K. Popperi kriitika empirismile. Falsifikatsionism (0)

K. Popperi kriitika empirismile. Falsifikatsionism

Antud sisukokkuvõte on Alan Francis Chalmersi teose “Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks” peatükkidest 4, 5, 6, kus on juttu falsifikatsionismist, ja Karl Raimund Popperi artiklist “Teadmised ilma autoriteedita ”, milles Popper empirismi kritiseerib.
Falsifikatsionismi järgi eelneb vaatlusele teooria. Vaatlus ei ole usaldusväärne allikas teooriate kinnitamiseks. Teooriad tuleb rangelt vaatluste ja eksperimentide abil kontrollida ning nad eksperimente edukalt ei läbi tuleb nad kõrvale heita.
Ühekordsete vaatlusotsustuste abil saab mõningaid teooriaid testida ning näidata, et teooria osutus valeks. Näiteks otsustus “Kõik rongad on mustad” näitab, et otsustus “kohas x nähti ajal t ronka, kes pole must” oli väär. Universaalotsustuste väärust on võimalik dedutseerida vastavast üksikotsustusest.
Falsifikatsionismi järgi on teadus justkui rida hüpoteese, mis pretendeerivad maailma või universumi teatud aspekti toimise seletamist. Selleks, et hüpoteesid oleksid teaduslikud peavad nad olema falsifitseeritavad. St. seda, et hüpoteesi saab testida ning on loogiliselt võimalik, et eksisteerib üks või enam vaatlusotsustus, mis on hüpoteesiga vastuolus ja kui selline vaatlusotsustus tõeseks osutub, siis falsifitseeriks see hüpoteesi.
Otsustus, mis pole falsifitseeritav ei ütle meile maailma kohta mitte midagi - maailmal võib olla ükskõik mis omadus ja ükskõik mis otsustus ei lähe algse otsustusega mitte kunagi vastuolusse. Näiteks “Väljas kas sajab või ei saja” on tõene iga ilmaga. Teooriad, mis pole falsifitseeritavad tuleb heita kõrvale.
Mida rohkem falsifitseeritav teooria on, seda parem ta on. Näiteks:
a) Marss tiirleb ellipsikujuliselt ümber Päikese
b) Kõik planeedid tiirlevad ellipsikujuliselt ümber oma päikese
Viimast tuleb eelistada esimesele, kuna viimane annab meile sama informatsiooni nagu esimenegi ja lisaks veel informatsiooni ning see on falsifitseeritavam. Vaatlusotsustus näiteks Jupiteri, Veenuse jne. orbiidi kohta võiks tõestada, et b) on vale, kuid a) väärust see tõestada ei saa.
Falsifitseerida saab ainult teooriat, mis on esitatud selgelt. Kui ei ole aru saada, mida teooria väidab, siis ei saa seda testida ning ükski vaatlusotsustus ei saa selle teooriaga vastuollu minna. Mida selgem teooria, seda parem.
Falsifikatsionismi järgi toimib teadus järgmiselt: kõigepealt on meil maailma või universumi mõne aspekti omaduste toimimise seletamisega seostuv probleem. Seejärel pakuvad teadlased falsifitseeritavad hüpoteesid, mida vaadeldakse ja testitakse kriitiliselt. Mõnest hüpoteesist loobutakse, mõnda testitakse edasi. Lõpuks falsifitseeritakse hüpotees ja saadakse uus probleem. Protsess algab algusest pihta, kuid loodetavasti peab uus hüpotees vastu testi, mis falsifitseeris eelmise hüpoteesi. Selline protsess toimib lõpmatult.
Ad hoc- modifikatsioon on teisendus, kus teooriasse lisatakse uus või muudetakse olemasolevat postulaati, mida ei saa kontrollida. Eesmärk on falsifikatsiooni vältimine . Näiteks “Leib toidab ” tähendab seda, et kui tavapärasel viisil nisu kasvatatakse, see tavapärasel viisil leivaks küpsetatakse ja inimesed seda tavapärasel viisil söövad, siis leib toidab. Ühes Prantsusmaa külas toimiti just niimoodi aga paljud inimesed haigestusid ja surid selle tagajärjel. Teooria falsifitseeriti. Ad hoc-modifikatsioon on järgmine: “Leib toidab alati, välja arvatud tookordne leivategu kõnealuses Prantsusmaa külas”. Seda hüpoteesi saab veel vähem testida kui eelmist. Vastuvõetav viis alghüpoteesi modifitseerimiseks oleks järgmine: “Leib toidab alati, välja arvatud teatud liiki seenega nakatatud nisust tehtud leib”. Liik tuleks samuti nimetada. See modifikatsioon pole ad hoc, sest seda saab uudselt testida.
Falsifikatsionistid võtavad teooriaid vastu kui ajutisi ja tagasilükkamisse suhtuvad kui lõplikkusse. Falsifitseerimine toimub vaatluste alusel, vaatlusotsustused võivad olla ekslikud. Seega ei ole falsifikatsioonid kunagi lõplikud.
Karl Popper eristas üldiselt tuntud vaatlusotsustusi üksikvaatleja isiklikest tajukogemusest. Esimesi saab, kui need on selgelt sõnastatud, kontrollida. Üksikvaatlejal võib olla vaatlemisel mingisugune motivatsioon , mis muudab ta vaatlusotsustust. Popperi järgi tuleb vaatlusotsustusi, mida ta nimetab “baasotsustusteks”, testida ja osad, mis testides läbi kukuvad , tuleb kõrvale heita. Edukalt läbinud otsustused on esialgu tõesed.
Realistlikud testimissituatsioonid on komplekssed . Testimisse kaastakse ka teisi otsuseid, kui ainult need, millest teooria koosneb. Näiteks selleks, et planeeti ajal t vaadelda tuleb meil lähtuda teooriast, mis asendis peab olema teleskoop. Teleskoopi asend on seega lähte-eeldus. Sellele lisanduvad algtingimused nt. planeedi ja Päikese hetke positsioon jm. Algtingimused võivad olla ekslikud. Teooria falsifitseeritus tuleneda testisituatsioonist ja mitte teooriast. Järelikult ei saa teooriaid lõplikult falsifitseerida.
Empirismi järgi on vaatlus ülim teadmiste allikas. Popper sellega ei nõustu, tema järgi on kõik teadmiste allikad võrdsed ja kõiki tuleb võrdväärselt kontrollida.
Protokoll -laused või alusväited on pealtnägijate tunnistused mingitest vaatlustest, mille põhjal nemad või keegi teine on näiteks kirjutanud ajaleheartikli, mis on näiteks mulle teadmisallikaks. Kui ma tahan kontrollida, kas ajaleheartiklis olev informatsioon vastab tõele, kontrollin ma seda informatsiooni ja ei ürita teabeallikale jälile saada - seega on empiristide väide nõrk, et vaatlus on see, millel kõik teadmised tuginevad. Popper väidab, et ei ole oluline, mis allikast on teadmine saadud, oluline on see, et teadmisi kriitiliselt kontrollitaks ning vääraks osutatud teadmised parandataks. Oluline on üritada uusi teadmisi saada, isegi kui teadmine, mis omandatakse on see, et ei teatagi õigupoolest peaaegu midagi.