Polükultuur kalatiikides (0)

Eesti Maaülikool
Polükultuur kalatiikides

Tartu 2014
Sisukord
Polükultuuri olemus 3
Biomelioratsioon 3
Lisakalad karpkalakasvanduse tiikides 4
Hiina karbid 4
Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella) 4
Looduslik levila ja bioloogia 5
Toitumine ja kasv 6
Kudemine 6
Jämepea (Hypophthalmichthys nobilis) 7
Välimus 7
Kasv ja eluiga 8
Toitumine 8
Leviala 8
Kasutus 8
Pakslaup (Hypophthalmichthys molitrix) 8
Toitumine 9
Levik 9
Allikad 11

Polükultuuri olemus

Polükultuuris kalade kasvatamise idee tähendab erinevate toitumis - ja ruumiliste niššide täieliku ärakasutamist ühes tiigis , et saavutada maksimum kalatoodang ühelt ruumiühikult. Erinevad kokkusobivad liigid erinevate toitumis- ja elupaiga harjumustega kasvavad koos ühes tiigis, et ära kasutada kõik tiigis olevad looduslikud toiduallikad.
Üldiselt iseloomustab ekstensiivseid kalatiike mitmekesine toitumis- ja ruumiline keskkond, mis koosneb kalade toiduks sobivatest organismidest (zooplankton, fütoplankton, detriit, bentos , makrofüüfid, hõljum ) erinevates veesamba kihtides ja ka põhjas. Sellepärast on polükultuuris kasvatavate liikide valik väga oluline. Valida tuleks kokkusobivad liigid, kellest osa on planktofaagid, kes saavad toidu veepinnalt või veesambast, teised bentofaagid või detritofaagid ning lisaks taimetoidulised liigid.
Võrreldes monokultuursete tiikidega annab polükultuurne kalakasvatus tunduvad suurema toodangu. Erinevate liikide kasutamine parendab ka tiigi üldist keskkonda. Näiteks on kalakasvatuses probleemiks vetikate liigne vohamine . Fütoplanktonist toituva pakslauba kasvatamine tiigis vähendab seda muret. Valgeamuur hoiab jällegi kontrolli all suurtaimede kasvu ning lisab keskkonda poolseeditud eritisi, mis saab omakorda toiduks põhjatoidulisele karpkalale. Karpkala paiskab aga toiduotsinguil põhjamudast üles hõljumit. Samuti aitavad põhjatoidulised kalad kaasa põhjasetete ventileerimisele.
Näiteks kasvatab Härjanurme kalatalu ühes pinnasetiigis karpkala, koha maime, taimetoidulist valgeamuuri, zooplanktoni toidulist jämepead ja fütoplanktoni toidulist pakslaupa.

Biomelioratsioon

Biomelioratsioon võib mõista kahte pidi. Laiemas mõttes oleks see kalad kahjulike organismide vastu, kitsamas mõttes röövkalad prügikalade vastu. Antud töös keskendume kitsamale variandile.
Ekstensiivses kalakasvatuses võib hea ja soovitud saagi saamise takistuseks olla erinevate nn. prügikalade kohaolek tiigis. Sellised kalad võivad hävitada vääriskalade marja, elupaiku ning olla konkurendiks toidule. Nende sigivus on kiire aga kasv väike ja nad ei ole eelistatud ka toiduna. Prügikalade eemaldamiseks võib kasutada näiteks mürgistamist või valikpüüki. Tihti toovad need meetodid aga rohkem kahju kui kasu. Näiteks võib prügikala populatsiooni harvendamine ainult parendada allesjäänud liigikaaslaste elutingimusi.
Üheks vahendiks prügikalade arvukuse piiramisel on röövkalade sissetoomine. Sellist viisi vähem väärtuslike kalade arvukuse piiramiseks kutsutaksegi biomelioratsiooniks.
Röövkalade biomelioratiivne tegevus sõltub suurel määral liigi spetsiifikast ja veekogu ning selle kalastiku iseärasustest.
Näiteks hakkavad haug ja koha kalamaime neelama juba mõne kuu vanuselt. Ahven ja luts lähevad üle röövtoidule aga teisel-kolmandal eluaastal või hiljem.
Peipsis ja Võrtsjärves on parimaks biomelioraatoriks luts, kes sööb põhjakalana peamiselt kiiska ja väikest ahvenat. Haug varitseb saaki kaldataimestikus ja tema saagiks langevad särg ja samuti väike ahven. Ahven ise sööb väiksemaid liigikaaslasi ja kiiska.
Koha on võrreldes teiste liikidega küll halvem biomelioraator, sest sööb lisaks viidikale ja tindile ka näiteks ka rääbist, kes on vääriskala. Siiski eelistatakse koha tema kiirema kasvu ja väärtuslikuma liha tõttu.
Röövkalade tähtsus pole muidugi ainult biomelioratsioonis. Kõik hävitatud prügikala muudavad nad väärtuslikuks lihaks ning on samuti väärtuslik saak.

Lisakalad karpkalakasvanduse tiikides

Lisaks valgeamuurile, jämepeale ja pakslaubale saab karpkalakasvanduses ühes tiigis kasvatada ka teisi kalu.
Näiteks võib alates kaheaastase karpkalaga kasvatada ühes tiigi samasuviseks haugi.
Kindlasti peaks olema tiikides ka muid kalu, näiteks särga, ahvenat, kelle noorjärgud on haugile toiduks. Haugivastsed sobivad ka asendus- ja sugukarpkalade tiiki, sest karpkala on suure viljakusega portsjonkudeja ja haugivastsed on heaks biomelioraatoriks, hävitades karpkalavastseid ja maimusid ning luues sellega suurtele kaladele soodsamad tingimused.

Hiina karbid

Hiina karpide all tuntakse mitut karpkalade sugukonda kuuluvat liiki, kes on looduslikult pärit Hiinast ning mida on introdutseeritud teistesse maailma riikidesse, et kasutada neid seal kalakasvatuses näiteks veetaimede või vetikate kasvu piiramiseks. Tuntuimateks liikideks on valgeamuur, pakslaup ja jämepea.

Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella)

Valgeamuur on luukalade klassi, karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda kuuluv liik ja on perekonna valgeamuurid (Ctenopharyngodon) ainus liik.
Ta keha on väljavenitatud ja pea suhteliselt väike. Ninamik on väga lühike ja selle pikkus on võrdne või lühem silma läbimõõdust. Suu on valgeamuuril alaseisune.
Värvuselt on valgeamuur roheka- või kollakashalli seljaga , küljed on tumekuldsed ja kõht helekuldne. Soomused on ääristatud tumeda randiga. Selja- ja sabauim on tumedad , kõik teised uimed heledamad . Silma vikerkest on kuldset tooni.
Joonis 1. Valge amuur. http://www.loodusajakiri.ee/valgeamuur-eesti-veekogude-elustikule-ohtu-ei-kujuta/

Looduslik levila ja bioloogia

Valgeamuur on magevees elav taimetoiduline kala. Ta eelistab aeglase vooluga suuri taimestikurikkaid jõgesid ja nende jõgedega ühenduses olevaid järvi ja vanajõgesid. Kala talub suuri temperatuuri vahemike (0–38°C), tunneb end hästi ka riimvees ( soolsus kuni 10‰) ning talub hapnikusisalduse langust kuni 0,5 mg/l.
Looduslik areaal hõlmab Ida-Aasias Venemaa ja Hiina piiril paikneva Amuuri jõe kesk- ja alamjooksu ja sellest jõest lõuna poole jäävaid siseveekogusid kuni Põhja-Vietnamini. Tema elupaigast on tulnud ka nimi, mis viitab Amuuri jõele.

Toitumine ja kasv

Maimueas toiduks zooplankton ja põhjaloomad , aga ka vetikaid. Maimueast väljajõudnuna peaaegu eranditult ainult kõrgem taimestik. Toidu peenestamiseks kasutab tugevaid neeluhambaid. Lühikese sooltoru ja tselluloosi lagundava ensüümi puudumise tõttu on valgeamuuri seedimise efektiivsus suhteliselt madal. Samuti puuduvad tema soolestikust sümbioosis elavad mikroorganismid, kes suudaksid tselluloosi lagundada. Seeduv osa taimedest ei ületa 50%.
Parasvöötmes elavatest kaladest kõige taimetoidulisem kala.
Energiavajaduse rahuldamiseks peab sööma suure koguse veetaimi; täiskasvanuna sööb päevas kolm korda niipalju, kui ta ise kaalub. Valgeamuuri söömapiirkonnast annavad märku hanede väljaheidet meenutavad poolseedunud ekskremendid, mis ujuvad massiliselt veepinnal . Valgeamuur ei ole toidu suhtes valiv. Veetaimedele lisaks sööb edukalt maismaalt niidetud heina, mis võib olla ka kuivatatud. Nooremas eas sööb rohkelt niitvetikaid, kuid vanemas eas selle osatähtsus väheneb.
Piisava asustustiheduse korral on valgeamuur võimeline 1–2 aasta jooksul hävitama kogu veekogu taimestiku .
Talvitumise ajal ei toitu vaid eritab palju lima, mis kandub pärivoolu. Kalurid nimetavad neid limaniite „makaronideks“ ning kasutavad neid kalade leidmiseks jões.
Kasvab väga kiiresti. Aastas võtab pikkuses juurde 10 cm. Võib kasvada väga suureks ja kaaluda üle 30 kg. Eestis püüti kõige suurem valgeamuur 2004. aasta lõpus Võrtsjärvest ning ta kaalus 19.9 kg ning oli 112 cm pikk. Kala vanuseks hinnati 20 aastat. See kala on ka kõige suurem Võrtsjärvest püütud kala.

Kudemine

Suurem osa emaseid valgeamuure saab suguküpseks 8-9 aastaselt ja rohkem kui 70 cm pikkuselt . Väiksem osa võib kudema hakata ka 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt.

Kudemiseks sobivad veetemperatuurid on 20–30°C. Kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera . Valgeamuur kasutab portsjonkudemist ning koeb looduslikus areaalis aprillist kuni augusti keskpaigani.
Mari on veest natuke raskem ja selle areng peab toimuma suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes, kus mari hõljuvas olekus allavoolu kandub. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku. Arvatakse, et kui mari vajub veekogu põhja, siis ta hukkub. Normaalseks arenguks peab mari läbima vähemalt 50 km pikkuse teekonna. See on ilmselt ka üks põhjus, miks valgeamuur pole Eestis kudemisvõimelist asurkonda moodustanud.
Introdutseerimine
Valgeamuuri on introdutseeritud paljudesse riikidesse. On üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri objektiks maailmas ja kultiveeritakse peamiselt veetaimestiku kontrolli all hoidmiseeks. Hiinas ja teistes Kagu- Aasia riikides kasvatatakse ka peamiselt toiduks.
Introdutseerima hakati peamiselt 1960.-ndate aastate keskel, millal ta jõudis ka Lätti. Eestisse jõudis valgeamuur alles 1980.-ndate aastate keskpaiku. Kuna parasvöötmes ei ole ühtegi teist kalaliiki, keda saaks kasutada veetaimestiku ohjamisel, siis leiti, et valgeamuur on selleks sobilik.
Eestisse kasvatati algul valgeamuuri peamiselt Narva elektrijaamade juures olevates soojaveekanalites paiknevates sumpades. Järvedest püütud valgeamuurid on suure tõenäosusega põgenenud Narva kalamajanditest. 1980.-ndate keskel plaaniti valgeamuur asustada Balti soojuselektrijaama jahutuskanalisse, et kergendada inimeste tööd elektrijaama puhastusreste ummistavast taimsest massist vabastamisel. Idee jäi aga soiku, sest ei leitud head moodust, kuidas neid kalu jahutuskanalites kinni hoida ja kardeti, et kalad põgenevad soojavee kanalite piirkonda. Siiski toodi sisse väike kogus valgeamuure ja kasvatati neid soojuselektrijaama soojaveekanalites paiknevates sumpades. Sealt põgenenud valgeamuurid on hiljem välja püütud Peipsist ja Võrtsjärvest. Teadaolevalt on mõned kalad asustatud ka 1980.-ndatel ka Vagula järve, kuid nende saatuse kohta andmed puuduvad.

Jämepea (Hypophthalmichthys nobilis)

Jämepea kuulub karpkalaliste seltsi, karpkalalaste sugukonda.

Välimus

Jämepeal on suur soomusteta pea, suur suu ja küllaltki madalal asetsevad silmad,
Kehavärvus varieerub tumerohelisest mustade toonideni. Küljed hallikad , kõhualune valkjas , uimed ja saba kollakat tooni. Suu ülaseisune ja pea soomusteta. Kehal leidub palju suvaliselt paiknevaid musti laike. Rinnauimed ulatuvad kõhuuimede alustest tahapoole.
Joonis 2. Jämepea. http://www.kalapeedia.ee/u/kalad/j%C3%A4mepea.jpg

Kasv ja eluiga

Jämepea on kiirekasvuline kala. Täiskasvanud kalad võivad olla küllaltki pikkad . Suurimate püütud kalade kaal on olnud 65 kg ringis ja pikkus kuni 145 cm. Keskmiseks pikkuseks on 60 – 82 cm.
Pikimaks eluaeks arvatakse 20 aastat.

Toitumine

Suguküpse jämepea menüü koosneb peamiselt zooplanktonist, kuid ta sööb ka fütoplanktonit ja detriiti.

Leviala

Jämepea on soojalembeline kala. Looduslikult elutseb Hiina jõgedes, Amuuri jõgikonnast lõuna pool. Taimevohamise takistamise eesmärgiga on teda asustatud Euroopasse, Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse ning mitmetesse Aasia riikidesse (India, Pakistan ). Osad riikides, näiteks USA's, on
jämepea muutunud invasiivseks liigiks . Nende ja ka teise karpakala liikide leviku takistamiseks on USA's vastu võetud ka riiklikud tegevuskavad.

Kasutus

Jämepead on kasutatud taimevohamise takistamiseks aga ka toiduks. Kala liha on valge ja tugev. USA's on tänu seostamisega karpkalaga toiduks kasutamine väike. Kuigi jämepeal on palju vähem fileesiseseid roodusid kui karpkalal. Enamasti on sööjateks erinevad etnilised grupid, eriti hiinlased.
Hiinas kasutatakse jämepead laialdaselt toiduks.
Aastane töönduslik väljapüük 1000- 2000 tonni ringis (peamiseks püüdjaks Iraan ).
Kalakasvatuste aastane toodang 2012. a 2 898 816 tonni (peamiseks tootjaks Hiina). Toodangu kogukaalult 7-ndal kohal maailmas.
Jämepead kasvatatakse ka Eestis Härjanurme kalatalus vähesel määral kaubakalaks ning noorkala müügiks.

Pakslaup (Hypophthalmichthys molitrix)

Pakslaup või ka hõbekarp on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala.
Keha on külgedelt kokku pigistatud ja lai. Pea soomusteta ja madalal asetsevate silmadega.
Joonis 3. Pakslaup. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b1/Hypophthalmichthys_molitrix_adult.jpg
Pakslaup eelistab eluks temperatuuri 6-28 °C. Vajab aeglase vooluga jõgesid. Kudemiseks liigub ülesvoolu ja mari hõljub veega allavoolu.
Pakslauba keskmine pikkus on 60 – 100 cm ning kaal 16 kg ringis. Pikimad kalad on kuni 140 cm pikad ning võivad kaaluda 45 kg.

Toitumine

Toiduks tarvitab fütoplanktonit. Kevadel ka detriiti. Selletõttu kasutatakse pakslaupa tihti vee kvaliteeti parendamiseks, eriti sinivetikate vohamise ohjeldamiseks. Kahjuks võib pakslauba sellel eesmärgil kasvatamine mõnikord ka ebaõnnestuda. Mõned sinivetika liigid, näiteks mürgine Microcystis, võib läbida kala süsteemi ilma olulist kahju saamata ja kala seedesüsteemist isegi toitaineid saada. Seega võib pakslauba kohalolek olukorda isegi halvendada. Katsed on
näidanud , et Microcystis toodab koosluses pakslauba isegi rohkem toksiine . Kuigi kala need toksiinid ei mõjuta, võivad need jääda pidama tema süsteemi ja muuta ta seeläbi ohtlikuks toiduks inimesele.

Levik

Looduslikult elutseb pakslaup Ida-Aasia jõgedes Amuurist kuni Lõuna-Hiinani.
Pakslaup on introdutseeritud ka Ameerikasse. Tänapäeval loetakse teda aga invasiivseks võõrliigiks. Sageli jahitakse pakslaupa seal vibu ja nooltega.
Pakslauba huvitavaks iseärasuseks on komme müra peale veest välja hüpata. Nad võivad hüpata 2,5 – 3,5 meetri kõrgusel. USA's on ka õnnetusi, kus veest välja hüpanud pakslaup põrkab kokku jeti -sõitja või veesuusatajaga. Samuti on kalad maandunud hüppeid tehes ka laevalaele.
Suurim pakslauba kasvataja on Hiina, kus kala kasutatakse laialdaselt ka toiduks. Kasvatajateks on ka India ja Bangladesh , samuti Iraan, Venemaa ja Kuuba .
Erinevate allikate kohaselt on pakslaup maailmas 2. või isegi 1.kohal.
Paljudesse riikidesse on pakslaup sisse toodud kalatiikide puhastajana. Sealt on kalu pääsenud ka vabasse loodusesse .
Pakslaupa kasvatatakse ka Eestis Härjanurme kalatalus vähesel määral kaubakalaks ning noorkala müügiks.
Harva on pakslaupa tabatud ka Eestis loodusest. Tegemist on kasvatustest loodusesse pääsenud isenditega. Näiteks saadi 2005. a umbes meetripikkune pakslaup kätte Pärnu lahest.

Allikad

„Pakslaup ehk hõbekarp“, Kalapeedia http://www.kalapeedia.ee/3883.html

„Jämepea ehk kirju pakslaup“ Kalapeedia http://www.kalapeedia.ee/3884.html

"Meie vete kalu - valgeamuur“ Arvo Tuvikene; „ Kalastaja “ http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,55,1406

Jämepea – Wikipedia http://en.wikipedia.org/wiki/Bighead_carp

Härjanurme kalatalu kodulehekülg http://kalatalu.ee/?pid=5

" Manual on polyculture and integrated fish farming in Bangladesh.“ http://www.fao.org/docrep/field/003/ac375e/AC375E03.ht m

„Kalade elu: kalade söömatavadest“, „Kalastaja“ http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,15,202

Pihu , E., Pihu, E. 1969. Prügikala ja biomeliratsioon, Eesti Loodus, 3, lk 165–168

Paaver, T; Kasesalu. J; Gross, R; Puhk, M; Tohvert, T; Liiv, A; Aid, M. 2006. Kalakasvatus ja kalade tervishoid . Tartu, lk 77-83