ANATOOMIA 12. LOENG (0)

HEMOLÜÜS
Hemolüüs – nähtus, kus punalibled purunevad ja hemoglobiin väljub
1) Osmootne hemolüüs – põhjuseks erütrotsüütide sattumine hüpertoonilisse lahusesse.
2) Keemiline hemolüüs – põhjustajaks on erütrotsüütides membraanis sisalduvate mebraanide lahustumine orgaaniliste lahustite mõjul. Alkohol , atsetüül, bensiin teevad halba.
3) Bioloogiline hemolüüs – seda võivad põhjustada madude mürgid. Biol. hemolüüsi hulka kanduvad ka vale veregrupi ülekandel tekkiv hemolüüs. Erütrotsüüdid kleepuvad kokku, hemolüüsuvad.
4) Mehaaniline hemolüüs – tekib mehaanilisel hõõrdumisel. Tuleb konservvere transportimisel – veri loksub ampullides. Analoogiline situatsioon võib organismis tekkida ülipikkadel jalgsimatkadel, kus häiritud jalgadest venoosne äravool ja osad libled võivad taldades puruneda.
5) Füüsikaline hemolüüs – tekib vere külmumisel. Vereplasma külmub, lõhuvad erütrotsüütide membraanid ära. Osa esineb väljaspool organismi konservverega, sa organismis endas, nt bioloogiline, osmootne ja mehaaniline hemolüüs ka.
VERE REAKTSIOON
Ph- tase – vaata vihikust!!!!!!!

7,35-7,45
Ph taset tuleb hoida normi vahemikus, nihkeid aluselises suunas- alkaloos , happelises-atsidoos
Kuidas ph-d püsivana hoida?
1)Kõige kiirem säilitamise mehhanism on hingamine . Nt tugeva füüsilise koormuse korral toimub lihastes anaeroobne glükolüüs ja tekib palju laktaati ( piimhape ). Veri muutub happelisemaks (H+ tõus). See stimuleerib hingamiskeskust piklikajus ja inimene hakkab kiiremini ja sügavamalt hingama ja kopsude kaudu rohkem CO2-te ära andma. Normaliseerub vere pH.
Minutiventilatsioon on hingamissagedus minutis korrutada hingamismahuga.
Liiga intensiivse hingamisega tekitatakse alkaloos ja see pidurdab hingamiskeskust.
2) Neerude regulatsiooni kaudu – aeglasem viis, alkoloosi/atsidoosi korral suureneb kas aluseliste/happeliste ainete kontsentratisioon uriinis.
Diabeediga – kudedesse ja verre kuhjuvad happeliselt reageerivad ained, nt atsetoon . diabeedihaigel võib tunda suust atsetooni lõhna. Kui on koomasse langenud – siis hüperglükeemiline kooma – tingitud väga kõrgest glükoosi sisaldusest veres! Kopsu ja südamehaiguste korral on kopsud häiritud, alveoolid võivad olla täitunud vedelikuga, häirides kopse. Südamehaigetel kopsud normis, aga süda kui pump ei suuda verd pumbata, neil esineb hingeldus juba väga väikese koormuse korral. Hingeldusega üritatakse kompenseerida halba verevarustust kudedes.
VEREGRUPP
Veres erütrotsüütidel ja vereplasmas võivad sisalduda antigeensete omadustega kehakesed . Antigeenid paiknevad punaliblede pinnal ja vereplasmas võivad sisalduda antikehad . Neid kombinatsioone veres on erinevaid, tänapäeval on erinevaid antigeene ja vastavaid grupsüsteeme avastatud rohkem kui 1-2. Praktilist tähendust omavad igapäevaselt AB0 süsteem ja reesussüsteem.
AB0 veregruppide süsteemi avastas Austria teadlane Landsteiner 1940. aastal. Vastavalt AB0-süsteemile võib esineda 4 erinevat veregruppi, vastavalt A ja B a-glutinogeenide esinemisele.
aglutinogeen- antigeen
aglutiniin- antikeha
anti-A
anti-B
GRUPP
ERÜTROTSÜÜDID- A või B
PLASMAS
anti-A või anti-B
0
-
anti-A; anti-B
A
A
anti-B
B
B
anti-A
AB
A ja B
-
Grupinimetus sõltub sellest, millised aglutinogeenid on.
Kui anti-A saab A-ga kokku või anti-B B-ga kokku, tekib aglutinatsioon ehk punaliblede omavaheline kokkukleepimine.
Aglutinatsiooni teket tuleb vältida, et ei tekiks hemolüüsi.
Veregrupi määramine toimub grupiseerumite abil. Seerum – defibrineeritud vereplasma, plasmast on eemaldatud fibrinogeen , mis osaleb vere hüübimisel. Kui fibrinogeen on eemaldatud, ei teki vere hüübimist. Seerum on niimoodi kokkukleepumisvaba. Naatriumtsitraat- üks lahus, mis muudab vere hüübimatuks. Aitab kahest seerumist. Seerumid tilgutatakse klaasile , siis lisatakse igale seerumile tilk või kaks verd ja vaadatakse, kas tekib aglutinatsioon või mitte. Kui ei teki aglutinatsioone, pole aglutinogeene! Juhul kui aglutinatsioon on anti-A seerumiga, siis veres on A-aglutinogeen.