Protistid ja vetikad (0)

Algloomad e. protistid

Protistid Protistid üks neljast eukarüootide riigist, mille hulka kuuluvad väga erineva päritoluga organismiderühmad. Protistid on eukarüoodid, kes pole taimed, seened ega loomad. (algloomad, vetikad) Protistid on enamasti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed organismid. Kuuluvad nii autotroofsed (vetikad) kui ka heterotroofsed (algloomad). Ökoloogiliselt kõige olulisemateks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid, kes moodustavad merede ja mageveekogude fütoplanktoni ehk taimse hõljumi. Munaseened Munaseeni võib leida nii maismaal kui vees. Teatud elustaadiumis moodustavad

Vetikad

VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas

Vetikad

Vetikad Punavetiktaimed ehk punavetikad (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub ligikaudu 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikate iseloomulikust talluse värvusest. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Punavetikad sisaldavad lisaks klorofüllile, ksantofüllidele ja karotiinidele ka ainuomaseid pigmente: fükoerütriin ja fükotsüaan. Nende kahe pigmendi tõttu saavad punavetikad elutegevuseks kasutada väga nõrka valgust, mille tõttu suudavad nad elada meredes ja ookeanites maksimaalselt 200 meetri sügavusel. Optimaalne kasuvala on 40- 60 meetrit. Enamikule punavetiktaimede kasvuks on vaja suhteliselt ühtlast aastast temperatuuri. Punavetiktaimede pikkus ulatub mõnest millimeetrist kuni paari meetrini. Suur hulk punavetikaliike elab troopilistes meredes. Paljunemine: Punavetiktaimed paljunevad nii suguliselt kui suguta. Viimase puhul toimub see aplanospooridega. Sugulisel paljunemisel ühineb viburita spermaatsium oogooniumis valminud valminu

Bioloogia Kontrolltöö

Bioloogia 1. Ränivetikad- on suurim vetikate rühm, ligikaudu 16000 liiki, on üherakulised või elavad kolooniatena, võivad hõljuda või elada veekogu põhja kinnitatult. Iseloomulikuks tunnuseks on ränipantser. 2. Pruunvetikad- teada 1500 liiki ja enamus neist elavad merevees. Nende seas on ni mikro- kui makroskoopilisi organisme. Pruunvetikad on võimelised fotosünteesima 20-30m sügavusel. Meie vetes esineb harilik õisadru. 3. Punavetikad- põhiliselt esinevad soolases vees ja sügavamal kui teised vetikarühmad u 200m sügavusel. Teada u 1500 liiki. Põhiliselt on nad hulkraksed ja sisaldavad klorofülli, mis aitab neil fotosünteesida nõrgas valguses. Punavetikatest toodetakse agarit, mida kasutatakse toiduainete tööstuses ja meditsiinis. 4. Rohevetikad- enamik elab magevetes, osa ka mullas, puudüvedel ja lumel. Osa neist elab sümbioosis vee algloomadega, selgrootute loomadega või seentega. Teada üle

Protistid. Vetikad.

Nad on enamsti ainuraksed või lihtsa ehitusega hulkraksed. Vetikate rühm on ökoloogiline rühm, siia kuuluvad ka sinivetikad ehk tsüanobakterid. Rohevetikad paigutatakse mõnikord ka taimeriiki, kuna taimed pärinevad nendetaolistest eellastest.Vetikaid uurivad algoloogid. Sinivetikad, kuni 2500 liiki. Ei leidu veekogu, kus neid poleks, neid kohtab ka mullas, kividel ja puutüvedel. Mõnedes leidub toksiine, enamus on ohutud, väga vajalikud eluslooduses. Raku ehituselt bakterid, eluviisilt vetikad. Siiani pole kokku lepitud, kas neid käsitleda taimede või bakteritena. Paljud, kellel on heterotsüstid (paksu sinaga värvuseta rakud), mis sisaldavad ensüüm nitrogenaasi, suudavad eluks vajalikku lämmastikku omastada õhust. Toksilised liigid esinevad meil suvel veidi reostatuma vee korral. Mürke eritab 40 liiki. Meie järvedes on levinud neist 6 perekonda. Huvitav on see, et kuna igal liigil on erinevadi tüvesid, ei pruugi õitsengu laigus kõigis kohtades mürki olla

Hüdrobioloogia 2015 Mahukas kokkuvõte eksamiks

kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed

Hüdrobioloogia

Hüdrobioloogia

Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.

Hüdrobioloogia