Rannikumere kaugseire referaat (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Loodusteaduste osakond
Referaat
RANNIKUMERE KAUGSEIRE
Keskkonnamonitooringu alused
Tallinn 2012

Sisukord

1. Sissejuhatus 3
2. Rannikumere kaugseire olemus 3
2.1 Kaugseire põhilised eesmärgid 4
3. Kaugseire programmi majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed tulemused 5
4. Rannikumere kaugseire aruanded 6
5. In Situ mõõtmised – mis ja kuidas ? 7
5.1 Mõõtmisplatvormid: 7
5.1.1 Uurimislaevad 7
Suurimad uurimislaevad 8
Arktika (Venemaa) 8
Chikyu (Jaapan) 8
Aranda (Soome) 8
Salme 8
5.1.2Fikseeritud mõõtmisjaamad 8
5.1.3 Pinnaujukid 9
5.1.4 Järelveetavad või laevalt juhitavad seadmed 9
5.1.5 Kaugjuhitav, programmeeritav mõõtmisseade 9
5.1.6 Kaldaradarid 9
5.2 Ferrybox operatiivmõõtmised 9
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirjandus 12

1. Sissejuhatus

Inimtegevuse mõju looduskeskkonnale ilmeb peaaegu kõikjal. Puutumata ei ole jäänud sellest ka Eesti rannikumeri, lahesopid ja siseveekogud. Seda rohkem on tekkinud vajadus hinnata nende ökoloogilist seisundit . Kaugseire on üks selline võimalus.
Veekaugseire edeneb tasapisi . Paljud kaugseire meetodid on välja töötatud maapinna uurimiseks ning neid ei saa nii lihtsalt rakendada veekogude jaoks. Põhjuseks vee väike ja suhteliselt vähe muutuv värvus, mida on üsna keeruline määrata: tulemusi mõjutab tugevasti kiirguse levik atmosfääris. Kuna hoovuste , vee segunemise ja bioloogiliste protsesside tõttu muutuvad vee omadused kiiresti, on olulist hetke tabada raske ja seepärast peaks vaatlusi tegema küllaltki sageli. (Reinart, A. 2005)
Kaugseire on paljudel juhtudel ainsaks meetodiks , mis võimaldab koguda informatsiooni piisava sagedusega ning katta ühetaolise informatsiooniga Eesti territoriaalvete ala kuid vajadusel ka naaberalad. Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiiv nõuab liikmesriikidelt oma merealade, milleks on ranniku-, ülemineku- ja territoriaalveed , seisundi hindamist, mis peab hõlmama merepõhja kooslusi, bioloogilisi komponente, füüsikalis-keemilisi ning hüdromorfoloogilisi näitajaid. ( Peterson , U. et al. 2008)
Eestis arendatakse ja täiendatakse passiivse kaugseire meetodeid Tartu observatooriumis, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis ja Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis. Eesti siseveekogude ja rannikumere vee optiliselt aktiivsete lisandite - hõljum, lahustunud orgaaniline aine, vee läbipaistvuse , temperatuuri ja jääkatte uuringud annavad olulist teavet nende seisundi ja arengu kohta ning hõlbustavad pikaajalist ja mitmekülgset seiretööd. (Tartu Ülikooli Mereinstituut)

2. Rannikumere kaugseire olemus

Kui rannikumere seire on olnud riiklikus seires juba 1994. aastast, siis rannikumere kaugseire alates 2005. aastast.
Kaugseire meetodeid kasutatakse merepõhja ja vee sügavuse kaardistamisel, aastase ja
sesoonse temperatuurirežiimi uuringuis, samuti põhiliste hoovuste ja soolsuse trendide
ning gradientide kaardistamisel vee pinnakihis . Kaugseire abil on võimalik madalas rannikuvees määrata, kas merepõhi on kaetud taimestikuga või mitte ning tuvastada suuremaid põhjataimestiku rühmasid: puna-, pruun- või rohevetikad. Elukoosluste kirjeldamisel on võimalik saada üsna palju informatsiooni, teades substraadi ja põhjataimestiku tüüpi. Fütoplanktoni koosluste osas on võimalik kaugseirega tuvastada, kas vees domineerivad potentsiaalselt toksilised tsüanobakterid või teised fütoplanktoni rühmad. Samuti on kaugseire abil võimalik hinnata fütoplanktoni biomassi ehk klorofüll α kontsentratsiooni. Klorofüll α kaudu saab aga hinnata primaarproduktsiooni ning andmete aegridade kaudu ka eutrofeerumise trende. Kaugseire oleks praktiliselt ka ainsaks võimaluseks jälgida eutrofeerumise trende ajas üksikute merelahtede kaupa või kogu Läänemere ulatuses. (Peterson, U. et al. 2008)
Rannikumere eutrofeerumise seiret, põhjaelustiku seiret, ohtlike ainete seiret ja rannikumere kaugseiret viib läbi TÜ Eesti Mereinstituut, mererannikute seiret viib läbi Eesti Geoloogiakeskus.
Oluliseks osaks kaugseire töös on välja töötada Läänemere jaoks sobilikud algoritmid, mis annaksid võimaluse hinnata klorofüll α ja fütoplanktoni kontsentratsiooni ja levikut Läänemeres. (Keskkonnateabe Keskus)
Ranniku ja sisevete seisundi seire osas peaks arvestama sellega, et mujal väljatöötatud kaugseire algoritmid ei sobi suure tõenäosusega Eesti rannikuvetes kasutamiseks. See tähendab, et kohalikud teenused tuleb suures osas ka siin välja töötada. Vastasel korral riskime sellega, et Euroopa Liidu tasemel tehtavad otsused põhinevad andmetel, millel ei ole adekvaatset seost Eesti rannikuvete tegeliku seisundiga. Seetõttu peaks Eesti seireprogramm sisaldama nii in situ kui kaugseire komponenti ning tulevikus ilmselt ka prognostilisi mudeleid . (Martin G., Jaanus A., Simm , M., Kotta, J., Kutser, T. 2006)

2.1 Kaugseire põhilised eesmärgid

Programmi põhieesmärgid on välja töötada meetodid järgmiste ülesannete täitmiseks:
hindamaks vee omadusi nagu fütoplanktoni, hõljumi ja kollase aine hulk, vee läbipaistvus Läänemeres ning järvedes; kaardistamaks põhjataimestiku katvust ja võimalusel ka liigilist koosseisu madalates rannavetes; tuvastamaks ja seiramaks potentsiaalselt toksiliste tsüanobakterite õitsenguid.
Saadud tulemuste põhjal analüüsitakse lühi- ja pikaajalisi muutusi rannikumeres. Perspektiivis võiks rannikumere seire osa olla ka tavalise või õlireostuse seire ning sellega talvisel ajal seotud olev jää kaugseire. (Kutser, T. 2008)
Suur osa kaugseire ning in situ seire alasest tegevusest aastatel 2007-2013 toimub programmi GMES ( Global Monitoring for Environment and Security ) raames. GMES’il on kaks põhilist eesmärki: tagada Euroopale sõltumatu võimekus seirata keskkonna parameetreid kosmosest ja tagada, et nii lennukitelt, laevadelt kui maismaal ja õhus toimuv seire oleks jätkusuutlik ega sõltuks lühiajalistest projektipõhisest finantseeringutest. (Kutser, T. 2008)
Kaugseire meetodid rannikumere seiramiseks on arendamisjärgus ja mõned rakendused ka juba kasutamiskõlblikud. (Martin G., Jaanus A., Simm, M., Kotta, J., Kutser, T. 2006.)

3. Kaugseire programmi majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed tulemused

Kaugseire programmi majanduslikuks tulemuseks oleks keskkonnaseire ees seisvate ülesannete lahendamine optimaalsete kuludega . Mitmetes valdkondades oleks keskkonnaseireprogrammi ees seisvate ülesannete lahendamiseks vaja koguda informatsiooni tunduvalt suurematelt aladelt ja/või ajaliselt suurema sagedusega. Enamasti on see seotud ebareaalselt suurte kulutustega kui tugineda in situ mõõtmistele. Kaugseire kasutuselevõtt võimalikult rohkemates valdkondades võimaldaks nii mitmeski allprogrammis saavutada kvalitatiivselt uue taseme suurendamata seejuures seireprogrammile kuluvaid vahendeid samas suurusjärgus.
Eesti elanikkonnal on õigus eeldada, et neid teavitatakse õigeaegselt keskkonnaohtudest nagu merereostus, potentsiaalselt toksilised vetikaõitsengud, jne. Seejuures on kaugseire paljudel juhtudel ainus meetod, mis võimaldab koguda informatsiooni piisava sagedusega ning katta kogu Eesti territoriaalveed. Lisaks elanikkonna teavitamise operatiivsusele võimaldab kaugseire suunata operatiivselt ja optimaalselt ka ametiasutuste tööd. Näiteks on õlireostused kahjud avamerel väiksemad ning reostuse likvideerimine lihtsam ja odavam kui rannale jõudnud reostuse puhul. Õlireostuse allikateks merel ei ole enamasti mitte õnnetused vaid tahtlik tegevus. Rahvusvaheliselt levinud teadmine, et Eesti on suuteline operatiivselt ja ööpäevaringselt seirama reostust oma rannikuvetes on parim preventiivne vahend õlireostuse vähendamiseks.
Eesti on ühinenud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega ning võtnud endale kohustusi, mille täitmise kontrollimine on efektiivsem kaugseire kui in situ meetodite abil. Samas annab iseseisev kaugseire võimekus Eestile võimaluse kaitsta ennast ka alusetute süüdistuste eest. Näiteks on võimalik, et rannikumere seisundi parandamise edukust hakatakse Euroopa tasemel kontrollima kaugseire meetodeid (GMES teenuseid) kasutades. See võib kaasa tuua poliitilisi komplikatsioone kui hinnangud põhinevad kaugseire algoritmide kasutamisel , mis ei sobi Läänemere oludesse. (Kutser, T. 2008)

4. Rannikumere kaugseire aruanded

2005. aastal teostati riikliku seireprogrammi raames uuringuid selgitamaks välja kas
ja kuivõrd on erineva ruumilise ja spektraalse lahutusega satelliidid sobilikud
kaardistamaks põhjataimestikku Eesti rannavetes. Esialgsetele tulemustele tuginedes
julgeti väita , et kolm fütobentose rühma: pruun-, puna-, ja rohevetikad on üksteisest,
liivast ja sügavast veest eristatavad suure spektraalse lahutusega sensoritega ning
tuvastatavad ligikaudu uuritud liikide maksimaalse kasvusügavuseni. Suure ruumilise
lahutusega satelliitidega ei ole optiliselt võimalik eristada pruunvetikaid punavetikatest kuna nende satelliitide spektraalne lahutus seda ei võimalda. Näiteks katab rohevetikas Cladophora glomerata merepõhja ühtlase kihina, samas kui põisadru või meriheinaga kaetud alad on satelliidipiltidel „ kirjud ”. Samuti on piltidel kasutatavad sellised meetodid nagu
„contextual editing” ehk võttes ette arvesse, millised vetikarühmad millistel sügavustel tavaliselt kasvavad on võimalik saada täpsemaid fütobentose kaarte. Nendes piirkondades, kus on olemas in situ mõõtmiste tulemusi, saab aga pildi statistika põhjal hinnata uuritud põhjatüüpide esinemiskohad kogu pildi ulatuses. 2005. aastal kasutati põhjataimestiku kaardistamiseks ka satelliitsensoreid, mis mõõtsid pidevspektreid ja oleks teoreetiliselt suutelised eristama uuritud põhjatüüpe. Samas on sellise sensori ruumiline lahutus 30 m. Vetikavööndite laius uuritud alal oli tihti vaid mõni piksel lai ja fütobentose varieeruvus pikseli piires tihti suur. Seega on andmete interpreteerimine keerukas.
Põhjataimestiku kaardistamiseks on tõenäoliselt sobivaim kasutada lennuvahendil paiknevaid spektromeetreid. Nende ruumiline lahutus ning spektraalne lahutus peaks olema optimaalne fütobentose kaardistamiseks. Seire hind pindalaühiku kohta oleks sel juhul kallim kui satelliitandmeid kasutades. Samas saab lennukiga lennata mööda rannikut hõlmamata alasid, kus põhjataimestik puudub. Sellised alad moodustavad aga satelliidipiltidel suurema osa.
Lisaks bioloogilistele kvaliteedielementidele on kaugseire abil võimalik hinnata ka
füüsikalis-keemiliste kvaliteedielementide hulka kuuluvat vee läbipaistvust (Martin G., Jaanus A., Simm, M., Kotta, J., Kutser, T. 2006.)
2010. aastani toimus vee kaugseire andmete esitamine Keskkonnaministeeriumile JPG formaadis piltidena. Sellised pildid andsid küll hea ülevaate vee omaduste varieerumisest Eesti rannikuvetes, aga JPG formaadis andmed pole sobivad erinevate analüüside tegemiseks ning JPG piltidel ei sisaldu ka pildipunktide geograafilised koordinaadid. TÜ Eesti Mereinstituut soetas 2010. aastal GIS-serveri kuhu on üle kantud nüüdseks kõik instituudis kogutud ruumiandmed . (Kutser, T. 2010)
2011. aastal oli rannikumere kaugseire alaprogrammi tööülesanneteks satelliidiproduktide operatiivne laadimine GIS serverisse ning nende produktide avalikustamine kaardiserveri kaudu, satelliidi MERIS algoritmide kontroll Läänemere tingimustes ja Hiiumaa laidude piirkonna põhjataimestiku muutuste aegridade analüüs. (Kutser, T. 2011)
2012. aasta alguses edastati TÜ Eesti Mereinstituudi kodulehe kaudu kõigile huvitatud tarbijatele regulaarselt MERIS’e klorofüll-a, lahustunud orgaanilise aine ning hõljumi produkte ja satelliidi MODIS merepinna temperatuuri kaarte. Kahjuks kaotas Euroopa kosmoseagentuur satelliidiga ENVISAT, millel MERIS sensor paiknes, ühenduse aprillis ning peale ligi kümme aastat toimunud mõõdistusi loeti selle satelliidi missioon lõppenuks. Hetkel on kaalumisel kas teha uus GIS rakendus satelliidi MODIS produktide edastamiseks või pidada umbes aastane paus ning jätkata produktide GIS serveris avalikustamist aasta pärast kui peaks startima ESA satelliit Sentinel-3. (Kutser, T. 2012)

5. In Situ mõõtmised – mis ja kuidas ?

In situ mõõtmine ehk maapealne mõõtmine.
Mõõdetavad parameetrid mererannikute seires: temperatuur, soolsus , hoovused , lainetus , veetase, jää karakteristikud , topograafia, setete omadused, tuul, õhurõhk , õhutemperatuur , päikesekiirgus ja teise osana ka toitained , pH-tase, isotoobid , fütoplanktoni ja zooplanktoni parameetrid (maksimaalne sügavuslevik, biomass jne), vee läbipaistvus, heljumi sisaldus, klorofüll-a sisaldus ning hapnikusisaldus . ( Liblik , T. 2010)

5.1 Mõõtmisplatvormid:

In situ peamisteks mõõteplatvormideks on uurimislaevad, nn. tavalised laevad, millele on paigutatud autonoomsed süsteemid, pinnaujukid, sukelduvad ujukid , fikseeritud mõõtmisjaamad, kaugjuhitavad, järelveetavad mõõtmisseadmed ja kaldaradarid. (Liblik, T. 2010)

5.1.1 Uurimislaevad

Maailma suurimad uurimislaevad tegelevad polaarekspeditsioonidega ning seismiliste protsesside ja maavarade otsingutega seotud merepõhja uuringutega.
Uurimislaevade plussiks on paindlikkus ja , et teatud parameetreid on võimalik mõõta ainult uurimislaevalt. Üheks suurimaks põhjuseks, miks kõik organisatsioonid endale uurimislaeva soetada ei saa, on see ,et see on suhteliselt kulukas .

Suurimad uurimislaevad

Arktika (Venemaa) Tuumaenergia mõjul edasiliikuva laeva pikkus on 148 meetrit ning süvis 11 m. Tema sõiduaeg on umbes 225 päeva ja laev on võimelike murdma ka 2-3 meetri paksust jääd. Laev mahutab kuni 150 inimest, kus teadlastele on kohti eraldatud kuni sajale inimesele.
See oli ka üks esimesi laevu, mis 1977. aastal põhjapoolusele jõudis.
Chikyu (Jaapan)
Laeva pikkus on 210 meetrit ning tema pardale mahutatakse kuni 150 inimest, kellest umbes kolmandiku moodustavad. Puuritava merepõhja maksimaalne sügavus 2,5 km ja maksimaalne puurimissügavus merepinnast on 10 km.
Aranda (Soome) Aranda on 5 meetrise süvisega 60 meetrine uurimislaev . Laeva meeskonnaliikmete arv on 13, teadlastele on kohti eraldatud 27.
Salme Salme on teistega võrreldes väga väike uurimislaev, kõigest 31 meetrit pikk ja 2,5 meetrise süvisega. Meeskond koosneb umbes 6 inimesest, teadlastele on kohti kuni 12 inimesele.
(Liblik, T. 2010)

5.1.2Fikseeritud mõõtmisjaamad

Peamiselt kahte tüüpi mõõtmisjaamu – avamere ja kaldajaamad. Need on kas ajutiselt või siis püsivalt eksisteerivad mõõtmisjaamad.
Peamised mõõdetavad parameetrid on temperatuur, soolsus, hoovused, lainetus, veetase, hapniku sisaldus, fluorestsents.
Fikseeritud mõõtmisjaamad võimaldavad teostada kõrge ajalise lahutusega režiimis.
Selliste mõõtmisjaamade plussideks on kõrge ajaline lahutus, saab lisada palju andureid ja neid on võimalik paigutada olulistesse kohtadesse.
Mõõtmisjaamade miinusteks on horisontaalse ja vertikaalse jaotuse puudumine, nad on ka suhteliselt kallid ning tihtipeale on vaja ka laevade abi. (Liblik, T. 2010)

5.1.3 Pinnaujukid

Pinnaujukiteks nimetatakse veega kaasa triivivaid ujukeid, mis edastavad oma asukoha koordinaadid, pinnakihi temperatuuri andmed ning suur osa ka neid annab edasi õhurõhu andmeid. Tavaliselt ei mõõda need aga soolsust.
Pinnaujukite plussideks loetakse nende globaalselt süsteemid, head ajalist lahutust. Nad on ka odavad ning lihtsa tehnoloogiaga.
Neil on ka omad miinused - mitte väga hea ruumiline lahutus, andmed ainult pinnakihist, vähe
parameetreid (Liblik, T. 2010)

5.1.4 Järelveetavad või laevalt juhitavad seadmed

Nagu nimigi ütleb on tegu järelveetavate seadmetega, tihtipeale ühendatud kaabliga laeva külge. Selliste mõõteriistadega on võimalus andmeid näha reaalajas ning oma elektritoite saavad nad laevalt.
Nende plussideks on väga hea lahutus valitud trajektooril. Võrreldes autonoomsete seadmetega nagu seda on gliderid, on neil odavam ostuhind. Energia ja sidekulud ei ole probleemiks.
Siiski nendega peab pidevalt kontaktis olema laev. (Liblik, T. 2010)

5.1.5 Kaugjuhitav, programmeeritav mõõtmisseade

Nimetatakse ka glideriteks
Need on iseliikuvad mõõtmisseadmed, mida on võimalik juhtida eemalt või programmeerida ette nende trajektoor . Neid ei ole palju, seadmed on enamasti veel prototüüp -versioonid ning masstootmist ei toimu. Seade on võrdlemisi aeglane, liiguvad 20-25 cm/s kuid sukelduvad kuni 1000 meetrini.
Gliderid suudavad mõõta rohkem parameetreid, kui ujukid. Neil on veel hea lahutus valitud trajektooril ning nad on väga paindlikud, kuid siiski on nad aeglased, ei sukeldu väga sügavale ning neil on kõrge ostuhind. ( Liblik, T. 2010)

5.1.6 Kaldaradarid

Kaldaradarid töötavad Doppleri efekti abil ja annavad andmetena hoovuse kiiruse, suuna ning laine kõrguse.
Radaritel on hea ajaline ning horisontaalne lahutus, kuid siiski on nende alad piiratud ning mõõdistavad ainult pinnahoovuseid ja laineid. (Liblik, T. 2010)

5.2 Ferrybox operatiivmõõtmised

Ferrybox seire all mõistetakse regulaarliinidel kasutatavat läbivoolumeetodil põhinevat automaatset mõõtmis- ja proovikogumissüsteemi. Uurimislaevadel on merevee läbivoolusüsteemi kasutatud alates 1960. aastatest . Läänemeres paigaldati esimene selline automaatne mõõtmissüsteem 1990. aastal reisilaevale “Georg Ots“,  mis sõitis Soome lahes Tallinna ja Helsingi vahel. Eesti Mereinstituudi osalusel, koostöös Soome mereuuringuid teostavate laboritega alustati Ferrybox seirega 1997. aastal ja 2000. aastast on see Eesti riikliku seireprogrammi rannikumere seire üks osa. Kuni 2003. aastani toimus kogutud proovide analüüs koostöös Uusimaa keskkonnakeskuse ja Helsingi linna keskkonnaametiga. 2004. aastast, kui automaatne läbivoolusüsteem paigaldati reisiparvlaevale “Romantika”, mis sõitis liinil Tallinn–Helsingi, on ka kõik kogutud veeproovid analüüsitud instituudi laborites. 2006. aasta alguses läks laev Tallinn–Mariehamn–Stockholm liinile, kuid seire jätkub samade põhimõtete järgi. 2009. aastast teenindab eelmainitud liini reisiparvlaev “Victoria I”. Mõõdetavad parameetrid on temperatuur, soolsus, klorofülli a fluorestsents. Automaatselt salvestatakse ka laeva asukoht, kiirus ja kellaaeg. Mõõtmised toimuvad 30 sekundilise intervalliga ehk ligikaudu iga 300-350 meetri tagant sõltuvalt laeva liikumiskiirusest. Merevesi kogutakse 4 -5m sügavuselt. Laboratoorselt mõõdetavad parameetrid on toitained nagu üldlämmastik (Ntot), üldfosfor (Ptot), nitraadid ja nitritid (NO2+NO3), ammoonium (NH4), ortofosfaadid (PO4) ja silikaadid (SiO3), fütoplanktoni liigiline kooseis , biomass ja arvukus ning klorofülli a kontsentratsioon. (TÜ Eesti Mereinstituut)

Kokkuvõte

Veekaugseire edeneb tasapisi. Paljud kaugseire meetodid on välja töötatud maapinna uurimiseks ning neid ei saa nii lihtsalt rakendada veekogude jaoks.
Kaugseire on paljudel juhtudel ainsaks meetodiks, mis võimaldab koguda informatsiooni piisava sagedusega ning katta ühetaolise informatsiooniga Eesti territoriaalvete ala kuid vajadusel ka naaberalad.
Kui rannikumere seire on olnud riiklikus seires juba 1994. aastast, siis rannikumere kaugseire alates 2005. aastast.
Kaugseire meetodeid kasutatakse merepõhja ja vee sügavuse kaardistamisel, aastase ja
sesoonse temperatuurirežiimi uuringuis, samuti põhiliste hoovuste ja soolsuse trendide
ning gradientide kaardistamisel vee pinnakihis.
Rannikumere eutrofeerumise seiret, põhjaelustiku seiret, ohtlike ainete seiret ja rannikumere kaugseiret viib läbi TÜ Eesti Mereinstituut, mererannikute seiret viib läbi Eesti Geoloogiakeskus.
Saadud tulemuste põhjal analüüsitakse lühi- ja pikaajalisi muutusi rannikumeres.
Kaugseire programmi majanduslikuks tulemuseks oleks keskkonnaseire ees seisvate ülesannete lahendamine optimaalsete kuludega.

Kasutatud kirjandus

Anu Reinart. Kuidas tehiskaaslaste abil veekogusid uuritakse. Eesti Loodus 2005/2 [WWW] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1001
Keskkonnateabe Keskus [WWW] http://www.keskkonnainfo.ee/failid/yld/Rannikumere%20kaugseire.pdf (18.11.2012)
Keskkonnateabe Keskus. 2010. Eesti Keskkonnaseire 2009. Rannikumere kaugseire. pp. 61- 63. [e-raamat] http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1153828/Eesti+keskkonnaseire+2009.pdf (18.11.2012)
Keskkonnateabe Keskus. Rannikumere kaugseire [WWW] http://seire.keskkonnainfo.ee/seireveeb/index.php?id=13&act=selected_subprogram&prog_id=738809902&subprog_id=242666702 (18.11.2012)
Kutser, T. 2008. Mere kaugseire pikaajaline programm
Kutser, T. 2010. Rannikumere kaugseire 2010. aruanne. [WWW] http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/index.php?id=13&act=show_reports&subact=&prog_id=738809902&subprog_id=242666702 (18.11.2012)
Kutser, T. 2011. Rannikumere kaugseire 2011. aastaaruanne. [WWW] http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/index.php?id=13&act=show_reports&subact=&prog_id=738809902&subprog_id=242666702 (18.11.2012)
Kutser, T. 2012. “Rannikumere kaugseire”2012. I vahearuanne. [WWW] http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/index.php?id=13&act=show_reports&subact=&prog_id=738809902&subprog_id=242666702 (18.11.2012)
Martin G., Jaanus A., Simm, M., Kotta, J., Kutser, T. 2006. Rannikumere seire vastavuse analüüs Eesti ja rahvusvahelistele normatiivdokumentidele ja ettepanekud seireprogrammi muutmiseks. [WWW] http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=306709/Microsoft+Word+-+Seiresoovitused.pdf (18.11.2012)
Peterson U., Eerme , K., Lang, M., Nilson , K., Kuusk , A., Väljataga, K.2008. Kaugseire koht ja tähendus loodusandmete kogumises ning andmetöötluses. In Kaugseire Eestis artiklikogumik. (Väljataga, K., Kaukver, K.) pp. 8-17 [WWW] Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1083970/Kaugseire+Eestis.pdf (18.11.2012)
Taavi Liblik. In-situ mõõtesüsteemid. 2010. Meresüsteemide Instituut [WWW] http://www.msi.ttu.ee/~elken/OkeanProgn06_Liblik_2010.pdf (18.11.2012)
Tartu Ülikooli Mereintsituut [WWW] http://www.sea.ee/keskkonna-info-2/
(18.11.2012)
Tartu Ülikooli Mereinstituut. Ferrybox operatiivmõõtmised [WWW] http://www.sea.ee/keskkonna-info-2/ferrybox-4/ (18.11.2012)
Tartu Ülikooli Mereinstituut. Rannikumere seire. [WWW] http://www.sea.ee/seire-2/rannikumere-seire/ (18.11.2012)