Varude arvestus (0)

Varude arvestus
Sisukord
1 Teadmised ja oskused
2 Mõisted
3 Varude esmane arvele võtmine ja edasine kajastamine bilansis
4 Varude arvestusmeetodid
5 Dokumentatsioon
6 Inventeerimine
1 Teadmised ja oskused
Selle peatüki läbimise järel:
•tead varude arvestamisega seotud mõisteid;
•oskad kajastada varusid bilansikirjetel;
•oskad arvutada varude soetusmaksumust;
•tead varude arvestuses kasutatavaid dokumente;
•tead perioodilise ja pideva varude arvestuse meetodeid ja nende erinevusi;
•oskad rakendada Eestis lubatuid varude arvestamise meetodeid;
•oskad koostada varude arvestusega kaasnevaid lausendeid;
•tead, kuidas inventeeritakse varusid.
2 Mõisted
Varude arvestuse aluseks on RTJ 4 Varud
Varud on ainelised varad :
(a) mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
(b) mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
(c) materjalid või tarvikud , mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.
Varude mõiste hõlmab lisaks müügiks ostetud kaupadele, materjalidele, lõpetamata ja valmistoodangule ka selliseid objekte nagu müügiks hoitavad seadmed ja kinnisvara.
Varusid kajastatakse bilansis järgmistes rühmades:
• tooraine ja materjal;
• lõpetamata toodang;
• valmistoodang ;
• müügiks ostetud kaubad ;
• ettemaksed varude eest.
Tooraine ja materjal on selline vara, mida toodetakse ise või saadakse väljastpoolt ettevõtet ning mida kasutatakse otseselt lõpptoodangu valmistamiseks. Toorainena käsitletakse näiteks väetisi, ravimeid, toorpuitu, lehtmetalli , määrdeõlid, pakkematerjalid .
Lõpetamata toodang, nagu nimetus ütleb, on tootmisprotsessis pooleliolev toodang, millel ei ole valmistoodangule omaseid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid tunnuseid. Lõpetamata toodangu kogus sõltub tootmisprotsessi kestvusest.
Valmistoodang on lõpetatud toodang mis ootab realiseerimist, näiteks teravili, marjad , mugulad, mööbel, vorstid , singid jne.
Müügiks ostetud kaubad on vahendamise, edasimüügi eesmärgil soetatud kaubad, mida ettevõte ei kavatse oma tootmisprotsessis kasutada. Kui ettevõte hakkab esmalt müügiks ostetud kaupasid ise kasutama tuleb need bilansis ümber klassifitseerida tooraineks ja materjaliks või põhivaradeks. Lähtutakse vara maksumusest ja kasutusotstarbest.
Ettemaksed varude eest, ettemakseid vaadeldakse nagu kättesaadud materiaalset vara, kuigi reaalselt seda veel ei ole
Tootmisettevõtte ja kaubandusettevõtte varude struktuur on erinev.
Tootmisettevõttes on varudeks toore , materjal, lõpetamata toodang ja valmistoodang.
Kaubandusettevõttes on varudeks kaubad, mis soetatakse edasimüügi eesmärgil ning arvestust peetakse sissetuleva ja väljamineva kauba osas.
Varude arvestus peab tagama varude:
•täieliku ja õigeaegse arvelevõtmise;
•sissetuleku, väljamineku ja ettevõtte sisese ümberpaigutamise õige ning õigeaegse dokumenteerimise;
•registreerimise nendehoiukohtade (nt. ladude , riiulite ) järgi, vajadusel ka vastutavate isikute järgi;
•puutumatuse ja süstemaatilise kontrolli nende kasutamise üle ettenähtud otstarbel;
•kohta täpsete andmete saamise olemasolevate varade väärtuste jääkide kohta.
3 Varude esmane arvele võtmine ja edasine kajastamine bilansis
Varude bilansikirjetele avatakse üks või mitu sünteetilist kontot.
Näiteks põllumajandusettevõttes võib bilansikirjele Valmistoodang avada kontod Taimekasvatussaadused, Loomakasvatussaadused, Kõrvaltoodang.
Täpsustav analüütiline arvestus toimub üksikute toodanguliikide lõikes nii rahaliselt kui ka koguseliselt . Taimekasvatussaaduste konto analüütiline arvestus toimub teraviljade, rapsi, kartuli lõikes. Detailsusaste määratakse ettevõtte poolt.
Varude arvestuse juures keskseks küsimuseks on soetusmaksumuse määramine.
Soetusmaksumus on vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Soetusmaksumus koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse
Ostukulutused sisaldavad lisaks ostuhinnale varude ostuga kaasnevat tollimaksu , lõivu, muid mittetagastavaid makse ja varude soetamisega otseselt seotud transpordikulutusi, pakkimise ja ladustamisega seotud kulusid .
Varude tootmiskulutused sisaldavad nii otseseid toodetega seotud kulutusi (näiteks materjali maksumus, tööliste palgad jne) kui ka proportsionaalset osa tootmise üldkuludest (näiteks tootmisseadmete amortisatsioon , remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne). Püsivaid tootmise üldkulusid jagatakse toodete soetusmaksumusele lähtudes normaalsest tootmismahust. Juhul kui ettevõte töötab alakoormusega, kujuneb tootmise üldkulude summa ühe tooteühiku kohta suuremaks . «Normaalset» üldkulude hulka ületav osa üldkuludest kajastatakse sellisel juhul kohe perioodikuluna ning seda ei lisata toote soetusmaksumusele.
Muud kulutused on laenukasutuse kulutused (näiteks laenuintressid ) mis võivad osutuda vajalikuks varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse. Laenukasutuse kulutusi arvestatakse varude soetusmaksumusse ainult juhul, kui varude valmistamiseks on vajalik pikem ajaperiood ja tootmist finantseeritakse laenu või muu intressikandva võõrkapitaliga (näiteks laevaehitus, mis vältab üle aasta).
Varude soetusmaksumusse ei lülitata, vaid kajastatakse perioodikuluna järgmised kulutused:
(a) normaalsest suuremad tootmiskaod;
(b) laokulud, v.a juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus;
(c) mittetootmislikud üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse;
(d) turustuskulud .
Tooraine, materjalide ja kaupade soetusmaksumus moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud otsestest ja kaudsetest väljaminekutest.
Lausend varude soetusel:
D Tooraine ja marjal
D Sisendkäibemaks
K Tarnijatele tasumata arved
Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele tootmisomahinnas, mis koosneb otsestest ja kaudsetest tootmisväljaminekutest.
Laused valmistoodangu arvele võtmisel:
D Valmistoodang
K Tootmise otsekulud
Tootmisprotsessi tulemusena võib lisaks põhitoodangule tekkida veel kõrvaltoodang. Kõrvaltoodang ei ole iseenesest tootmisprotsessi eesmärk ja tekib tootmisprotsessi jäägina. Näiteks loomaksavatuses on kõrvaltoodanguks sõnnik, saetööstuses puidujäätmed. Kõrvaltoodangu üle võib arvestust pidada lihtsustatud viisil, võttes seda bilansis arvele neto realiseerimisväärtuses.
Neto realiseerimisväärtus on toote hinnanguline müügihind tavapärase äritegevuse käigus, millest on maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi sooritamiseks.
Varud võetakse esmalt bilansis arvele soetusmaksumuses .
Edaspidi kajastatakse varusid bilansis nende soetusmaksumuses või netorealiseerimisväärtuses, sõltuvalt sellest kumb on madalam. Iga aruandeperioodi lõpus tuleb varud kriitiliselt üle vaadata, et kindlaks teha objektid, mille netorealiseerimisväärtus on langenud madalamale nende soetusmaksumusest. Varude allahindlus peaks toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes. Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida.
Soetusmaksumuse ja netorealiseerimisvääruse vahe kajastatakse aruandeperioodi kuluna.
Neto realiseerimisväärtuse arvestamisel peab silmas pidama püsivalt muutunud turuväärtust. Varude hindamisel ei saa aluseks võtta juhuslikke ja ajutisi hinna kõikumisi.
Järgmiste asjaolude esinemisel peab ettevõtte juhtkond kaaluma vajadust varude allahindluseks:
(a) varude füüsiline inventuur on tuvastanud, et varud on riknenud või nende füüsiline seisund on halvenenud;
(b) sarnaste varuobjektide turuhind on langenud;
(c) teatud varuobjekte pole pikema aja vältel suudetud müüa ega kasutada ning eksisteerib kahtlus , kas neid suudetakse realiseerida mõistliku aja vältel.
Asjaolud , mis põhjustasid varude allahindluse, võivad järgnevatel perioodidel muutuda. Seetõttu tuleks varude hindamist teostada perioodiliselt ning tõsta neto­realiseerimis­maksumust, kui allahindlust tinginud tegurid enam ei toimi.
4 Varude arvestusmeetodid
Varude arvestusmeetodi valikul on ettevõttel võimalus valida kahe süsteemi vahel:
•varude pidev arvestussüsteem;
•varude perioodiline arvestussüsteem.
Valik fikseeritakse raamatupidamise sise-eeskirjades.
Varude pidev arvestussüsteemi kasutamisel arvestatakse pidevalt varude muutumist, registreerides kõik sissetulekud ja väljaminekud iga majandustehingu toimumisel. Kogu arvestusperioodi jookusul on teada olemas oleva varu ning realiseeritud varu struktuur ja soetusmaksumus. Varude pideva arvestussüsteemi puuduseks on väga suur töömaht. Teiselt poolt võimaldab selle süsteemi kasutamine saada kiirelt infot varude tegeliku seisu kohta igal ajal, mistõttu on võimalik täpselt ajastada varude juurdesoetamist, et õigeaegselt tagada vajalik varude tase. Ainult pidev arvestussüsteem võimaldab avastada puudujäägid ning nende tekkepõhjused.
Varude perioodilise arvestussüsteemi kasutamisel varu muutumist arvestusperioodi jooksul pidevalt ei arvestata. Aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasolevate varude füüsiline inventuur. Peale seda on võimalik leida väljaläinud varude kogus ja maksumus järgmiselt:
Varude jääk arvestusperioodi algul + varude sissetulek (ost, arvelevõtt jne.) perioodi jooksul – varude jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri alusel = realiseeritud vara lõppmaksumus
Perioodilise arvestussüsteemi eelis on vähene arvestustöö maht.
Perioodilise arvestussüsteemi puudused:
•puudub ülevaade varude seisust vajalikul hetkel, mistõttu nõrgeneb kontroll olemasolevate varude üle;
•ei võimalda avastada varude füüsilisi puudu- ega ülejääke.
Näide kahe erineva varude arvestussüsteemi kasutamise mõjust ettevõtte tegevustulemustele.
Ettevõttes on kasutusel varude pidev arvestussüsteem.
Ettevõtte arvestusandmetel:
Varude jääk perioodil algul 200 tk. a` 10 summas 2000
Sissetulekud perioodi jooksul:
I 100 tk. a` 11 summas 1100
II 300 tk. a` 8 summas 2400
Väljaminekud perioodi jooksul:
I 200 tk. a` 10 summas 2000
II 50 tk. a` 11 summas 550
III 50 tk. a` 11 summas 550
Varude jääk perioodi lõpul:
arvestusandmetel 300 tk. a` 8 summas 2400
Aruandeperioodi lõpul läbiviidud inventuuri andmetel selgus, et varude tegelik jääk on 280 tk. a`8 summas 2240 eurot ning puudujääk 20 tk. Puudujäägi põhjused ja süüdlane selgitatakse.
Aruandeperioodi kuludesse kantakse antud näite põhjal 300 tk. (200+50+50) summas 3100 eurot (2000+550+550).
Arvestuses kajastatud varude jääk viiakse vastavusse tegeliku jäägiga (280 tk. a`8 summas 2240 eurot). Puuduoleva 20 tk. maksumus nõutakse ettenähtud korras sisse süüdlaselt.
Ettevõttes on kasutusel varude perioodiline arvestussüsteem.
Ettevõtte arvestusandmetel:
Varude jääk perioodil algul 200 tk. a` 10 summas 2000
Sissetulekud perioodi jooksul:
I 100 tk. a` 11 summas 1100
II 300 tk. a` 8 summas 2400
Aruandeperioodi lõpul viidi läbi varude inventuur ja selgitati varude jääk 280 tk.
Väljamineku kohta puudus ettevõttes pidev arvestus, seetõttu arvutatakse aruandeperioodi kulud järgmiselt:
Varude jääk perioodi algul + sissetulekud perioodi jooksul – varude inventeeritud jääk perioodi lõpul.
Kuluks kantakse koguseliselt: 200+400-280 = 320 tk.
Kuluks kantakse summaliselt: 2000+ 3500 -2240 = 3260 eurot.
Äritegevuses on tavaline, et varude soetushinnad võivad aasta jooksul mitu korda muutuda, kusjuures ühtede varude hinnad tõusevad ja teised langevad. Hindade muutumise tingimustes peab ettevõttes olema otsustatud varude jäägi ja väljaminekute hindamise kord. Otsuse varude hindamise meetodi valiku kohta langetab ettevõtte juhtkond ja vastav otsus peab olema fikseeritud ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjades Arvestusmeetodi valikust sõltub varude soetusmaksumuse kuluna kajastamine ja bilansis kajastuv jääkmaksumus on erinev.
Vastavalt Raamatupidamise seadusele on Eestis lubatud kasutada järgmisi hindamismeetodeid:
•tükimeetod;
•kaalutud keskmise soetushinna meetod;
• FIFO meetod ( first in, first out)
Tükimeetodi korral lähtutakse varude tegelikust liikumisest . Soetusmaksumus märatakse kindlaks konkreetsele objektile tehtud kulutuste alusel. Kuludesse kantakse varu soetusmaksumus ja lõppjäägi maksumuseks on müümata varude maksumus.
Kaalutud keskmise soetushinna meetod lähtub eeldusest, et perioodi jooksul müüdud ja tootmisse antud varude maksumus on nende kaalutud keskmine soetusmaksumus. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel või üks kord iga teatud perioodi (nt nädal või kuu) lõpul. Kaalutud keskmise arvutamise kord ja sagedus sätestatakse ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjas.
Lõppjääk hinnatakse kaalutud keskmises soetusmaksumuses.
Meetodi rakendamiseks:
1) arvutatakse keskmine soetushind algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.
Aruandeperioodi kulu rahas arvutatakse samuti saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
Näide
Varu algjääk 10 ühikut a’ 125. Aruandeperioodi jooksul soetati I partii 4 ühikut a’130, II partii 12 ühikut a’ 140 ja III partii 6 ühikut a’ 145.
Inventuuri tulemusel tuvastati, et varude lõppseis on 8 tükki.
Esmalt leitakse kaalutud keskmine soetusmaksumus:
10*125 + 4*130 + 12*140 + 6*145 = 4320
4320/(10 + 4 + 12 + 6) = 135
Varude lõppjääk hinnatakse kaalutud keskmises soetushinnas:
8*135 = 1080
Aruandeperioodi kuludesse kantakse varusid:
10*125 + 4*130 + 12*140 + 6*145 – 1080 = 3240
FIFO on hindamismeetod, kus kuludesse kandmine toimub kauba (materjali)partiide sissetuleku järjekorras (kuludesse kantakse esimesena kauba algjääk, siis sissetulnud esimene kaubapartii, seejärel teine jne), hinnatuna vastava kaubapartii soetusmaksumuses.
Bilansis hinnatakse kauba lõppjääk viimas(t)ena sissetulnud kaubapartii(de) soetushinnas. Aruandeperioodil müüdud kauba soetusmaksumus leitakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
Näide
Varu algjääk 10 ühikut a’ 125. Aruandeperioodi jooksul soetati I partii 4 ühikut a’130, II partii 12 ühikut a’ 140 ja III partii 6 ühikut a’ 145.
Inventuuri tulemusel tuvastati, et varude lõppseis on 8 tükki.
Varude lõppjäägi maksumus:
6*145 + 2*140 = 1150
Aruandeperioodi kuludesse kantakse varusid:
10*125 + 4*130 + 12*140 + 6*145 – 1150 = 3170
Lausendid kauba ja materjalide kuluks kandmisel :
a) kauba kuluks kandmine peale selle müüki
D kaubad, toore, materjal ja teenused
K ostetud kaubad müügiks
b) materjalide kandmine tootmiskuludesse
D tootmiskulud
K tooraine ja materjal
c) valmistoodangu müümisel, selle kuluks kandmine
D kaubad, toore, materjal ja teenused
K valmistoodang
5 Dokumentatsioon
Tooraine ja materjali ning müügiks ostetud kaupade arvelevõtmisel on aluseks tarnijate arved, saatedokumendid, kviitungid jne.
Kauba ja tootmisvarude vastuvõtmisel tuleb kontrollida vastuvõetavate väärtuste kogust ja kvaliteeti ning võrrelda neid saatedokumentidel näidatuga. Saatedokumentidele teeb väärtuse vastuvõtja märkuse nende vastuvõtmise kohta.
Valmistoodang, lõpetamata toodang arvelevõtmise dokumentideks on vastavad aktid , kus näidatakse arvelevõetava toodangu nimetused ning kogused .
Varude säilitamine toimub põhiliselt ladudes. Kõik väärtused (olenemata säilitamise kohast) peavad olema antud laohoidjate või teiste isikute vastutavale hoiule. Nimetatud isikud võtavad lattu vastu ja väljastavad laost väärtusi. Nende ülesandeks on ka laoarvestuse pidamine. Laoarvestust laoarvestuse kaartidel, millele märgitakse põhilised väärtusi iseloomustavad andmed. Arvestus toimub rahalises ja koguselises väljenduses.
Ettevõtte siseselt võib aset leida kauba või materjalide liikumine ühest asukohast teise, sellisel juhul kasutatakse ettevõtte siseseid saatelehti, millel näidatakse liikuva kauba või materjali nimetus ja kogus.
Materjali kuluks kandmine toimub aktide alusel.
Ettevõttes kehtestatud tähtaegadel koostavad materiaalselt vastutavad isikud algdokumentide ja laoarvestuse registrite alusel aruande. Aruande koostamise kord ja tähtajad kehtestatakse ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjadega.
Aruandes näidatakse:
•väärtuste jäägid perioodi alguses;
•sissetuleku- ja väljaminekuoperatsioonid;
•jäägid perioodi lõpuks.
6 Inventeerimine
Varude inventeerimise kord peab olema fikseeritud raamatupidamise sise-eeskirjades.
Konkreetsete tähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nõudega, et majandusaasta lõpu inventuurid tuleb läbi viia mitte varem kui 2 kuud enne aruandeperioodi lõppu. Perioodilist varude arvestussüsteemi kasutades tuleks varusid inventeerida iga kuu.
Inventuuri läbi viimiseks moodustatakse ettevõtte juhi käskkirjaga inventeerimiskomisjon. Komisjoni kuuluvad üldjuhul raamatupidaja , inventeeritavate objektidaga seotud isik, näiteks laohoidja .
Inventeerimise käigus tehakse kindlaks varade tegelik seis kindlal ajamomendil, nende ülelugemise, -kaalumise, -mõõtmise teel. Inventuuri käigus selgitatakse varade üle-või puudujäägid võrreldes inventuuri andmeid arvestuslike näitajatega. Igasugused erinevuste põhjused arvestuslike ning inventeeritud näitajate vahel tuleb välja selgitada ning süüdlase olemasolu korral vastutusele võtta.
Inventuuri käigus selgitatakse välja purunenud , riknenud või aegunud varude kogus ning hinnatakse arvel olevate varude reaalset turuväärtust. Kasutuskõlbmatute varude esinemisel tuleb need varud maha kanda. Kui arvel olevate varude väärtuses ilmnevad olulised erinevused nende reaalsest turuväärtusest, s.t nende soetusmaksumus on madalam kui netorealiseerimisväärtus, siis tuleb sellised varud alla hinnata. Kui järgnevatel aastatel ilmneb, et antud varude turuväärtus on tõusnud, siis võib neid üles hinnata nende algse soetusmaksumuseni.
Varude maksumust ei tule alla hinnata, kui nendest või nende abil toodetud valmistoodang realiseeritakse eeldatavasti tegeliku maksumusega või sellest kallimalt.
Varude inventuur registreeritakse inventuuri lehtedel, millel on toodud inventeerimise kuupäev, inventeeritavate objektide nimetused. Lehtedele märgitakse inventuuritulemused ning inventeerimiskomisjoni liikmete nimed ja allkirjad . Inventeerimistulemuste võrdluse arvestuslike andmetega viib läbi raamatupidamine , kes edastab tulemused ettevõtte juhtkonnale