Toisulisandid, vitamiinid (0)

[Kool]
[nimi]
Toidulisandid : Vitamiinid
Referaat
Juhendaja :
[õp. Nimi]
[koht, aasta]
Sisukord:
Millal peaks tarvitama toidulisandeid? 3
TOIDU VITAMIINID 3
VITAMIINIDE ÜLESANDED INIMESES 4
VITAMIINIDE KLASSIFIKATSIOON 5
VITAMIINIDE DEFITSIIT 6
VITAMIINIPREPARAATIDE KASUTAMINE 7
Kasutatud kirjandus: 10
TOIDULISANDID

Millal peaks tarvitama toidulisandeid?

Kui toit on ühekülgne ja teatud põhjustel ei ole võimalik seda parandada (nt taimetoitlased), sellisel juhul on mõistlik kasutada toidulisandeid. Samuti peale rasket haigust, kevadeti ja sügiseti immuunsuse tõstmiseks, haiguse ajal organismi vastupanu suurendamiseks, sportlastel, kes teevad tugevat füüsilist trenni, stressiperioodil või selle järgselt. Seoses tänapäeva elutempoga ja arvestades seda, et inimese igapäevane toit ei ole kaugeltki nii täiuslik, kui seda meie keha ja toitumisspetsialistid näha tahaksid, on mõistlik vastavalt oma tervise seisundile valikuliselt lisandeid tarvitada.
Enamikku toidulisandite koostisosadest sisaldab ka inimese organism või saame neid mingil hulgal ka igapäevasest toidust, kuid mitte sellises koguses nagu toidulisandist. Teatud terviseprobleemide puhul on toidulisand suuremaks abiks kui sümptomit alla suruv ravim. On juhtunud, et näiteks antidepressandid määrati inimesele, kes hiljem sai abi lihtsast B-kompleksvitamiini kuurist.
Kust toidulisandeid osta?
Apteegis on üldjuhul elementaarne valik olemas ning tihtipeale soodsam hind kui võrkturunduses pakutavatel toodetel . Samas ei ole apteegis võimalik saada põhjalikku infot ühe või teise toidulisandi mõju ja toime kohta, seda ei võimalda lihtsalt apteekrite töömaht. Nii on võrkturunduses kindlasti rohkem põhjalikku infot, tihtipeale pakutakse lisandeid, mida apteegist ei saa ja mis on oma olemuselt ka olenevalt tootjast parema kvaliteediga. Toidulisandite tarvitamise puhul on väga oluline teada, mida ja milleks ning kui palju.

TOIDU VITAMIINID

Vitamiinid on hädavajalikud kõikide organismide normaalseks elutegevuseks, kuid nende ühendite sünteesivõimelt on organismirühmad küllaltki erinevad. Inimene saab vitamiine põhiliselt ja enamikus toiduga. Kõige täiuslikumalt on vitamiinide süntees evolutsioonis välja kujunenud taimedel. Taimedele järgnevad vitamiinide sünteesi efektiivsuselt mikroobid, seened ja viimasena loomad, sealhulgas ka inimene. Loomariigis kehtib vitamiinide sünteesil lihtne reegel - mida kõrgem arengutase, seda nõrgemalt on vitamiinide sünteesivõime evolutsioonis säilinud. Hea näide ongi inimene, kes suudab sünteesida ainult üksikuid vitamiine ja neidki vaid sobivate lähteühendite ja välistingimuste koosmõjul. Vitamiinide sünteesivõime minetamisel kui kohastumusel on nii head kui halvad küljed. Positiivne on kindlasti see, et nii toimub biokeemiliste ressursside (substraadid, ensüümid, energia) kokkuhoid, sest vastavad sünteesirajad puuduvad. Vitamiine vajab inimorganism ööpäevas mikrokogustes ning nende biokeemilised sünteesirajad on keerulised ja mitmeetapilised. Sellest ka sünteesi puudumisel biokeemiline kokkuhoid! Puudus on selles, et paratamatult suureneb sõltuvus toidu kvaliteedist ja me peame kes rohkem, kes vähem arvestama toidu vitamiinide sisaldust.

VITAMIINIDE ÜLESANDED INIMESES

Alustame vitamiinide määratlusest. Vitamiinid  on  heterogeensed, bioaktiivsed, madalmolekulaarsed, eksogeensed orgaanilised ained.  Nad on liitensüümide  ehituslik-funktsionaalsete  osadena hädavajalikud ensüümkatalüüsis ja seetõttu eriti vajalikud organismi normaalses elutegevuses. Inimesele on vitamiinid asendamatud mikrotoitained . Selgitame vitamiinide definitsioonis toodud märksõnu lähemalt. Bioaktiivsuse all mõistetakse seda, et antud aine omab teatud regulatoorset mõju metaboolsetele ja ainevahetuslikele protsessidele. Eksogeensus tähendab seda, et vitamiine ei sünteesita organismis, vaid neid peab kindlasti toiduga saama. NB! Vitamiinide puhul on eksogeensus teatud määral siiski suhteline, sest:

• mõningaid vitamiine sünteesib inimese seedekanali mikrofloora kas osaliselt või piisavalt (näiteks pantoteenhape, niatsiin , vitamiin K, jt.);
  
• teatud  vitamiine suudab inimorganism ka vajadusel ise sünteesida  (näiteks aminohappe trüptofaani rohkuse puhul sünteesitakse temast vitamiini niatsiin, ka ubikinooni suudab inimorganism ise sünteesida, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse mõjul vitamiini D süntees);
  
• kui toidus on piisavalt  antud  vitamiini eelühendit ehk provitamiini,  suudab organism ennast vastava vitamiiniga varustada (näiteks taimsetest karotenoididest sünteesitakse   vitamiin A);
  
• eksogeensuses on imetajatel liigilised erinevused: näiteks  koer  ja rott ei pea toiduga saama vitamiini  C, inimene, merisiga ja ahv aga peavad.
  

Vitamiinide bioroll avaldub nende kuulumises liitensüümi koostisse. Vitamiinide osalus tagab liitensüümide struktuurse ja funktsionaalse terviklikkuse. Viimane on aga aluseks ensüümide reaalsele biokatalüütilisele toimele. Põhilised vitamiinide allikad  inimorganismi jaoks on: toit (taimne toit annab seejuures valdava osa); seedekanali mikrofloora tegevus; vitamiinpreparaadid ja organismis toimuv vitamiinide süntees vastavatest eelühenditest. Seetõttu on vitamiinide eksogeensust rõhutades korrektsem väljenduda järgmiselt: inimene saab oma elutegevuseks vajalikud vitamiinid põhiliselt seedekulgla kaudu.
Vitamiinid  on  toidu minoorsed komponendid ehk mikrotoitained,  see tähendab organism vajab neid ööpäevas väga väikestes kogustes : mikrogrammidest kuni milligrammideni. Vitamiinide puhul kasutatakse sageli määratlust  asendamatud toitained või asendamatud toidukomponendid. Tegelikult eksisteerib ka siin teatud suhtelisus. Kõik asendamatud toidukomponendid pole siiski vitamiinid. Näiteks asendamatuid amino- ja rasvhappeid , mida inimorganism ise ei sünteesi, ei peeta vitamiinideks . Erinevalt vitamiinidest kasutatakse neid  rakus nii energiasubstraatidena kui ka ehitusüksustena ning inimorganism vajab  neid suurel hulgal ( grammides ).

VITAMIINIDE KLASSIFIKATSIOON

Nüüdisajal  tuntakse  üle 20  vitamiini.  Vitamiine  tähistatakse ladina tähestiku suurtähtedega. Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks täht tervet ühendite gruppi, millel on väga sarnane ehitus ja sama toime. Grupi üksikliiget nimetatakse siis vitameeriks (näiteks vitameer A1, vitameer A2). Vitamiinide  määratluse teatud suhtelisus ja  nende  ehituse oluline heterogeensus on peamised põhjused, miks vitamiinide  klassifikatsiooni aluseks on nende lahustuvus. Vitamiinid jaotuvad seejuures kaheks - rasvlahustuvad ja veeslahustuvad.
Vitamiinide klassifikatsioon, põhiterminoloogia ja põhiallikad
Tähis
Keemiline põhinimetus
Olulisemad allikad
Rasvlahustuvad vitamiinid
A
retinoidid
kala- ja loomamaks , või, karotenoidid
D
kaltsiferoolid
kalarasv, munakollane , või, pärm
E
tokoferoolid
porgand , kapsas , taimsed õlid, linnaseleib
K
naftokinoonid
kalasaadused, spinat, kapsas, herned
Q
ubikinoonid
taimsed produktid
F
linoolhape + linoleenhape
taimsed õlid
Veeslahustuvad vitamiinid
B1
tiamiin
pärm,kaerahelbed, sealiha, täisteravilja tooted
B2
riboflaviin
piim, maks, kala, pärm, kaunviljad , spinat
pantoteenhape
pärm, maks, piim, munad, kapsas, kartul , tomat
B4
koliin
liha, kroovimata jahust leib, munarebu , maks, piim
PP
niatsiin, nikotiinhape
maks,pärm, kalasaadused, kanaliha, nisukroov
B6
püridoksiin
maks, munakollane, porgand
B8
inosiit (müoinosiit)
neerud , süda, kartul, mais
B10, B11
foolhape , folatsiin
maks, oad, rohelised taimeosad, neerud, liha
B12
kobalamiinid
verivorst, maks, tailiha, juust, pärm, seened
B13
oroothape
loomsed produktid
B15
pangaamhape
loomsetes produktides ja seemnetes
BT
karnitiin
lihasaadused, pärm
C
askorbiinhape
mustsõstra ja kibuvitsa marjad , jõhvikas kapsas, paprika, pähklid, tsitrused
H
biotiin
maks, neerud, piim, oad, tomat, munarebu
N
lipoehape
pärm, piim, liha
U
S-metüülmetioniin
kapsas, spargel , petersell, tomat
pAB
p-aminobensoehape
maks, piim, munad, pärm
P
bioflavonoidid
värsked puu- ja juurviljad

VITAMIINIDE DEFITSIIT

Inimorganismis olevatest varudest jätkub enamike vitamiinide puhul 4...40 ööpäevaks ning seetõttu on vajalik nende pidev saamine seedekulgla kaudu. See tagab nii reservide säilimise kui ka nendest ensüümide tarbeks moodustuvate koensüümide sünteesi. Vitamiinide mistahes defitsiit tekitab just nende koensüümse rolli tõttu keerulisi probleeme seostatud metaboolsete protsesside normaalsel kulgemisel . Vitamiinid pole koensüümses rollis teiste biomolekulide poolt asendatavad. Siit ka oluline soovitus füsioloogiliselt vajaliku vitamiinide hulga saamiseks - vältige igasuguseid toitumisäärmusi.
Vitamiinide kudedes leiduvate varude ajalised piirid inimorganismis
Vitamiin
Ajaline kestvus
Vitamiin A
1...3 aastat
Vitamiin D
1...5 kuud
Vitamiin E
1…4 kuud
Vitamiin K
Vitamiin B1
1...2 nädalat
Vitamiin B2
2...5 nädalat
Pantoteenhape
2...4 nädalat
Vitamiin PP
2...5 nädalat
Vitamiin B6
1...4 nädalat
Foolhape
1...3 kuud
Vitamiin B12
1...3 aastat
Vitamiin B15
1...6 nädalat
Vitamiin C
2...6 nädalat
Biotiin
2...7 nädalat
Tabelis toodud ajalised piirid sõltuvad teatud määral ka konkreetse organismi east , metabolismi aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, toitumisest ja haigustest . Kõik vitamiinide defitsiidi põhjused mõjutavad vitamiinide varude ajalisi piire organismis.
Vitamiinide defitsiidi tekkepõhjused  on:

• toitumuslik-olmelised: toiduainete defitsiit (nälgimine) ja tasakaalustamata ühekülgne toit, toiduainete vale töötlustehnoloogia, imendumishäired ( alkoholism );
  
• organismi  teatud haiguslikud  seisundid  ja konkreetsete ravimite tarvitamine: näiteks sapphapete vähesust põhjustavad haigused mõjutavad  rasvlahustuvate vitamiinide imendumist; maksahaiguste puhul häirub  rasvlahustuvate vitamiinide talletumine ning  vitamiin  A biosüntees vastavast provitamiinist; soole mikrofloora kahjustused antibiootikumidega pidurdavad mikroorganismide poolt teostatavat vitamiinide sünteesi; ravimite toime võib mõjutada vitamiinide  metabolismi, sest mitmed  tuberkuloosivastased ravimid tingivad  B-grupi vitamiinide  kõrgenenud vajaduse;
  
• füsioloogilised: osade vitamiinide kõrgenenud vajadus avaldub väikelastel, rasedatel, imetavatel naistel ja vanuritel.
  

Vitamiinide   osalise , ajutise defitsiidi korral  tekivad  hüpovitaminoosid. Need ei ole sisuliselt võttes vitamiini  defitsiidile spetsiifilised seisundid. Nad ilmnevad sõltumata sellest, millist vitamiini organism piisavalt ei saa. Teisisõnu, need on üldisemat laadi nähud: väsimus, kehakaalu ja töövõime langus, vastuvõtlikkus  nakkushaigustele,  tihti ka peavalud,  lihaste  ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jne. Avitaminoos tähendab aga konkreetset haiguspilti. Avitaminoos kuulub niinimetatud “defitsiidi haiguste” hulka. Need on haigused, mille põhjuseks on hädavajalike toitainete puudus toidus. Taoliste toitainete hulka kuuluvad asendamatud aminohapped , asendamatud rasvhapped ja mikrotoitainetest vitamiinid. Avitaminoos tekib juhul kui inimene ei saa toiduga mingit konkreetset vitamiini või organismi varud on lõppenud. Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval , täielikul puudumisel. Näiteks vitamiin C puudusel skorbuut , vitamiin B1  puhul beri-beri jne. Tekkepõhjustest tulenevalt jagatakse hüpo- ja avitaminoose kolme rühma: 1) alimentaarsed ehk toitumuslikud (primaarsed): tekivad kas vitamiinivaese toidu või näiteks alkoholismi korral (B-grupi vitamiinide avitaminoosid  avalduvad  tegelikult suhteliselt harva  ja enamasti ongi nende põhjused alimentaarsed); 2) metaboolsed ehk sekundaarsed: tulenevad vitamiinide metabolismi häiretest; 3) polüetioloogilised (polühüpo- ja avitaminoosid): esinevad suhteliselt harva ja nende põhjuseks on mitme vitamiini samaaegne defitsiit.

VITAMIINIPREPARAATIDE KASUTAMINE

Kõigepealt kaks  üsna levinud ja vastandlikku arusaama. Esiteks, vitamiinpreparaatide kasutamine on alati ja igati õigustatud nii profülaktilisest kui ka ravi aspektist mistahes häirete korral (töövõime langus, väsimus,  lihaste valud jne.). Teiseks, vitamiinide kasutamine on  lausa kahjulik, sest vähimgi  ülehulk kahjustab oluliselt  organismi. Mõlemad kategoorilised arusaamad on tegelikult väga ühekülgsed ja näivusutavad. Vitamiinide praktilise kasutamisvajaduse hindamisel tuleb siiski arvestada nüüdisajaks korrektselt tõestatud biokeemilis-füsioloogilisi põhiteadmisi.  Põhireegel: terve ning tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarbiv tervisliku eluviisiga inimene ei vaja reeglina täiendavaid vitamiinpreparaate. Kommentaarid. Esiteks, seda põhireeglit tuleks alati arvestada. Nimelt reeglis toodud tingimuste kehtimisel või ka taastamisel pole vitamiinidega probleeme. Teiseks, põhireeglist ei pea igapäevaselt täpselt kinni ju miljonid inimesed, kuid see ei tekita siiski häireid nende organismis. Miks? Organismis  eksisteerivad vitamiinide teatud varud. Need varud on (maksas ja mujal, samuti transportkompleksidega seotud vitamiinid) dünaamilised. See tähendab, et nad ühelt poolt kompenseerivad ajutise vitamiini defitsiidi toidus, teiselt poolt aga suudavad salvestada organismi sattunud vitamiini ajutise liia. On ju  konkreetse vitamiini hetkevajadus organismis tegelikult muutuv suurus, sest ka liitensüümi hulk, mille koensüümsesse osasse  antud vitamiin kuulub, sõltub organismi füsioloogilistest  vajadustest. Järelikult kui vitamiini satub organismi seedekanali kaudu kogusummas (toit, seedekulgla mikrofloora tegevus, vitamiinpreparaat) hetketi mõnevõrra rohkem, kui seda vajatakse, ei põhjusta see veel häireid inimorganismi talitluses. See  kõik selgitabki,  miks hüpervitaminoosid  ehk vitamiinsed intoksikatsioonid esinevad ülimalt harva ja suurte koguste kestval manustamisel. Nii näiteks on toitumisest tingitud ületarbimisega kaasnevat hüpervitaminoosi sisuliselt tõestatud vaid vitamiin A puhul ja sedagi vaid hülgemaksa söömisel, tunnusteks luuvalud, naha sügelemine, limaskestade põletik jne. Loomulikult tekivad vitamiinide megadooside kestval tarbimisel mitmesugused häired, kuid see nähe on iseloomulik liialdamisele teistegi biomolekulidega.
Järelikult organismi jaoks pole mõningane, ajutine vitamiini(de)ga üledoseerimine terav probleem. Ohtlik on hoopis vitamiini kestev defitsiit. Nii on avitaminoosi (tuletame meelde, et väljakujunenud avitaminoos on raske haigus) täheldatud kõigi seni tuntud vitamiinide puudumisel organismis/toidus. Sellel on ka kindel põhjus. Kõik senituntud vitamiinid  nii või teisiti vastavate liitensüümide ehituse ja funktsioneerimise hädavajalikud komponendid. See tähendab, et kui organism saab antud vitamiini  pidevalt  alla vajaliku miinimumkoguse, siis häirub vastav ensüümreaktsioon, mis üsna varsti väljendub konkreetses haiguspildis. Seega on vitamiini kestev defitsiit organismile küll otseselt ja kindlalt kahjulik.
Vitamiinide raviotstarbeline kasutamine peab toimuma arstliku kontrolli tingimustes. Manustamisel peab arvestama patsiendi kehakaalu, füsioloogilist seisundit , toitumist, tema organismi ainevahetuse iseärasusi (näiteks vastavale vitamiinile iseloomulikku ja omast normtaset, salvestamise efektiivsust , koosmõju teiste vitamiinidega jne.).
Hüpovitaminoosist ehk vitamiinivaegusest

Tänapäeval on levinud vitamiinide ebapiisavast tarbimisest tekkinud hüpovitaminoosid, mida on raske avastada kuna neil ei ole kindlaid haigustunnuseid.Võib tekkida töövõime langus, väsimus, inimene haigestub kergemini. Miks siiski tekib vitamiinide puudujääk organismis?
Põhjuseid on mitmeid:
1. Vale toidusedel. 
Ühekülgne tasakaalustamata toit (valkude, rasvade süsivesikute ebaõige proportsioon toidusedelis). Suur toiduvalgu hulk kujutab pikaajalisel tarbimisel ohtu inimese neerudele, lisaks koormab liigne valk maksa. Valgurikkad dieedid soodustavad ka kaltsiumi väljutamist organismist. Lahustumatute kiudaineterikkad dieedid häirivad mineraalainete ja vitamiinide imendumist. Kõike seda oleks vaja silmas pidada eridieetide järgijail. Mittetäisväärtuslik toit: Toiduainete töötlemisel eraldatakse paljud vitamiinid näiteks B-vitamiin kõrgema sordi jahu tootmisel; 
2. Vitamiinide vajaduse suurenemine teatud eluperioodil.  
Meie kliimavööndis võib imikutel ja väikelastel tekkida kergesti D-vitamiini vaegus . D-vitamiini sünteesitakse nahas päikesekiirguse toimel. Kui laps on vähe õues või valesti toidetud, võib tekkida rahhiit. Seetõttu antakse lastele kahel esimesel eluaastal iga päev D-vitamiini. Kõrgenenud vitamiinivajadus on ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Ka teatud aastaajal võib tekkida vitamiinide vaegus, sest vaid vähesed vitamiinid säilivad puu- ja juurviljades kevadeni.
3. Haigusseisunditest tingitud vitamiinide vaegus. 
Mõnede maksahaiguste puhul häirub rasvlahustuvate vitamiinide talletumine ja A-vitamiini biosüntees. Antibiootikumide tarvitamise järgselt on kahjustatud soole mikrofloora ja see pidurdab vitamiinide sünteesi. Vitamiinide vajadus suureneb stressi puhul. Liialdamine alkoholiga vähendab aga vitamiinide imendumist ja suurendab teiste vitamiinide vajadust.

Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Vitamiinid

http://www.ut.ee/biodida/www/Irdt/vitamiinid.ht m

http://www.biogeoliit.ee/omadasjad/st/rtaim/vitamiin.ht m

http://lemill.net/content/webpages/vitamiinid

http://www.teraapia.com/?topic=93&info=1

http://www.eesti.ee/est/teemad/tervisekaitse/toitumine/toidulisandid/
10