Stalini terror ja repressioonid enne Teist maailmasõda (0)

Stalini terror ja repressioonid enne Teist maailmasõda
Referaat
Tartu 2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Poliitiline terror ja repressioonid 4
1.1. Trotski ja trotskistid 4
1.2. 1930ndad ja Suur Terror 6
2. Terror ja repressioonid rahva vastu 8
2.1. Kollektiviseerimine ja võitlus kulakutega 8
2.2. GULAG 11
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 14

Sissejuhatus

Referaat tutvustab Jossif Vissarionovitš Stalini poolt poliitilisel maastikul ja Nõukogude Liidu rahva vastu rakendatud repressioone ja terrorit. Töö keskendub suures osas perioodile alates Lenini surmast kuni Teise maailmasõjani. Stalini valitsemisaeg on paljude inimeste jaoks üks hirmsamaid ajaloos ja Stalin üks julmemaid diktaatoreid . Referaat toob lühidalt välja näiteid sellest, kuidas ja kelle vastu Stalin terrorit ja repressioone rakendas. Kindlasti on referaadist välja jäänud palju häid teemasid ja näiteid, sest keskendusin teemadele, mida pidasin enda jaoks olulisemaks ning mille kohta soovisin rohkem infot saada. Kuna referaat keskendub spetsiifilistele teemadele, on selle lugemisele kindlasti abiks mõned ajaloolised eelteadmised antud perioodi kohta. Loodan, et antud referaat suudab lühidalt, aga siiski sisukalt edasi anda väärtuslikku informatsiooni selle kohta, missuguseid repressioone ja millist terrorit Stalin oma võimuloleku ajal rakendas. Stalini terrorit ei ole unustatud ka tänapäeval, seepärast on kindlasti oluline selle aspektidele valgust heita.

1. Poliitiline terror ja repressioonid

1.1. Trotski ja trotskistid

Jossif Vissarionovitš Stalin on tuntud, kui üks võimsamaid diktaatoreid ajaloos. Stalini juhtis Nõukogude Liitu kindla ja karmi käega. Tema valitsemisajale oli iseloomulik poliitika kontrollimine ja oma poliitiliste vastaste eemaletõrjumine või suisa hävitamine. Stalini jõulisele tegevusele soodsa lähtepositsiooni andsid tema vastased ja isegi algsed poliitilised kaaslased – kellest paljudest said hiljem tema vastased – kes mõnes mõttes alahindasid Stalini ambitsioone ja iseloomuomadusi . „Stalini avaliku karjääri algusaastate kohta on mitmeid vastuolulisi teateid, kuid enamik hindab Stalinit poliitiliselt tähtsusetuks või kergekaaluliseks. See hukkamõistev otsus on pärit mitteenamlasest Nikolai Suhhanovi 1922. aastal avaldatud mälestustest, milles ta nimetab Stalinit „ halliks laiguks“, ning kinnistus Trotski hilisema salvava märkusega Stalini kui partei „silmapaistva keskpärasuse“ kohta. Arvamus, et Stalin on inimesena silmatorkamatu ja värvitu ning tema vaimsed võimed piiratud, oli üsna levinud.“1
Tegelikult oli Stalin juba varem näidanud, et ei karda lahendada probleeme jõu ja otsusekindlusega. „Juhtivatest bolševikest oli Stalin kõige vägivaldsem. Tema kodusõjaaegsed terrorikampaaniad olid kohutavad.“2 Heaks näiteks on Stalini tegutsemine Tsaritsõni linnas 1918. aastal. „Stalin koos Fjodor Allilujevi ja teismelisest masinakirjutaja Nadjaga saabus Tsaritsõni 6. aprillil soomusrongiga ja 400 punaväelase saatel ning leidis, et linnas valitsevad saamatus ja reetlikkus. Ta käskis kõik kontrrevolutsioonis kahtlustatavad maha lasta, näidates sellega, et tal on tõsi taga. „Tagala halastamatu puhastamine viidi läbi raudse käega,“ kirjutas Vorošilov. Lenin käskis olla veel „halastamatum ja julmem“. Stalin vastas: „Võite kindel olla, et meie käsi ei värise.“ Seal jõudiski ta arusaamisele, et surm on kõige lihtsam ja efektiivsem poliitiline vahend /.../3
Pärast Lenini surma 1924ndal aastal hakkas Stalin üha enam oma võimu kindlustama. Seetõttu muutus poliitilises plaanis Stalini jaoks oluliseks oma opositsionääri Lev Trotski ja tema pooldajate võimult tõrjumine ja kõrvaldamine. Stalin viis parteis läbi puhastuse . Trotskistide vastu rakendati erinevaid vahendeid. „Esimesena proovis Stalin „kägistada“ Lev Trotskit. Tema võitlus trotskismi vastu oli silmapaistev just oma ulatuse poolest. Kõik algas 1927. aastal. /…/ Isoleeritud ja üha enam nõrgenenud vasakopositsioon (see oli ametlik nimetus) sai GPU (Riiklik Poliitiline Peavalitsus – T.L.) provokatsioonide märklauaks: mõeldi välja põrandaalune trükikoda, mida juhtivat üks Wrangeli (kodusõjas valgete poolel sõdinud ohvitser – T.L.) ohvitser (tegelikult üks GPU agente) ja kus trükitavat opositsiooni dokumente. Oktoobrirevolutsiooni 10. aastapäeval (1927 – T.L.) oli opositsioon otsustanud oma loosungitega meelt avaldada. Politsei jõhker vahelesekkumine takistas seda ning 14. novembril visati Trotski ja Zinovjev bolševike parteist välja. Järgmine etapp sai teoks juba jaanuaris 1928, mil tuntumaid parteitegelasi hakati saatma kaugetesse Venemaa piirkondadesse või välismaale /…/ Trotski aga viidi sunniviisiliselt Alma -Atasse Kasahstani, Moskvast 4000 kilomeetri kaugusele. Aasta hiljem, jaanuaris 1929, pagendati ta Türgisse, millega ta pääses vanglakaristusest, mis tema toetajaid tabas. Nõnda muutusid arreteerimised ja erivanglatesse – poliitisolaatoritesse – saatmised üha sagedasemaks, mida rakendati ka endise töölisopositsiooni või demokraatliku tsentrismi rühma liikmete puhul.“4 Poliitisolaatorite elutingimusi kirjeldab Jugoslaavia Kommunistliku Partei Poliitbüroo liige Ante Ciliga, kes oma tegevuse tõttu sinna mõisteti: „Toit on tavaline vaese mužik’ i menüü: leib ja puder hommikul ja õhtul, aasta läbi. […] Lisaks sellele saime lõunaks halvast kalast , konservist ja poolmädanenud lihast tehtud suppi . Sama suppi – kuid ilma liha ja kalata – anti õhtusöögiks. […] Leivanorm oli 700 grammi päevas, suhkrunorm 1 kilo kuus, peale selle anti meile ports tubakat , sigarette, teed ja seepi. See ühekülgne toit oli ka koguselt ebapiisav. Pidime pealegi võitlema selle eest, et seda lahjat lurri veelgi vähemaks ei võetaks; kuidas kirjeldada neid võitlusi, mille tulemusena saavutasime mõne pisiasja paranemise! /…/5
Trotski pooldajatega õiendas Stalin arved jõu abil, tehes seda kiirelt ja efektiivselt. „Umbes 200 trotskisti Magadanis, Kolõma „pealinnas“, alustasid samuti näljastreiki, et saada poliitvangi staatust. /…/ 11. oktoobril 1937 mõisteti nad surma ja 74 neist lasti maha 26. – 27. oktoobril ja 4. novembril. Sarnased hukkamised jätkusid 1937. – 1938. aastal.“6
Trotski jätkas oma poliitilist tegevust ka välismaal pagenduses olles. Sama tegid tema samuti pagendatud mõttekaaslased. Samal ajal Venemaal möllava põhjaliku puhastusega pööras Stalin oma tähelepanu ka välismaal elavatele „dissidentidele“. Vene eriteenistusel oli tööd küllaga.7 Kahtlastel asjaoludel hukkusid mitmed trotsistliku opositsiooni liikmed. Teiste hulgas surid trotsistliku opositsiooni rahvusvahelise sekretariaadi juht Rudolf Klement – 1937 aastal – ja Trotski poeg Lev Sedov – 1938 aastal.8 Stalinile oli suurimaks pinnuks silmas loomulikult tema opositsionäär Lev Trotski ise. Trotski tegevus mõjus jätkuvalt halvasti kommunistliku partei sisekliimale. Stalin soovis Trotski surma. „Sudoplatov ( NSVL -i välisluure ametnik – T.L.) tunnistas , et 1939. aasta märtsis olid Beria ja Stalin talle isiklikult ülesandeks teinud Trotski mõrvamise. Stalin teatas talle: „Trotski […] tuleb aasta jooksul kõrvaldada. Enne, kui puhkeb vältimatu sõda. /…/ Algatati halastamatu ajujaht läbi Pariisi, Brüsseli ja Ameerika Ühendriikide kuni Mehhikoni, kus IV Internatsionaali juht (Trotski – T.L.) elas.“9 Trotski surmas mees nimega Ramón Mercader, kes imbus sisse tema lähikonda ning mõrvas Trotski 20. augustil 1940. aastal alpikirka löögiga pähe10. Selle teoga oli Stalin oma viimasest poliitilisest vastasest vabanenud, aga jaht ülejäänud trotskistidele jätkus ka edaspidi11.

1.2. 1930ndad ja Suur Terror

„1929. aastaks oli Stalin tõusnud Lenini järeltulijaks ja seljatanud kõik rivaalid. Siiski polnud ta veel see diktaator , kelleks peagi sai. Võimu teostas ta kõrgemate partei- ja riigitegelastele oma seisukohti tõestades ja osavalt manööverdades.“12 Stalin kasutas poliitilisel maastikult rohkem repressioone ja allasurumist, kui suuremas mahus terrorit. Ta korraldas mitmeid näidisprotsesse, paljastamaks „riigivaenlasi“ ja „vandenõulasi“, protsesside sisu oli suuresti lavastatud. „1927. aasta lõpul teavitas üks salapolitsei ametnik ja Stalini vana seltsimees Põhja- Kaukaasiast Stalinit „riigikukutajate vandenõust“, milles osalevat viiskümmend kolm inseneri Šahtõ linnast ja naabruses asuvast Donbassist Ukrainas. /…/ Stalin kasutas võimaluse ära ja korraldas Moskvas mais-juunis (1928 – T.L.) suure kohtuprotsessi. /…/ Nendel protsessidel rebiti mask petturitelt ja paljastati riigireetmisi, aga selleks tuli need hoolikalt lavastada. /…/ Moskvas ametiühingute maja sammassaalis peetud näidisprotsessi eesmärk oli äratada tähelepanu ja olla õpetuseks. Suurem osa kohtualuseid mõisteti vangi, välismaalased ( sakslased ) vabastati, üksteist inimest mõisteti surma ja neist lasti lõpuks maha viis.“13 Selliseid protsesse korraldati järgnevatel aastatel korduvalt. Julgeolekuorganid kogusid samal ajal pidevalt parteiliikmete kohta informatsiooni, mille abil sõeluti välja parteiaktiviste ja võimalikku ohtlikku kontingenti.14
Tõeline poliitiline terror sai vallanduda 1934. aastal. Stalini positsioon oli olnud ohus. Liikvel olid jutud, et parteil oli plaanis Stalin välja vahetada ühe teise Poliitbüroo liikme, Sergei Kirovi vastu15. Kirov mõrvati 1. detsembril 1934. On väidetud, et Stalin oli tema mõrva tellija , aga seda pole tänase päevani tõestatud.16 Pärast Kirovi surma vallandus suur terrorilaine. Stalin soovis kehtestada oma mõnevõrra nõrgenenud positsiooni ning kasutas terroriaparaati partei puhastamiseks ja kõikide temale vähegi ohtu kujutavate inimeste ja grupeeringute hävitamiseks. „Esimesed ohvrid olid juba vangis viibivad vene opositsiooni liikmed. 1935. Aasta lõpust alates pandi uuesti vangi karistusaja lõppemisel vabastatud vangid. /…/ Järgmisel sügisel (1937 – T.L.) viidi 1200 vangi (nende seas pooled trotskistid) ühe vana telliskivitehase juurde. Märtsi lõpus koostas administratsioon nimekirja 25 vangist, kes said kilo leibaja käsu valmistuda lahkumiseks. Mõni hetk hiljem kõlasid lasud. /…/ Ülejärgmisel päeval järgnes uus kutse, uus laskmine . Ja nii edasi kuni mai lõpuni. Valvurid kallasid laibad bensiiniga üle ja põletasid need ära. NKVD (NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat – T.L.) teatas raadio kaudu inimeste nimed, kes olid maha lastud „kontrrevolutsioonilise agitatsiooni, sabotaaži, banditismi, tööst keeldumise, põgenemiskatse tõttu“ … Ka naisi ei säästetud. Iga hukatu abikaasa sobis automaatselt surmanuhtlusega karistamiseks, samuti opositsionääride üle 12- aastased lapsed.“17
„1936. – 1937. aasta talveks oli Stalin langetanud otsuse viia läbi süstemaatiline arreteerimiste ja hukkamiste kampaania, mida tänapäeval tuntakse „suure terrori“ nime all. /…/ Stalin korraldas plenaaristungi, kus Nikolai Ježov, äsja NKVD juhiks määratud mees selgitas, et reeturite tegutsemist on täheldatud terves parteis. /…/ Stalin soovis kehtestada oma tingimusteta ja piiramatu võimu. Partei oli ainus alles jäänud institutsioon , kelle võimuses oli midagi muuta. /…/ Stalin asus lõikuma partei ihu, saamaks kinnitust, et sinna on alles jäänud vaid „rikkumata“ elemendid.18 Stalini terror oli äärmiselt julm ja massiivne . Parteis ei viidud läbi mitte ainult puhastust, vaid lausa suurpuhastust. Numbrid maalivad selle operatsiooni ulatusest väga tõsise pildi. „/…/ 1934 – 1939 arreteeriti neli kuni viis miljonit partei liiget ja ametnikku poliitilistel põhjustel, nelisada kuni viissada tuhat neist hukati kohtuotsuseta ning järgmisel, kaheksateistkümnendal parteikongressil, mis tuli kokku 1939. aasta kevadel, oli 1934. aasta seitsmeteistkümnendast kongressist osa võtnud 1827st delegaadist esindatud veel vaid 37 ellujäänut. See terror oli pretsedenditult ebainimlik, sest ületas tavapäraseid, üldse igasuguseid piire .“19
Terrorist ei jäänud puutumata ka Punaarmee juhtkond . 11. juunil 1937 teatati, et Punaarmee kõrgemat juhtkonda süüdistatakse riigireetmises ja järgneval päeval, et nad mõisteti kohtuotsusega surma20.
Terrorit viidi läbi kvoodisüsteemi alusel. Kui puhastusoperatsioonide läbiviijad ei suutnud leida piisaval hulgal vaenulikke elemente, valiti inimesi isegi suvaliselt. Ohvriks võis saada igaüks. Ka Stalin ise valis oma ohvreid suva järgi. Ilmselt oli Stalinil kavas suurem osa NSV Liidu ametlikust juhtkonnast välja vahetada. Terror oli Stalini operatsioon vabanemaks nendest , kellel on mingigi võimalus tema vastu välja astuda.21
„Suur terror lõppes alles 1938. aasta novembris; Stalin hakkas ettevaatlikumalt käituma alles siis, kui terrori võimalused olid ammendunud.“22 Terror oli kasvanud Stalinil ülepea ning ta pidi meetmeid natukene nõrgendama.

2. Terror ja repressioonid rahva vastu

2.1. Kollektiviseerimine ja võitlus kulakutega

Stalini sihiks oli Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimine. 1920. aastate lõpus asuti plaani ellu viima. Selle vastu oli aga maapiirkondade rahvas, eriti jõukamad talupidajad, kellele selline samm oleks tähendanud põhimõtteliselt oma vara kaotamist. Talupojad keeldusid riigile oma toodangut odava hinna eest müümast. Linnapiirkondades tekkisid probleemid inimeste toiduga varustamisega23. Rikkamad talunikud tembeldati kulakuteks ning nende vastu alustati võitlust. Talupoegade vastu hakati kasutama repressioone ja jõuvõtteid. „1928. – 1929. aasta põllumajandustulemused olid katastroofilised. Terve arsenali talupoegkonda räsivate sunnimeetmete appivõtmisele vaatamata – suured trahvid ja vanglakaristused neile, kes keeldusid oma toodangut riigile müümast – tõi 1928. – 1929. aasta talve varumiskampaania sisse palju vähem teravilja, kui eelmine , luues ühtlasi maapiirkondades äärmiselt pingelise õhkkonna. GPU registreeris maal ajavahemikus jaanuarist 1928 kuni detsembrini 1929, see tähendab enne sundkollektiviseerimise algust, üle 1300 mässu ja massimeeleavalduse, mille käigus arreteeriti kümneid tuhandeid talupoegi. /…/ Stalini silmis oli põllumajanduse kriitiline seis tingitud kulakute ja teiste vaenulike jõudude tegevusest, kes kavatsesid „õõnestada nõukogude korda“. /…/ Juunis 1929 kuulutas valitsus välja Nõukogude ühiskonna uue faasi: ülemineku massilisele kollektiviseerimisele. /…/ Surve talupoegadele tugevnes , kohalikud parteiorganisatsioonid võistlesid innukuses uute kollektiviseerimisrekordite püstitamisel.“24
Sundkollektiviseerimise ja kulakutejahi tõttu kannatada saanud inimeste hulk oli väga suur. Kulakud toitsid Stalini töölaagrite süsteemi. Talupoegade vastupanu tuli murda jõuga. „Üle kahe miljoni küüditatud talupoja, neist 1 800 000 ainuüksi aastatel 1930 – 1931 , kuus miljonit nälga surnut , sajad tuhanded küüditamisel surnud – need arvud annavad edasi inimliku tragöödia mõõtmeid, mida kujutas endast see „suur murrang“ talupoegade suhtes.“25 „1. Jaanuaril 1932 toimunud ametliku rahvaloenduse andmetel oli aastail 1930 – 1931 välja saadetud 1,8 miljonist kulakust järel ainult 1 317 022.“26
Küüditamine oli võte, mida Stalin kasutas ka pärast Teist maailmasõda, et uutes liidumaades kollektiviseerimine kiiremini läbi viia. Ka Eesti rahvas kandis selle tõttu suuri kaotusi. „25. Märtsil 1949 pandi toime Balti riikides teine massiline küüditamine. Eestist saadeti vastavalt Nõukogude valitsuse 29. jaanuari 1949. a. salajasele määrusele nr. 390-138-cc igaveseks ajaks Siberisse 20 072 inimest, peamiselt taluperedest naised ja lapsed ning vanavanemad, kuna mehed olid suurelt osalt juba represseeritud. Peamiseks eesmärgiks oli lõplikult hävitada talumajandus ja sundida talud ühismajanditesse.“ 27 Küüditamine täitis oma eesmärki- 1951. aastaks olid talud praktiliselt likvideeritud28.
„27. detsembril 1929 selgitas Stalin marksistidest üliõpilastele, et on aeg asuda „likvideerima kulakuid kui klassi“. /…/ Stalini õhutusel koostas Molotovi juhtimisel tegutsev komisjon 30. jaanuaril 1930 kõikehõlmava määruse koos juhistega selle elluviimiseks. Esimese kategooria kulakud, kes olid süüdi „kontrrevolutsioonilises tegevuses“, tuli pikemalt mõtlemata hukata või saata koonduslaagrisse, nende pereliikmed küüditada kaugetesse kolgastesse ja kogu nende vara ära võtta. Teisel kategoorial, mille moodustasid „põlised ekspluataatorid sünnipärase sooviga režiimi destabiliseerida“, tuli kogu vara ära võtta ja nad koos perega kuhugi kaugele välja saata. Kolmandat kulakute kategooriat peeti võimudele lojaalseks, aga igal juhul tuli nad oma kodust välja ajada, eemale „kollektiviseeritud tsoonidest“ ja halvematele maadele.“29
Kõikides kollektiviseerimiseks valitud haldusüksustes tegutses võimuesindajate kolmik , mis koosnes tavaliselt kommunistliku partei esimesest sekretärist, salapolitsei töötajast ja kohaliku täitevkomitee esimehest. Kulakute kohta olid neil juba eelnevalt nimekirjad koostatud või saadi infot pealekaebajatelt. Märgati, et lahkuma sunnitud ja laagritesse saadetud kulakute pealt on võimalik kasu teenida. Mõni aeg pärast kulakute likvideerimise algust olid enamik talunikke kõrgete maksude tõttu vaesunud , suurem osa rikkamaid oli juba likvideeritud. Kulakuid polnud enam lihtne leida, aga kuna tegutseti kvootide järgi, pidi neid kusagilt leidma. Siis sobisid kulakuteks juba inimesed, kellel oli näiteks 2 samovari. Vaesed talunikud tembeldati kulakuteks ja neilt võeti nende viimanegi vara. Samuti kasutasid kohalikud elanikud ära võimalust saada lahti neile sobimatutest isikutest, näiteks joodikutest või tülinorijatest. Tihti kaevati isiku peale isegi kadedusest.30 Kulakutest vabanemise kampaania oli oma sisult väga vägivaldne ning julm. Miljonid inimesed sattusid riigi põlu alla ja maksid selle eest väga valusat hinda.

2.2. GULAG

„Sunnitöö- ja koonduslaagrid olid juba Lenini ajal nõukogude süsteemi kindlalt väljakujunenud osa. Laagrid ei kadunud kuhugi, kui kodusõda kord lõppes ja saabus habras rahuaeg. Viisaastakuplaanis leiduvate suurehituste ja kollektiviseerimise kontekstis omandasid laagrid uue tähenduse. Omaaegsed lihtsalt kinnipidamiskohad muutusid nüüd orjatööjõu tarnijateks. /…/ Kui nõukogulased olid varem jutlustanud kurjategijate õigele teele pööramisest sunnitöö abil, siis uue plaani puhul sunniti vange tagant, kuni nad surnult maha langesid .
Vastupanu kollektiviseerimisele tõi juurde määratu hulga vange ja alates 1928. aastast hakkas poliitbüroo moodustama erikomisjone, et uurida, mida oleks vaja ette võtta.“31
Stalin võis näha koonduslaagrites võimalust viia läbi orjatööjõuga suuri riiklikke projekte. See aga omakorda nõudis seda, et laagrites oleks tööjõudu. Tööjõudu sai aga juurde ainult arreteerimiste kaudu. „Lõpuks on täiesti kaudseid, kuid siiski huvitavaid tõendeid, et ka 1930. aastate lõpu ja 1940. aastate massilised arreteerimised viidi osalt läbi selleks, et rahuldada Stalini janu tööorjade järele, mitte selleks, et karistada tema arvatavaid või võimalikke vaenlasi, nagu enamasti on eeldatud. Kõige autoriteetsema praeguseks avaldatud venekeelse laagrite ajaloo autorid toovad esile „kindla seose laagrite eduka majandustegevuse ja neisse saadetud vangide arvu vahel.“ Kahtlemata ei ole see juhus , väidavad nad, et karistused pisikuritegude eest muutusid korraga rängemaks just siis, kui laagrid laienesid ja hädasti oli vaja lisatööjõudu.“32
Oluline oli rajada laagrid strateegiliselt õigetesse kohtadesse , kus neis oleks enim kasu. „11. Juulil 1929 andis nendele muudatustele oma õnnistuse rahvakomissaride nõukogu, nimetades koonduslaagrid parandusliku töö laagriteks (ispravitelno-trudovõje lagerja). Uued laagrid tuli rajada kaugetesse põhjapiirkondadesse „eesmärgiga need piirkonnad koloniseerida ja sealsed loodusvarad vangide tööjõuga kasutusele võtta.““33
„Rahvakomissaride nõukogu otsustas 7. aprillil 1930 moodustada parandusliku töö laagrite ja laagriasulate peavalitsuse, millest sai peagi lühem Glavnoje Upravlenie Lagerei ehk Gulag. Sovnarkom üritas selle asutamist õigustada, tehes jultunud avalduse, mille kohaselt laagrid on mõeldud „isoleerima eriti ohtlikke seaduserikkujaid ja sundima neid kohanema töörahva ühiskonna nõudmistega“. Kõik vangid allutati algul rangele režiimile. Kui nad näitasid end soodsast küljest, võidi nende elutingimusi parandada, aga kõik pidid tööd tegema, et süüa saada. /…/ Stalingi sekkus arutlusse, kuidas laagrid võiksid sobituda riigi suurtesse plaanidesse. Tema nõudel otsustas poliitbüroo 5. mail 1930 hakata ehitama Valge mere – Läänemere kanalit (Belomorkanal ehk Belmor). /…/ Stalin tahtis kasutada koonduslaagrites olevat tööjõudu, et kanali ehitus oleks odav ja see valmiks ülimalt kiiresti, kõigest kahe aastaga. See aga põhjustas OGPU (üleliiduline salapolitsei – T.L.) ja Vene Föderatsiooni NKVD konflikti. Mõlemal olid oma plaanid ja nad võistlesid omavahel orjade pärast.“34 On selgelt näha, et laagritest sai lihtsalt odava tööjõu ladustamispaik. Laagreid inimressursse toitsid kulakud ja Stalini poliitilised vastased, kes sinna vangistusse määrati. Laagrites valitses karm elukord. „Edasi hakkasid laagrid kiiresti laienema. Vangide arv suurenes 1930. aasta umbes kolmekümnelt tuhandelt juba järgmisel aastal saja seitsmekümne tuhandeni. 1. jaanuariks 1933 oli 334 300 vangi, järgmisel aastal juba 510 307. 1. jaanuariks 1936 oli näitaja kasvanud 839 406-ni. Niisugune kasv leidis aset hoolimata sellest, et inimeste eluiga laagrites ja ehitustel kujunes lühikeseks – mõne hinnangu kohaselt oli see kõigest 1 aasta. Karm kohtlemine ja võimatult rasked töötingimused paljudel suurehitustel nõrgendasid oluliselt ka vabastatute tervist ja lühendasid paljude eluiga“35
Arvude keel räägib Gulagi süsteemist kõige selgemat juttu . „Kõige täpsemate täna olemasolevate andmete kohaselt oli Gulagi valduses ajavahemikus 1929-1953 kokku 476 laagrikompleksi. Kuid see arv on eksitav. Tegelikkuses koosnes iga laagrikompleks kümnetest, isegi sadadest väiksematest laagriüksustest. Neid väiksemaid üksusi – laagripunkte – ei ole veel kokku loetud, ja arvatavasti ei saagi seda teha, sest mõned neist olid ajutised , mõned püsivad ja mõned kuulusid eri aegadel eri laagrite juurde. Samuti pole võimalik öelda kuigi palju laagripunktide tavade ja kommete kohta, nii et see käiks nende kõigi kohta. /…/ „Iga laager on omaette maailm, eraldi linn, eraldi maa,“ kirjutas nõukogude näitlejanna Tatjana Okunevskaja – ja igal laagril oli oma iseloom.“36
Gulagi laagrid olid kindla suunitlusega. Kõik sinna saadetud inimesed olid kindla ja jõulise kontrolli all ning vähemalt idee kohaselt oleksid pidanud tegutsema kindla kava järgi. Samas üsna tihti ei toiminud laagrid nii, nagu oli ette nähtud. Inimesed ei ole masinad , keda saab tööle programmeerida. 37
Gulagi laagrid olid justkui suur hakklihamasin, mille terade vahelt käis läbi miljoneid inimesi. Laagrite elutingimused olid olematud, inimesed rabasid päevast päeva rasket tööd. Keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi oma elu sinna jättis. Gulagi laagrite süsteem on üks Stalini hirmsamaid patte oma rahva vastu. Hirm ja õud nendes laagrites hakkas vähenema pärast Stalini surma.

Kokkuvõte

Stalini poolt kasutatud terror ja repressioonid olid võimsad. Nende all kannatasid miljonid inimesed. Mõningates aspektides paistab silma Stalini külmaverelisus ja julmus – alates Trotski mõrvast lõpetades suhtumisega Gulagi vangidesse. Tema meetodid ja otsustused olid otsekohesed. Stalin oli võimeline kõigeks, et kindlustada oma juhipositsiooni poliitilisel maastikul. Samuti kasutas ta kõiki vahendeid, mis võimalik, et mõjutada rahvast oma plaane ellu viima. Kohati nägi ta kõikjal ning kõigis endale ohtu ning tegutses kiiresti ja jõuliselt. Antud referaat andis edasi vaid väikese osa Stalini julmadest tegudest, kuid ka see osa mõjub oma iseloomult ja numbritelt hämmastava ja mõtlemapanevana.

Kasutatud allikad

Applebaum, A. Gulag: nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tallinn: Varrak . 2005.
Conquest, R. The great terror: a reassessment. New York : Oxford University Press. 1990.
Courtois, S. & Werth , N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. Kommunismi must raamat. Tallinn: Varrak. 2000.
Gellately, R. Lenin, Stalin ja Hitler : sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn: Varrak. 2009.
Hobsbawm, E. Äärmuste ajastu: lühike 20. sajand 1914-1991. Tallinn: Varrak. 2002.
Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. Valge raamat : eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991. Tartu: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2005.
Overy, R. Diktaatorid : Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa. Tallinn: Varrak. 2007.
Sebag Montefiore, S. Stalin: Punase Tsaari Õukond. Tallinn: Varrak. 2005.
Service , R. Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Tallinn: Varrak. 2010.
Vahtre, L. Eesti Rahva Lugu. Tallinn: Kirjastus Ilo. 2005.
1 Overy, R. Diktaatorid: Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa. Tallinn: Varrak, 2007. Lk. 42.
2 Service, R. Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Tallinn: Varrak, 2010. Lk. 178.
3 Sebag Montefiore, S. Stalin: Punase Tsaari Õukond. Tallinn: Varrak, 2005. Lk 54.
4 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. Kommunismi must raamat. Tallinn: Varrak, 2000. Lk 286.
5 Op. cit. Lk 287.
6 Op.cit. Lk 293
7 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. (2000). Kommunismi must raamat Lk 301.
8 Op. cit. Lk 302.
9 Op. cit. Lk 303.
10Op.cit. Lk 304.
11Op.cit. Lk 305.
12 Gellately, R. Lenin, Stalin ja Hitler : sotsiaalse katastroofi ajastu. Tallinn: Varrak, 2009. Lk 170.
13 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 154.
14 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. (2000). Kommunismi must raamat. Lk 289.
15 Service, R. (2010). Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Lk 184.
16 Ibidem
17 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. (2000). Kommunismi must raamat. Lk 293.
18 Service, R. (2010). Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Lk 185.
19 Hobsbawm, E. Äärmuste ajastu: lühike 20. sajand 1914-1991. Tallinn: Varrak, 2002. Lk 429.
20 Conquest, R. The great terror: a reassessment. New York: Oxford University Press, 1990.Lk 182.
21 Service, R. (2010). Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Lk 187.
22 Service, R. (2010). Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu. Lk 186.
23 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 158.
24 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. (2000). Kommunismi must raamat. Lk 149.
25 Courtois, S. & Werth, N. & Panne, J.-L. & Paczkowski, A. & Bartosek, K. & Margolin, J.-L. (2000). Kommunismi must raamat. Lk 151.
26 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 169.
27 Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. Valge raamat : eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991. Tartu: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005. Lk 22.
28 Vahtre, L. Eesti Rahva Lugu. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2005. Lk 218.
29 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 161.
30 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 162-163.
31 Op. cit. Lk 165.
32 Applebaum, A. Gulag: nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Tallinn: Varrak. 2005. Lk 79.
33 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 166.
34 Op. cit. Lk 167
35 Gellately, R. (2009). Lenin, Stalin ja Hitler: sotsiaalse katastroofi ajastu. Lk 168.
36 Applebaum, A. (2005). Gulag: nõukogude koonduslaagrite ajalugu. Lk 187.
37 Op. cit. Lk 188.
14