Idee üleüldisest ajaloost pidades silmas maailmakodanlikku kavatsust (0)

Olga Dalton , 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 3
Idee üleüldisest ajaloost pidades silmas maailmakodanlikku kavatsust
Põhiideed: Oma artiklis tutvustab Kant kontseptsiooni üleüldisest maailmaajaloost kui inimeste vabaduse realiseerimise protsessi. Seejuures on inimese areng täiusliku riikliku korralduse poole vältimatu, looduse poolt ette nähtud. Inimkonna ajalugu on seega samm-sammuline progress inimsoo looduslike eelduste väljaarendamise poole. Progressi liikumapanevaks jõuks on inimeste antagonism, vastuseis teiste ühiskonnaliikmetega. Just kadedus , edevus, auahnus ja muud sellised moraali seisukohalt „halvad“, kuid inimkonna ajaloo vaatevinklist hädavajalikud omadused panevad inimest liikuma arengu, oma elu ja riikliku korra täiustamise suunas. Looduse kõrgeim kavatsus on aga saavutatav vaid juhul, kui suudetakse luua õiguskord, mis ühendab endas vabadust ja sundi – et iga inimene saaks oma vabadusi teostada, tuleb iga indiviidi vabadust õigusega piirata. Selleks on aga vaja valitsejat, kes oleks suuteline ise oma vabadusi piirama. Põhiprobleem seisneb selles, et inimeste seas sellist valitsejat ei leidu ehk teisisõnu on igale valitsejale vajalik veel üks valitseja, kes teda piiraks. Kanti arvates lahendatakse see probleem kõige viimasena. Seega on inimsoo ajalugu tervikuna vaid looduse poolt ettenähtud plaani teokstegemine, milleks on aga kindlasti vaja vabalt mõtlevate inimeste osavõttu.
Minu arvates on Kanti ideed realiseeritavad, sest uurides inimkonna ajalugu paistab silma aeglane, kuid vaieldamatu progress.
Küsimused: 5) Seltsimatu seltsivus ei ole tegelik seltsivus ja kõigi inimeste heasoovlikkus, vaid näiline seltsivus, mis tuleneb inimeste antagonismist ning egoistlikust soovist rahuldada oma vajadusi. Selleks, et oma vajadusi rahuldada on aga inimesel vaja teisi ühiskonnaliikmeid. Seega peab ta vastu tahtmist teistega suhtlema ehk ühiskonnastuma. Antagosim paneb inimesi edasi liikuma, ennast täiustama, pingutama ja nägema vaeva. Seega on antagonismil iga inimese jaoks edasiviiv jõud ning järelikult on antagonismil kogu ühiskonda arendav mõju.
6) Kodanliku ühiskonna saavutamine on inimese jaoks suurim probleem, sest tegemist on ühtlasi nii hädavajaliku kui ka äärmiselt raskelt teostatava eesmärgiga. Nimelt on see vajalik, sest ainult selle abiga on saavutatav looduse kõrgeim kavatsus. Probleem aga seisneb selles, et kui iga inimene teostaks kontrollimatult enda vabadusi, ei saaks keegi oma vabadusi teostada. Seega tuleks kehtestada selline ühiskonnakord, mis piiraks osaliselt inimeste vabadusi nii, et indiviidid saaksid neid siiski teostada, takistamata sel puhul teisi. Kuidas aga ühendada need piirangud(sund) ja vabadused , et need ei takistaks teineteist? Inimene peab selle ise leiutama või välja mõtlema.
Selleks „suurimaks võimalikuks hädaks“ on fakt, et teostades piiramatult oma vabadusi, takistab inimene teistel oma vabadusi teostamast ning vastupidi. Siit ka probleem: ilma kodanliku ühiskonnata ei saa keegi oma vabadusi teostada.
7) Inimene vajab valitsejat, sest talle on omane enda vabaduse ning tahte ületähtsustamine, seega on enda vabaduse piiramine võimatu ülesanne. Samas on tegemist kõige raskema ülesandega, sest juht peab olema õiglane ja inimene – sellist kombinatsiooni inimeste seas aga ei leidu, kuna ükski inimene ei suuda end ise sunnile allutada. Seega vajaks iga valitseja omakorda valitsejat. See ülesanne laheneb aga iseenesest ühiskonna arengu tulemusel – kui inimestel on olemas õige ettekujutus õiglusest, kogemus ning arusaam oma vabast tahtest loobumise vajalikkusest -, kui inimesed hakkavad ise ennast valitsema ehk teisisõnu suudavad ise oma isiklikku tahte ühiskondlikule allutada.
Kriton
Põhiideed: Kriton kehastab dialoogis inimlikku(materiaalset) suhtumist elusse ja väärtusesse, samas kui Sokrates suudab mõelda tegelikele elu väärtustele, millest tähtsaim on õiglus. Ei lapsed, sõbrad ega miski muu pole tähtsamad kui õigluse tagamine. Iga inimene kannab vastutust oma tegude õigluse eest, seega pole surm mingi karistus õiglast elu elanud inimese jaoks.
Küsimused: 1) a) Eelkõige on suureks õnnetuseks Sokratese surm, sest iga inimese elu on väärtuslik nii teiste ühiskonnaliikmete kui eelkõige selle inimese enda jaoks. b) Kriton ütleb, et kui Sokrates endale ei mõtle, siis võiks ta mõelda oma sõpradele, kelle jaoks oleks sõbra surm suur õnnetus. Kriton väidab, et sellist sõpra nagu Sokrates ei leiaks ta enam mitte kunagi, seega oleks Sokratese kaotamine tema jaoks samuti suur õnnetus. c) Kui Sokrates sureb , siis arvab enamik, et Kritonile on raha tähtsam kui sõber ning ta ei hoolinudki Sokratese päästmisest. See rikkuks tema, Sokratese sõbra mainet.
2) a) Sokratese päästmise eest ja pealekaebajate vaigistamiseks pole vaja maksta palju raha ning Kritonil ja teistel Sokratese sõpradel jätkub selleks raha. b) Kui Sokrates vanglast põgeneb, siis ei peaks ta ka oma toimetuleku pärast muretsema, sest Kriton on nõus jagama temaga oma vara. Kui Sokrates ei taha Kritoni raha kulutada, siis on olemas ka palju teisi inimesi, kes on nõus Sokratesega oma vara jagama. c) Sokrates ei peaks muretsema sellegi pärast, et mujale minnes, ei oskaks ta endaga midagi peale hakata, sest on palju kohti, kus Sokratest armastatakse ning austatakse. Näiteks võiks ta rahulikult elada Tesaalias – keegi teda ei laimaks ega tekitaks ebameeldivusi.
3) a) Vanglasse jäämine oleks justkui iseenda reetmine, sest see tähendanuks, et Sokrates talitab nii, nagu tahavad tema vaenlased ehk aitab vaenlastele kaasa. b) Kriton osutab ka Sokratese isakohustusele oma laste vastu: kui Sokrates hukatakse, saavad lastest orvud. Kriton ütleb, et kui lapsed on juba sigitatud, tuleb oma kohustusi nende vastu täita. Tubli , mehine ja vooruslik mees mõtleks kindlasti oma lastele(väidab Kriton). c) Teised peavad Sokratese surma tema sõprade ja tema enda nõrkuseks ja häbiks – see oleks justkui arguse märk, et Sokrates ei püüdnud ennast päästa.
4) Tuleb uurida, kas Kritoni väidetel on õige alus. Et Sokrates hindab kõike seda, mida varemgi(vanadest seisukohtades ei tohiks kergekäeliselt loobuda ), siis tuleb Sokratese ümberveenmiseks uurida, kas olukorda on võimalik teistmoodi suhtuda . Arukas inimene toetub oma kaalutlustes mitte enamiku, vaid õigluse asjatundjate arvamusele. Enamiku valest arvamusest juhindumine toob kaasa inimese allakäigu, mitteelamistväärt elu. Seega ei tuleks enamiku arvamuse pärast muretseda, vaid toetuda nende üksikute asjatundjate arvamusele.
5) Elada hästi ja ebaõiglaselt on võimatu. Seega tuleks uurida, kas Sokratese lahkumine ilma ateenlaste loata oleks õiglane. Kui see osutub ebaõiglaseks, tuleb kõik muud kaalutlused kõrvale heita. Kuna mingil juhul ei tohi tahtlikult ebaõiglane olla, siis ei tohi ka halvaga halvale vastata, sest sellega kaasneks ikkagi ebaõigluse kordasaatmine. Kuigi linn on Sokratesele halba teinud, peab ta jääma õiglaseks ega tohi reeta linnaseadusi, kuna see oleks ebaõiglane tegu. Lisaks ei tohi oma arvamust õiglusest muuta.
6) a) Kui ühele kodanikule meeldib tema linn, siis meeldivad talle ka selle linna seadused ning ta peab neid järgima kui ülimat autoriteeti. Ta võib küll püüda kohtunikke ümber veenda, kuid peab seejuures säilitama õiguslikke piire . Isegi kui talle tunduvad seadused ebaõiglastena, peab ta kuuletuma ega tohi ebaõiglusega vastata. Linnakodanik on teadlik kehtivate seaduste olemusest, seega kui ta linna jääb, sõlmib ta justkui kokkuleppe neid seadusi järgima. Kui indiviidid seadusi ei järgiks, häviks nii seadused kui ka linn. b) Kui kodanik ei ole seadustega nõus, võib ta alati „oma lepingu“ lõpetada, lahkudes linnast.
7) Linn jätab kodanikule vaba voli otsustada, kas talle seadused meeldivad või mitte. Kui ta jääb linna, siis sõlmib ta seeläbi linnaga kokkuleppe selle linna seadusi järgima. Kui talle seadused ei meeldi, võib ta alati linnast lahkuda ja lepingu lõpetama.
8) a) Ka sõpru võib ähvardada oht pagendusse sattuda või kogu oma varast ilma jääda. b) Kui Sokrates läheks mõnda hea seadusliku korraga linna, siis ei suhtutaks temasse austusega, vaid kui seadusrikkujasse. Kohtunikud aga saavad õiglase maine – et nad on õiglase teo korda saatnud. Kui Sokrates räägiks endiselt voorusest, oleks see häbiväärne, sest ta ei oleks oma jutu eeskujuks. Kui ta väldiks selliseid linnu, poleks tema elu sellegipoolest elamisväärne, sest suhtumine temasse poleks üldsegi hea: kõik arvaks, et ta klammerdub elu külge, leviksid kuulujutud. Sokrates ei saaks ennast teostada, rääkides voorusest ja õiglusest.
9) Kui ta võtab oma pojad kaasa, saavad neist võõramaalased, kusjuures Sokrates ise ei ole nende jaoks enam eeskujuks, kuna ta ei käitunud õiglaselt. Kui ta põgeneb ise, pojad jäävad aga kodulinna, siis kasvavad nad ikkagi ilma isata üles – nende eest hoolitsevad sõbrad, kes ka Sokratese surma puhul nende eest hoolt kannaksid. Seega ei reeda ta oma põgenemisest keeldumisega oma poegi.
10) Sest õiglus on kõige tähtsam: ta on üle inimlike seaduste. Lõppude lõpuks loeb inimese puhul vaid tema tegude õiglus, mitte aga teiste arvamus. Iga inimene kannab üksnes iseenda eest vastutust. Kui Sokrates põgeneks ja käituks ebaõiglaselt, ei saaks ta surres ka rahu, vaid karistuse.