Hüdrosfäär - konspekt 10. klassile (2)

Hüdrosfäär
Kontrolltöö 10. A klass
VEE JAOTUS MAAL - Maa koguveevarust (1 386 miljonit kuupkilomeetrit) on üle 97 protsendi soolane. Magedast veest moodustab pinnavesi 78%, põhjavesi 22%. Pinnaveest paikneb enamus mandrijääs ja liustikes 99%, ülejäänud osasast pinnaveest kuulub järvedesse 0,61%, atmosfääri 0,03% ja jõgedesse ja allikatesse 0,003%. Magedat pinnavett on järvedes, jõgedes jm pinnaveekogudes vaid umbes 93 100 kuupkilomeetrit, s.o ainult 1/150 kogu mageda pinnavee hulgast. Ometi on jõed ja järved inimeste peamised mageveeallikad.
Maailmamere veetemperatuur – Maailmamere pinnale langevast päikesekirgusest neeldub 92% ja peegeldub tagasi vaid 8%. Ligi 2/3 kiirgusest neeldub ühe meetri paksuses pinnakihis ning neeldumine lõpeb 30m sügavusel. Seetõttu on pinnakiht palju soojem kui sügavamate kihtide vesi. Ookeani keskmine veetemperatuur on aasta läbi peaaegu igal pool kõrgem kui õhutemperuur maismaa kohal. Maailmamere pinna aasta keskmine temperatuur on 17-18oC. Tervikuna on maailmameri jaheda veega, keskmine temp. 3,8 oC. Kõige soojem piirkond asub termilisek ekvaatoril . Põhjapoolkeral on vee pinnatemperatuur 3 oC võrra kõrgemal kui lõumapoolkeral.
Maailmamere soolsus – Merevesi on mitmesuguste mineraalainete, soolade, gaaside ja orgaanilise aine lahja lahus, mis sisaldab ka hõljuvaineid. Merevee keskmine soolsus on 35%0, kuid maailmamere eri osades kõigub see üsna palju. Lähistroopiliste alade kõrgem soolsus on tingitud suurmast auramisest, mis ületab sademed mitmekordselt. Keskmisest madalam on soolsus ekvaatoril, sest seal on palju rademeid. Parasvöötme ja arktilistel aladel on soolsus viksem suurte jõgede ja liustike sulamisvete tõttu.
Merevee soolsus mõjutab liikide arvu. See on kõige suurem 35%0 korral, kõige väiksem aga 10-15%0 juures. Läänemere elustiku liigivaesus ongi seletatav vee väikese soolsusega .
MAAILMAMERES TOODETAV ORGAANILINE AINE – Peanine orgaaniline aine maailmameres on fütoplankton, mis on otseskes või kaudseks energiaallikaks kõikidele teistele meres elavatele organismidele. Fütoplanktoni teke sõltub siijustingimustest ja taimtoitainete olemasolust. Kõige rohkem orgaanilist ainet toodetakse suhteliselt kitsas rannalähedases piirkonnas. Orgaanilise aine hulk maailmameres võib suuresti kõikuda. Kõige kõrgem on produktiivsus 40.-60. lõunalaiuse vahel. Suur fütoplanktoni ja sellest oleneva zooplanktoni hulk on omakorda eelduseks kalarikkusele. Keskmiselt kõrgema orgaanilise aine sisaldusega alad on ühtlasi maailma suurimad kalastuspiirkonnad.

PÕHJAVESI – maa sees olev vesi, mis võib sõltuvalt kivimite veeläbilaskvusest moodustada veekihte.

AERATSIOONIVÖÖND – maakoore osa, kus koos veega esineb kivimites ka õhku, ülemine pinnakatte osa, kus põhjevee tase kõigub – Sademete hulgaga – Pinnakatte materjali omadustest (kui suured poorid, näiteks jäme kruus või liiv, siis põhjavee tase madal, kui savine pinnas, siis poorid väikesed ja vesi tõuseb kõrgele)
KÜLLASTUSVÖÖND – Maakoore osa, kus kivimi poorid on täidetud veega ja on kujunenud kindel põhjaveekiht.
PÕHJAVEE LIIKUMISE KIIRUS maa sees sõltub veekihi langust ja kivimite veejuhtivusest. Veejuhtivust väljendatakse filtratsioonimooduli k kaudu (meetrit ööpäevas), mille väärtused võivad sõltuvalt setete ja kivimite koostisest erineda miljoneid kordi. Põhjavee lang i avaldab vee liikumisele samasugust mõju nagu jõelõigu lang jõevee voolamisele, mida suurem on lang, seda kiiremini saab vesi kivimites liikuda , v=ki.
ALANDUSLEHTER – igast suunast kaevu poole alaneva põhjavee tasemega ala. Suure veevõtu korral kujneb kaevu ümber alanduslehter, kus sügavamate kaevude jaoks vett jätkub, aga madalad jäävad kuivale. Kui alanduslehter tekib merelähedasel alal, võib soolane merevesi hakata liikuma hoopis maa suunas põhjaveekihti ja põhjustada põhjavee sooldumist.
RANNIK – rannik on rannaga piirnev maismaa ja madalaveelise mere osa. Rannikuks loetakse rannavööndit ja viimase naabruses olevat maismaa ja mere osa - rannikumaad ja rannikumerd. Ranniku maismaapoolne piir on lahe pärasid, merepoolne aga poolsaarte tippe ühendav mõtteline joon.
LAUGRANNIKU RANNAPROTSESSID – ülekaalus on lainete kuhjav tegevus. Lainetus ulatub juba kaugel mere põhjani ja seetõttu kuhjatakse setteid randa . Kujunevad rannajoonega paralleelsed settevallid – rannavallid. Lainetusest rannale paisatud vesi haarab kaasa peenemat settematerjali, mis hakkab teatud tingimustes kuhjuma veealusteks valliseks ehk rannabarrideks
Maapinna osa, mis mis piirneb merede ja suurjärvede rannajoonega maismaal ja madalaveelises osas nimetatakse rannanõlvaks.
PÕHJAVEE REOSTUSKAITSTUS – Maa sisse imbuv vesi võtab endaga kaasa mitmesuguseid reoaineid. Reostusallikateks võivad olla lekkivad reoveetorustikud, sõnnikuhoidlad, prügilad, liigne väetiste kasutamine. Maa sees olev vesi puhastub pika peale looduslikult reoainetest. Puhastumine on seda parem, mida kauem on vesi aeratsioonivööndis ehk mida kauen liigub vesi maapinnalt põhjaveekihti. Mida kiiremini vesi kivimites liikuda saab, seda suurem on põhjavee reostuse oht. Hästi on põhjavesi kaitstud savirikka pinnasega aladel. Väike põhjavee reostuskaitstus on karstialadel (Pandivere kõrgustiku nitraaditundlik ala)
ÜLEujUtuSEd JÕGEDEL – Maailma paljudes piirkondades esineb üleujutusi, mis põhjustavad inimohvreid ja suurt majanduslikku kahju. Looduslikud põhjudes on: - intensiivsed vihmad , Eriti tugev jää ja lume sulamine mägedes, - Ülemjooksul vool kiire, vesi mahub sängi ära. Alamjooksul aeglustub vool ning vesi valgub laiali. Inimpegevuslikud põhjused – Linna ehitamine jõe äärde, enne linna ehitamist valgus vesi pehmesse pinnasesse ja jõkke ei jõudnud nii palju vett, aga tänu asfaldile ei imbu vesi enam maasse. –metsa raiumine kaldpindadelt ja mäenõlvadelt (Himaalaja nõlvadel). Suured üleujutused on Missisippil ja Niilusel, Ganges. Üleujutuste kaitseks ehitatakse jõgedele tamme.
Veerikkamad riigid – Brasiilia (Amaznas), Venemaa ( Volga , Leena, Jenissei , Ob, Amur), Kanada (Suur Orjajärv, Suur Karujärv), India, USA ( Missisippi ). Suurimad veekasutajad on põllumajanduslik niisutus , tööstus ja elanikkond.
JÕGEDE TOITUMINE – Jõed saavad oma vee sademetest, lume või liustiku sulamisvetest ja põhjaveest.
Suurvesi ja madalvesi on jõe veereziimi tavalised näitajad, mis toimuvad enamvähem kindlatel aegadel , sõltuvalt selle jõe toitumistingimustest. Peab arvestama: millises kliimaväätmes jõgi asub, kas jõg algab mägedest või asub tasandil, kas paikneb mussoonkliimas, igikeltsa piirkond.
Toitumine lumeveest – suurvesi kevadel, suve hakul. mussoonkliimaga alad – suurvesi suvel.
Piirkondades, kus esineb kaks suurveeperioodi, on ka kaks madalvett. Suvel – suur aurumine , vähesed sademed, Talvel –maapinna ülmumisega kaasnev toitumise vähenemine.
TULVAVESI – purustuslikku laadi lühiajaline järsk veetaseme tõus, mis on põhjustatud paduvihmadest. Esinevad ebakorrapäraliselt ja sugugi mitte igal aastal. Kõige sagedamini tekivad valglal sadanud hoogvihmadest või jrsust soojenemisest tekkinud lume ja liustiku sulamisest.