Vitamiinid (0)

Vitamiinid
Vitamiinid on toitainete rühm, millesse kuuluvad madalmolekulaarsed orgaanilised bioaktiivsed ühendid, mida inimorganism vajab normaalseks funktsioneerimiseks ja arenguks väikestes kogustes ja mida inimese keharakkudes ei sünteesita või sünteesitakse ebapiisavas koguses (mõningaid vitamiine sünteesitakse keharakkudes provitamiinidest või ultraviolettkiirguse kaasabil).
Vitamiinid on väga erineva keemilise struktuuri ning keemiliste ja füüsikaliste omadustega. Enamik vitamiine on liitensüümide ehituslik-funktsionaalsete osadena ehk koensüümidena hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Osa neist on hädavajalikud inimorganismi normaalseks kasvuks ja arenguks ja osa täidab teisi hädavajalikke bioloogilisi funktsioone.
Inimene saab vitamiine põhiliselt toiduga (tänapäeval ka vitamiinipreparaatide manustamisel). Mõningaid vitamiine (näiteks vitamiin K, biotiin , pantoteenhape, niatsiin) sünteesib inimese seedekulgla mikrofloora. Vajadusel suudab inimorganism mõnda vitamiini ka ise sünteesida (näiteks trüptofaani rohkuse korral sünteesitakse temast niatsiini, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse toimel vitamiini D süntees. Kui toidus on piisavalt mingi vitamiini eelühendit ehk provitamiini, suudab organism seda vitamiini provitamiinist piisavalt sünteesida (näiteks taimsetest karotenoididest sünteesitakse vitamiin A).
Kuigi vitamiinid on hädavajalikud kõikide organismide elutegevuseks, on vitamiinid kui aineklass määratletud inimese organismi vajaduste alusel[ viide ?]. Imetajate hulgas enamikul on vajadus vitamiinide järele lähedane inimese vajadustele, kuigi on ka erinevusi. Erinevatel organismidel võivad vitamiinidega lähedasi funktsioone täita pisut erinevad ained, samuti on eri organismidel erinev võime neid aineid sünteesida. Vitamiinid, mida inimese organism ise ei sünteesi, peavad olema sünteesitud teiste organismide poolt.
Vitamiine jagatakse:

• rasvlahustuvad vitamiinid
  
• vesilahustuvad vitamiinid
  

Rasvlahustuvate vitamiinide puhul tähistab üks ja seesama suur täht (A, E, K, F, D) väga sarnase ehituse ja toimega ühendite gruppi, mille üksikesindajat nimetatakse vitameeriks.
Oluline on nende puhul meeles pidada, et kuna nad on rasvlahustuvad, siis nende imendumine, varude salvestumine ja funktsioneerimine organismis sõltuvad toiduga saadavte lipiidide (rasvade) olemasolust ja organismi rasvkoe hulgast. Enamikku neist saab ainult loomsetest toiduainetest: liha, piim, munad, kala jne.
Inimestel, kes peavad rasvavaest dieeti , ei tarbi liha- ega piimatooteid või nälgivad ja kelle organismi rasvaprotsent on alla optimaalse taseme, neil on tõsine oht nende vitamiinide defitsiidi tekkeks.
Ekstreemsematel juhtudel võib see põhjustada probleeme kogu organismi ainevahetuses ja funktsioneerimises.
Rasvlahustuvad vitamiinid
A-vitamiin retinoidid retinool
D kaltsiferoolid
E tokoferoolid
K naftokinoonid
Q ubikinoonid
F linoolhape ja α- linoleenhape
On vees lahustuvad ühendid. Võrreldes rasvlahustuvate vitamiinidega on nende varud organismis suhteliselt väikesed, mistõttu peaks neid iga päev saama toiduga.
B-rühma vitamiinid
B1 tiamiin
B2 riboflaviin
B3, PP niatsiin, nikotiinhape , nikotiinamiid
B4 koliin
B5 pantoteenhape
B6 püridoksiin, püridoksamiin
B8 inositool
B10, B11 foolhape , folatsiin
B12 kobalamiinid
B13 oroothape
B15 pangaamhape
BT karnitiin
C-vitamiin askorbiinhape
H biotiin
N lipoehape
U S-metüülmetioniin
PABA p-aminobensoehape
P bioflavonoidid

Vitamiinide defitsiit

Inimorganismis olevate vesilahustuvate vitamiinide varud peavad vastu vaid nädalaid, rasvlahustuvate omad pisut kauem (tänu sellele, et neid säilitatakse rasvkoes ). Varudele vaatamata on vajalik vitamiinide igapäevane saamine toiduga, sest vaid nii tagatakse varude piisava taseme säilumine organismis, mis on vajalik vähemalt kahel põhjusel:

• varude taseme langusest põhjustatud mitmed subkliinilised kahjustused muudavad inimkeha rakud oluliselt tundlikumaks kliiniliste häirete (haiguste) tekkevõimaluste suhtes;
  
• vaid varude piisav tase tagab inimkeha rakkude antud vitamiini optimaalse taseme, mis on vajalik tema metaboolseteks funktsioonideks.
  

Esmajoones just oma kofaktori rolli tõttu tekitab vitamiinide defitsiit keerulisi probleeme metaboolsete protsesside normaalses kulgemises.
Ekstreemsematel juhtudel võib see põhjustada probleeme kogu organismi ainevahetuses ja funktsioneerimises, kaasa aidata mitmesuguste krooniliste haiguste kujunemisele jne. Raseduse ajal on vaja olla eriti tähelepanelik selle suhtes, sest loode saab kõik oma vitamiinid just emalt ja kui emal on vitamiinipuudus, kannatab selle all ka loode. See aga võib põhjustada lootel arenguhäireid, sest vitamiinidel on oluline roll pea kõikides organismi arenguprotsessides.

Defitsiidi tekkepõhjused

• toitumuslik- olmelised: toiduainete defitsiit, nt nälgimine ja mittetasakaalustatud ühekülgne toitumine, alkoholism
  
• organismi teatud haiguslikud seisundid ja teatud ravimite tarvitamine: sapphapete vähesust põhjustavad haigused, soole mikrofloora kahjustused antibiootikumidega
  
• füsioloogilised: mõningate vitamiinide kõrgendatud vajadus väikelastel, rasedatel , imetavatel emadel ja vanuritel.
  

Hüpovitaminoos

Hüpovitaminoos tekib vitamiinide ajutise defitsiidi korral. Nad on üldisemat laadi nähud (väsimus, kehakaalu langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, peavalud , liigeste ja lihaste valulikkus jne), mis ilmnevad sõltumata sellest, millist vitamiini organism ei saa. Seega nad ei ole vitamiini defitsiidile spetsiifilised seisundid.

Avitaminoos

Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval , täielikul puudumisel ja erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoos konkreetne haigus (nt vitamiin B1 puhul beriberi ja vitamiin C puhul skorbuut jne)

Tähtis teada

• vitamiinid on eluks vajalikud
  
• nende kestev defitsiit on organismile kahjulik ja koguni ohtlik
  
• nad ei oma sisulist energeetilist väärtust
  
• nad ei asenda teisi toitaineid
  
• üks vitamiin ei asenda teist vitamiini
  
• nad pole rakkude ehituskomponendid
  
• vitamiinide kestev tarvitamine liigsuurte kogustena on lõppkokkuvõttes kindlasti kahjulik
  
• nende toime ei avaldu ainult akuutsete haiguste vältimises, vaid nende oskuslik, argumenteeritud ja indiviidi omapära arvestav kasutamine omab ka väga olulist profülaktilist toimet mitmete (eriti krooniliste) haiguste suhtes.