kokkuleppest sõltumatut. ja vältida vigaseid järeldus Õpilane pidi ise mõistmiseni jõuda, õpetaja võis teda ainult suunata Uskus, et hüve on igavene ja Oma õpetaja Platoni mitmete muutumatu sellepärast, et põhineb seisukohtadesse suhtus Arist Kes on jõudnud teadmiseni voorusest, igavestel ja muutumatutel ideedel. kriitiliselt. Ta ei pidanud õige see ka käitub vooruslikult, sest Platoni ideedeõpetust. mõistab et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast Kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel on täiuslikud
-Aristotelese ,,Nikomachose eetika", eristab kolme sorti inimesi ning selle alusel kolme sorti elu: 1.kes taotlevad naudinguid 2.kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitiku-tee 3.need kes hindavad voorust-mõtte-tööga seotud elu VOORUSE TÄHTSUS *Arete:voorus, täiuslikkus, loomutäius *Paideia:noore mehe kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) *antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus PLATON (ca 428-348 eKr) Voorusest ja õnnest: Platoni keskmised dialoogid: -õnne jaoks keskne vooruslik elu -hingel 3 osa:mõistuslik,emotsionaalne ja instinktid -õiglus:iga osa täidab oma funktsiooni -mõistus valitseb, emotsioonid toetavad ja instinktid ohjeldatud Platoni hilised dialoogid:(Pidusöök) -vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) -erinevate ilupüüdlustega seotud erinevad õnnelikkuse määrad -õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes -naudingud-meelelised ja vaimsed
(,,Sada novelli"). Novelli kui kunstilise zanri algatajaks loetakse GIOVANNI BOCCACCIOt. Peateos- ,, Dekameron" (1349- 1353)- raamjutustus. Jutustatakse lugusid oma kaasaegsest ühiskonnast. 100 novelli võime jaotada tinglikult nelja suurde rühma: · I rühm- lihtsad lühikesed jutud teravmeelsetest ütlustest või tabavast vastustest. Nt 1. ja 6. päeva novellid. · II rühm- imepärasest voorusest, sügavast hingeliigutusest. Nt 5. ja 10. päeva novellid. · III rühm- saatuse imelikud keerdkäigud. Nt 2. ja 5. Päeva novellid. · IV rühm- jandid, kus naeruvääristatakse sageli munkasid ja teisi vaimulikke. Samuti ka erootilised teosed. Nt 3., 6., 8. ja 9. päev. Oli armunud kuninga vallastütresse Maria d'Aquinosse, kes oli ta muusaks. Boccaccio kirjutas nii luule- kui proosateoseid, laenates suzeed enamasti varasematest rüütliromaanidest või -novellidest.
läbi kõik tähtsamad riigielu küsimused. Hellen- see on greek , kes räägib Kreeka keeles . Barbar- see on inimene greekase eest, kes ei räägi kreeka keeles. Homeros -(VIII sajandil eKr. e. )Legendaarne Vana-Kreeka luuletaja-jutustaja, looja eepiline luuletused "Ilias" ja "Odüsseia". filosoof; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest. Platon- filosoof; Sokratese õpilane kes asutas Ateenas oma kooli- Akadeemia; pidas maailma aluseks ideid ning kujundas välja tervikliku õpetuse riigist. Aristoteles- filosoof; Platoni õpilane; antiikaja mitmekülgsemaid õpetlasi, kes süstematiseeris eelkäijate teadmiseid ning tegeles loodusteaduste, loogika, füüsika, riigikorra, ajaloo, eetika, muusika ja kirjandusega. Keskajal tunti Vana-Kreeka kultuuripärandit paljuski Aristotelese tööde kaudu.
muutuvad enesekriitilisemaks, sest seda tsitaati võiks analüüsida, võttes aluseks filosoofilised põhimõtted. Kuna filosoofias ei ole ühelgi küsimusel kindlat vastust, siis ei saagi leida seda kindlat vastust, mis tähendab, et inimesed pettuvad oma teadmistes ja võimetes mõtteid analüüsida. Sokratese järgi on ka sõnal filosoofia teine tähendus. Sokratese järgi oli filosoofia eesmärk inimeste kasvatamine ja peamine mõte vooruse olemuse mõistmine. Et voorusest aru saada, olid tema arvates tähtsad ka teadmised. Ainult filosoofia suutis seda teha, sest õige toimimine juhtub õigest teadmisest, seega on vooruslikkus õpetatav. Õige teadmise eeldus on enesetunnetus ning teadmine, et inimesed tegelikult suurt midagi ei tea. Ta aitas vestluse teel kaaslastel jõuda järeldusele, et nende tõekspidamised on vasturääkivad ning et nad ise midagi ei tea. Seejärel aitas ta neil taas vestluse kaudu jõuda õige teadmise jälile
Tema meelest põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel. Matemaatika alusepanija. Hippokrates oli vanakreeka arstja arsti kutseeetika rajaja. Tõi arstiteadusesse anamneesi, etiloogia ja prognoosi mõisted. Herodotos oli ajalooteadlane ja `'ajaloo isa''. Kirjutas teose `'Historia''. Hakkas esimesena uurima ja kirja panema lähema ajaloo sündmusi. Sokrates oli Ateena filosoof. Tema arvates oli filosoofia peamine mõte vooruse olemuse mõistmine. Et voorusest aru saada olid tema arvates tähtsad ka teadmised. Platon oli vanakreeka filosoof ja Sokratese õpilane. Tema arvates oli kõige tähtsam ideedeõpetud ehk see et asjad on mööduvad nähtused aga idee on jääv. Ideaalne riik oli tema arvates võimekate filosoofide poolt juhitud. Aristoteles oli vanakreeka filosoof ja Platoni õpilane. Ta oli loogikareeglite kirjapanija. Süstematiseeris varem tekkinud filosoofide ideed ja tegevused. Epikuros oli vanakreeka filosoof ja atomist
Järk-järgult tõi üksikküsimustesse süvenemine kaasa iseseisvate teadusharude tekke. Vana-Kreeka teadlaste hulgas on silmapaistvad näiteks: Pythagoras- matemaatik, kes pidas arve maailmakorralduse aluseks Hippokrates- arst ja teadusliku meditsiini rajaja; pani aluse sellele, et inimese haigusi ei peetud enam jumalate poolt saadetuiks vaid seda seostati keskkonna ja ,,nelja ihumahla" tasakaaluga. Sokrates- filosoof; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest. Kreeka kirjanduse ja teatrikunsti pärand on saanud aluseks Euroopa kultuurile. Draamakunst sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest.Kui algselt kasutati laval ainult ühte näitlejat ja koori, kelle vahel toimus dialoog, siis aja möödudes lisandus näitlejaid. Kreeka kirjandus pani suurt rõhku moraaliprobleemidele: kuidas peaks inimene elama ,et tema käitumineega teod ei tooks talle endale ja kaaskondlastelekannatusi ja hukatusi ?
sõlmib ta seeläbi linnaga kokkuleppe selle linna seadusi järgima. Kui talle seadused ei meeldi, võib ta alati linnast lahkuda ja lepingu lõpetama. 8) a) Ka sõpru võib ähvardada oht pagendusse sattuda või kogu oma varast ilma jääda. b) Kui Sokrates läheks mõnda hea seadusliku korraga linna, siis ei suhtutaks temasse austusega, vaid kui seadusrikkujasse. Kohtunikud aga saavad õiglase maine et nad on õiglase teo korda saatnud. Kui Sokrates räägiks endiselt voorusest, oleks see häbiväärne, sest ta ei oleks oma jutu eeskujuks. Kui ta väldiks selliseid linnu, poleks tema elu sellegipoolest elamisväärne, sest suhtumine temasse poleks üldsegi hea: kõik arvaks, et ta klammerdub elu külge, leviksid kuulujutud. Sokrates ei saaks ennast teostada, rääkides voorusest ja õiglusest. 9) Kui ta võtab oma pojad kaasa, saavad neist võõramaalased, kusjuures Sokrates ise ei ole nende jaoks enam eeskujuks, kuna ta ei käitunud õiglaselt
Tulevased sõdurid pidid küll oskama lugeda ja kirjutada, et sõjaväes aru saada kirjalikest käskudest. 7. Homeros – Vana-kreeka pime rändlaulik, keda peetakse kahe eepose - „Ilias“ ja „Odüsseia“ autoriks. Herodotos - ajaloolane ja „ajaloo isa“, kes oma teoses „Historia“ (kr k uurimus) kirjeldas Kreeka-Pärsia sõda, aga ka ümbritsevate maade ajalugu ja olustikku. Sokrates - filosoof; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest. Platon - filosoof; Sokratese õpilane kes asutas Ateenas oma kooli- Akadeemia; pidas maailma aluseks ideid ning kujundas välja tervikliku õpetuse riigist. Aristotoles - filosoof; Platoni õpilane; antiikaja mitmekülgsemaid õpetlasi, kes süstematiseeris eelkäijate teadmiseid ning tegeles loodusteaduste, loogika, füüsika, riigikorra, ajaloo, eetika, muusika ja kirjandusega. 8. Vana-Kreeka perekond oli oma iseloomult patriarhaalne e isakeskne. Naistel
Jumalanna Athena abiga tapab ta nad halastamatult. · Kreeklased pidasid autoriks pimedat laulikut Homerost 3. Filosoofia Sokrates V sajandi II pool eKr, ei kirjutanud ühtegi teost, vestles moraaliküsimustest huvitatud aristokraatlike noortega. Tema arvates olid voorus ja hüve midagi püsivat, reaalset ja inimeste omavahelisest kokkuleppest sõltumatut. Hüve on see, mis on olemuselt hea, voorus on see, mis aitab hüveni jõuda. Teadmine voorusest on ülim voorus ise: see muudab voorusliku voorusliku käitumise ühteaegu nii võimalikuks kui ka paratamatuks. Ei pooldanud Ateena demokraatlikku korda. See polnud tema arvates hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei teadnud Platon sõnastas oma vaated arvukates dialoogides, milles kujutas Sokratest vaidlemas paljude sofistidega. Just Platoni dialoogide kaudu tunneme Sokratese seisukohti. Platoni meelest on kõigil
ümbermõõdu ja diameetri suhtes. 19. nike kreeka võidujumalanna 20. non olet! raha ei haise 21. mentor - odysseuse sõber, kogenud nõuandja 22. ithaka odysseuse kodusaar 23. kerberos verejanuline,mitmepealine väänlevatest madudest ümbritsetud metalse häälega koer,kes valvas sissepääsu Hadesesse 24. epikuros filosoof,kes propageeris vaimseid ja hingelisi naudinguid, mis tulenevad nii voorusest kui tarkusest. 25. panteon algselt kõigile jumalatele pühendatud tempel, ainus täielikult säilinud rooma-aegne ehitis 26. artes liberares nn vabad kunstid, vabale mehele sobivad teadused : grammatika,dialektika, retoorika, aritmeetika,geomeetria, astronoomia ja muusika 27. colosseum- antiikaja suurim amfiteater roomas 28. hedonism- õpetus mille järgi ülim väärtus , seega igasuguse tegevuse ajend ja siht on lõbu 29. hippokrates- .
määral vaja rikkust, sõpru ja võimu e. vedamine. A on Sokratesest teisel seisukohal. Sokrates: ,,See, kes teab, mis on hea, ei hakka heale vastu seisma." A ei olnud sellega nõus. ,,Teada, mis on hea ja seda kasutada, on erinevad asjad." Inimesed, kes on valinud teha halba, teevad seda meelega. Taltsutamatud inimene on afektiseisundis (mõjutus, ärritus), läheb endast välja ja käitub vastupidiselt õigele. Ütleb, et inimene, kes teab ja teeb ikkagi kurja, on hullem. ,,Teadmine voorusest ei tee inimest veel vooruslikuks." Eetikateooriad ei anna ammendavaid vastuseid iga olukorra jaoks. Eetikateooria aitab seletada. Kõikehõlmavat reeglistikku ei saa olla. Vooruslik inimene näeb tõde, kuid see ei tähenda, et sellel inimesel oleks mingi võime. Et inimene saaks olla vooruslik, läheb vaja aega. Potentsiaalselt on vanem inimene vooruslikum kui noorem. A ütleb, et on mõned reeglid, mis on üldkehtivad. Keskajal oli vooruste teema oluline. Taasavastati antiikautorid
põgenikuna Trooja rannikult Itaaliasse tuli Laviniumi randadesse. Ta palju vaevles maal ja merel taevalike jõudude tõttu raevuka Iuno leppimatu viha tõttu.Samuti kannatas palju sõjas kuni rajas linna ja tõi jumalad Latiumisse, kust pärineb latiinide sugu, Alba linna esiisad ja Rooma kõrged müürid. Muusa, meenuta mulle põhjusi, millise jumala tahte haavamisega või miks nördinud jumalate valitsejanna sundis taluma nii palju vaevasid voorusest märgistatud meest? Kas saavad taevased hinged nii vihata?
- armastas väga oma peret lk 35 ,,Ta möönis punastamata, et armastab oma õepoegi ja õde, ainsaid sugulasi, kes talle veel jäänud olid ja keda ta igal aastal Prantsusmaal külastas." - Armastas üht kellatorni, mis tema linnaosas õhtul kella 5 ajal mahedasti heliseb lk 35 - Tema sõnavaliku raskused hakkasid talle muret tegema lk 35 ,,Oh, doktor," seletas ta, ,,küll ma tahaksin ennast väljendama õppida." Ta rääkis sellest Rieux`le iga kord, kui nad kokku said. - Inimene, kes omaenda voorusest meelekindlust ammutab lk 35 - Temas leidus südameheadust ja truudust lk 35 (Rieux) - Kalduvus vihjata oma kodukandi kõnekäändudele ja esitas sõnakõlkse ,,Rieux oli juba märganud, et Grand`il, kes pärines Montelimarist, oli kalduvus vihjata oma kodukandi kõnekäändudele ja esitada seejärel mitte kuskilt pärinevaid kulunud sõnakõlkse, nagu: ,,ilus nagu unenägu" või ,,muinasjutuline ilutulestik". -heasoovlik, hoolis teistest
olemas, see on igavene, objektiivne, tõeliselt olev. Hüvesuse idee võimaldab maailmal olemas olla. Samal ajal nähtumuste maailm on ebatäiuslik ja rikutud, paheline, ajaline ja näiv maailm. Ideede maailmaga on seotud ka tema päikese (hüvesuse idee, mis oma "valgusega" teeb meile nähtavaks kõik muu), koopa (inimese tee nähtumuste juurest olemuse juurde ja tagasi) ja joone (selgitatakse tunnetustegevuse eri asbekte) võrdpildid. 2.Käsitlus hingest ja voorusest: Vooruse teadmisest tuleneb ka vooruslik käitumine vooruslikkus. Platon leiab, et inimhing jaotub kolme ossa, seda selgitab meile Kaariku võrdpilt: On kaarik, mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine on metsapoolne, kaldub rajast kõrvale. Juht peab hoidma kaarikut siis teel. Kaariku võrdpildis on juhiks hing, mis siis ongi jaotatud kolme ossa mõistuslik osa (vooruseks tarkus), tahteline osa (vooruseks vaprus) ning ihalev osa (vooruseks mõõdukus)
mõeldud kõigi jaoks täitmiseks. Hea ja halb on kokkulepitud, mida tohiks teha ja mida mitte, sest on reegleid, mis on inimeste poolt loodud ja kokkulepitud. On inimesi, kes ei käitu moraalselt ja reeglite kohaselt. Kõlblusseadused on inimeste poolt loodud, sest need seadused on ühiskonna poolt aksepteeritud. 3.Aristotelese meelest seineb elu mõte selles, et olla õnnelik. Iga inimene püüdleb täiuslikule õnnele, selle õnne tagab inimvääriline käitumine, mis omakorda võrsub voorusest ning hõlmab inimese pingutusi ja püüdlusi. Aristotelese arvates peitub õnn selles, et peavad olema kõik need komponendid, kuid nende asjade vahel peab olema teatav mikrokosmiline tasakaal. Kõik need asjad peavad olema sätitud nii, et eri hinge osadele (himustav, tahtev ja intellektuaalne ) suunatud naudingu allikad oleksid tasakaalus ega segaks üksteist. Näiteks meelelised naudingud – seksuaaltung, söögiisu. Ei saa ainult süüa või seksida, need
ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni · Mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad (julgus), instinktid on ohjeldatud (mõõdukus) · Õiglane hing -> õiglane toimimine teiste inimeste suhtes · Platon voorusest ja õnnest Platoni hilised dialoogid (Pidusöök):
on säilinud 7. "Aheldatud Prometheus" Sophokles üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke tuntud oma tragöödiate poolest. ,,Kiningas Oidipus." Elas Ateenas. Tegi 123 näidendit. Sokrates - Elas ja õpetas Ateenas. Ta ei kirjutanud midagi ise, tema mõtteid panid kirja Platon (pani juurde ka oma mõtteid), Aristophanes. Ta püüdis määratleda voorusi (õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus) selleks, et voorust mõista, peab aru saama, kui vähe me teame teadmine voorusest on ülim voorus ise. Ta ei pooldanud demokraatlikku riigikorda. Lõpuks mõisteti ta surma. Platon Sokratese kuulsaim õpilane. Asutas Ateenasse kooli Akadeemia. Pidas end Sokratese vaadete edasiarendajaks. Hüve ja voorus sõltumatud. Talle meeldis Sparta riik. Aristoteles - Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Väga mitmekülgne käsitles loodusteadusi, loogikat, füürikat, ajalugu, eetikat, muusikat, kirjandust ja maailma korraldust. Talle ei meeldinud Paltoni ideeõpetus
riigivalitsemiseks tarvilike oskusi, eriti kõnekunsti SOKRATES- 1.Põhiline teema- hüve (See mis on olemuselt hea) ja voorus (se mis aitab hüveni jõuda) Tegeles koraaliküsimustega, ja mis on hea, ja kuidas selleni jõuda. Ei võtnud oma õpilastelt tasu 2.Inimene: pidi ise mõistmiseni jõudma, et mis on voorus, ja siis ta ka käitub vooruslikult. 3.Riik: ei pooldanud Ateena demokraatliku riigikorda (sest see polnud tema arvates hüvelik, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei teadnud) PLATON- 1. ideedeõpetus- midagi on meeltega tajutav ja midagi mitte. Kõikidel meelteorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud olemuspõhjused ideed. 2.kirg, mõistus ja tahe-need 3.asja 3. riik peaks põhinema hüvel ja filosoofid peaksid riiki juhtima (3 ühiskonnakihti filosoofid, sõdurid, töö inimesed kõik annavad üksteisele midagi) ARISTOTELES 1.olemasolevatest eeldustest järestise tuletamine 2.loomuomane riiklik ühiskonnaelu
Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõis¬tus ja voorus. Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu õnnest! Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu. Aga mu õnn peaks õigustama olemasolu enese!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu mõistusest! Kas isub ta teadmust, nagu lõvi oma toitu? Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu voorusest! Ta pole veel pannud mind märatsema. Kuis olen väsinud oma hääst ja kurjast! See kõik on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu õiglusest! Ei ma näe, et oleksin leek ja süsi. Ent õiglane on leek ja süsi!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu kaastundmusest! Kas kaas-tundmus ei ole rist, millele naelutatakse see, kes armastab inimesi? Kuid minu kaastundmus ei ole ristilöömine!" Kas kõnelesite juba nii? Kas kisendasite juba nii
Suveräänsus: absoluutne ja igavene võim riigis. Absoluutne tähendab jagamatu (riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) ja kõrgeim (suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile) Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi sinna poole liiguti. Teistes Euroopa riikides rakendamine võimatu. Humanistid Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama. Voorusest räägivad nii, et valitsemise eesmärk on rahu, see aga on instrumentaalne. Ülimaks eesmärgiks on reputatsioon, au, mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga. Rahumeelne valitsus on auväärne. Sõjast Kaks suunda 1. Kristlik patsifism sõda loomalik, inimloomust korrumpeeriv, mittekristlik. Samas sõda türklaste vastu lubatud. 2. Riigi huvi teooria: õiglane sõda on kaitsesõda, mis igal juhul lubatud. Ka siis, kui vastasel õiglane põhjus. Ka preventiivsõda lubatud
Õnn-rikkus, sõprus, võim Sokrates: See, kes teab, mis on hea, ei hakka heale vastu seisma. Aristoteles on sellele vastu. Ütleb, et teada ja tegutseda on erinevad asjad.- inimesed, kes on valinud teha halba, teevad seda. Lisaks on inimesed, kes on afektiseisundis (välised ärritajad)- käituvad teistmoodi. A nimetab neid ,,taltsutamatuteks". Teadmine voorusest ei tee vooruslikuks. Ütleb, et eetikateooriad ei ole ammendavad igaks juhtumiks, kuid mõned reeglid siiski eksisteerivad. Vooruslik inimene näeb tõde. vooruslikuks saamine võtab aega. Vooruse-eetika Vaimulikud tõlkisid antiikirjanduse ja ka tugev kristlik keskajal eetika, mis tugines piiblile. Augustinus: Arvab, et pühakirjas on kõik olemas, tuleb ainult
eelduste järgi. Riigivõim võib üksnes kas aktsepteerida seda loomupärast jaotust, olles seega loomupärane. Või seda mitte aktsepteerida ja mingil muul viisil ülesehitatult olla loomuvastane. Niisiis, Platoni poliitilise õpetuse aluspõhimõtteks oli tees, et inimeste loomu- ehk sünnipärane võimete erinevus põhjendab nende õiguslik-poliitilist ebavõrdsust. Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus. Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus
Durum patienta frango raskuse võidan kannatlikusega. E Edimus, ut vivamus, non vivimus, ut edamus me sööme selleks, et elada, mitte selleks, et süüa. Errare humanum est eksimine on inimlik. Est dolendi modus, non est timendi kannatusel on mõõt, hirmul mitte. Esse quam videri pigem olla, kui näida. Est odus in rebus asjadel on mõõt. Est quadem flere voluptas pisarates on mõningane nauding. Ex virtute nobilitas coepit voorusest algab õilsus. F Faber est suae quisquae fortunae igaüks on oma õnne sepp. Facta non verba teod näitavad rohkem kui sõnad. Factum est factum mis tehtud see tehtud. Fallaces sunt rerum facies asjade välimus on petlik. Fama crescit eundo kuuldus kasvab levides. Fas est ab hoste doceri õppida võib ka vaenlaselt. Felicitas habet multos amicos õnnel on palju sõpru. Fide et amore usu ja armastusega. Fidei fide responde vasta usaldusele usaldusega.
teemadel, mis sofistidki, kuid ei võtnud selle eest tasu. Ta arvas, et nad õpetavad voorust selle tõelist olemust teadmata. Ta arvas, et voorus ja hüve on midagi püsivat, reaalset ja inimeste omavahelisest kokkuleppest sõltumatud. Ta ei avaldanud kunagi oma mõtteid otse, vaid küsis oma õpilastelt kibutavaid küsimusi ning aitas siis oma mõtteteradega neile vastused leida. Õpetaja oli tema meelest vaid suunaja. Teadmine voorusest on ülim voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühtaegu nii võimalikuks kui paratamatuks. Ateenlaste umbusaldus tema vastu oli tingitud Sokratese demokaatia mittepooldamisest, mis viis tema õpilaste püüeteni demokraatiat kukutada. Selle eest mõisteti ta surma. Sokratese mõtted pani segamini omadega dialoogvormis kirja tema kuulsaim õpetlane Platon. Ta avas Kreekas kooli: Akadeemia. Ta uskus igavesse ja muutumatusse hüvesse, mis põhineb igavestel ja muutumatutel ideedel-
*Sokrates.-Ei kirjutanud ühtegi teost. Ei võtnud õpetussõnade eest tasu. Väitis, et sofistid petavad õpilasi õpetades voorust, ise teadmata mis tegelikult voorus on. Sokratese arvates olid voorus ja hüve midagi püsivat, reaalset ja inimeste omavahelistest kokkulepetest sõltumatut. Sokratese meelest oli vaja filosofeeride selleks, et mõista mis on hüve ja milles seisneb voorus. Õpilane pidi ise mõistmiseni jõudma. Teadmine voorusest on ülim voorus. Ateenlased umbusaldasid Sokratest. 399 e.Kr anti ta noorsoo rikkumises ja jumalate salgamises süüdistatuna kohtu alla. Mõisteti surma ja ta võttis otsuse vastu külma rahuga. *Platon-Sokratese kuulsaim õpilane Ateena aristokraat. Asutas kooli-akadeemia. Sõnastas oma vaated arvukates dialoogides, milles kujutas Sokratest vaidlemas paljude sofistidega. Tänu sellele tunneme Sokratese seisukohti, samas pani Platon sinna ka omi mõtteid. Platon
Õpetajate suurim viga seisab selles, et nad eeldavad lapse juures sama huvi, nagu neil endal on teatava asja vastu. Rousseau soovib, et Emile õpiks käsitööd. Ja samal ajal õpib ta ka ise seda.Väga tähtsal kohal on ka kehaline ja vaimne töö, mis peaksid olema tasakaalus. Sel ajal on Emile'il teadmisi ainult looduse alalt ja puhtfüüsikalisi. Ajalugu ta ei tunne. Geomeetriat tunneb ta jooniste ja märkide järgi, ta on töökas, kannatlik, kindel ja julge. Ühesõnaga Emile omab voorusest kõik, mis suhtub temasse endasse. Ühiskondlikud teadmised tal veel puuduvad. Sofie ehk naine Rousseau arvab, et kui me pole kindlad, et suudame lapsi kuni 16 eluaastani hoida teadmatuses sugupoolte vahede üle, siis peame hoolitsema selle eest, et nad saaksid seda teada enne 10ndat aastat. Kõige lühem viis ebamugavatest küsimustest eemale hoiduda on teema mujale viia ja küsimusele näiteks: kust lapsed tulevad, lihtsalt mitte vastata. Rousseau annab
Nii platonistlikus kui ka igas teises filosoofilises eetikas jääb lahendamatuks kurjuse küsimus - ja pealegi osutub inimene selles valguses oma põhiolemuselt ikkagi heaks. Kuri on ta vaid niivõrd, kui võrd ta pole veel teadlik oma headuses. Siin on iga idealistliku orientatsiooniga eetika piir, mida ta ei suuda ületada. Ka ei mõtle Platon asja kaugeltki lõpuni: tegelikult osutub vägagi küsitavaks, kas teadmine kõlbelisest normis või voorusest teeb kedagi vooruslikuks. Teadmisest teostumiseni 10 on üsna pikk vahemaa – ja ometi jääb see nii meistril kui õpilastel märgatamatuks – jääb kogu filosoofilise eetikale tabamatuks. Märksa väärtuslikumad on Platoni otsimused - voorusteõpetuse süstemaatika alal. Mitte ainult, et ta seoses sellega on andunud rea vooruste huvipakkuvaid ning klassikalise
soole. 6. Ajalookirjutus: a. Kreeklaste eeskujul juba 3. saj. eKr, mis pole aga säilinud. b. Caesari ajalooteosed, kus esineb tendentslikkust ja oma tegevuse õigustamist. c. Tuntuim Rooma ajaloolane oli Titus Livinus: · Oma peateoses detailne Rooma ajalugu Romulusest Augustuseni. · Senituntud faktid koos õpetliku sõnumiga. · Rooma saavutused lähtusid muistsest voorusest, moraalne allakäik tõi vabariigi hävingu. Hiline Rooma Keisririik 1. Sügava kriisi ületamine 3. sajandil. a. Sõdurkeisrite aeg: · Leegionärid kuulutasid oma pealikud keisriteks. · Lakkamatud kodusõjad. · 50 aastaga 34 keisrit, kellest vaid 1 suri loomulikku surma. b. Korra taastamine keiser Diocletianuse ajal (284-305) · Keisrist sai piiramatu võimuga valitseja, kes toetus arvukale
,,nelja ihumahla" tasakaaluga. Teda seostatakse ka nn Hippokratese vandega (arstide ametitõotus kaitsta alati patsientide elu ja tervist. c) Herodotos- ajaloolane ja ,,ajaloo isa", kes oma teoses ,,Historia" (kr k uurimus) kirjeldas Kreeka-Pärsia sõda, aga ka ümbritsevate maade ajalugu ja olustikku. d) Sokrates- filosoof; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest. e) Platon- filosoof; Sokratese õpilane kes asutas Ateenas oma kooli- Akadeemia; pidas maailma aluseks ideid ning kujundas välja tervikliku õpetuse riigist. f) Aristoteles- filosoof; Platoni õpilane; antiikaja mitmekülgsemaid õpetlasi, kes süstematiseeris eelkäijate teadmiseid ning tegeles loodusteaduste, loogika, füüsika, riigikorra, ajaloo, eetika, muusika ja kirjandusega. Keskajal tunti Vana-Kreeka
,,nelja ihumahla" tasakaaluga. Teda seostatakse ka nn Hippokratese vandega (arstide ametitõotus kaitsta alati patsientide elu ja tervist. c) Herodotos- ajaloolane ja ,,ajaloo isa", kes oma teoses ,,Historia" (kr k uurimus) kirjeldas Kreeka-Pärsia sõda, aga ka ümbritsevate maade ajalugu ja olustikku. d) Sokrates- filosoof; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest. e) Platon- filosoof; Sokratese õpilane kes asutas Ateenas oma kooli- Akadeemia; pidas maailma aluseks ideid ning kujundas välja tervikliku õpetuse riigist. f) Aristoteles- filosoof; Platoni õpilane; antiikaja mitmekülgsemaid õpetlasi, kes süstematiseeris eelkäijate teadmiseid ning tegeles loodusteaduste, loogika, füüsika, riigikorra, ajaloo, eetika, muusika ja kirjandusega. Keskajal tunti Vana-Kreeka
Filosoofia rajaja. Tema väitel oli maailm tekkinud veest - .......................... g) Tragöödiakirjanik, kes on teose ,,Kuningas Oidipus" autor - ..................... h) 5. ja 4. sajandi vahetusel eKr tegutsenud arst, kes on sõnastanud ka arstidele mõeldud vande - ................... i) Ajaloo isa, ,,Historia" autor - .......................... j) Sündis u 470. eKr, mõisteti surma ja hukati 399 eKr, Platoni õpetaja, õpetus voorusest - .......................... l) Rajas Akadeemia, õpetus ideaalsest riigist - ............................ m) Aleksander Suure õpetaja, rajas Lykeioni, loogikareeglid - ........................... n) ,,Iliase" autor - .......................................... 12 Hellenistlik ühiskond ja kultuur 1.Lugege tähelepanelikult allikaid. Küsimustele vastamisel tuginege nii allikatele kui oma teadmistele. Allikas A
õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid 1) Riigimehe elu Pol. juht, rakendab julguse, õigluse ja eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks Ei suuda rakendada tarkuse voorust Rakendab voorusi ebatäiuslikes tingimustes 2) Filosoofi elu
tegelikult teame. Selleks esitas ta oma õpilastele kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes teab, mis voorus on, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et vastasel korral ei saaks ta olla õnnelik. Teadmine voorusest on seega kogu vooruse alus ja ise ülim voorus. Seega uskus Sokrates, et teadmine ja sügavam järelemõtlemine mitte ei kummuta moraalseid tõekspidamisi, vaid hoopis kinnitavad neid. Sokrates ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda. See polnud tema meelest hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei tea. Kui Sokrates ise oli kõigest hoolimata kuulekas kodanik, siis mõned tema õpilased püüdsid Ateena demokraatiat relva jõul kukutada
tegelikult teame. Selleks esitas ta oma õpilastele kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes teab, mis voorus on, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et vastasel korral ei saaks ta olla õnnelik. Teadmine voorusest on seega kogu vooruse alus ja ise ülim voorus. Seega uskus Sokrates, et teadmine ja sügavam järelemõtlemine mitte ei kummuta moraalseid tõekspidamisi, vaid hoopis kinnitavad neid. Sokrates ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda. See polnud tema meelest hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei tea. Kui Sokrates ise oli kõigest hoolimata kuulekas kodanik, siis mõned tema õpilased püüdsid Ateena demokraatiat relva jõul kukutada
Pealegi tuleb õhtu... Allagi tuleb õhtu. Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis. Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja. Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised. Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised. * Õhtud õhtute eel. Õhtud õhtute taga. Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel. Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga. Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel. Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis. Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses. Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses. Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis liuglev kollane tolm... Kaob lõppematuid päevi. Puruneb kadumatuid päevi. Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
elu , .. Arete : voorus, täiuslikkus, loomutäius, mingi asi on saavutanud oma eesmärgi parimal võimalikul viisil. Paideia : noore mehe kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Kas voorus on aga piisav tingimus? Platon (ca 428-348 eKr) Platoni varased dialoogid : ta arutleb selle üle , et elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, samamoodi ka kui hinge laastab ebavooruslik toimimine. Platon voorusest ja õnnest. Platoni keskmised dialoogid (Vabariik). Õnne jaoks keskne : vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa : mõistuslik, emotsionaalne ja instintide osa. Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni. Mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad (julgus), instinktid on ohjeldatud (mõõdukus). Õiglane hing -> õiglane toiming teiste inimeste suhtes. Platoni hilised dialoogid. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest (armastusest) saame aru,
Aristoteles: inimhinge funktsiooniks on mõistuspärane toimimine, inimese suurimaks hüveks on võimalikult täiuslik mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles: loomutäius on õnne olemuslik osa, ent täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid. Platon: annab erinevatel eluetappidel erinevaid vastuseid (varase Platoni arvates on õnneks vaja ka väliseid hüvesid, hilise Platoni arvates piisab voorusest). Stoikud: Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole hüved, sest nende väärtus sõltub sellest, kuidas neid kasutatakse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Riigimehe elu: riigimees on poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ta ei suuda aga rakendada tarkuse
es oma näidendites. Parmenides Itaalia filosoof, kes viljeles deduktiivset natuurfilosoofiat, kus tuletati kõike loogilisi järeldusi tehes. Demokritos Natuurifilosoofia viljeleja, kes väitis esimesena, et tühjus on olemas. Päriselt olev on jagamatud aatomid ja tühjus. Protagoras Sofistide kuulsaim esindaja. Lahkas inimlikke probleeme, inimvõimekusega seotud probleeme. Sokrates Kreeka filosoof, kelle peamine õpetus oli voorusest ja selle mõistmisest. Hippokrate Kreeka arst. Teda seostatakse Hippokratese vandega, kus on loetletud arsti s kutse-eetika peamised nõuded. Xenophon Kreeka ajaloolane.Kirjutas palju Sokratesest, tänu millele me S-ist üldse teame. Isokrates Ateena oraator, kes esindas poliitilist retoorikat. Koolitas ajaloolasi, kirjutas väga-väga häid kõnesid riigimeestele Platon Antidemokraatlik Ateena aristokraat. Lähtekohaks oli Sokratese eetika
Niisiis, Platoni poliitilise petuse alusphimtteks on tees, et inimeste loomu- ehk snniprane vimete erinevus phjendab nende iguslik-poliitilist ebavrdsust. Hing Seisus Voorus mistuslik valitsejad tarkus sakas sjalis-administratiivne vaprus iglus ihalev tootjad mdukus iglusest kui riigi voorusest saab Platoni silmis olla juttu vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja mdukuse vooruste kaudu defineeritud seisused on ksteisega harmoonilistes suhetes, see thendab antud juhul aga loomuprastes valitsemis- ja allumissuhetes. Ebaiglane on siis vastavalt selline riik, kus inimesed tegelevad ka muuga, sealhulgas ka sellega, milleks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus. Eelkige on aga ebaiglusega tegemist seal, kus ilma vastavate eeldusteta inimesed hakkavad sekkuma riigi valitsemisse.
alpusest. Harva esineb luksust ilma teaduste ja kunstideta, ja mitte kunagi ei esine teadused ja kunstid ilma temata. Ma tean, et meie filosoofia, mis on alati nii pakil kummalistest mõtteteradest, väidab, et luksus annab riigile sära; et luksus on kindlaks märgiks rikkusest, ja et ta võib olla koguni abiks rikkuse suurendamisel. Mis järeldus tuleb teha sellest paradoksist, mis on nii vääriline sündima meie päevil? Ja mis saab voorusest, kui tekib vajadus rikastuda ükskõik mis hinna eest? Muistsed poliitikud rääkisid vahetpidamata kommetest ja voorustest; meie omad räägivad ainult ärist ja rahast. Üks ütleb teile, et sellel ja sellel maal maksab inimene nii palju, kui suure summa eest ta müüdaks Alzeerias; teine leiab sellest arvestusest lähtudes riigid, kus inimene üldse mitte midagi ei maksa, ja koguni niisugused, kus ta maksab vähem kui mitte midagi. Nad hindavad inimesi nagu kariloomi
üksnes teistele, vaid eelkõige ka iseendale. Suutmata oma ettevõtmisi mõistuslikult kontrollida, võib ta endale kergesti kahju teha. Seevastu “õiglane”, ennast valitsev inimene omab rohkem šansse oma ettevõtmistes õnnestuda ja elus tervikuna hästi toime tulla, st. saavutada eudaimonia`t, mis on inimese loomupärane siht. Niisiis voorus tasub ennast ära, vaid ebamõistlikkusest võib inimene arvata teisiti. Tihti kasutab Platon õiglusest või voorusest kõneldes analoogiat – õiglus on hinge jaoks seesama, mis tervis keha jaoks. (Politeia 444c) Ebaõiglus oleks siis kirjeldatav vastavalt hinge haigusena: nii nagu keha haigus seisneb keha organisatsiooni korrapäratuses, nii seisneb ebaõiglus hingeorganisatsiooni korrapäratuses. Õiget korda võiks aga skemaatiliselt kujutada järgmisena: mõistuslik hingejagu tarkus söakas hingejagu vaprus õiglus
Mõisted ''õige'',''väär'' on mitmeti tõlgendatavad, inim hinnangud võivad olla erinevad, normid peaksid vastama tugevamate huvidele, võtsid õpetamise eest raha. Lihtrahvas taunis sofistide õpetust, sest ohustas poraali ja traditsioone · Sokrates (470-399 eKr), ei võtnud õpetamise eest tasu, voorus ja hüve on ülimad mõisted, mis ei sõltu inimeste kokkulepetest, inimene peab püüdma mõista voorust, see, kes on jõudnud teadmiseni voorusest, käitub vooruslikult. Teadmine voorusest on ülim voorus ise, st vooruslik käitumine saab võimalikuks ja paratamatuks. Süüvimine põhjendab moraalseid tõekspidamisi. · Ei pooldanud Ateena demokraatiat, riiki valitsevad need, kes voorusest suurt ei tea. 399 eLr anti Sokrates noorsoo rikkumise pärast kohtu alla ja mõisteti surma. · Platon (427-437 eKr), asutas Akadeemia, tema kaudu tuntakse Sokratese vaateid, esitas
teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks:
Selleks, et voorust mõista, tuleb esmalt aru saada, kui vähe me sellest tegelikult teame. Selleks esitas Sokrates oma õpilastele näiliselt triviaalseid, kuid ometi kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues nii ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma, õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes on jõudnud teadmiseni voorusest, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast. Teadmine voorusest on seega ülim voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühtaegu nii võimalikuks kui ka paratamatuks. Platon Platon uskus, et hüve on igavene ja muutumatu sellepärast, et põhineb igavestel ja muutumatutel ideedel. Platoni meelest on kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel
Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas. Aristoteles –välised hüved on vajalikud hinge pärast!(head teod nõuavad vastavat varustust) Stoikud- voorus seesmiselt hea, ei saa meilt ära võtta. Välisele(seisus, rikkus) anname ise väärtuse. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Klassiühiskond, igaüks tehku oma tööd nii hästi kui võimalik. 3 inimtüüpi- need kes taotlevad 1.naudingut, 2.kuulsust 3.voorust
väljaarendamine jmt ehk manuaalne töö) Antiikfilosoofia voorus on õnneks tarvilik tingimus, õnne ei ole ilma vooruseta. Koolkondade vaidlus: kas on ka piisav tingimus või on veel midagi vaja? (Loogika kui voorus on tarvilik ja piisav tingimus, siis on õnn ja voorus sünonüümid.) Kuidas vastati? Platoni varased dialoogid (Sokrates) · Elu ei ole elamist väärt, kui · hinge laastab haigus · hinge laastab vale toimimine Voorusest ainuüksi ei piisa, peab olema terve keha. Voorus on tarvilik tingimus peab õigesti toimima. Platoni keskmised dialoogid (,,Vabariik") Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hing koosneb mõistusest, emotsionaalsusest ja instinktidest. Harmoonia need osad on omavahel õiglases vahekorras, igal osal on oma funktsioon: mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad mõistust (julgus), instinktid on ohjeldamatud (mõõdukus peavad olema vaos hoitud)
Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab elamisväärset elu. (Voorustest piisab õnnelikuks eluks). Arostoteles Nikomachose eetika: õnn on ,,hinge toimevime vastavalt loomutäiusele tervikuna"
oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie subjektiivsetes naudingutes (meelelistes ja vaimsetes naudingutes). Aristoteles: Õnn on oskus toimida vastavalt loomutäiusele tervikuna, oskus toimida mõistuspäraselt. See on inimese suurim hüve ja inimhinge funktsioon. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Küsimus: Kas voorusest piisab õnneks? Platon erinevatel eluetappidel erinevad vastused: varane ei, hiline jah. Aristoteles: Loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid on vaja ka väliseid hüvesid (Nikomachose eetika: head teod nõuavad vastavat varustust). Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige
autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes.
annaabi.ee 
