Holandrilised tunnused- päranduvad ainult meesliini mööda Komplementaarne ehk tunnus mida vanematel ei avaldunud LOENG III Geeni toime vormid Epistaatiline geenide koostoime-ühe geeni toime tugevdab või nõrgendab teise geeni toimet Duplikaatne ehk kordne- kaks või mitu geeni toimivad tunnusele ühteviisi. Kusjuures tunnuse avaldumisviis ei olene domineerivates Polümeerne ehk aditiivne ehk kumulatiivne- mitu geeni mõjutavad üht ja sama tunnust Modifitseeriv Sugurakke kus toimub krossingover nim rekombinantseteks. LOENG V Friimartiniks nimetatakse steriilset emast kaksikisendit, teine kaksik on isane. Friimartinism on kimäärsusest (XX/XY) tulenev soomääratluse anomaalia. Kimääriks nimetatakse isendit, kelle organismist vib leida vähemalt kahe isendi rakke. Friimartinismi on enam täheldatud veisel. Ligi 90% eri sugu kahe- munaraku kaksikvasikana sündinud lehmikutest on friimartinid.
1. Komplementaarsus - kahe või enama geeni koostoimes (dominantsed) tekib täiesti uus tunnus 2. Epistaas - kahe geeni koostoimes kaob ühe geeni poolt määratud tunnus 3. Duplikaatsus - kaks geeni mõjuvad ühele tunnusele samamoodi 4. Polümeersus - mitu geeni määravad ühte ja sama tunnust samasuunaliselt, tunnuse kujunemine sõltub määravate geenide arvust (mida rohkem seda uhkem) a) inimese nahavärvus, mis on määratud 6 alleeliga 5. Modifitseeriv - regulaatorgeen(id) mõjutab(/vad) struktuurgeeni(de) avaldumist Mendelismi põhiseisukohad 1. Lähtevanemad peavad olema homosügoodid 2. Järglaste arv peab olema piisavalt suur (sadades ja tuhandetes) 3. Kõikide isendite eluvus peab olema põlvkonniti võrdne 4. Vaadeldavaid tunnuseid määravad geenid peavad asuma eri kromosoomides põhimõttel : 1 kromosoomis vaid 1 vaadeldav geen 5. Mendelism ei vaatle kromosoomide ristsiiret ehk crossingoverit - uued
Dihübriidne ristamine on omavahel kombrineerunud kaks monohübriidset ristamist. Mendeli kolmas seadus kehtib: 1. juhul kui vaadeldavad geenid on erinevates kromosoomides 2. kui puudub alleelide ja geenide erandlik vastasmõju Geenide vastasmõju: 1. komplementaarsus 2 geeni koos annavad täiesti uue tunnuse 2. epistaas kahe geeni koosmõjul jääb alles ainult 1 olemas olnud tunnustest 3. modifitseeriv mõju üks geen (regulaatorgeen) kontrollib ja mõjutab teise geeni avaldumist Mendeli seaduste kehtivust tagavad tingimused: 1. Järglasi peab olema väga palju. Mendeli seadustel on statistiline iseloom. 2. Kõik vaadeldavad geenid peavad olema eri kromosoomides. 3. Kõikidel organismidel peab olema võrdne eluvus genotüüpide tasandil 4. Mendeli seaduste puhul tuleb arvestada alleelide ja geenide toime erijuhtusid 5
SVO- subjekt-verb-objekt Pr- prepositsioon (kasutatakse peamiselt eessõnu), eesti keel kuulub rühma Po, ehk meil on valitsevaks järelsõnad NG- nimisõna + genitiiv (omastav kääne), eesti keel kuulub rühma GN NA- nimisõna+adjektiiv, eesti keel kuulub rühma AN · Francesco Antinucci (1977) näitas, kuidas romaani keeled on ajapikku muutunud. Ta uuris samuti sõnade järje alusel. Testa= pea-, põhisõna; Modificatore= täiendav/modifitseeriv sõna ladina keel: Modificatore Testa (vasakpidine) romaani keeled: Testa Modificatore (parempidine) 1. Järjekord verbifraasi sees: verb V + Objekt ld. k. OV: matrem amat (suund vasakule) rom. k. VO: ama la madre (il aime la mère) (suund paremale) 2. Nimisõna omadussõna: N + Adj ld. k. pinguis vir (paks mees) (vasakule) rom. k. uomo grasso (un homme gras) (paremale) 3. Verb adverb: V + Adv ld. k
toime avaldumise. 3. Duplikaatne ehk kordne. Kaks voi mitu geeni toimivad tunnusele uhtviisi, kusjuures tunnuse avaldumisviis ei olene toimivate dominantsete geenide arvust genotuubis. 4. Polumeerne ehk aditiivne ehk kumulatiivne. Mitu geeni mojutavad uht ja sama tunnust samasuunaliselt, kusjuures tunnuse avaldumise aste oleneb positiivselt toimivate alleelide hulgast (geenidoosist). Geenide moju tunnusele summeerub. Polumeersus tingib tunnuse kvantitatiivse muutlikkuse. 5. Modifitseeriv. Paljude tunnuste arengut maaravad nn pohigeenid ja rida modifitseerivaid geene, mis tugevadavad voi norgendavad pohigeenide moju. Komplementaarsus Komplementaarsed ehk uksteist taiendavad geenid on tavaliselt dominantsed. Koos esinedes (genotuup A-B-) pohjustavad nad uue tunnuse arengu, mida vanematel (aaBB ja AAbb) ei esine. Naitena voib tuua harjavormide paritavuse kanadel. Erinevatel kanatougudel esinevad jargmised harjavormid: 1) lihthari (lehthari) 2) rooshari 3) herneshari 4) pahkelhari
kusjuures tunnuse avaldumisviis ei olene toimivate dominantsete geenide arvust genotüübis. 23. Polümeersus. Modifikaatorgeenid. Pleiotroopsus. Polümeerne ehk aditiivne ehk kumulatiivne - mitu geeni mõjutavad üht ja sama tunnust samasuunaliselt, kusjuures tunnuse avaldumise aste oleneb positiivselt toimivate alleelide hulgast (geenidoosist). Geenide mõju tunnusele summeerub. Polümeersus tingib tunnuse kvantitatiivse muutlikkuse. Modifitseeriv - paljude tunnuste arengut määravad nn põhigeenid ja rida modifitseerivaid geene, mis tugevdavad või nõrgendavad põhigeenide mõju. Pleiotroopsuseks ehk polüfeensuseks nimetatakse ühe geeni toime üheaegselt mitmele tunnusele. Pleiotroopsusega seletub ka geneetiline korrelatsioontunnuste vahel, s.o nähtus, kusühe organi või tunnuse muutusega kaasneb teise organi või tunnuse muutus. 24. Geenide aheldus. Krossingover. Geenide rekombinatsioon ehk ümberpaiknemine ühest homoloogsest
seadus on piiratud kehtivusega. St. iga vaadeldav geen peab olema erinevas kromosoomis. Geenide koostoime: 1) Komplementaarsus kahe või enama geeni koostoimes tekib täiesti uus tunnus 2) Epistaas kahe geeni koostoimes kaob ühe geeni poolt määratud tunnus 3) Duplikaatsus 2 geeni mõjuvad ühele tunnusele samamoodi 4) Mitu geeni määravad ühte ja sama tunnust samasuunaliselt, kuid tunnuse kujunemine sõltub määravate geenide arvust (polümeersus) 5) Modifitseeriv regulaatorgeeni geenid mõjutavad struktuurgeeni geenide avaldumist Mendelismi põhiseisukohad: 1) Lähtevanemad peavad olema homosügoodid 2) Järglaste arv peab olema piisavalt suur 3) Kõikide isendite eluvus peab põlvkonniti olema erinev 4) Vaadeldavaid tunnuseid määravad geenid peavad asuma eri kromosoomides põhimõttel: ühes kromosoomis 1 vaadeldav geen 5) Mendelism ei vaatle kromosoomide ristsiiret. Uued geenikombinatsioonid moodustuvad tänu:
3. Duplikaatne ehk kordne. Kaks või mitu geeni toimivad tunnusele ühtviisi, kusjuures tunnuse avaldumisviis ei olene toimivate dominantsete geenide arvust genotüübis. 4. Polümeerne ehk aditiivne ehk kumulatiivne. Mitu geeni mõjutavad üht ja sama tunnust samasuunaliselt, kusjuures tunnuse avaldumise aste oleneb positiivselt toimivate alleelide hulgast (geenidoosist). Geenide mõju tunnusele summeerub. Polümeersus tingib tunnuse kvantitatiivse muutlikkuse. 5. Modifitseeriv. Paljude tunnuste arengut määravad nn põhigeenid ja rida modifitseerivaid geene, mis tugevadavad või nõrgendavad põhigeenide mõju. 41 Komplementaarsus Komplementaarsed ehk üksteist täiendavad geenid on tavaliselt dominantsed. Koos esinedes (genotüüp A-B-) põhjustavad nad uue tunnuse arengu, mida vanematel (aaBB ja AAbb) ei esine. Näitena võib tuua harjavormide päritavuse kanadel. Erinevatel kanatõugudel esinevad
U33'ga. Seepärast määrab U33 juures toimuv järsk pööre ära koodon-antikoodon seose pikkuse (3 aluspaari). Antikoodoni järel paiknevad nn. hüpermodifitseeritud nukleotiidid, mis tavaliselt ei ole võimelised aluspaardumises osalema. On teada, et 18 modifitseeritud aluste olemasolu antikoodoni 3' küljel on vajalik translatsiooni täpsuse tagamiseks. Bakteri mutantides, kus mõni tRNA'd modifitseeriv ensüüm puudub, tehakse valgusünteesil rohkem vigu. tRNA teine oluline piirkond, 3' ots, asub antikoodonist ~70 Å kaugusel. tRNA kolm viimast nukleotiidi on CCA järjestus, mis seondub ribosoomis peptiidsideme moodustumist katalüüsiva tsentriga. Aminoatsüül-tRNA süntees tRNA ruumiline struktuur on kõigil erinevatel tRNA molekulidel sarnane. See sarnasus on vajalik tRNA funktsiooni täitmiseks valgusünteesil. Ribosoomidega seonduvad kõik
Nukleotiid 34 (antikoodoni 1.) peab paarduma koodoni 3. nukleotiidiga ja on oluline et koodon-antikoodon interaktsioon lõppeks just 34. nukleotiidiga ega jätkuks U33-ga. U33 juures toimuv järsk pööre määrab ära koodon-antikoodon seose pikkuse (3bp). Antikoodoni järel paiknevad hüpermodifitseeritud nukleotiidid (ei ole võimelised aluspaardumisel osalema). Antikoodoni 3’ küljel on need – vajalikud translatsiooni täpsuse tagamiseks. Bakteri mutantides, kui mõni tRNA-d modifitseeriv ensüüm puudub, tehakse rohkem vigu. tRNA 3’ ots asub antikoodonist 70 A kaugusel. tRNA 3 viimast nukleotiidi – CCA seondub ribosoomis (peptiidsideme moodustumist) katalüüsiva tsentriga. Aminoatsüül-tRNA (aa-tRNA) süntees - kõik tRNA molekulid seonduvad ribosoomides samasse piirkonda. Kõik aa-tRNA molekulid peavad seonduma elongatsioonifaktor T-ga, mis transpordib ribosoomidesse.
annaabi.ee 
