Käibevarade arvestus (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Majandusarvestus ja maksundus
Kätlin Kaera
RP121
KÄIBEVARADE ARVESTUS
Referaat
Tallinn 2013
SISUKORD
Sissejuhatus
1 Käibevarade liigitus
2 Rahaliste vahendite arvestus
3 Nõuete ja ettemaksete arvestus
4 Varude arvestus
4.1 Varude arvestussüsteemid
4.1.1 Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustustavad punktid
4.1.2 Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad punktid
4.2 Varu hindamise meetodid
4.2.1 Individuaalmaksumuse meetod
4.2.2 Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod
4.2.3 FIFO -meetod
5 Kokkuvõte
6 Kasutatud kirjandus
SISSEJUHATUS
Käibevara on majandusüksuse käsutuses mingil hetkel olevad ainelised ehk materiaalsed; ettevõtte käibesse investeeritud ja seal püsivalt ringlevaid rahasummad ehk käibekapital. Lähtudes majandusüksuse jooksvast majandusarvestusest on käibevaraks majandusüksuse vara, mis realiseeritakse ettevõtte normaalse tegevuse käigus tavaliselt ühe aasta või tootmistsükli jooksul.
1 KÄIBEVARADE LIIGITUS
Käibevarad jagunevad :
• Raha

Raha kassas

Raha pangas

Nõudmiseni ja tähtajalised hoiused
• Lühiajalised finantsinvesteeringud (kauplemise eesmärgil hoitavad väärtpaberid ja kindla lunastamistähtajaga väärtpaberid)

Aktsia

Võlakiri

Obligatsioon

Fondide osakud
• Nõuded ja ettemaksud

Nõuded ostjate vastu

Maksude ettemaksud ja tagasinõuded

Muud lühiajalised nõuded

Ettemaksud teenuste eest
• Varud

Tooraine ja materjal

Lõpetamata toodang

Valmistoodang

Müügiks ostetud kaubad

Ettemaksud varude eest
• Bioloogilised varad
• Müügiootel põhivara
2 RAHALISTE VAHENDITE ARVESTUS
Kuna kassaarvestuse korda Eesti raamatupidamise seadus ei reguleeri siis kehtestatakse arvestuse kord ja dokumenteerimine oma sise-eeskirjadega. Kassaarvestus võib näiteks toimuda ka ainult kassaraamatus, mille kannete õigsust kinnitab vastutav isik oma allkirjaga. Samas aga peab kassaarvestus võimaldama kassas oleva sularaha jäägi tuvastamist iga päeva lõikes.
Kui ettevõttes on vajalik koostada kassaordereid, siis peavad orderitel olema täidetud dokumentidele esitatud nõuded. Siin tuuakse eraldi välja millised on nõuded kassakäibe dokumentidele ja millal vormistatakse.
Näiteks, sissetuleku dokument vormistatakse tehingu toimumisel ja väljastatakse kliendile. Väljamineku dokumendil peab olema sularaha arvestuse eest vastutava isiku allkiri .
3 NÕUETE JA ETTEMAKSETE ARVESTUS
Ettevõtete praktikas sisaldab bilansikirje “Nõuded ostjate vastu“ sageli olulisel hulgal ebatõenäoliselt laekuvaid arveid. Kui aga võlgniku maksevõime on madal ja tekib kahtlus maksete laekumises, tuleb nõudeõiguse nominaalväärtust vähendada. Selleks kantakse ostjatelt laekumata arved , mille laekumise tõenäolisuse kaheldakse, kuluks.
Tuleb kehtestada ettevõttesisesed nõuete hindamise põhimõtted ja tegevusplaan. Põhimõtete koostamisel tuleks lähtuda ettevõtja antavatest maksetähtaegadest: üldjuhul on makse tähtaegadeks 7–30 päeva ja seega võiks öelda, et kui antud tähtajaks nõuded laekunud ei ole, on need maksetähtaja ületanud nõuded ning nendega tuleks viivitamatult tegelema hakata.
“Muud lühiajalised nõuded”. Kui juhatuse liige teeb sularaha arveldusi sagedamini on soovitav määrata sise-eeskirjadega kindlaks arvelduste ja aruandluse kord ning luua raamatupidamises selle jaoks eraldi konto . Paljudes väikestes äriühingutes kus kogu sularaha ongi juhatuse liikme käes kasutatakse taolist arvelduste kontot tihti kassakonto asemel. Sellise kuluaruande konto eelis on see, et erinevalt kassast võib saldo olla nii deebetis kui ka kreeditis. Kui arvelduste saldo pikemat aega näitab juhatuse liikme võlgnevust äriühingule ning võlgnevuse saldo ületab märkimisväärselt käibeid, siis on riskide maandamiseks otstarbekas arvestada igakuiselt saldolt intressi määraga 2% aastas.
4 VARUDE ARVESTUS
Varud on varad, mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus, tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Keskne küsimus varude arvestuses on nende maksumuse määratlemine.
Eristada tuleb materjalide ja kaupade soetusmaksumust, mis moodustub nende ostuhinnast ning muudest soetamisega seotud kuludest, mis on vajalikud varu viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse (veokulud, tollimaks ).
Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele nn tootmisomahinnas, mis sisaldab nii otseseid tootmiskulusid (materjali maksumus, tööliste palgad ) kui ka tootmise üld- kulusid ( tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad), milleta nende varud ei oleks praeguses koguses ja seisundis.
Varude soetusmaksumusse ega tootmisomahinda ei lülitata kulusid, mida käsitletakse perioodikuludena ning kajastatakse kasumiaruandes eraldi, näiteks normaalsest suuremad tootmiskaod, ladustamisega seotud kulud, v.a. juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus, üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse, turustuskulud.
Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses sõltuvalt sellest, kumb on madalam.
Varude soetusmaksumuse viimine vastavusse neto realiseerimismaksumusega vastab arvestusprintsiibile, mille kohaselt vara ei tohi olla arvel kõrgema väärtusega, kui loodetakse saada tulu selle müügist. Hea raamatupidamistava kohaselt peaks allahindlus toimuma individuaalselt erinevate kaupade või toodete lõikes.
Allahindluse põhjused ja summad tuleb korrektselt dokumenteerida. Kui kahju selgub alles siis, kui väärtust kaotanud varu madala hinnaga müüakse maha või veetakse prügimäele, tuleb kahju näidata tekkepõhiselt perioodil, mil see tegelikult tekkis.

Varude arvestussüsteemid
4.1.1 Varu pidevat arvestussüsteemi iseloomustavad:
• üksikasjaliku arvestuse pidamine varu liikumise kohta;
• müüdud varu soetusmaksumus määratakse sedamööda, kuidas seda müüakse;
• raamatupidamisandmed aruandeperioodi lõpul näitavad varu jääki ja tema soetusmaksumust;
• inventuure viiakse läbi kontrolli eesmärgil, raamatupidamise andmed ei pruugi alati kokku langeda varu inventuuri andmetega, kuna tegelikkuses võib esineda varuobjektide riknemisi, vargusi ja muid kadusid. See võimaldab kindlaks määrata varu vähenemist kadude või riknemise tõttu;
• selle süsteemi kasutamine võimaldab saada operatiivset infot varu tegeliku seisu kohta, mis võimaldab täpsemalt ajastada tellimusi.
Varude arvestuse pideva süsteemi peamiseks puuduseks peetakse tema suurt töömahtu, kuid süsteemi rakendamist hõlbustab arvutite ja teiste andmetöötlusseadmete (vöötkoodi lugemisseadmed, skannerid ) kasutamine.
4.1.2 Varu perioodilist arvestussüsteemi iseloomustavad:
• ei peeta aruandeperioodi jooksul üksikasjalikku arvestust varu väljamineku ja lõppjäägi
kohta, arvestust peetakse ainult sissetuleku kohta;
• varu lõppjääk ja väljaminek tehakse kindlaks perioodiliselt – kuu, kvartali või aasta lõpus;
• aruandeperioodi lõpul viiakse läbi olemasoleva varu inventuur;
• väljaläinud varu kogust ja soetusmaksumust määratakse inventuuri andmeil järgmiselt: varu jääk aruandeperioodi algul + varu sissetulek perioodi jooksul – varu jääk aruandeperioodi lõpul inventuuri andmeil.
Selle süsteemi puudused:
• puudub jooksev ülevaade varu struktuurist ja kogustest, seetõttu on kontroll varu üle nõrk;
• ei ole võimalik varu väljaminekust eristada puudujääkidele ja kadudele langevat osa.
Perioodilise süsteemi eeliseks peetakse arvestuse lihtsust. See süsteem ei eelda automatiseeritud andmetöötlussüsteemi. Selle rakendamisel tuleks kaaluda, kas see tasub ennast ära, sest võimaldab varjata varu puudujääke.
4.2 Varu hindamise meetodid
4.2.1 Individuaalmaksumuse meetod
Kui varu üksikud objektid on üksteisest selgelt eristatavad, kuna neid on piiratud koguses, saab neid identifitseerida soetamise momendist kuni müügimomendini, siis lähtutakse nende soetusmaksumuse kindlaksmääramisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kuludest (individuaalmaksumuse meetod). Seda meetodit kasutatakse kallihinnaliste kaupade nagu autod, unikaalsed kunstiväärtused, juveelitooted, tellimusel valmistatav mööbel jm.
Paraku ei ole konkreetse varuobjekti soetusmaksumuse määramine suurte koguste ja laia nomenklatuuri korral kuigi lihtne. Suure töömahukuse tõttu on ta ebapraktiline.
4.2.2 Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetod
Kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi rakendamisel loetakse varu iga üksiku objekti soetusmaksumuseks perioodi algvaru soetusmaksumuse ja perioodi jooksul soetatud objektide soetusmaksumuste kaalutud keskmist. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise järel (nn libisev kaalutud keskmine) või üks kord iga teatud perioodi lõpul (nn perioodiline kaalutud keskmine).
Kaalutud keskmise soetusmaksumuse arvutamise kord ja sagedus sätestatakse raamatupidamise sise-eeskirjas.
Bilansis näidatava varu lõppjäägi hindamine toimub järgmiselt:
1) arvutatakse keskmine soetusmaksumus algjäägi ja kogu sissetuleku kohta;
2) lõppjääk hinnatakse keskmises soetusmaksumuses.
Aruandeperioodil kulutatud materjali soetusmaksumus arvutatakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
Antud meetod ignoreerib asjaolu, et varu on kujunenud eri ajal ja erineva tegeliku soetusmaksumusega ning üldistab hinnaerinevused. Keskmise soetusmaksumuse meetod on käesoleval ajal enamkasutatav.
4.2.3 FIFO-meetod
FIFO-meetodi rakendamisel eeldatakse, et varu müüakse tema soetamise järjekorras ( esmalt kantakse kuluks algjääk, seejärel esimesena saabunud partii), seega lõppvarusse jäävad hilisemad partiid. Varu lõppjäägi soetusmaksumus arvutatakse viimasena saabunud ja veel müümata partii soetusmaksumustest lähtudes.
Aruandeperioodil müüdud kaupade soetusmaksumus leitakse saldomeetodil:
ALGJÄÄK + SISSETULEK – LÕPPJÄÄK
FIFO-meetodit iseloomustab hindade pideva tõusu korral soodne mõju nii ärikasumi kujunemisele, sest varu kantakse kuluks väiksemana, kui ka bilansile, kuna lõppvaru näidatakse suuremana. Mida kõrgem on inflatsioon, seda efektiivsem on tulemus. Antud meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omanduses olevad varud, kasutades FIFO- meetodit saab neid näidata bilansis suuremana.
Rahvusvahelises arvestuspraktikas on kasutusel ka LIFO -meetod (“last in – first out” - viimasena sisse – esimesena välja). See on vastupidine meetod FIFO-le. Seda ei rakendata Eestis.
5 KOKKUVÕTE
Lugedes seda referaati, saab palju teavet käibevarade kohta ning välja on ka toodud terve pikk nimekiri käibevarade liigitusest.
Lisaks on ära toodud ka paljude erinevate käibevarade arvestamise nõuded ning põhimõtted, mida kasutatakse raamatupidamises.
6 KASUTATUD KIRJANDUS
“ Finantsarvestus ” Juta Tikk
http://raamatupidamise-abc.ee/raamatupidamiskohustuslase-kasutatavad-arvestuspohimotted-ja-informatsiooni-esitusviis/
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4ibevara
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1937/MA.zip/5.pdf