Nietzsche - Zarathustra eeskõne (1)

ESIMENE OSA
Zarathustra eeskõne
1
Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ca oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, - ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda:
„Sina suur taevakeha ! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista!
Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.
Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse j;i õnnistasime sind selle eest.
Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane , kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi.
Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks MI; ivad targad inimeste keskel oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.
Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere lalui ja viid allilmalegi valgust, sa ülirikas taevakeha!
Ma pean nagu sinagi minema looja, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde ma igatsen laskuda.
Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!
Õnnista peekrit, mis valmis on üle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kõikjale su õndsuse helki!
Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks ."
Nõnda algas Zarathustra loojak .
2
Zarathustra laskus üksinda mägedelt ja keegi ei tulnud talle vastu. Aga kui ta jõudis metsa, seisis korraga ta ees vanake , kes oli jätnud oma püha onni , et metsast otsida juuri. Ja nõnda kõneles vanake Zarathustrale:
„Ei ole võõras mulle see rändaja: mõne aasta eest ta läks siit mööda. Zarathustra oli ta nimi; aga ta on teiseks muutunud.
Tookord sa kandsid oma tuhka üles mäele: kas nüüd tahad viia oma tuld alla orgudesse? Kas sa ei karda tulesütitaja karistust?
Jah, tunnen ära Zarathustra. Selge on ta silm, ja ta huuled ei peida jälkuse jälgi. Kas ta ei käi ehk seepärast nagu tantsides?
Teiseks on muutunud Zarathustra, lapseks on saanud Zara ¬thustra, ärganud on Zarathustra: mis tahad nüüd magajate mant?
Nagu meres sa elasid üksinduses, ja meri kandis sind. Häda, sa tahad astuda maale? Häda, sa tahad jälle ise kanda oma keha?"
Zarathustra kostis : „Ma armastan inimesi."
„Miks, ütles pühak, olen siis mina tulnud metsa ja kõndu? Eks mitte seepärast, et liialt armastasin inimesi?
Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend . Inimest armastada oleks mu surm."
Zarathustra kostis: „Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse ."
„Ära anna neile midagi," ütles pühak. „Pigemini võta neilt
midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes - see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale!
Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda."
„Ei," kostis Zarathustra, „almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene."
Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: „Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama.
Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas ?
Ära mine inimeste juurde, jää metsa! Mine pigem juba loomade juurde! Miks sa ei taha olla nagu mina, - karu karude keskel, lind lindude keskel?"
„Ja mis teeb pühak metsas?" küsis Zarathustra.
Pühak kostis: „Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda ma kiidan jumalat.
Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat - oma jumalat. Kuid mis tood sa meile kingiks ?"
Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: „Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!" - Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes , nagu naerab kaks poisikest.
Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: „Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, etjumal on surnud!"
3
Kui Zarathustra tuli ligemasse linna, mis asetub metsade ääres, leidis ta sääl palju rahvast turule kogunud : sest oli lubatud näidata köietantsijat. Ja Zarathustra kõneles nõnda rahva vastu:
Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?
Kõik olendid seni on loonud midagi kõrgemat endast: ja teie tahate siis olla mõõnaks sellele suurele tõusule ning pigemini tagasi minna looma juurde kui ületada inimest/
Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab olema inimene üliinimesele: pilkenaer või piinlik häbi.
Te olete käinud ära tee ussikesest inimeseni, aga palju on teis veel ussikest. Kord olite ahvid , aga praegugi veel on inimene ahvim kui ükski ahv.
Kes aga teist on kõige targem , seegi on ainult vahepäälne värdjas taimest ja tondist. Aga kas käsin ma teid saada tontideks või taimedeks?
Vaadake, ma õpetan teile üliinimest!
Üliinimene on maa mõte. Teie tahe ütelgu: üliinimene olgu maa mõte!
Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale ja ärge uskuge neid, kes teile räägivad ülemaisist lootusist! Mürgitajad on need, olgu teades või teadmata.
Elupõlgajad on need, surijad ja ise mürgitatud, kellest maa on väsinud: käigu nad oma teed!
Kord oli suurimaks kuriteoks kuritegu jumala vastu; aga jumal suri, ja seega surid ka need kurjategijad. Nüüd on kõige hirmsam kurja teha maa vastu ja pidada uurimatuma sisikonda ülemaks maa mõttest!
Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: - ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud. Nii arvas hing ära lipsata keha ja maa võimu alt.
Oo, see hing ise oli alles kõhn, inetu ja nälginud: ja julmus oli selle hinge naudinguks!
Aga teiegi veel, mu vennad, öelge mulle: mis kuulutab teie keha teie hingest? Kas teie hing ei ole vaesus ja sopp ja vilets rahulolu?
Tõesti, inimene on sopane jõgi. Vaja juba olla meri, et võtta endasse sopast jõge, nõnda et ise puhtaks jääd.
Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see meri, temasse võib uppuda teie suur põlgus.
Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõis¬tus ja voorus.
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õnnest! Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu. Aga mu õnn peaks õigustama olemasolu enese!"
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu mõistusest! Kas isub ta teadmust, nagu lõvi oma toitu? Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!"
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu voorusest! Ta pole veel pannud mind märatsema. Kuis olen väsinud oma hääst ja kurjast! See kõik on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!"
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu õiglusest! Ei ma näe, et oleksin leek ja süsi. Ent õiglane on leek ja süsi!"
Tund, millal ütlete: „Mis tühja mu kaastundmusest! Kas kaas-tundmus ei ole rist , millele naelutatakse see, kes armastab inimesi? Kuid minu kaastundmus ei ole ristilöömine!"
Kas kõnelesite juba nii? Kas kisendasite juba nii? Ah, kuis oleksin kuulnud teid nii juba kisendavat!
Mitte teie patt - teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski veel kisendab taeva poole!
Kus on ometi välk, mis nooliks teid oma keelega? Kus on hullus, mida tuleks eostada teie verre?
Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see välk, tema on see hullus! -
Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis keegi rahva hulgast: „01eme juba küllalt kuulnud köietantsijast; nüüd tahame teda ka näha!" Ja kõik rahvas naeris Zarathustrat. Köietantsija aga, kes arvas, et tema kohta käis see sõna, asus kohe tööle.
4
Zarathustra aga vaatas rahva pääle ja imestas. Siis kõneles ta nõnda: Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üliinimese vahele, -köis üle kuristiku .
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, qhtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild , mitte eesmärk: mida võib armas-tada inimeses, on see, et ta on ü le minek ja loojaminek.
Ma armastan neid, kes ei mõista elada muidu kui hukkaminejatena, sest nad on üleminejad.
Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.
Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.
Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda,'kes armastab oma voorust : sest voorus on hukkumistahe ja igatsusnool.
Ma armastan seda, kes vaimust ei hoia piiskagi endale, vaid kes tahab olla täitsa oma vooruse vaim: nõnda ta läheb vaimuna üle silla.
Ma armastan seda, kes oma voorusest teeb oma kallakpinna ja saatuse : nõnda ta tahab oma vooruse pärast veel elada ja mitte enam elada.
Ma armastan seda, kes ei taha evida liiga palju voorusi . Üks voorus on enam voorus kui kaks, sest et ta enam on sõlmeks, mille külge saatus end seob.
Ma armastan seda, kelle hing end pillab, kes ei taha tänu ega tasu tänu: sest ta kingib ikka ega taha end säästa.
Ma armastan seda, kes häbeneb, kui täring langeb temale õnneks, ja kes siis küsib: olen ma yõltsmängija? - sest ta tahab hukkuda.
Ma armastan seda, kes külvab kuldsõnu oma tegude eele ja alati täidab veel enam kui lubab: sest ta tahab hukkuda.
Ma armastan seda, kes õigustab tulevasi ja lunastab läinuid: sest ta tahab hukkuda praeguste pärast.
Ma armastan seda, kes karistab oma jumalat, sest et ta teda armastab: sest ta peab hukkuma oma jumala viha pärast.
Ma armastan seda, kelle hing on sügav ka haavamises ja kes võib hukkuda väikesestki elamusest: nõnda ta läheb meeleldi üle silla.
Ma armastan seda, kelle hing on ülitäis, nii et ta unustab ene¬segi, ja kõik asjad on temas: nii saab iga asi ta hukkuseks.
Ma armastan seda, kes on vaba vaimu ja südamega: nii on ta pää vaid ta südame sisikonnaks, ta süda aga sunnib teda hukkuma.
Ma armastan kõiki neid, kes on kui rasked piisad, üksikult langedes pimedast pilvest, mis rippumas inimeste köhal: nad ennustavad, et välk on tulemas, ja hukkuvad ise kui ennustajad.
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on ü 1 i i n i m e n e.
5
Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis. „Sääl nad seisavad," ütles ta oma südames, „sääl nad naeravad: nad ei mõista mind, ma pole suu neile kõrvule.
Kas peab neil enne kõrvad lõhki lööma, et nad õpiksid kuulma silmega? Kas peab kärkima vasktrummide ja meeleparanduse-jutlustajate viisi? Või nad usuvad ainult kogelejat?
Neil on midagi, millega nad uhkustavad. Kuidas nad ometi nimetavad oma uhkusasja? Hariduseks nad kutsuvad seda, see teeb nad tähtsamaks kitsekarjaseist.
Seepärast nad ei kuulegi meeleldi enese kohta sõna „põlgus". Seepärast ma kõnelengi nende uhkusele.
Seepärast kõnelen neile kõige põlatavamast: see aga on viimne inimene."
Ja nõnda kõneles Zarathustra rahvale:
Käes on aeg, et inimene seaks endale eesmärgi. Käes on aeg, et inimene istutaks oma ülima lootuse eo.
Veel on ta maapind seks rikas küllalt. Aga kord see maapind jääb vaeseks ja tuimaks, nii et ta enam ei jaksa kasvatada ühtki kõrget puud.
Häda! Tuleb aeg, mil inimene enam ei heida oma igatsusnoolt ülemale inimesest ja mil ta vibupael on võõrdunud värelemast!
Ma ütlen teile: peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos .
Häda! Tuleb aeg, mil inimene ei sünnita enam ühtki tähte. Häda! Tuleb aeg kõige põlatavama inimese, kes ei suuda põlata ennastki enam.
Vaadake! Ma näitan teile viimset inimest. „Mis on armastus? Mis on looming? Mis on igatsus ? Mis on täht?" - nii küsib viimne inimene ja pilgutab silmi.
Maakera on jäänud siis väikeseks, ja ta pinnal hüpleb viimne inimene, kes kõik teeb väikeseks. Ta sugu on hävimatu nagu maakirp; viimne inimene elab kõige kauemini.
„Me oleme leiutanud õnne" - ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.
Nad on jätnud need maad, kus külm ja kare oli elada: sest neil vaja sooja. Armastatakse veel naabrit ja hõõrutakse end tema vastu: sest neil vaja sooja.
Haigust ja umbusku nad peavad patuks: käiakse tasa ja targu . Rumal, kes veel komistab vastu kive ja inimesi!
Aeg-ajalt veidike mürki: see toob mõnusaid unesid. Ja palju mürki lõpuks: siis on mõnus surra.
Tehakse veel tööd, sest töö on ajaviide . Kuid peetakse hoolt, et ajaviide liiga ei teeks .
Pole enam vaesust ega rikkust: kumbki on liiga koormav . Kes tahab veel valitseda ? Kes veel sõna kuulda? Kumbki on liiga koormav.
Ei ühtki karjast ja üks ainus kari ! Kõik tahavad sarnast ja kõik on sarnased: kes teisiti tunneb, läheb ise hullumajja.
..Ennemalt eksis kogu maailm" - ütlevad teraseimad ja pilgu¬tavad silmi.
Ollakse tark ja teatakse kõik, mis olnud: ning irvitamisel pole otsa. Minnakse veel riidu, kuid lepitakse ruttu, - muidu see rikub kõhtu.
Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu.
„Me oleme leiutanud õnne" - ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi. -
Siin lõppes Zarathustra esimene kõne, mis kannab ka „eeskõne" nime: sest sel kohal katkestas teda rahvahulga kisa ja rõõmustus.
„Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra," - nii hüüdsid nad - „tee meid seks viimseks inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!" Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames:
„Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule.
Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile.
Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.
Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus."
6
Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele. „Edasi, lääpjalg," hüüdis ta kõleda häälega, „edasi, laisk-elajas, salakaupleja, lubjanägu! Oota, kui sind jalakannaga kõditan! Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on tornis, trellide taha peaks sind pandama, - muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem." - Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi hirmsat, mis iga suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: - ta kisendas kui kurat ja hüppas üle sellest, kes ta teel oli ees. See aga, nähes oma võistleja võitvat, kaotas pää ja köie; ta viskas teiba käest ja lendas ise sellest kiiremini alla otsekui keeris käsi ja jalgu. Turg ja rahvas oli kui meri, millele sööstnud on torm : kõik nad põgenesid rüsinal laiali, kõige enam säält, kuhu keha pidi prantsatama.
Zarathustra aga jäi paigale, ja just tema kõrvale langeski keha, raskesti vigastatud ja luud -kondid katki, kuid veel elus. Vähe aja pärast tuli lömastatu meelemärkusele ja nägi Zarathustrat enda kõrval põlvitamas. „Mis sa siin teed?" küsis ta viimaks. „Teadsin juba ammu , et kurat mulle jala taha paneb. Nüüd veab ta mind põrgu: kas sina tahad teda keelata?"
„Usu mu sõna, sõber," kostis Zarathustra, „seda kõike, millest räägid, pole olemas: pole ühtki kuradit ega põrgut. Hing sureb sul juba enne kui keha: ära karda nüüd enam midagi!"
Mees vaatas umbusklikult üles. „Kui sa õigust kõneled," ütles ta viimaks, „siis ma ei kaota seega midagi, et oma elu kaotan. Ega ma olegi väärt palju rohkem kui loom, keda õpetatud tantsima löö¬ kide ja piskude paladega."
„Mitte nii," ütles Zarathustra; „sa oled hädaohust teinud endale kutse, seda ei tule põlata. Nüüd sa hukkud oma kutsest: selle eest tahan sind matta oma kätega."
Kui Zarathustra seda oli öelnud, ei kostnud surija enam; aga ta liigutas kätt, nagu oleks ta otsinud Zarathustra kätt tänamiseks.
7
Vahepeal saabus õhtu, turg peitus pimedusse : rahvas valgus laiali, sest isegi uudishimu ja hirm väsivad viimaks. Zarathustra aga istus surnu kõrval maas ja oli vajunud mõtteisse: nii ta unustas ajagi. Viimaks aga saabus öö, ja vilu tuul puhus üle üksiklase. Zarathustra tõusis ja ütles oma südames:
„Tõesti, hää loomuse tegi täna Zarathustra! Ainustki inimest ta ei püüdnud oma nõota, küll aga korjuse.
Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks .
Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.
Kuid veel olen neist kaugel ning mu mõte ei kõnele nende meeltele. Olen inimestele veel midagi keskmist narri ja korjuse vahel.
Pime on öö, pimedad on Zarathustra teed. Tule, mu külm ja kangestunud kaaslane ! Ma kannan sind sinna, kuhu sind oma kätega matan."
8
Kui Zarathustra nõnda oli öelnud oma südames, võttis ta korjuse selga ja astus teele. Aga veel polnud ta käinud sadat sammugi, kui keegi hiilis ta juurde ja sosistas midagi kõrva - ja näe! see oli too veiderdaja tornist.
„Lahku siit linnast, oo Zarathustra," ütles ta," siin vihkavad sind liiga paljud. Sind vihkavad hääd ja õiged ja nimetavad sind oma vaenlaseks ja põlgajaks; sind vihkavad õige usu uskujad ja nimetavad sind rahvahulga hädaohuks. See oli su õnn, et sind naerdi: ja tõesti, sa rääkisid kui pajats. See oli su õnn, et seltsisid tolle surnud koeraga: nii end alandades päästsid enese seekord. Aga lahku siit linnast - ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu." Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid.
Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid • tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. Q „Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on (&Q hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae