Siberi loodus (referaat) (1)

SISUKORD

SISSEJUHATUS.......................................................................................................3

1.SIBERI
PINNAMOOD .........................................................................................4

1.1.Tasandikud......................................................................................................4

1.1.1.Lääne-Siberi lauskmaa ............................................................................4
1.1.2.Kesk-siberi kiltmaa .................................................................................4
1.2.Mäestikud ja mägismaad................................................................................4
1.2.1.Tšerski mäestik........................................................................................5
1.2.2.Verhojanski mäestik................................................................................5
1.2.3.Sajaanid...................................................................................................5
2.SIBERI KLIIMA....................................................................................................7
3. IGIKELTS ..............................................................................................................8
4. VEESTIK ...............................................................................................................9
4.1.Ob....................................................................................................................9
4.2. Jenissei .............................................................................................................9
4.3. Leena .............................................................................................................10
4.4. Baikal .............................................................................................................11
5. OKASMETS EHK TAIGA ..................................................................................13
KOKKUVÕTE........................................................................................................14
ALLIKAD...............................................................................................................15
LISA........................................................................................................................16

SISSEJUHATUS

Siber on piirkond Venemaal ja Põhja-Kasahstanis, mis hõlmab Aasia põhjaosa Uurali mägedest Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani veelahkmeni. Siberi pindala ligi 10 mln km², ulatus läänest itta üle 7000 km, põhjast lõunasse ligi 3500 km. Siberi lõunapiiriks peetakse Venemaa lõunapiiri Kasahstani, Mongoolia ja Hiinaga, sest termini Siber all mõistetatakse praegu ainult Venemaa Föderatsiooni territooriumi, kuigi ajalooliselt kuulub selle koosseisu ka Kasahstani kirdeosa ja Venemaa Kaug-Ida.
Loodusolude järgi eristatakse Siberis mitut piirkonda. Siber jaotub Lääne- ja Ida-Siberiks. Samuti eristatakse mõnikord Lõuna-Siberi mäestikke, Kirde-Siberit ja Kesk-Siberit.
Tohutud lumeväljad, läbipääsmatud metsad, majesteetlikud mäed, lõputud stepid , inimtühjad kõnnumaad – Siberi ürgne loodus ja kättesaamatu kaugus on samuti andnud sellele paigale oma tähenduse.
Mina valisin selle teema, sest tahtsin rohkem saada teada Siberist ja tema loodusest. Oma töös ma keskendun rohkem Siberi loodusoludele, sest suurel maa-alal on loodus väga mitmekesine .

1.SIBERI PINNAMOOD

1.1. Tasandikud

1.1.1.Lääne-Siberi lauskmaa

Lääne–Siberi lauskmaa (ka madalik ) on maailma suurim lauskmaa ja hõlmab 2,6 mln km² suurust piirkonda Uurali mägedest ida pool. Keskmine kõrgus on umbes 120 m. Peamiselt on need soised alad. Kagus piirneb Lääne-Siberi lauskmaa Altai mägedega. Läänest piirneb Uurali mäestiku, idas Jenisseiga. Ulatus põhjast lõuna poole 2500 km, läänest ida poole 1900 km. Peamised jõed on Ob, Irtõš ja Jenissei. Taimkate on tundra põjaosas, taiga keskosas ja stepp lõunas.Lauskmaal on suured nafta ja maagaasi varud. Valitseb mandriline kliima. Keskmine temperatuur jaanuaris on põhjas -28°C, lõunas -16°C, juulis vastavalt 4°C ja 22°C, sajab 200-500mm aastas.

1.1.2.Kesk-Siberi kiltmaa

Kesk-Siberi kiltmaa asub kogu ulatuses Venemaal Leena ja Jenissei jõe vahel. Läänest piirneb ta Lääne-Siberi lauskmaaga, põhjast Põhja-Siberi madaliku, idast Verhojanski aheliku ja Kesk- Jakuutia madaliku ning lõunast Lõuna-Siberi mäestikega (Ida-Sajaanid jt). Kesk-Siberi kiltmaa keskmine kõrgus on 500 kuni 700m sügavate orgudega liigestunud kulumistasandik, millel on laavaplatoosid ja intrusiivseist kivimeist jäänukkõrgendikke. Kõrgeimad punktid on Kameni mägi (1701 m) Putorana platool ja Jenissei mäestik (1104 m). Valitseb karm mandriline kliima keskmine temperatuur jaanuaris edelas -18°C, kirdes -43°C, juulis põhjas 12°C, lõunas 20°C, aasta sademehulk väheneb läänest itta 500 mm-st 200 mm-ni.

1.2.Mäestikud ja mägismaad

Leena jõest ida poole asetseb mitmeid mäeahelikke ja kõrglavasid. Verhojanski, Tšerski ja Kolõma mäestike keskmine kõrgus on 2300 kuni 3200 m merepinnast. Mida rohkem ida poole, seda kõrgemad ja järsumad on mäed.

1.2.1. Tšerski mäestik

Tšerski mäestik on mäestik Venemaal Sahhas (Jakuutias) ja Magadani oblastis.
Tšerski mäestik kulgeb loode-kagu suunas. Selle kõrgeim tipp Pobeda mägi on 3003 meetri kõrgune.
Mäestik on tekkinud Euraasia ja Põhja-Ameerika tektoonilise plaadi piirile. Selle piiri loomus on siiamaale välja selgitamata. Oletatud on nii seda, et mäestiku piirkonnas liiguvad laamad teineteisest eemale, kui ka seda, et mäestik on tekkinud laamade kokkusurumise tulemusena. Tšerski mäestik on tektooniliselt aktiivne. Mäestiku avastas 1926. aastal Sergei Obrutšev, Vladimir Obrutševi poeg, ning nimetas selle maadeavastaja ja geograafi Jan Czerski järgi.

1.2.2. Verhojanski mäestik

Verhojanski mäestik on mäestik Jakuutias. Mäestiku pikkus on umbes 1200 km, laius 100–250 km, põhjaosa kulgeb põhja-lõuna suunas, lõunaosa kaardub loode-kagu suunda. Mäestiku kõrgus on lõunaosas keskmiselt 2000–2300 maksimaalselt 2389 meetrit, põhjaosas keskmiselt 300–800, maksimaalselt 1527 meetrit. Idas liitub Verhojanski mäestik Tšerski mäestikuga.
Piirkonnas valdavad lehtpuuhõrendikud, lehisemetsad ja mägitundra. Talvel on mägedes paks lumekiht. Verhojanski mäestikust läände jääb Leena ja Aldani valgla , itta Jana ja Indigirka valgla. Mäestikus on avastatud kivisöe, hõbeda, plii ja tsingi leiukohti.Verhojanski mäestikus on registreeritud põhjapoolkera kõige madalam temperatuur. Viimasel jääajal oli mäestik kaetud paksu jääkihiga, tänapäeval on pinnases paks igikelts. Tšerski mäestik ja Verhojanski mäestik takistavad õhuvoolu liikumist läände. Seetõttu vähenevad sademed neist läände jäävatel aladel, sest sademed tulevad sinna suures osas ida poolt Vaiksest ookeanist .

1.2.3.Sajaanid

Sajaanid on mäestik Aasias Siberi lõunaosas.
Ida-Sajaanid kulgevad Baikali ja Krasnojarski vahel loode-kagu suunas, Lääne-Sajaanid hargnevad Ida-Sajaanide keskosast edela suunas kuni Altaini. Suurim kõrgus 3491 meetrit ( Munku -Sardõk).Ida-Sajaanid on mäestik Aasias Venemaa kaguosas, mille ulatus Siberi lõunaosas on üle 1000 km. Ta hõlmab Krasnojarski krai lõunaosa, Burjaatia lääneosa, Irkutski oblasti ja Tõva kirdeosa. Mäestiku kõrgeim tipp on Munku-Sardõk (3491 m). Lääne-Sajaanid on mäestik Aasias Venemaa kaguosas. Selle läänepiiriks on Ida-Altai Šapšalski ahelik ja Kuznetski Alatau Abakanski ahelik. Lääne-Sajaan ulatub kirde poole ribana, mille laius väheneb 200 km pealt 80 kilomeetrini. Idas piirneb ta Kazõri, Uda ja Kiži-Hem jõgede ülemjooksul Ida-Sajaani ahelikega. Põhjast piirneb Lääne-Sajaan Minussinski ja lõunas Tuva nõoga. Mäestiku üldpikkus on 650 km. Kõrgeim tipp on Kõzõl-Taiga mägi (3121 m).

2.SIBERI KLIIMA

Siber paikneb arktilises, lähisarktilises ja parasvöötmes, talle on iseloomulik mandriline kliima (õhut°-i aastane kõikumine 35-65 °C, äärmuslike t°-de vahe Kesk-Jakuutias üle 100 °C), talved on väga karmid (-16 kuni -48 °C; absoluutne minimum -71 °C, Oimjakonis). Juuli keskmine t° on 0 °C (Severnaja Zemljal) kuni 23 °C (Lääne Siberi lõunaosas). Kliima mandrilisuse kasvule läänest itta vastavad taimkatte muutused: Lääne-Siberis siberi lehise ja siberi seedermänni taiga ning kasemetsatepp, Kesk-Siberis dauuria lehise taiga ning lehise-männi-metsatepp. Karm kliima soodustab igikeltsa: Lääne-Siberi põhjaosas, suuremas osas Kesk-Siberis, kogu Põhja-Siberis ja Kirde-Siberis on lausaline igikelts, Lääne-Siberi keskosas ja Lõuna-Siberi mägialadel saareline igikelts.

3.IGIKELTS

Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa, mis katab ligi 25% Maa pinnast. Igikelts tekib aladel, kus esinevad aastaringselt madalad õhutemperatuurid ja vähe sademeid, seega kontinentaalse kliimaga aladel. Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt viimasest jääajast. Selle tõestuseks on mitmed mammutite säilinud jäänused, mis vastasel korral oleksid hävinud.Igikeltsa alade jääkatteta piirkondades võib pealmine ehk aktiivseks horisondiks nimetatav kiht soojal aastaajal sulada, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse passiivseks ehk inertseks horisondiks. Aktiivse horisondi paksus sõltub paljudest asjaoludest, mille hulka kuuluvad muu hulgas geograafiline laius, nõlva ekspositsioon , õhutemperatuur ja pinnase soojusjuhtivus. Igikelts on ka oluline reljeefi kujundav tegur. Ta põhjustab muu hulgas selliseid nähtusi nagu solifluktsioon , defluktsioon, termoabrasioon, pinnase kohrutus , pingo, termokarst , jääkiil, polügonaalpinnas ja palsa.Igikeltsa tõttu on raskendatud jõgede põhjaerosioon, mistõttu on jõed suhteliselt madalad, laiad ja väga meandreerunud (looklevad). Teadlaste sõnul on Siberi lääneosas viimastel aastatel täheldatud igikeltsa kiiret ulatuslikku sulamist. Kilomeetrite suurusi uusi järvi ja mullitavaid mudalaamasid tekitavat ning maastikku tundmatuseni muutvat sulamist põhjustab kliima soojenemine. Siberi igikeltsa sulamine omakorda ähvardab anda üleilmsele kliimamuutusele enneolematu hoo. 11 000 aasta eest tekkinud igikelts on hakanud sulama alal, mis on suurem kui Prantsusmaa ja Saksamaa kokku. Siberi külmunud turbasoode sulama hakanud pinnasest eraldub atmosfääri miljardeid tonne metaani, mis on süsihappegaasist 20 korda tugevam maakera temperatuuri tõstva kasvuhooneefekti põhjustaja. Teadlaste sõnul soojeneb Lääne-Siber kiiremini kui ükski teine paik maailmas. Viimase 40 aastaga on seal keskmine temperatuur tõusnud kolm kraadi. Mida rohkem igikeltsa on sulanud, seda kiiremini hakkab veel säilinud igikelts sulama – igikeltsaalune maa on tumedat värvi ja tõmbab soojuskiirgust ligi.

4.VEESTIK

4.1.Ob

Ob on jõgi Aasias. Obi alguseks loetakse Bija ja Katuni jõgede ühinemiskohta. Jõgi lookleb loode suunas. Möödunud Salairist, pöördub kirdesse, seejärel kaarega põhja, loodesse ja läände. Ob suubub Kara merre. Pikkus on 3650 km Katuni suudmest või 5410 km koos Irtõšiga. Lisajõgede seas on Tšulõmi jõgi, Ket, Vasjugan, Tõm, Vahh, Irtõš ja Põhja-Sosva.

4.2.Jenissei

Jenissei on jõgi Lääne- ja Ida-Siberi piiril , pikkusega 3487 km, koos Väike-Jenisseiga aga 4102 km, valgla ulatub 2,58 miljoni km².
Jenissei algab kahe lähtejõena (Suur-Jenissei ehk Bii-Hem ja Väike-Jenissei ehk Ka-Hem) Tõvamaalt. Pärast nende ühinemist Tõva nõos murrab Jenissei kitsas kärestikulises, kohati kanjonilaadses orus läbi Lääne-Sajaanide ja laieneb Minussinski nõos kuni 850 meetrini. Seejärel Jenissei aheneb uuesti, murrab läbi Ida-Sajaanide ja laskub Lääne-Siberi madalikule. Krasnojarski lähistel on jõe parem kallas kõrge ja kaljune, kohati on kärestikke (Kazatšinski ja Ossinovo kärestik). Jõesängi laius küünib 20 kilomeetrini, sügavus 15 meetrini. Umbes 300 km enne Kara merre suubumist jõgi hargneb.
Jenissei on Venemaa veerohkeim jõgi. Ta toitub peamiselt lumesulamisveest, suurvesi kestab 2–3 kuud. Jääkate püsib alamjooksul 7, ülemjooksul 5 kuud. Jäälagunemise ajal tekib jääummistusi, mis põhjustavad veepinna järske tõuse.
Jenisseil on Krasnojarski ja Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaam ning veehoidla . Ta on laevatatav Krasnojarskist suudmeni. Suurimad sadamad on Minussinsk, Krasnojarsk, Jenisseisk, Igarka ja Dudinka.

4.3.Leena

Leena on üks põhja voolavatest suurtest jõgedest Kesk-Siberis lisaks Ob-Irtõšile ja Jenisseile. Jõgi saab alguse Baikali järvest põhjas asuvatestmägedest, voolates 4393 km Laptevite mereni ja sealt edasi Põhja-Jäämerre. Leena jaotab kaks erinevat piirkonda kaheks. Läände jääb Kesk-Siberi kiltmaa, mida katab lai ja lõputu taiga-kõnnumaa, kus kasvab kuuski, mände ja kõige enam lehiseid. Itta jäävad majesteetlikud Verhojanski, Suntar-Hajati ja Tšerski ahelikud, kus asuvad läbipääsmatud seedri- ja männimetsad.Talvel on see üks maailma külmemaid paiku Antarktika järel. Kui reisida hüdroplaaniga Leena lätetelt 2 tundi allavoolu , jõuab 80 km laiusesse piirkonda, mida tuntakse Leena sammastena. Need on vertikaalsed lubjakivikaljud, mis kerkivad ootamatult esile lõputute metsade keskelt. Need on umbes 185 m kõrged erikujulised sambad, mis meenutavad keskaegseid kirikutorne. Allavoolu jääb Leena hüdroelektrijaam, mis töötab jõe suure jõu varul. Leena delta võtab enda alla tohutu suure geograafilise ala, jäädes oma suuruselt alla vaid Mississippi deltale Ameerika Ühendriikides. Ta asub 38 073 km2 suurusel alal ja jaguneb 150 haruks. Kuigi see on suurim delta külmunud aluspinnasel (igikeltsal), uhub jõgi allavoolu suures koguses savi ja mulda, mistõttu delta pidevalt muutub. Kaugel põhjas külmub Leena jõgi aastas kuueks kuni kaheksaks kuuks, nii et kaubandus- ja transpordieesmärkidel teda laialdaselt kasutada ei saa. Iga aasta mais ja juunis toimuvad jää sulamise tõttu ülemjooksu aladel üleujutused, mille kohta venelased ütlevad rasputitsa – mis sõnasõnalt tähendab kehvasid teeolusid, mil reisida on täiesti võimatu. 1985. aastal muudeti suur osa Leena deltast Ust- Lenski looduskaitsealaks. Tollane Nõukogude valitsus eraldas 14 320 km2 suuruse ala, kaitsmaks 29 liiki imetajat, 95 linnu- ja 723 taimeliiki. Mahukasse nimestiku kuuluvad karud, hundid, hirved , sooblid ja siberi tuhkrud, samuti pesitsuspaigad tundraluikedele ja kaljukajakatele. Taiga äärmiselt külmad talved Leena ümbruses tähendavad seal aastaringselt elavatele loomadele ja lindudele kohanemist madalate temperatuuridega. Mõnedel lindudel näiteks kanepilinnul ja siberi tihasel, on väga tihe sulestik . Suurte pakastega kössitavad nad kohevate pallikestena, hoides kokku oma energiat. Imetajatest on punarebasel, hallhundil, nirgil, kärbil, naaritsal ja sooblil arenenud eriti pehme ja tihe karv . Sooblinahk on eriliselt ilus ning neid on karusnaha pärast halastamatult küttitud. Uruhiired ja karihiired on õppinud elama lume all kogunenud soojemas õhus ning toituvad talv läbi seal talvekuudel elavatest pisikestest taimedest ja putukatest.

4.4.Baikal

Baikali järve kirjeldades on ülivõrded omal kohal. See omalaadne järv asub Lõuna-Siberis Vene-Mongoolia piiri lähedal. Järv on 25 miljonit aastat vana, teadaolevalt vanim järv maailmas (vanuselt järgmine on Tanganjika, kõigest 2 miljonit aastat). Sügavusega 1637 m on see sügavaim mageveejärv, ületades Tanganjika’t, mille sügavuseks on 1370 m, 396 m võrra. Pikkust on tal 636 km, mis on võrdne Aberdeeni ja Londoni vahelise alaga. Maksimaalseks laiuseks on 79 km ja minimaalseks 25 km, kalda kogupikkuseks aga 1995 km. Järve pindala (31 492 km²) on võrdne Belgia ja Hollandi pindalaga kokku ning järve valgala moodustab 545 452 km². Hoolimata oma suhteliselt tagasihoidlikust seitsmendast kohast pindalade edetabelis, sisaldab Baikali järv 23 000 km³ vett, (umbes nagu Põhja-Ameerika Suur järvistus kokku), mis on võrdne ca 20 %-ga kogu maailma mageveest. Järve toidab umbes 300 jõge, kusjuures välja voolab ainult Angara jõgi, mis ühineb hiljem Jenisseiga, mis omakorda suubub teisel pool põhja-polaarjoont Kara merre. Baikali järv ei ole ainult maastikuliselt kaunis, vaid on ka elukohaks tervele reale looma- ja taimeliikidele, keda on üle 2600, kusjuures väga suur hulk -960 looma- ja 400 taimeliiki – on Baikali järve endeemid . Hoolimata sügavusest on vesi hästi segunenud, osaliselt kuumaveeallikate tõttu, mis tekivad umbes 411 m sügavusel. Järves elab üle 50 kalaliigi. Tuntud liikidest esineb haugi ja ahvenat, kuid peaaegu poole kalavarudest moodustavad kohalikud liigid nagu pikkuimhärg jt. Kaks täiseti läbipaistvat liiki kuuluvad Comephorus’ e perekonda ja elavad täielikus pimeduses ca 503 m sügavusel. Enamik kaladest asub madalamas vees järve äärealadel. Kuigi sügavveega alasid on ulatuslikult, on selles piirkonnas edukalt kohanenud ainult viis liiki: omul (lõhe sugulane), kollauim- ja pikkuimhärg ning Comephorus’e 2 liiki. Kogu järve kalade hulgast moodustavad need viis liiki umbes 75 %.
Sellest järvest on kujunenud Siberi turismi tõmbenumber.
Irkutskist umbes 70 kilomeetri kaugusel paiknev maailma suurima mahuga mageveejärv Baikal ja seda ümbritsev imekaunis mägine loodus on aasta-aastalt muutumas üha tähtsamaks Vene­maa turismipiirkonnaks. Praegu külastab Baikali-äärseid majutusasutusi umbes miljon turisti aastas.
Baikali-äärne tuntuim turismimagnet kannab nime Listvjanka. Sealt leiab kõige rohkem eu­roopalikke hotelle ning turistidele orienteeritud kauplusi ja restorane. Ja ehkki Listvjanka annab vähe aimu Baikali järve tõelisest ilust , tasub seda ikkagi külastada, eelkõige seal paikneva rikkaliku kala- ja suveniirituru pärast.Baikali järve floorat ja faunat tutvustav muuseum asub samuti Listvjankas. Tolle muuseumi tun­tuim ja kindlasti põnevaim osa on alumine korrus, kus asuvas allveelaevaimitatsioonis on või­malik veerandtund mööda Baikali sügavusi ringi uidata.

5.OKASMETS
EHK TAIGA

Okasmetsad on levinud ainult põhja-poolkeral, Põhja-Ameerikas ja Euraasias. Suure osa Siberist moodustab taiga. Okasmetsa kliima on tundra omast mahedam, kuid lehtmetsast karmim . Taigavööndi keskmine temperatuur on +10° kuni +20° (juuli), talvel aga -10° kuni -30° (veebruar). Suur temperatuuri kõikumine mõjutab pinnamoodi (kivimite murenemine ). Aastane sademete hulk on suhteliselt suur, 400 kuni 1000 mm. Sademete rohkuse tõttu on nendel aladel välja kujunenud tihe vetevõrk. Suur sademete hulk põhjustab muldade leetumise – toitained uhutakse sügavamale, see seletab ka põõsarinde praktilist puudumist.Taiga tähtsaimad puuliigid on kuusk , mänd, nulg , lehis, tsuuga , ebatsuuga ja seedermänd. Kõrvuti okaspuudega kasvab ka kohati lehtpuid: kask ja haab. Eristatakse kahte okasmetsa liiki – hele- ja tumetaiga . Tumetaiga on levinud mandrite äärealadel, sealseks valdavaks puuliigiks on kuusk, mis armastab rohkem niiskust võrreldes männiga ja laseb valgust vähe maapinnale jõuda, mistõttu metsaalune on hämar. Vähem niiskust armastav mänd kasvab mandrite siseosas ja moodustab heletaiga . Heletaiga nimetus tuleb sellest, et männi võra tõttu on metsaalune valgem. Euroopa okasmetsas kasvavadki põhiliselt kuusk ja mänd ning Siberis lehis ja seedermänd. Põhja-Ameerikas tsuuga, ebatsuuga ja nulg. Loomastik on suhteliselt liigirikas . Taigas elutsevad hunt, karu, jänes, rebane , ilves, põder, nugis ja orav, põhja pool leidub ka kaljukassi. Lindudest on: tihased , vindid, laanepüü ja käbilind. Jõgedeäärne elustik on kohati väga erinev tavalisest okasmetsast. Seal on ondatraid, kopraid ja saarmaid. Okasmetsad on üldiselt hõredalt asustatud. Karmi kliima tõttu on taigas vähe inimesi. Inimeste peamised tegevusalad taigas on jahindus , kalandus ja puidutööstus. Kohati, kus leidub maavarasid on taimestik hävinud.
KOKKUVÕTE
Siber on piirkond Venemaal ja Põhja-Kasahstanis, mis hõlmab Aasia põhjaosa Uurali mägedest Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani veelahkmeni. Leena jõest ida poole asetseb mitmeid mäeahelikke ja kõrglavasid. Verhojanski, Tšerski ja Kolõma mäestike keskmine kõrgus on 2300 kuni 3200 m merepinnast. Mida rohkem ida poole, seda kõrgemad ja järsumad on mäed. Siber paikneb arktilises, lähisarktilises ja parasvöötmes, talle on iseloomulik mandriline kliima. Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa, mis katab ligi 25% Maa pinnast. Igikelts tekib aladel, kus esinevad aastaringselt madalad õhutemperatuurid ja vähe sademeid, seega kontinentaalse kliimaga aladel. Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini kõige rohkem esineb igikeltsa Siberis. Siberis on väga palju erinevaid jõgesid ja järvesid suurimad jõed on Ob,Leena ja Jenissei. Suurim ja sügavaim järv on Baikal. Suure osa Siberist moodustab taiga ehk okasmets. Okasmetsa kliima on tundra omast mahedam, kuid lehtmetsast karmim. Taigavööndi keskmine temperatuur on +10° kuni +20° (juuli), talvel aga -10° kuni -30° (veebruar). Suur temperatuuri kõikumine mõjutab pinnamoodi (kivimite murenemine). Aastane sademete hulk on suhteliselt suur, 400 kuni 1000 mm. Sademete rohkuse tõttu on nendel aladel välja kujunenud tihe vetevõrk. Ma sain teada, et Baikal on sügavaim järv ja veel sain teada Siberi mäestikkest ja nende kõrgustest.
ALLIKAD
Baxter, J., Clarkson , P.1995.Maailma Loodusimed.Karrup.
ENE 4.1989.Tallinn,Valgus.( lk 478)
ENE 6.1992.Tallinn.Valgus.( lk 36)
ENE 8.1995.Tallinn.Eesti Entsüklopeediakirjastus.( lk 468)
http://miksike.ee/
http://et.wikipedia.org/
LISA1 . Siberi looduskaart
LISA2. Leena jõe delta
LISA3.Baikali järv
Lisa4.Ob jõe asukoht
Lisa5.Jenissei jõgi
Lisa6.Sajaanid