Tabel: Sokrates, Platon, Aristoteles (0)

Sokrates Platon Aristoteles Ei kirjutanud ühtegi teost Sokratese kuulsaim õpilane Antiikaja mitm .külg. õpetlane Erinevalt sofistidest ei võtnud oma õpetuste eest raha Pärast Sokratese surma järgnenud võõrsil veedetud aastaid naasis kodumaale ja asutas oma kooli - Akadeemia. Tema tööd käsitlesid loodusteadusi, loogikat, füüsikat, ajalugu, riigikorda , eetikat, muusikat, kirjandust, maailma üldist korraldust Vestles moraaliküsimustest huvitatud aristokraatlike noortega Sõnastas oma vaated arvukates dialoogides, milles kujutas Sokrates vaidlemas paljude sofistidega. Ta vaated põhinesid eelkäijate tööde põhjalikul tundmisel. Tema veendumuste kohaselt olid voorus ja hüve midagi püsivat, reaalset ja inimeste omavahelisest kokkuleppest sõltumatut Tegutses peamiselt Ateenas, kus asutas oma kooli Lykeioni gümnaasiumis. Dialoogid - Sokratese seisukoht Filosofeerida oli vaja selleks, et mõista, mis on hüve (see, mis on olemuselt hea) ja milles seisneb voorus (see, mis aitab hüveni jõuda). Platon pani Sokratese suhu ka omaenda mõtteid, nii et tema enda ja Sokratese vaated on dialoogides sageli lootusetult läbi põimunud. Võttis eelkäijate teadmised süstematiseeritult kokku ja kujunas nende põhjal omad originaalsed seisukohad. Esitas oma õpilastele näiliselt triviaalseid, kuid ometi kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues nii ilmsiks teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia Vana-Kreeka kultuuripärandit tunti paljuski just tema tööde kaudu. Pidas end Sokratese vaadete edasiarendajaks. Platoni veendumuste kohaselt oli Sokratesel õigus, et hüve ja voorus on midagi püsivat, inimeste omavahelist kokkuleppest sõltumatut. Kujundas loogika vallas tervikliku õpetuse sellest, kuidas tuletada olemasolevatest eeldustest korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi. Õpilane pidi ise mõistmiseni jõuda, õpetaja võis teda ainult suunata Uskus, et hüve on igavene ja muutumatu sellepärast, et põhineb igavestel ja muutumatutel ideedel. Oma õpetaja Platoni mitmetesse seisukohtadesse suhtus Aristoteles kriitiliselt. Ta ei pidanud õigeks nt Platoni ideedeõpetust. Kes on jõudnud teadmiseni voorusest, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast Kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel on täiuslikud olemuspõhjused - ideed. Inimesele oli tema meelest loomuomane riiklik ühiselu. Ta ei saa elada õnnelikult väljaspool riiki. Kuid õnnelikuks eluks oli vaja leida ka kesktee äärmuste vahel: tasakaal hulljulguse ja arguse, pillamise ja koonerdamise vahel jne. Teadmine voorusest on ülim voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühteaegu nii võimalikuks, kui ka paratamatuks. Ideed on muutumatud ja reaalsed , meeltega tajutav maailm aga on üksnes ideede muutlik ja ebatäiuslik koopia. Sügavam järelemõtlemine ei kummuta moraalseid tõekspidamisi, vaid hoopis põhjendab neid. Võrdles ideid tõeliste esemetega ja meeleorganite poolt tajutavaid asju nende varjudega . Hindas kõrgelt Ateena riigikorda Soloni ajal, mil rikaste eesõigusi oli piiratud, kuid täielik demokraatia oli veel välja kujunemata . Ei pooldanud Ateena demokraatlikku riigikorda, sest see polnud tema arvates hüveline, sest riigivalitsemises osalesid ka need, kes voorusest suurt midagi ei teadnud . Kõigist lugematutest ideedest on olulisim hüve idee, mis kätkeb endas kõige tõelise, hea ja voorusliku olemust.
Lihtsad ateenlased umbusaldasid Sokratest, sest tema õpilased püüdsid Ateena demokraatiat relva jõul kukutada . Hüve idee mõistmine teeb võimalikuks tõeliselt voorusliku käitumise ja on seega filosoofia ülim eesmärk. Vankumatu ja vaba hoiak tundus kohtunikele väljakutsuv ja nad mõistsid filosoofi surma. Kujundas tervikliku õpetuse riigist. Riik pidi põhinema hüvel, olema muutumatu ja täiuslik.