Kordamiseks
1.
Geneetiline identifitseerimine
a.
Genotüpiseerimise meetodid- Spetsiifilised identifitseeritavad
pärilikud DNA polümorfismid •DNA polümorfism on •Nukleotiidi(de)
asendus •Insertsiooni või deletsioon (DNA lõigu
pikkuspolümorfism) •On tuvastatavad laborimeetoditega •DNA
muutlikkus võib olla tuvastatav fenotüübi tasemel; iga DNA uus variatsioon ei pruugi muuta fenotüübilist variatsiooni.
b. Veregrupid ( veised )- Antigeen + reagent (monospetsiifiline antikeha )
+ komplement •Hemolüüsi puhul värvib erütrotsüütides olev
hemoglobiin lahuse (proovi) punakaks – antigeeni esinemine punasel
vereliblel tuvastatud. Antigeenid erütrotsüütide pinnal –
veregrupid. Antigeenid - bioloogilised makromolekulid (polüpeptiidid,
polüsahhariidid, nukleiinhapped ) Immunogeen – antigeen, mis kutsub
esile immuunvastuse. Reageerivad EA ja antikeha e reagent (+
komplement) • Hemolüüsi tulemuste põhjal kujuneb veretüüp e
fenotüüp
c.
Mikrosatelliidid d. SNPd - TANDEEMSED kordusjärjestused (nt
–ACACACAC) • ALLEELE TÄHISTATAKSE NUMBRIGA, MIS ON VASTAVUSES
DNA AHELA PIKKUSEGA ALUSPAARIDES (ap VÕI bp –BASE PAIRS ); mõnikord
( hobused ) teisendatud tähestikuliseks.
e.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2018-12-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
iou321
Õppematerjali autor
Geneetika I ja II KT 1. Mis on komplimentaarsus? Molekulide või nende osade struktuuri ruumiline vastavus, millel põhinevad molekulide vastastikune äratundmine ja eriomane seondumine (lämmastikualused: A-T(U) ja G-C on komplimentaarsed. A saab paarduda vaid teiste lämmastikalustega, millega moodustuvad 2 vesiniksidet (T ja U-ga). C saab moodustada 3 vesiniksidet vaid G-ga. 2. Millest koosneb DNA? DNA on polümeer, mille elementaarlülideks on nukleotiidid. Nukleotiidid on polümeerid, mis koosnevad omakorda keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappe jääkidest. Harilikult koosneb DNA adeniinist (A), guaniinist (G), tsütosiinist (C) ja tümiinist (T). 3. Kaksikahelalise DNA ehitus DNA esineb tavaliselt kaheahelalise struktuurina, mille mõlemad otsad on kokku keeratud, et moodustada iseloomulikku kaksikheeliksit. Iga DNA ahel on kokku pandud nelja tüüpi nukleotiididest (A, G, C, T). Nende nukleotiidide vahelisel interaktsioonil tekivad fo
EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA JA TÕUARETUSE OSAKOND ARETUSÕPETUS I OSA (POPULATSIOONIGENEETIKA) LOENGUKONSPEKT G P Koostaja: dots. E. Orgmets TARTU 2008 1 KORDAMISKÜSIMUSED 1. Populatsioonigeneetika. (populatsiooni mõiste, panmiksis, biotsönoos, populatsiooni evolutsioonitegurid, suletud ja avatud populatsioon, populatsioonimaht, valimi mõiste). 2. Juhuslikkus ja tõenäosus. Tõenäosuste korrutamise seadus. 3. Genotüübi sagedus ja selle arvutamine. 4. Geeni- ehk alleelisagedus ja selle arvutamine. Geenisageduse arvutamine alleeliseeria korral. 5. Hardy-Weinbergi seadus (definitsioon, tingimused, valem p2+2pq+q2=1). POPULATSIOONI GENEETILINE DÜNAAMIKA 6. Mutatsioon (otse- ja pöördmutatsioonid, nende esinemissagedus, mutatsioonirõhk).
1. kontrolltöö 1. Geneetika kui teadus ja selle koht bioloogias. Geneetika harud ja uurimismeetodid Geneetika on bioloogia haru, mis uurib pärilikkust, geenide struktuuri, fn-i, päriliku varieerumise mehhanisme & selle seaduspärasusi, põhjusi ja ulatust. Molekulaargeneetika – tegeleb päriliku info kodeerimise, säilitamise ja ülekande mehhanismi uurimisega, samuti päriliku info realiseerumise molekulaarsete mehhanismidega (kuidas info geenides määrab elusorganismi ehituse ja tema funktsioneerimise). Samuti mutatsioone. Tsütogeneetika - tegeleb pärilikkusega raku tasemel. Uuritakse rakuorganellide (kromosoomide, ribosoomide, mitokondrite) osa gen. info säilitamisel ja realiseerimisel; kromosoomiarvu ja karüotüübi erinevusi eri liikidel. Organismi tasemel – kasutatakse hübridoloogilisi meetode (ristamiskatseid). Gen. info pärandumise seaduspärasuste uurimine. Populatsioonigeneetika – produktiivloomade selektsiooni
Veterinaargeneetika ja aretus 1. Loeng 1. KT. 9.märts: valikvastustega küsimused, pikemat vastust nõudvad küsimused, ristamise ülesanded, ristsõna Genoomselektsioon geenipõhine valik. *Piimalehmade arv eestis 80 000. Piimatoodang lehma kohta aastas 9000. Eesti maatõugu lehm- nudi, 2 udarasarve. *Hobuste arv eestis 10 000. Hobustega tegeevaid organisatsioone 9. *Karva värvuse faktid: kolmevärvilised kassid on reeglina emased (x kromosoomi mosaiiksus). Valged kassid siniste silmadega on kurdid. Suur kollane kass on reeglina isane. Karusloomade kasvatuses on karva värvus oluline. Kass- kõuts (m) Veis- lehm mullikas (lehmik), pull mullikas (pullik), lehm, pull, härg Hobune- mära, täkk, ruun Kodukits- sikk (m), sokk (kast.) Siga- emis, kult, orikas Lammas- utt, jäär, oinas Veterinaargeneetika- teadus, mis hõlmab loomade haigusi, toodangut ja eluvõimet. VG uurimisobjektideks on koduloomad, ulu
Kordamisküsimused 1. Geneetika põhietapid 1.1. Eelteaduslik periood Geneetika eelteaduslikule perioodile on iseloomulikud üksikud õiged ja objektiivsed tähelepanekud, mida varjutavad aga tol ajal massiliselt levinud spekulatsioonid ja filosoofilised targused. · Hippokrates (V-IV saj. ema.) - lapsed arenevad algmetest, mis tekivad kogu kehas. Selle tõttu sarnanevad lapsed vanematele ja omandatud tunnused päritakse. Pärilikkust võivad mõjutada isegi mõtted. Seisukoht tuntud pangeneesi hüpoteesina. Darwin arendas seda omandatud tunnuste päritavuse põhjendamiseks (gemmulad). · Demokritos (V-IV saj. ema.) - inimeste võimed arenevad peamiselt harjutamise, mitte kaasasündinud eelduste tõttu. Koos Empedokelesega preformatsiooniprintsiibi pooldaja ja propageerija. · Pythagoras (V saj ema.) isaslooma kehas (närvid, aju jne.) tekkiv fluidum koituse ajal kondenseerub emasloom
Veterinaargeneetika ja aretus 2. kontrolltöö kordamisküsimused 2015 1. Mis on rekombinant-DNA? Restriktaaside abil loodud DNA molekule nimetatakse rekombinant DNA molekulideks 2. Millised on rekombinant-DNA tehnoloogia põhimeetodid? (1) DNA molekuli lôhestamine e. lôikamine fragmentideks restriktsiooni ensüümide abil, mis lôhuvad sidemed nukleiinhapete (NH) vahel spetsiifilise nukleiinhapete järjetusega piirkonnas (iga ensüümi jaoks eri NH järjestus) (2) Nukleiinhappeline hübridiseerimine- tänu DNA, RNA molekulide vôimele siduda vabasid NHid on vôimalik tetaud NH-järjestusega vabade märgistatud DNA-fragmentide abil avastada komplementaarse järjestusega lôike uuritavas DNA vôi RNA molekulis. (3) DNA kloonimine- ühe DNA fragmendi alusel on vôimalik sünteesida sama fragmendi miljoneid koopiaid. (4) DNA fragmendi nukleotiidide järjestuse määramine (sekveneerimine- ingl k. sequencing), mis vôimaldab määratleda
VIII. 1. Epigeneetika. Ehk arengugeneetika. On õpetus niisugustest pärandumise mehhanismidest, mis ei ole seotud muutustega genoomis. 2. Arenguprogramm. Geneetiline programm organismi arenguks. Realiseerub arenguahelate kaudu, mille komponendid on fenotüübi määramisel põhjuslikult järjestatud. 3. Ühemunakaksikute teke. Tekivad siis, kui seemnerakk viljastab munaraku ning munarakk jaguneb idulase algperioodil kaheks. 4. Sügootne kell. Viljastatud munarakk: üherakuline embrüo on S-faasis pidurdatud. 5. Positsiooniline informatsioon. Rakkude jagunemise ja diferetseerumise suuna määramine. Teatud rakk sünteesib morfogeeni (informatsioonisignaal), mida transporditakse naaberrakkudeni, kus nende pinnal tänu ühinemisele signaalretseptoriga aktiveeritakse signaali ülekandeahel, mille toimel omakorda indutseeritakse raku tuumades transkriptsioonifaktorite süntees. 6. Geeni doosikompensatsioon.
Nädal 1 1. Mis tüüpi küsimustele populatsioonigeneetika vastust otsib. Kirjelda üldiselt põhilist töövõtet. Too näiteid erinevatest populatsioonigeneetika mudelitest. Mis on mudeli parameeter ja tema hinnang? Mis tegurid võivad viimast mõjutada. (Sille) Populatsioonigeneetika uurib populatsioonide varieeruvuse muutumist ajas: selgitab, kuidas praegune varieeruvus tekkinud on, ja ennustab seda, milliseks varieeruvus tulevikus saab. Uurib erinevaid tegureid, mis varieeruvust mõjutavad (nagu loodusliku valiku toimumine, geneetiline triiv, mutatsioonid, geenisiire, Mendeli pärilikkuse seadused, paarumismustrid, populatsioonide struktureeritus). Varieeruvus kui alleeli/genotüüpide/haplotüüpide sageduse muutumine. Põhilise töövõttena luuakse mudel (kasutades teatud eelduseid ja teadmisi vastavat protsessi mõjutavate tegurite kohta) ning selle tulem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid