaalsel lagunemisel ning zooplanktoni ja teiste loomade toitumisel. Sagedamini vähendab esmastootjate kasvu hoopis valgus. Taimetoitainete kontsentratsiooni kõikumise üks peamisi põhjusi Võrtsjärves on muutlik veetase. Madala vee ajal kiireneb toiteelementide ringe ja paraneb veesamba keskmine valgustatus, see kõik omakorda soodustab fütoplanktoni ja suurtaimede kasvu. Sügavas vees on valgusolud kehvemad ja juurdekasv väiksem. Ka lainetuse mõju ei ulatu põhjani ja setteis
Pikkus ligikaudu 35 km, järve keskmine sügavus 2.8 m, pindala 270 km2 Järv pakub tööd kalameestele ning sealt leiab ka harrastuskalureid Puhkuse veetmiseks sobiv paik (Vehendi, Vaibla, Kivilõpe ja Tamme) Võrtsjärv on koduks paljudele loomaliikidele. Võrtsjärve loomastik on mitmekesine ning liigirohke. ZOOPLANKTON Zooplankton ehk loomne hõljum on mikroskoopilised, vabalt järves või meres ujuvad loomad Toituvad detriidiosakestest, bakteritest või teistest zooplanktoni isenditest ja vetikatest Peamiseks toiduks kalamaimudele Eristatakse ainurakset ehk protozooplanktonit ja hulkrakset ehk metazooplanktonit ZOOPLANKTON Metazooplanktoni tähtsaimad rühmad on keriloomad, vesikirbulised ja aerjalalised Protozooplankterite hulka kuuluvad ripsloomad ehk tsiliaadid, viburloomad ja juurjalgsed Võrtsjärves on kindlaks tehtud 268 metazooplanktoni taksonit: keriloomi 172, vesikirbulisi 47, aerjalgseid 14, ainurakseid
1) vesikirbud (PLATOTSEERID?) 2)aerjalalised (KOPPENFODA) Nad on ränivetikate ja viburlaste esmased tarbijad. Üle 2000 mikromeetri - makrozooplankton (kalamari, meduusikesed, meretindikud ehk salbid). Zooplankton paljuneb massiliselt. Osa süüakse, osa sureb. Surnud osa sadeneb veemassist välja - veemassi vihm. Sadenenud osale lisanduvad sooplanktoni eritised. Fütoplankton eritab vette orgaanilist lahustunud ainet (DOM), mis kontsentreerub surnud zooplanktoni osale. Moodustuvad orgaanilise aine helbed. Helvestele kleepuvad juurde filtertoiduliste organismide lima ehk mustust. Kogu see soga vajub alla ja seda nimetatakse DETRIIDIKS. Selle pinda koloniseerivad bakterid ( viburid, ripsloomad + kaldatsooni taimede lagunenud rakud). Lainetus hõõrub selle kupatuse peeneks. Surnud zooplanktonit kasutavad belaagilise eluviisiga kalad. Läänemeres on nendeks räim (paljuneb põhjas) ja kilu (paljuneb belagiaalis).
· suurenenud klorofülli a sisaldus · suurenenud orgaanilise aine sadenemine põhja · suurenenud makrobentose biomass ülalpool halokliini · sagenenud ja tugevnenud hapnikupuudus põhjakihtides · vähenenud vee läbipaistvus · Fucus vesiculosus' vähenenud sissetungisügavus · Vähenenud makrobentose biomass allpool halokliini Muutused Läänemere ökosüsteemis XX sajandil · pelageaali primaarproduktsiooni kasv 30-70% · zooplanktoni produktsiooni suurenemine 25% · orgaanilise süsiniku settimise suurenemine 70-190% · makrobentilise produktsiooni ligikaudu kahekordistumine ülalpool halokliini · rohkem kui kümnekordne kalapüükide suurenemine (ainult osalt tänu kalade produktsiooni suurenemisele, rohkem tänu püügiintensiivsuse suurenemisele) · hapnikupuudus põhjalähedases vees, mis on välja tõrjunud makrobentose umbes 100000 km2 sügavamalt avamere ja Soome lahe alalt
maailmameres on fütoplankton, mis on otseskes või kaudseks energiaallikaks kõikidele teistele meres elavatele organismidele. Fütoplanktoni teke sõltub siijustingimustest ja taimtoitainete olemasolust. Kõige rohkem orgaanilist ainet toodetakse suhteliselt kitsas rannalähedases piirkonnas. Orgaanilise aine hulk maailmameres võib suuresti kõikuda. Kõige kõrgem on produktiivsus 40.-60. lõunalaiuse vahel. Suur fütoplanktoni ja sellest oleneva zooplanktoni hulk on omakorda eelduseks kalarikkusele. Keskmiselt kõrgema orgaanilise aine sisaldusega alad on ühtlasi maailma suurimad kalastuspiirkonnad. PÕHJAVESI maa sees olev vesi, mis võib sõltuvalt kivimite veeläbilaskvusest moodustada veekihte. AERATSIOONIVÖÖND maakoore osa, kus koos veega esineb kivimites ka õhku, ülemine pinnakatte osa, kus põhjevee tase kõigub Sademete hulgaga Pinnakatte materjali omadustest (kui
olla puntras. 20. Planktilise eluviisiga vetikad peavad olema võimalikult väikesed, et vajumiskiirus vees oleks minimaalne. 21. Sinivetikate arvukas levimine äärmiselt erinevates ökotoopides võimalik tänu madala valgusintensiivsuse efektiivsele kasutamisele, see võimaldab neil kasvada sügavamal epilimnioni alumises osas. Lisaks annab see sinivetikatele eelise võime siduda õhulämmastikku, kui vees on lämmastikudefitsiit. Tarbitakse ka sinivetikaid zooplanktoni poolt toiduks vähem. 22. Kuna pikoplanktoni väikese kerakujulise raku vajumiskiirus on praktiliselt olematu, on nad planktiliseks eluviisiks hästi kohanenud. Mida väiksem on rakusuurus, seda suurem on raku pindala/ruumala suhe. See võimaldab neil suhteliselt efektiivsemalt toitaineid omastada toitainetevaesest keskkonnast. Sinivetikate kasvu avameres limiteerivad kõige sagedamini lämmastik (N) , fosfor (P) ja nende vahekord (N:P), kuid väga sageli ka raud (Fe) ,
reostuse vältimine, meresõiduohutuse ja õnnetustele reageerimise võime parandamine, mere ja ranniku bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine. Läänemere seire 2013 kokkuvõte: 2013. aastat iseloomustas varane ja suhteliselt mõõdukas (Soome lahes ja Läänemere avaosas) või intensiivne (Liivi lahes) fütoplanktoni kevadõitseng. Suvine biomass jäi paljuaastase keskmise lähedale või alla selle. Zooplanktoni arvukus ja biomass oli 2013. aastal madalam kui varasemate aastate keskmised. Merevee soolsus on vähenenud. Läänemere põhjaosas asuvates jaamades on täheldatud pidev hapnikuvaegus. Merevee üldfosfori sisaldus on suurenenud, üldlämmastiku sisaldus aga vähenenud. 3)Pandivere veemajandus Vastus: On Eesti kõige olulisem veelahkme piirkond, tuleneb karsti eripärast. Jõgede äravool on ühtlasem kui teistel jõgedel, soodsad infiltratsioonitingimused, põhjavee kaitse on oluline.
· Taimne hõljum salvestab vette langeva päikeseenergia ja on toiduks paljudele veeloomadele · Tähtsamad fütoplanktoni rühmad on rohe-, sini ja ränivetikad. · Kui vees on palju vetikaid öeldakse, et vesi ,, õitseb" Sinivetikad ehk tsüanobakterid ehk sinikud: · Vees elavate bakterite hõimkond- autotroofid, saavad energiat fotosünteesi teel. · Eluviisilt, välimuselt sarnaneb rohkem vetikale. · Pole eriti oluline zooplanktoni toidulaual. · Toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Ränivetikad: · Ränivetikad on üherakulised või koloonialised mikroskoopilised organismid. · Liike maailmas 100 000. · Iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. · Organismi surres see talletub põhjamudas. · Pantser on liigispetsiifiline. Rohevetikad: · Leidub üherakulisi viburitega ja viburiteta, koloniaalseid, hulkrakseid, niitjaid.
tuntaksegi põlevkivi nime all. Põlevkivi kaevandatakse kõige rohkem Ida-Virumaal. (http:// http://www.galerii.ee, 28.10.2015) 1 Tekkimine Põlevkivi on veekogude põhjas olev orgaaniline settekivim, mis on sinna tekkinud ordoviitsiumi ajastul ligikaudu 400-450 miljonit aastat tagasi. Põlevkivi koosneb primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning füto- ja zooplanktoni biomassist moodustunud orgaanilisest ainest. (https://www.energia.ee, kuupäev) Ordoviitsiumi ajastul kuhjus lühikese aja vältel suur hulk mikroskoopiliste vetikate jäänuseid. Aja jooksul sete tihenes, kaotas vee ja kivistus. (https://www.geoeducation.info, kuupäev) 2 Paiknemine Põlevkivi asub 10-60 m sügavusel ning koosnem viiest 10-60 cm paksusest
25-29 + Soome laht (32) riskitsooniks, tagamaks räimevaru kiiremat taastootmist · Kilu ja räime noorjärgud on püügis nn segakoondistena, seetõttu toimib noore räime väljapüük kilu kaaspüügina põhjustades varjatud kalastussuremuse 3 Liivilahe räim Arvukas!!! Ja põlvkonnad on varieeruvamad, sõltudes 1) talve karmusest 2) kevadisest zooplanktoni arvukusest · Arvukus on praegu 2 x suurem kui 1980ndatel · Liivi lahe räim on kohalik populatsioon, avamerest kudema saabuvaid isendeid on ca 5 %. · Varude säilitamiseks on rida püügipiiranguid Kilu · Pelaagiline parvekala · Kõrge viljakus keskkonna tingimused põlvkondade tugevus · Sigimise iseärasuseks on koelmualade paiknemine süvikute servadel põhilised koelmualad on Bornholmi ja Gdanski süvik
klassideks, nonde lühike võrdlus. 85. Maismaaselgroogsete ehk neljajalgsete (Tetrapoda) tekkimine: eelkohastumisi neljajalgsuseks kalade seas. 86. Eesti vetes elavate imetajate ja lindude näiteid (loengukonspektis sellest palju pole, kuid mõtelge ise välja!). 87. Bentaali ja pelagiaali, bentose ja planktoni mõisted; näiteid bentose ja planktoni loomadest. 88. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest. 89. Zooplanktoni kolm tähtsat süstemaatilist rühma Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid. 90. Makrobentos, meiobentos ja "megabentos" Eesti järvedes ja jõgedes: mõisted, suurusjärk, näiteid. 91. Bentos, nekton ja nektobentos: mõisted ja näiteid Eesti vetest. 92. Magevee ja ookeani loomastiku (nii bentose, planktoni kui nektoni) tähtsamaid erinevusi. 93. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega. 94
Sissejuhatus Põlevkivi on kiltne settekivim, mis tekkis kauges minevikus (ordoviitsiumi ajastul, ~400 - 450 milj. aastat tagasi). Põlevkivi lähtematerjaliks loetakse primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning teiste füto- ja zooplanktoni esindajate biomassist moodustunud orgaanilist ainet. Põlevkivi võib olla süngeneetiliselt seotud karbonaatsete või terrigeensete settekompleksidega, moodustades kihilaadseid kehasid. Põlevkivid on maailmas küllaltki laialt levinud. Teada on enam kui 600 leiukohta . Enamik leiukohti on koondunud suurematesse levilatesse nagu Balti, Volga, Karpaatia jne. Tööstuslik tähtsus on peamiselt platvormsetel leiukohtadel, kus suurel
Al(OH)3 + H+ = Al(OH)2+ + H2O Põlevkivi Põlevkivi on kiltne settekivim, mis tekkis kauges minevikus (ordoviitsiumi ajastul, ~400 - 450 milj. aastat tagasi). Põlevkivi on settekivim, mis on tekkinud veekogu põhjas, kus olid olemas soodsad tingimused orgaanilise aine kogunemiseks. Põlevkivi lähtematerjaliks loetakse primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning teiste füto- ja zooplanktoni esindajate biomassist moodustunud orgaanilist ainet. Käesoleval ajal kaevandatakse põlevkivi Eestis, Venemaal, Hiinas, Austraalias ja Saksamaal. Eesti maardlas on põlevkivi kaevandamise tingimused võrreldes teiste leiukohtadega lihtsad - väike sügavus, rõhtne lasuvus, kihindi püsiv paksus. Teadlaste arvates on Eesti põlevkivi ehk kukersiidi tekkimisel olnud lähteaineks sinivetikad (tsüanobakterid). Huumus Humiinained Huumus
esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea). Veesisest taimestikku oli samuti vähesel määral, valitsevaks liigiks läik-penikeel (Potamogeton lucens). Kaitsealustest liikidest esines III kategooria liik väike vesiroos (Nymphaea candida). (Eesti väikejärvede seire 2008) Zooplanktoni järgi oli Vagula järve seisund 2008. aastal väga hea. Arvukus oli suur ning biomass keskmine. Leiti 10 liiki, sh. 8 liiki koorikloomi. Biomassilt ja arvukuselt domineerisid aerjalgsed, mis näitab veekogu väga head seisundit (Eesti väikejärvede seire 2008) Mäemetsa (1997) andmetel esines Vagula järves nõudlik antsüluse staadiumi relikt järve- ahaskoodik (Eurytemora lacustris). Eurytemora lacustris on levinud Euroopa väga vähestes veekogudes
Fütoplanktoni liigiline kosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinuvetikad, sageli ka koldvetikad. Järvede reziimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo- ja mesotroofsetele vetele omaste liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus. Puhta veega järvi iseloomustavad vesikirbulist Holopedium gibberum sisaldavad zooplanktoni kooslused, väga tugevat eutrofeerumist näitavad aga keriloomi Brachionus, Pompholyx jt. sisaldavad kooslused. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 279-280) Suurtaimestik ...jaguned kaldavee-, ujulehtedega, uju- ja veesiseseks taimestikuks. Nende levik sõltub konkreetsetest tingimustest. Taimestikurikaste järvede pindala moodustab 7181 hektarit
Negatiivsed Suhteliselt väike tundlikkus: ei sobi Tulemus sõltub eksositsiooni ajast: küljed väga väheproduktiivsusega veekogude lühikene ekspositsioon (< 1 t) annab puhul brutoproduktsiooni, pikaajaline Tume pudel mõõdab lisaks vetikate ekspositsiooon netoproduktsiooni. hingamisele ka zooplanktoni ja Lühikese ekspositsiooni-aja puhul bakterite hingamist tekib probleem mõõtmistulemuste Ei sobi hapniku kõrge algkontsent- laiendamisest päeva teistele osadele ratsiooni korra, kuna mullidena (hommik, õhtu). eraldub hapnik ei ole mõõdetav 5 Primaarproduktsiooni mõjutavad tegurid Abiootilised tegurid:
· 1970-1990 suurenes energia tarbimine 58% · Kõige suuremad varud- kivisüsi( 1500 a.) · Eesti turvas, põlevkivi, fosforiit, lubjakivi,liiv,savi,kruus Põlevkivi Põlevkivi (ehk kukersiit) -> veekogude põhjas olev settekivim(pruuni või musta värvi,peenkihiline), mis on sinna tekkinud 400450 miljonit aastat tagasi. Koosneb primitiivsete ainuraksete organismide, bakterite, järvede ja merede vetikate ning füto- ja zooplanktoni biomassist moodustunud orgaanilisest ainest (kuni 70% ulatuses) ja mitmesugustest mineraalidest. Põlevkivi on Eesti tähtsaim maavara Ajalugu Kasutatakse juba ürgajast Tänapäevane tööstuslik kasutamine - 1837 Prantsusmaal Autunis. Sellele järgnes varude kasutuselevõtt Sotimaal, Saksamaal ja teistes maades. Kaevandamine algas Ida-Virumaal, kui avati karjäärid Pavandus (1918) ja Lääne-Virumaal Vanamõisas (1919) ning kaevandused Kukrusel
Fütoplanktonist toituva pakslauba kasvatamine tiigis vähendab seda muret. Valgeamuur hoiab jällegi kontrolli all suurtaimede kasvu ning lisab keskkonda poolseeditud eritisi, mis saab omakorda toiduks põhjatoidulisele karpkalale. Karpkala paiskab aga toiduotsinguil põhjamudast üles hõljumit. Samuti aitavad põhjatoidulised kalad kaasa põhjasetete ventileerimisele. Näiteks kasvatab Härjanurme kalatalu ühes pinnasetiigis karpkala, koha maime, taimetoidulist valgeamuuri, zooplanktoni toidulist jämepead ja fütoplanktoni toidulist pakslaupa. Biomelioratsioon Biomelioratsioon võib mõista kahte pidi. Laiemas mõttes oleks see kalad kahjulike organismide vastu, kitsamas mõttes röövkalad prügikalade vastu. Antud töös keskendume kitsamale variandile. Ekstensiivses kalakasvatuses võib hea ja soovitud saagi saamise takistuseks olla erinevate nn. prügikalade kohaolek tiigis. Sellised kalad võivad hävitada vääriskalade marja, elupaiku ning olla konkurendiks toidule
veeökosüsteemidele. Esiteks, kord juba sissetoodud liiki ei ole enamikul juhtudest võimalik enam välja tõrjuda. Teiseks võivad bioinvasioonid kujutada ka otsest ohtu elusloodusele, sealhulgas inimestele: laeva ballastveest on leitud inimesele ohtlikke haigustekitajaid, levinumana nt. koolerabaktereid. [5] Läänemeres on leitud umbes 115 tulnukliiki ehk tahtmatult sisse toodud liiki, neist ca 70 on suutnud püsima jääda. Füto- ja zooplanktoni, põhjaloomastiku ning kalade kohta on informatsiooni võrdlemisi palju, väiksematest organismidest teatakse vähe, kuna vastavad uuringud on üldjuhul töö- ja materjalimahukad (nõuavad palju välitööd ja rohkesti analüüsitavat materjali), samuti aeganõudvad (ökoloogiliste hinnangute andmiseks on tavapäraselt vaja pikemat nn aegrida). [7] Enamik võõrliike maismaal on uude kohta viidud inimese poolt tahtlikult, vaid väike osa on asustatud tahtmatult
Tema temperatuur varieerub 13,5-13,8 piires ja soolsus 38,6-38,8‰. Läbi Ortonto väina see vesi voolab Vahemere keskosa madalkihtidesse ja võtab osa madalavee tekkimisest. 6.Keskkond Elustik on liigirikas (üle 400 kalaliigi, üks hülgeliik, merikilpkonnad, delfiinid, käsnad, korallid ja peajalgsed), kuid isendivaene, tähtsaimad püügikalad on sardiin, tuun, makrell, anšoovis, sardinell ja angerjas. Kuigi Vahemeri eristub oma vähese planktoni ja zooplanktoni arenguga. Fütoplanktoni arv ülemkihtides on 8-10 mg/m3 ja sügavusel 1000-2000m on seda 10-20 korda vähem. 7.Keskkonnaprobleemid Vahemeri on ka erinevatele taimedeliikidele koduks, kuid kahjuks umbes 50% põhjataimi on hukkunud Vahemeres intensiivse kalapüügi pärast ja nafta reostuse tõttu. Vahemeres on ka tähtsamad kaubateed, kuid kahjuks laevad reostavad samuti vett. Vahemeremaid külastavate turistide arv kasvab 2020. aastaks praeguselt 220 miljonilt 350 miljonini.
Biomanipulatsioon Meetod veekogu seisundi mõjutamiseks toiduahelate kaudu Veekogude seisundi parandamise meetodid • Altpoolt lähtuvad ("bottom up") – alandatakse biogeenide välis- ja sisekoormust. • Ülalt lähtuvad ("top down") – eelkõige biomanipulatsioon • seisneb toiduahela ümberkorraldamises, et FP biomass efektiivselt kaladeni jõuaks Biomanipulatsiooni eesmärk ZP hulga suurendamine, et selle kaudu vetikate vohamine kontrolli alla saada • zooplanktoni lisamist üldiselt ei kasutata – efekt lühiajaline, töömaht suur • lepiskalade (särje, roosärje, latika, linaski, höbekogre) eemaldamine. Palju kasutatud. – vähendab ZP ärasöömist.. • röövkalade (haugi, ahvena jt.) asustamine – ei lase lepiskaladel ülekaalu saavutada • taimede ja makrovetikate asustamine Makrofüüdijärvede taastamine, tervendamine, korrastamine Jõeliste vee-elupaikade taastamine VII Niidukoosluste taastamine
ja jätkete esinemises või puudumises ja pikkuses. Suvel pikenevad organismidel mitmesugused väljakasvud: jätked, ogad, harjased. Tsükolmorfoosid on seotud veetemperatuuri ja vee tiheduse muutumisega. Algab, kui veetemperatuur tõuseb üle 12-16°C. Vesikirbulistele on see kohastumine oluline mitte ainult hõljumist soodustava tegurina, vaid ka kaitseks suuremõõtmeliste zooplankterite ärasöömise (grazing) vastu. · Zooplanktoni enamikel rühmadel esineb aktiivne liikumine. Paljud zooplankterid on läbipaistva kehaga (kaitsefunktsioon). · · Planktonorganismide levikut ja arengut mõjutavad tegurid: · I. Abiootilised. 1. Veekogu asend ja morfomeetria (veekogu aluspõhi, valgla, selle suurus ning pinnakate) 2. Füüsikalised: valgus, vee hüdrodünaamika, veetemperatuur. · Ilma valguseta ei toimu fotosünteesi
labiilsemad kooslused stabiilsematega. Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse võimalikult vähe (siia võiks panna viite Ingmar Oti joonisele). Suve alguses on suurem osa toitesooladest veest tavaliselt ära tarbitud. Arvestades ka vetikatest toituva zooplanktoni arvukuse kasvu, ei suuda kiirekasvulised liigid sellistes tingimustes enam püsivaid populatsioone säilitada. Olukorda, kus fütoplanktoni hulk on vähenenud ja seetõttu ka järve läbipaistvus suurenenud, tuntakse ka nn. selge vee perioodina. Peagi hakkavad planktonis tooni andma seda liiki vetikad, kellel on võime omastada väikse kontsentratsiooniga toiteelemente ja kes suudavad liikuda, hankimaks eluks vajalikku. Kuna nende
kui peaks startima ESA satelliit Sentinel-3. (Kutser, T. 2012) 5. In Situ mõõtmised – mis ja kuidas ? In situ mõõtmine ehk maapealne mõõtmine. Mõõdetavad parameetrid mererannikute seires: temperatuur, soolsus, hoovused, lainetus, veetase, jää karakteristikud, topograafia, setete omadused, tuul, õhurõhk, õhutemperatuur, päikesekiirgus ja teise osana ka toitained, pH-tase, isotoobid, fütoplanktoni ja zooplanktoni parameetrid (maksimaalne sügavuslevik, biomass jne), vee läbipaistvus, heljumi sisaldus, klorofüll-a sisaldus ning hapnikusisaldus. (Liblik, T. 2010) 5.1 Mõõtmisplatvormid: In situ peamisteks mõõteplatvormideks on uurimislaevad, nn. tavalised laevad, millele on paigutatud autonoomsed süsteemid, pinnaujukid, sukelduvad ujukid, fikseeritud mõõtmisjaamad, kaugjuhitavad, järelveetavad mõõtmisseadmed ja kaldaradarid. (Liblik, T. 2010) 5.1.1 Uurimislaevad
b) Liigilise mitmekesisuse tõstmine ja kalamajanduslike eelduste loomine Järve taastamise eeldused ● Ükskõik millise veekogu taastamise eelduseks on alati välisreostuse lõpetamine ja looduslähedaste tingimuste taastamine valgalal! Biomanipulatsioon- Meetod veekogu seisundi mõjutamiseks toiduahelate kaudu Biomanipulatsiooni eesmärk ● ZP hulga suurendamine, et selle kaudu vetikate vohamine kontrolli alla saada (zooplanktoni lisamist üldiselt ei kasutata, efekt lühiajaline, töömaht suur) ● lepiskalade (särje, roosärje, latika, linaski, höbekogre) eemaldamine (palju kasutatud, vähendab ZP ärasöömist) ● röövkalade (haugi, ahvena jt) asustamine (ei lase lepiskaladel ülekaalu saavutada) ● taimede ja makrovetikate (Chara) asustamine (varjupaigaks ZP-le, toiteainete konkurendid FP-le) Meetodeid tavaliselt kombineeritakse
ümbritsev a oso o nikihi (O3) ja atmo sf äärs e hapniku (O2) poolt. Vee org a nis mid el e mõju b UV kiirgu s väh e m , se st se e ne eldu b ve eko g u d e üle mis e s kihis ja ei tungi sügavale. Avam e r e s elavatel organis mid el ei ole võimalik selle kiirgus e ee st ots e s e lt varjule minna, vaid nad suunduvad sügava m at e s s e veekihtide s s e ilms elt üks ööpä e v a s e vertikaals e ränd e põhju si paljud e zooplanktoni esindajate puhul. S e elist võimalu st ei ole aga se s siils et el (substraadile kinnitunud) rannikuläh e d a st e s piirkondad e s kasvavatel organis mid el: näiteks tõusu mõ õ n a piirkonda asu stavatel liikidel, kes on se et õttu mõõ n a ajal UV kiirte e e st täielikult kaitsmata. Ka mad ala s vee s kasvava d elus org a nis mid m õjutatud UV Kohastumised: korallid ( Acropora formosa), mis
eutroofse ja hüpereutroofse järve piirile. Troofsusastme tõus on viimasel ajal olnud üsna suur, mida näitab ka paljude tundlike bioindikaatorite kadumine. Järve hüpereutroofeerumisi pidurdab vee tugevast segunemisest tingitud hea gaasireziim ja vee suur puhverdusvõime. Võrtsjärve tüpoloogilistest iseärasustest tingitult on omalaadne järve aine- ja energiaringlus. Nagu väidab H. Haberman, kulgeb energiavoog primaarsest produktsioonist kaladeni mitte niipalju zooplanktoni kui zoobentose kaudu. Võrtsjärve ligikaudu 7600 kJ/m 2 suurusest fütoplanktoni 4 primaarproduktsioonist jõuab planktontoiduliste kaladeni 0,4 röövkaladeni 0,4 ja bentostoiduliste kaladeni 7 kJ/m2. Vetikate produktsioonist jääb ilmselt väga oluline osa otseses toiduahelas kasutamata ja jõuab uuesti ringlusesse alles muda, bakterite ja põhjaloomade kaudu. Seda tingib eriti sinivetikate rohkus mis sageli on ökoloogiliseks tupikuks
Et kirjeldada kuusikus kasvavate kuuskede produktsiooni, peame esmalt teadma kuuskede biomassi. 14. Iga järgnev toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust. Seetõttu ei saa ühegi troofilise taseme organismide arvukus piiramatult kasvada. Näiteks reguleeivad zooplankoni organismid fütoplanktoni populatsioonide arvukust. Kui zooplankroni populatsioonid hävitavad suure osa toiduks kasutatavast taimestikust, tekib neil peagi toidupuudus ja zooplanktoni populatsioonide arvukus hakkab vähenema. See võimaldab ka fütoplanktoni populatsioonidel jälle kasvama hakata ning selle tagajärjel fütoplanktoni populatsioonide arvukus taastub. Kui populatsioonide arvukus püsib pikemat aega stabiilsena, siis nimetatakse sellist ökosüsteemi seisundit ökoloogiliseks tasakaaluks. Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemis toimuva iseregulatsiooni tagajärg. Millised tagajärjed on ökoloogilise tasakaalu muutumisel?
väljavool Põhjamerre.Veevahetus 30a. Fosfori- ja lämmastikuühendite-vetikate vohamine- hapnikupuudus põhjakihtides, ka raskmetallid ja nafta. Hoovusi pole-muutlikud tuuled. Rannik-Järsakrannik(Pankrannik P-E ja saared);Lauskrannik(liivar.) Läänemere taimestik. Põhjataimestik : rohe-,puna-,pruunvetikad. mändvetikad Rannikul/saartel taimed: merihein, merikapsas,sinerõigas Fütoplankton: sõltub soolsusest. Sini-,vibur-,rohe-,mändvetikad Läänemere loomastik. Zooplanktoni-meriseen,vesikirbulised,aerjalalised Põhjaloomastiku-meritupp,rändtigu,vesiking,rannakarp,südakarp Kalastiku- RÄIM, kilu(kare kõht),tursk,lest,tuulehaug. Linnud- alk,ristpart,tutt-tiir,randkiur, merivart,kormoran Imetajate-viiger-,hallhüljes, randal,pringel VII Järved Eesti järved. - nim. veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega ja asub harilikult merepinnast kõrgemal. Eesti järved valdavalt väiksed. Vaid 24 pindalaga >1km2
Looduses 1 kord ööpäevas. Kasv ekspotentsiaalne. Bakterite kasvu mõõdetakse: 1) merevette lisatakse tümidiini ja vaadatakse tema sisenemist DNAsse. Midagi, midagi. DNA puhastatakse (mõõdetakse raku produsteerimise kiirust) 2) triitiumiga märgistatud leutsiiniga (mõõdetakse biomassi juurdekasvu). Bakterite juurdekasvu pidurdab: nende ära söömine, ressurssid, suremus. Neist toituvad nanoflagellaadid (?). Fütoplanktoni ja zooplanktoni paljunemise kiirus on erinev. Zooplankton 10 korda aeglasemalt. Lotka-Volterra ossilatsiooni/piirtsükli valem kirjeldab ainuraksete bakterite ärasöömist. Ainuraksed eelistavad enamasti suuremaid baktereid. Avaookean orgaanika seisukohalt Üsna lahja, orgaanilist ainet vähe. Sellepärast, et toitu lihtsalt ei jätku ning samas bakterid surevad viiruste kätte. Kemoautotroofid elavad ookeani põhjas (neid peetakse vanimateks mere vormideks).
ja suurtaimestiku järgi. Põhjaloomastik on bentos ja plankton on veekogudes hõljuvad organismid. Bentos on näiteks meritähed, merikarbid ja plankton on näiteks vesikirbulised ja aerjalgsed. 87. Pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad on zooplankton, suuremad ja aktiivselt ujuvad nekton. Põhjaloomastik on zoobentos. Veepinna loomastik on neuston ja pleuston. Neuston (veepinnal tegutsevad loomad) koosneb peamiselt putukatest, nagu liuskurid ja kukrikud. Nekton on kalad. Zooplanktoni moodustavad vesikirbuline, sõudikuline ja keriloom 88. Eesti järvede zooplankton (loomne hõljum) koosneb põhiliselt kolmest rühmast. Need on kaks rühma alamaid vähke, selts vesikirbulised ja klass aerjalgsed, seltsidest sõudikulised ja hormikulised, ning hõimkond keriloomad. Planktoni vähid on palja silmaga vaevu nähtavad (suurusjärk 1-2 mm), keriloomad on mikroskoopilised. 89. Mikrobentos need on ripsloomad ja muud protistid, fütobentos põhjas kasvavad taimed ja vetikad
muudatusi. Selles süsteemis on 12 merevee tüüpi. Neist esimesed 3 on väga läbipaistva veega ookeanivee tüübid, nn. "sinised veed" ja 9 rannikumere tüübid, tunduvalt kehvema läbipaistvusega rannikuveed nn. "kollased veed". Sinised veed esinevad toitainete vaeses ookeani avaosas või ka rannale lähematel aladel troopilistes meredes ja teatud aladel Vahemeres. Rannikuvetes valgus neeldub/hajub ei jõua sügavale, kuna vees esineb hõljum (füto- ja zooplanktoni näol), mitmesuguseid aineosakesi, (particles) ja nn. kollane aine (lahustunud orgaanilised, sealhulgas humiinained), mille jõed toovad merre. Suurematel sügavustel domineerib roheline värvus. Atlandi Ookeani Euroopa rannikul valdavad rannikuvete tüübid 1-3, eufootiline vöönd ulatub kuni 45m sügavusele. 8.- 9. rannikuvee tüüp esinevad tugevasti reostunud merelahtedes. Näiteks kasvab Põhjameres Helgolandi lähistel pruunvetikas Laminaria kuni 8 m
Maismaal võtab taim N ja P mullast. Veetaimed võtavad veest. Kui N ja P tase on 0, siis on tase ka veetaimede jaoks kohe 0. Maismaatamede jaoks on N ja P mullas kinni teatud ainetes ja vabaneb järk-järgult tänu mikroorganismidele. Mereökosüsteemides, eriti jõgede lehtersuudmetes ja rannikualadel on NPP-d limiteerivaks teguriks lämmastik N. Lisaks Fe puudus - 20% maailmamerest on limiteerivaks elemendiks Fe. Merre Fe puistamisel füto –ja zooplanktoni arv kasvab. Viib vee ökosüsteemi paigast – me ei tea pikaajalist mõju kõigile ökosüsteemi osadele. 18.Liebigi miinimumireegel. Mingil alal (kasvukohas) piirab taimekasvu kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlusi kõige vähem, s. t. mis on kõige lähemal ökoloogilise amplituudi miinimumile.. Seega tõde, et nõrgem lüli määrab kogu ahela tugevuse, on kehtiv ka siin. Kui näiteks mullas ei ole piisavalt vett, ei saa taim kasutada mulla kõrget viljakust, s
Järvedes ja aeglase vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu. Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi. Vesikirbulised etendavad tähtsat osa zooplanktonis ning kalade toidus. Aerjalalisi, kes samuti moodustavad zooplanktoni ühe põhikomponendi ning on tähtis kalatoit, on Eesti magevetest leitud 70 liiki. Ämblikulaadseid on Eesti magevetest teada umbes 210 liiki, kes peaaegu kõik kuuluvad pärislestaliste seltsi vesilestade rühma. Kiililisi on leitud 54 liiki. Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad. Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki
Bentos: Chironomus plumosus , Potamothrix moldaviensis , Euglesa sp., Hydracarina , Caenis horaria , Limnephilus sp. , Gmelinoides fasciatus . 87. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest Zooplankton on pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad. Nekton- suuremad ja aktiivselt ujuvad pelagiaali väikeloomad; näited: pms-lt kalad, aga ka konnad, vesilikud jt. Neuston- veepinnal tegutsevad loomad; näited: pms-lt putukad, nt kukrikud ja liuskurlased. 88. Zooplanktoni põhilised süstemaatilised rühmad Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid Rühmad: selts vesikirbulised (Cladocera) ja klass aerjalgsed [Copepoda, seltsidest sõudikulised (Cyclopoida) ja hormikulised (Calanoida)], ning hõimkond keriloomad (Rotatoria). Vesikirbulised: Tillukesed. Kere enamasti peidus rindmikukilbist tekkinud läbipaistvas, kahest poolmest koosnevas kitiinist kojas. Pea eesotsas nokisnukk (rostrum). Liitsilmad üheks kokku sulanud
Käsnad Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Ainuõõssed – hüdraloomad Lameussid Kalades ja veeselgrootutes nugivaid paelusse on Eesti siseveekogudes kindlaks tehtud vähemalt 17 liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites. Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik Rõngussid Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid. Haruldane on Punasesse raamatusse kantud apteegikaan. Limused – kiil-labatigu, harilik keeristigu, manteltigu, järve ematigu, punntigu, ribitigu, mudatibu, suur sootigu, koonujas sulgtigu, õhuke lametigu, harilik labatigu. Karbid Umbes 1850
Toiduvõrgustiku kaudu moodustab ökosüsteem isereguleeruva terviku. 2 Ökosüsteem 2.1 Ökosüsteemi iseregulatsioon Iga järgnev toiduahela lüli ehk troofiline tase reguleerib eelneva lüli arvukust. Seetõttu ei saa ühegi troofilise taseme organismide arvukus piiramatult kasvada. Näiteks reguleeivad zooplankoni organismid fütoplanktoni populatsioonide arvukust. Kui zooplankroni populatsioonid hävitavad suure osa toiduks kasutatavast taimestikust, tekib neil peagi toidupuudus ja zooplanktoni populatsioonide arvukus hakkab vähenema. See võimaldab ka fütoplanktoni populatsioonidel jälle kasvama hakata ning selle tagajärjel fütoplanktoni populatsioonide arvukus taastub. Populatsiooni arvukuse ajalisi muutusi nimetatakse populatsiooni laineteks. Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel. Selle tulemusena püsib populatsioonide arvukus kindlates piirides ja kujuneb välja ökoloogiline tasakaal.
Ka ainuõõssed on evolutsiooni ummikharu. Lameusside hulka kuuluvad: 1. Ripsussid - elavad veekogu põhjas või mullas. Pikkus mõni millimeeter kuni 3 cm. Kulgevad keha katvate ripsmete abil. Röövtoidulised. 2. Ainupõlvsed, kahepõlvsed ja paelussid kõik siseparasiidid. Lameussidel on esmakordselt evolutsioonis välja kujunenud bilateraalne sümmeetria. 33 Ripskõhtsed ja keriloomad pisikesed veeorganismid, moodustavad zooplanktoni (eriti keriloomad). Ümarussid ehk nematoodid - jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullaloomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 8095%. Samblas (erandiks turbasammal) on leitud kuni 900, kompostmullas 1900, kartuli-kiduussi koldes 46 ja haigete taimede maapealsetes osades üle 60 000 nematoodi iga grammi substraadi kohta. Osa toitub surnud orgaanikast, paljud elusast parasiidid
Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega rikastumine), mis avaldub eelkõige vee fosforisisalduse tõusus. Eutrofeerumise ilminguteks on vetikate vohamine ja intensiivsed veeõitsengud, millega kaasneb öine hapnikupuudus ja kalade suremine, vetikamürgid vees, nihked fütoplanktoni liigilises koosseisus ja dünaamikas, zooplanktoni hulga drastiline vähenemine, vee läbipaistvuse vähenemine, kaldavee reostuse suurenemine ja mudastumine. Kalakoelmute mudastumise tõttu on kalade sigimistingimused halvenenud. Roostike vohamise, luhtade võsastumise ja jõesuudmete kinnikasvamise tõttu on kalade pääs koelmutele takistatud. Järv on risustunud vette jäetud nakkevõrkudega, mis mitte ainult ei reosta järve surnud kaladega, vaid muudavad ka
annaabi.ee 
