Veterinaargeneetika ja aretus (0)

Q: Miks on tarvis põlvnemisandmeid kontrollida?

Vastus leiad õppematerjalist: Veterinaargeneetika ja aretus

Eesti Maaülikool - Loodus - Loodus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Miks on tarvis põlvnemisandmeid kontrollida?

Veterinaargeneetika ja aretus

Loeng

KT. 9.märts: valikvastustega küsimused, pikemat vastust nõudvad küsimused, ristamise ülesanded, ristsõna
Genoomselektsioon – geenipõhine valik.
*Piimalehmade arv eestis 80 000. Piimatoodang lehma kohta aastas 9000. Eesti maatõugu lehm - nudi, 2 udarasarve.
*Hobuste arv eestis 10 000. Hobustega tegeevaid organisatsioone 9.
*Karva värvuse faktid: kolmevärvilised kassid on reeglina emased (x kromosoomi mosaiiksus). Valged kassid siniste silmadega on kurdid. Suur kollane kass on reeglina isane . Karusloomade kasvatuses on karva värvus oluline.
Veterinaargeneetika- teadus, mis hõlmab loomade haigusi, toodangut ja eluvõimet. VG uurimisobjektideks on koduloomad, ulukid ning nende haigusi tekitavad mikroorganismid, loomade haigusresistentsus ja immuunsuse geneetika, veterinaarne selektsioon, mikroobigeneetika , farmageneetika.
Geneetilise koodi põhiomadused:
Tripletsus- näit. Aminohappele fenülaaniin (Phe) vastavad nukleotiidide tripletid: UUU ja UUC. Leutsiinile (Leu) aga CUC, CUU, CUA, CUG jne
Pidevus- polünukleotiidahelas ei ole koodonid üksteisest mingil viisil eraldatud, vaid järgnevad vahetult üksteisele
Kattumatus-iga nukkleotiid kuulub ainult ühte koodonisse
Kolineaarsus- koodonite järjestus mRNAs ja aminohappejääkides on kõrvutatav, sünonüümsus-ühte aminohapet võib kodeerida mitu tripletti
Terminaatorkoodonid-nende koodonite funktsiooniks on polüpeptiidahela sünteesi lõpetamine ja ahela vabastamine ribosoomilt. Need koodonid ei määra ühtegi aminohapet (nonsenss)
Ühetähendlikkus- koodonid määravad alati ühtede ja samade aminohapete koha polüpeptiidahelates
Universaalsus-tõestab põlvnemist
* Eluea jooksul isendi genotüüp ei muutu
Mutatsioonid :
DNA struktuuri muutused
Punktmutatsioon-lämmastikaluse muutus DNAs
Polümorfism-kui mutatsiooni sagedus popuatsioonis >1%
Somaatilised- keharakkudes tekkinud mutatsioonid
Generatiivsed-sugurakkude mutatsioon
Geenimutatsioonid jaotatakse:
Tähenduslikud-1)nukleotiidipaari väljalangemine (mikrodeletsioon) 2)nukleotiidipaari lisandumine (insertsioon) 3) nukleotiidipaaride asendumine (asendusputatsioon)
Mõttetu- tekib triplet, mis ei kodeeti ühtki aminohapet (merevaik, ooker , opaal)
Sünonüümsed-üks koodon asendub sünonüümse koodoniga ja polüpeptiidahela aminohappeline järjestus ei muutu
Kromosoom koosneb geenidest , mis koosneb lookustest.
Kromosoomide interfaas :
Kromosoomid despiraliseeruvad, kromatiinsustantsis, tuumakeõPresünteetiline RNA ja valsusüntees
Süntees-DNA replikatsioon
Postsünteetiline-mitoosi ettevalmistus
Mitoos- informatsiooni jaotumine tütarrakkude vahel, kehaosade regeneratsioon. Profaas , metafaas, anafaas , telofaas
Meioos- suguliselt paljunevad rakud , kaks mitootilist jagunemist, krossingover, jagunemiste vahel on interfaas, kus ei toimu DNA replikatsiooni
Liikide ristimine - eri liikide ristandite saamine on haruldane ja võimalik vaid fülogeneetiliselt lähedasi liike. Eeldus mitte ainult kromosoomide arv ja struktuuri võrdlus, vaid ka suure osa geneetilise materjali sarnasus.
Loeng 2

Sugukromosoomid ja sugupoole geneetiline determinatsioon

Eristatakse kolme soo määramise tüüpi:
1)epigaamne-sugu määratakse pärast viljastamist. Soo arenemine oleneb keskkonnast, kus arenev organism kasvab
2) progaamne- sugu määratakse enne viljastumist
3)sügaamne- sugu määratakse viljastamise momendil
-esineb enamilkul erisooristel isenditel
-soo määramine ei olene sel juhul väliskeskkonnast.
Kõrgematel organismidel määratakse sugupool sugukromosoomidega ehk gonosoomidega
1905- soomääramise XX-X0 süsteem, mis esineb putukatel
1905- leiti putukatel et isastel esineb ühele X-kromosoomile lisaks veel sellega paaris olev väiksem kromosoom, mis nim. Y- kromosoomiks
Isastel ja emastel on võrdne arv kromosoome
Lindude puhul on kanad heterogameetsed, kuked homogameetsed.
Tunnused
1) Kvantitatiivsed - isendi suurus, elusmass, varavalmivus , produktiivsus. Leitakse mõõtmise, loendamise arvutamise teel.
2)Kvalitatiivsed tunnused- isendi erinevad üksteisest välimuselt
Muutlikkus ehk variatsioon
-pärilik (geneetiline)- Pärilik muutlikkus on evolutsiooni aluseks
-mittepärilik (mittegeneetiline)- modifikatsiooniline, paratüübiline
Mendelism
Interkromosoommne rekombinatsioon
Hübridisatsiooni meetod
Selgesti eristuvad tunnused

Genotüüp- isendi geenide kogum
Fenotüüp-kirjeldatavad, mõõdetatavad tunnused ja omadusd

Dominantsed tunnused- A, B C ..
Retsessivne tunnus- a,b,c,..
Ko-dominanten- mõlemal vanemal dominantne tunnus, mis järgmisel on mõlemad olemas, ehk kumbki ei domineeri
Homosügoot- homoloogses kromosoomis teatud lookuses sama alleel
Heterosügoot- homoloogsete kromosoomide samas lookuses on erinevad alleelid (Aa, Bb, Cc)
Homosügootne retsessiivne - aa, bb, cc
Homosügootne dominantne- AA, BB, CC
Mendeli II seadus:
Heterosügootsete esimese põlvkonna hübriidide omavahelisel ristamisel saadakse teises põlvkonnas tunnuste lahknemine kindlates lahknemissuhetes - fenotüübilt 3:1 - genotüübilt 1:2:1 Kui aga on tegemist heterosügootse intermediaarse avaldumisega, siis on fenotüübiline lahknemissuhe 1:2:1
Lahknemissuhted 3:1, 1:2:1 ja 1:1 esinevad ainult juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kaht tüüpi gameetide (A ja a) moodustamise tõenäosus heterosügootsel isendil on võrdne (0,5);
2) kõigi gameeditüüpide võrdse tõenäosusega ühinemine viljastumisel;
3) kõigi genotüüpidega sügootide (AA, Aa, aa) võrdne eluvõime;
4) tunnuse avaldumise sõltumatus keskkonnatingimustest.
Holandrilised tunnused- päranduvad ainult meesliini mööda
Komplementaarne ehk tunnus mida vanematel ei avaldunud
LOENG III
Geeni toime vormid
Epistaatiline geenide koostoime-ühe geeni toime tugevdab või nõrgendab teise geeni toimet
Duplikaatne ehk kordne- kaks või mitu geeni toimivad tunnusele ühteviisi. Kusjuures tunnuse avaldumisviis ei olene domineerivates
Polümeerne ehk aditiivne ehk kumulatiivne - mitu geeni mõjutavad üht ja sama tunnust
Modifitseeriv
Sugurakke kus toimub krossingover nim rekombinantseteks.
LOENG V
Friimartiniks nimetatakse steriilset emast kaksikisendit, teine kaksik on isane.  Friimartinism on kimäärsusest (XX/XY) tulenev soomääratluse anomaalia .  Kimääriks nimetatakse isendit, kelle organismist vōib leida vähemalt kahe isendi rakke.  Friimartinismi on enam täheldatud veisel.  Ligi 90% eri sugu kahe-munaraku kaksikvasikana sündinud lehmikutest on friimartinid.
Friimartinismi pōhjuseks on eri sugu kahemunaraku kaksiku koorionite liitumine ja veresoonte anostomoosid, mille kaudu toimub vereloomerakkude vahetus.  Friimartinism on seotud H-Y antigeeniga , ehkki mitte kōik kimäärsed isendid ei ole friimartinid.  Friimartinit iseloomustab vererakkude kimäärsus. Ta gonaadid on maskuliniseerunud, isend on sigimatu.  Esineb veistel, lammastel , kitsedel, sigade
Friimartinismi tagajärjed:
1) isasele kaksikule: suguorganid on morfoloogiliselt normaalsed, siiski sageli sigimisvōime langus, mille pōhjuseks on madal sperma tihedus ja vähene liikuvus.
2) emasele kaksikule: Friimartini kujunemine. Suguorganite alaareng on erineva raskusastmega.
- Enamasti koosneb üks vōi mōlemad munasarjad nii munasarja kui testise koest (ova-testis).
- Munasarjade asemel võivad olla miniatuursed testised.
- Välised suguorganid on enamasti normaalse välimusega, enamasti suurenenud kliitor .
- Emaka arengus vōib täheldada kōiki variante alates normaalsest kuni selle puudumiseni
Diagnoosimine:
Vōimalik avastada 3-6 nädala vanuses lihtsa kliinilise vaatluse abil. Tunnused: 1) lühike tupp (kuni 8 cm) 2) emakaava puudumine  Ei ole vōimalik avastada kōki friimartine.  Täiendavalt uurida leukotsüütide karüotüüpe. – testil on piiratud tundlikkus, kuna mōnedel friimartiinidel on kimäärsete leukotsüütide proportsioon väga väike.  Maskulinisatsiooni aste ei ole sōltuvuses kimäärsete rakkude proportsioonist.  Friimartinismi esineb ka üksikult sündinud vasikate seas. – Seletatav looteeas isase kaksiku hukkumise ja loote resorbtsiooniga
Mosaiikorganism - tekib ühest sügoodist.
Geneetiliselt erinevad rakupopulatsioonid tekivad neil arenemisprotsessi käigus somaatiliste mutatsioonide, somaatilise rekombinatsiooni või kromosoomide lahknematuse tõttu. Tekkinud rakukloonid erinevad tavaliselt ühe või mõne kromosoomi poolest.  Geneetilise mosaiigi ja kimääri erinevus - mosaiik pärineb ühest sügoodist, - kimäär aga kahest või mitmest. XX x XY kimäärsus – interseksuaalsus ja sigimatus.
Sekundaarne ehk postsügootne kimäärsus - erinevad rakupopulatsioonid kombineeruvad kahe või mitme isendi (täiskasvanud või loote) kudedest pärast organogeneesi algust.
Primaarne kimäärsus tekib kahe või enama embrüo rakkude ühendamisest (agregeerumisest) embrüonaalse arengu esimestel staadiumidel või viljastumismomendil
Mikrosatelliidid?
Kimäär - isend, kelle erinevate kromosoomidega rakupopulatsioonid pärinevad rohkem kui ühest sügoodist
Genotüüp ja keskkond
Genotüüp - koostoimivate geenide kogum, mis määrab organismi reaktsiooninormi erinevates keskkonnatingimustes. Genotüübi realiseerumine on piiratud konkreetsete keskkonnatingimustega, milles organism areneb. Isendi arengus määrab genotüüp biokeemiliste reaktsioonide toimumise järjekorra, aja, suuna ja kiiruse. Nende rektsioonide lõpptulemuseks on organismi teatavate tunnuste (fenotüübi) kujunemine. Tunnuste fenotüübiliste muutuste piirid ehk reaktsiooninorm geneetiliselt determineeritud.
Fenotüüp on aga organismi tunnuste kogum, genotüübi realiseerumise tulemus teatud keskkonnatingimustes. Fenotüübis ei realiseeru kunagi kõik genotüübis kodeeritud võimalused.  Isendi fenotüüp on tema genotüübi avaldumine konkreetsetes keskkonnatingimustes.
Keskkonnatingimuste muutmise võimalused on praktiliselt piiramatud , siiski toimuvad tunnuste modifikatsioonilised muutused ontogeneesi jooksul teatud piirides. – Nende piiride ületamine lõpeb organismi hävimisega. Reaktsiooninorm on organismi keskkonnatingimustega kohanemise võimete piir. Teades reaktsiooninormi ja erinevate keskkonnatingi- muste mõju genotüübis peituvate eelduste (geneetilise potentsiaali) avaldumisele, on võimalik põllumajandusloomade ontogeneesi juhtida soovitud suunas ja muuta nende produktiivsust soovitud suunas. Tuleb luua loomadele sellised keskkonnatingimused , kus nende geneetiliselt määratletud produktiivsus oleks maksimaalne.
Organismi on kõige kergem mõjutada nn kriitilistel perioodel.
Kriitiline periood on aeg, mil toimub teatava koe või organi arengus valgusünteesi muutus ning algab diferentseerumise etapp ja morfogenees. Kriitilistel perioodidel võivad keskkonnategurite mõjul tekkida fenotüübilised muutused - morfoosid. Mõned morfoosid sarnanevad mutantsetest geenidest põhjustatud muutustele – muutusi nimetatakse fenokoopiateks. Need muutused ei ole pärilikud. Eelsoodumus fenokoopiate tekkimiseks on määratletud genotüübiga. Kriitilisteks perioodideks isendite ontogeneesis on esimesed tiinusnädalad, kui toimub intensiivne diferentseerumine ning kudede ja organite teke.
Kõrgematel organismidel on keskkonna toime isendi arengule embrüonaalsel perioodil suhteliselt nõrk. Postanataalsel (sünnijärgsel) perioodil mõjub organismile palju keskkonnatingimusi, mis määravad genotüübis paikneva geneetilise informatsiooni realiseerumise.
Keskkonnateguritest mõjutab loomade arengut kõige enam:
– sööda kogus
– vajalike toitainete sisaldus söödas
– sööda kvaliteet
– välistemperatuur
– päikesekiirgus
– patogeensed (haigust tekitavad) faktorid
– pidamistingimused jne.
Sageli on raske määrata, kui suurel määral mõjutavad antud tunnuse fenotüübilist variatsiooni e muutlikkust geneetilised tegurid (genotüüp) ja kui palju keskkond. Keskkonna ja genotüübi mõju osatähtsuse selgitamisel erinevatele tunnustele kasutatakse identsete (monosügootsete ehk ühemuna-) ja disügootsete (erimuna-) kaksikute uurimist. Kaksikutemeetodi eelis keskkonnategurite mõju uurimisel ontogeneesile seisneb selles, et ühemunakaksikutel on identne genotüüp. Keskkonnategurite mõju osatähtsuse hindamiseks uuritakse identsete kaksikute paare erinevates tingimustes ja jälgitakse tunnuste kokkulangevust (konkordantsust) või mittekokkulangevust (diskordantsust).
Loomade geneetiline identifitseerimine
Miks?

Põlvnemise kontrollimine
Identsuse kontrollimine
Tõuloomade, sperma ja embrüote müük
Mono -ja disügootsete kaksikute eristamine
Pärilike tunnuste määramine – Soovitavad tunnused (nt piimavalkude pärilikud tüübid) – Soovimatud tunnused (BLAD, CVM, PSS jne)
Markerselektsioon
Genofondiuuringud
Geenikaardistamine
Genoomselekstsioon

Põlvnemisandmete õigsuse kontrollimine

tõuloomade põlvnemisandmete õigsuse kontrollimiseks
aretustöö täpsustamiseks
sperma ja embrüote ostul-müügil
isasloomadele järglaste põhjal antava hinnangu täpsustamiseks

Geneetilisi defekte kandvate suguloomade tuvastamine DNA analüüsidega võimaldab aretajatel paaride valikuga vältida retsessiivsete homosügootsete isendite saamist
Kõrge skreipiriskiga PrP-genotüüpe kandvate jäärade kõrvaldamine aretusest suurendab karja skreipiresistentsust
Valik piimavalkude pärilike tüüpide järgi võimaldab parandada piima tehnoloogilisi omadusi
EESTIS

Genofondiuuringud (veised, hobused , lambad)
Geneetiline identifitseerimine ja põlvnemisandmete õigsuse kontrollimine – Veised, hobused, koerad (DNA msat)
Sigade stressiresistentsus (PCR- RFLP )
BLAD (PCR-RFLP)
Piimavalkude pärilikud tüübid (CSN1, CSN2 ja CSN3, LGB, PCR-RFLP)
CVM (PCR-RFLP)
Skreipi lammastel (sekveneerimine)

Põlvnemisandmete õigsuse kontrollimine

Kohustuslik aretuses kasutatavatele isasloomadele (veised, hobused)
Emasloomal on mitu seemendust või paaritust – milline seemendus /paaritus oli tiinestav
Kahtlus põlvnemisandmete õigsuses (omanik ise või ostja)
Loomad, kellel on probleemid märgistusega
Embrüosiirdevasikad – põlvnemine geneetilistest vanematest
Kloonvasikad – identsus rakuliiniga
Koerte puhul – duubelpaaritused

Miks on tarvis põlvnemisandmeid kontrollida?

Kohustuslik geneetiline ekspertiis aretuseks kasutatavatel pullidel ja nende emadel
Lehmal on kaks seemendust kahelt või enamalt pullilt kuni 15-päevase vahega
Lehma tiinusperiood on 15 päeva lühem või pikem antud tõu keskmisest tiinusperioodist, arvestatuna viimasest seemendamise kuupäevast

Geneetiline polümorfism
Kahe või enama alleeli esinemine ühes lookuses
On seotud populatsiooni geneetilise struktuuriga
Polümorfismiga säilitatakse konkreetses populatsioonis stabiilne geneetilise muutlikkuse olemasolu Igas populatsioonis esineb sellele spetsiifiline polümorfism
GP all mõistetakse enamasti populatsioonisisest polümorfismi.
Polüalleelsus - e mitmealleelsus – nähtus, mil uuritaval geenil (või muul geneetilisel markeril) on samas populatsioonis enam kui kaks alleeli
PS. Erütrotüütide välja pesemine toimub füsioloogilise lahusega 0.9%
Geneetilised markerid
Geneetiliseks identifitseerimiseks ja põlvnemisandmete õigsuse kontrollimiseks. Geneetiliste markerite kasutamine põlvnemisandmete kontrolliks põhineb nende kodominantsel pärandumisel vastavalt Mendeli seadustele ja tunnuste muutumatusel ontogeneesis. Põlvnemisandmete kontroll toimub välistamise meetodil.
Järglasel ei saa esineda markerit, mis puudub tema vanematel. Põlvnemisandmete õigsuse kontrollimiseks kasutatakse kas täielikku (järglane, isa ja ema) või osalist (järglane ja üks vanematest) perekonnaanalüüsi. Osaline perekonnaanalüüs - saab otsustada ainult ühe vanema sobivuse üle uuritava looma vanemana
Veregrupp
Veregrupp e fenogrupp e antigeenide kombinatsioon – verefaktorid, mis päranduvad alati koos
Alleel – üht fenogruppi määrav geneetiline üksus
Alleel = fenogrupp
Veretüüp – konkreetse indiviidi kõigi veregrupisüsteemide antigeenne valem

.DOCX Laadi alla originaalfail 9 lk · .docx · 1 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2017-03-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti

1 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Vrot Õppematerjali autor

Veterinaargeneetika aretus loodus Veterinaargeneetika Geneetiline kood

Sarnased õppematerjalid

docx

Veterinaarne geneetika

1. kontrolltöö 1. Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias. Geneetika harud ja uurimismeetodid Geneetika on bioloogia haru, mis uurib pärilikkust, geenide struktuuri, fn-i, päriliku varieerumise mehhanisme & selle seaduspärasusi, põhjusi ja ulatust. Molekulaargeneetika – tegeleb päriliku info kodeerimise, säilitamise ja ülekande mehhanismi uurimisega, samuti päriliku info realiseerumise molekulaarsete mehhanismidega (kuidas info geenides määrab elusorganismi ehituse ja tema funktsioneerimise). Samuti mutatsioone. Tsütogeneetika - tegeleb pärilikkusega raku tasemel

Mikrobioloogia

docx

Veterinaargeneetika I KT kordamisküsimused

1. Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias. Geneetika harud ja uurimismeetodid. Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Tihedalt on geneetika seotud tsütoloogiaga ehk rakuõpetusega. Samuti mikrobioloogiaga ja viroloogiaga, sest tänu kiirele paljunemisele osutuvad sageli just mikroorganismid sobivateks geneetika uurimisobjektideks. Geneetika on tihedalt seotud ka biokeemiaga. Populatsioonigeneetika matemaatilised meetodid on põllumajandusloomade selektsiooni aluseks. Molekulaarsel tasemel uuritakse organismis toimuvate biokeemiliste reaktsioonide ja valgusünteesi geneetilist determineeritust ning rakutuumas paiknevate nukleiinhapete struktuuri ja funktsioone. Samuti mutatsioonide teket ja olemust. Seda geneetikaharu nimetatakse molekulaargeneetikaks. Põhiliselt kasutatakse selles geneetikaharus

Veterinaargeneetika

doc

Veiste geneetika

25. Hii ruut test. Tunnuste lahknemisel on statistilise iseloomuga, sest selles osaleb juhusliku iseloomuga tegur- gameetide paardumise juhuslikkus neis sisalduvate alleelide suhtes. Hii-ruut testi kasutatakse selleks et kontrollida kas faktiliselt saadud lahknemissuhe erineb teoreetiliselt oodatavast lahknemissuhtest statistiliselt usaldusväärselt v on erinevused juhuslikku laadi ja lahknemist võib lugeda vastavaks ootuspärasele. Kõrvalekalded teoreetiliselt oodatavatest lahknemissuhetest ilmnevad sagedamini väikese arvu vaatluste puhul. Tingitud on see juhuslike hälvete suuremast mõjust. 26.Suguliiteline pärilikkus. Sugupoolega piiratud tunnused. Tunnuseid, määravad geenid asuvad sugukromosoomides ja need päranduvad edasi kas X või Y kromosoomiga. nim.suguliitelisteks.Sellised geenid asuvad peamiselt X-kromosoomis. Seepärast avaldub retsessiivne aleel suguliiteliste geenide korral alati heterogameetsetel (XY) sugupoolel, sest vastav geen on ühekordses doosis, ainult X

Aretusõpetus

pdf

Loomageneetika 1 osa

EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA I OSA LOENGUKONSPEKT ÕPPEAINES VL.0779 ARETUSÕPETUS ÕPPEVAHEND EMÜ ÜLIÕPILASTELE Koostajad: A. Lüpsik E. Orgmets H. Viinalass TARTU 2009 GENEETIKA KUI TEADUS JA SELLE KOHT BIOLOOGIAS Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Mõiste geneetika tuleneb kreeka keelest ja tähendab sünnisse, põlvnemisse või tekkesse puutuvat. Tänapäeval on geneetika kujunenud bioloogia üheks keskseks haruks, sest ta uurib kõikidel organismidel esinevat nähtust pärilikkust ja selle muutumist ning geneetilise informatsiooni edastamise ja realiseerumise seaduspärasusi organismi elutsükli jooksul. Geneetika arengust sõltuvad elusorganismide

Aretusõpetus

docx

Veterinaargeneetika ja aretus

1. Mida raskem on isendi defekt, seda sagedasem ja tugevam on defekt ka järglastel – selle alusel tuleks vastavalt raskusastmele võimalikult paljud isendeid välja praakida, alustades nendest, kellel defekt on kõige raskem. 2. normaalsete isendite puhul – mida väiksem on nende sugulus defektsete isenditega ja mida suurem on sugulaste hulgas tervete isendite osakaal, seda harvem ja nõrgem on defekt ka nende järglastel. 65. Ontogeneetika määrang. Ontogeneetika on geneetika haru, mis uurib isendi arengu geneetilist määratust ehk uurib geneetilise informatsiooni realiseerumist. 66. Epigenees ja epigenotüüp. Ontogeneesi käigus toimub põhiliste liigiomaste organismi tunnuste uuestiteke ehk epigenees. Epigenotüüp - funktsionaalselt aktiivne genoomiosa diferentseerunud rakkudes. 67. Geneetilise informatsiooni realiseerumise tasemed. Geneetilise informatsiooni realiseerumine toimub järgmistel tasemetel: (1) DNA → valk;

Veterinaargeneetika

doc

Veiste geneetika

1. Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias,uurimismeetodid,- harud. Geneetika on teadus organismide pärilikkusest. Geneetika on seotud paljude bioloogia ja teiste loodusteaduse harudega. Tihedalt on geneetika seotud tsütoloogiaga ehk rakuõpetusega. Samuti mikrobioloogiaga ja viroloogiaga, sest tänu kiirele paljunemisele osutuvad sageli just mikroorganismid sobivateks geneetika uurimisobjektideks. Tihedalt on geneetika seotud ka biokeemiaga, sest tänu biokeemilistele uurimistele avastati geneetilise informatsiooni säilimise ja realiseerumise seaduspärasused. Geneetika on tihedalt seotud matemaatikaga. Populatsioonigeneetika matemaatilised meetodid on põllumajandusloomade selektsiooni aluseks. Peale eelnimetatute on geneetika otseselt või kaudselt seotud veel paljude teiste teadusharudega (füsioloogia, embrüoloogia, immunoloogia, antropoloogia, meditsiin, veterinaaria jpt)

Aretusõpetus

docx

Botaanikaaia ajaloost

kui ka hilisema tootmise kulusid. Parandatud omadustega toiduained. Loomade heaolu. Keskkonna jalajälje vähendamine. 8. Suguluskoefitsient (ülesanne) RFG = 0,5n¹+n Iga järgmine aste 0,25 ehk poole vähem 9. Inbriidingukoefitsient (ülesanne) Juhul, kui eellaste tabelis esineb ühine eellane ainult üks kord, kasutatakse valemit Fx =(0,5)n¹ + n² + 1 10. Kvantitatiivse geneetika põhiprintsiibid a. Mõõdetavad (kvantitatiivsed) tunnused- Kvantitatiivsete tunnuste fenotüübilist muutlikkust põhjustavad harva ainultgeenid. Kvantitatiivsed tunnusedlooma mõõtmed, elusmass, varavalmivus, produktiivsus, konstitutsioonitüüp jne (leitakse mõõtmise, arvutamise teel). b. Fenotüübi avaldumise komponendid- Fenotüübilist muutlikkust kvantitatiivsete tunnuste osas

Põllumajandus taimed

docx

Geneetika I ja II KT

Lisaks komplementaarsusele on paarduvad DNA ahelad antiparalleelsed: nad on orienteeritud vastupidistele suundandele. Selle põhjuseks on asjaolu, et DNA polümeraas suudab DNAd sünteesida ainult ühes suunas: lisades nukleotiide DNA ahela 3’ otsale. 4. Nimeta kõik nukleotiidid ja nende lühendid adeniin – A guaniin – G tsütosiin – C tümiin – T uratsiil – U 5. Millega on Crick ja Watson geneetika ajalukku läinud? Nad avastasid DNA kaksikheeliks mudeli (1953) ja pälvisid selle eest Nobeli preemia (1962). 6. Mis on pärilikkuse ja päritavuse erinevus? Pärilikkus - organismide genofondi edasikandumine (pärandumine) mittesugulisel või sugulisel paljunemisel. Päritavus - kvantitatiivses geneetikas fenotüübi koguhajuvuse osa, mis on põhjustatud isendite geneetilistest erinevustest. 7. Miks on mikroobid head uurimisobjektid?

Geneetika

Rohkem sarnaseid