Modernistlikud voolud (0)

Modernism
Modernism (prantsuse moderne 'uudne', 'nüüdisaegne') on ühine nimetaja modernsetele kirjanduse, kunsti jm ühiskondlik-kultuurilise tegevuse suundadele, mis kerkisid esile valgustuse ideede jõudmisega üldisesse kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel ning nende omaksvõtmise ja sellega kaasnevate raskustega, mis said keskseks teemaks 20. sajandi esimesel poolel. Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega.
Vahel kasutatakse terminit "modernism" ka uusaja sünonüümina (inglise keeles modernity, modern times).
Progress ja uue otsingud
Ühelt poolt modernismi kandjaks progress paljudes valdkondades, eelkõige teaduse ja tehinka areng ning tööstusliku tootmise muutumine massiliseks, ühiskonnakorralduse muutumine humaansemaks jms, kuid teiselt poolt sellega kaasnev inimese võõrandumine elust, bürokratiseerumine ja linnastumine, üksikisiku maailmavalu esilekerkimine.
Selle taustal iseloomustavad modernismi hoiakut eelkõige uue otsingud nii väljendusvahendites ( kunst , kirjandus) kui ka ühiskonnas (elu- ja riigikorraldus), mis on märk modernismi progressimeelsusest, kuid samas ollakse pettunud modernsuse varjuküljes, mille see ühiskonnas on kaasa toonud , ning see sunnib otsima uut ka kvalitatiivses mõttes, st alternatiivset progressi , mis tasakaalustaks teadusliku progressi negatiivseid külgi. Nt filosoofilises mõttes kuulub seega modernismi juurde subjekti ja subjektiivsuse rohke tematiseerimine (psühhoanalüüs, eksistentsialism , fenomenoloogia ) vastandatuna objektile ja objektiivsusele, mis kuuluvad teaduse pädevusse.
Sellise lõhestatud progressimeelsuse tõttu võib pidada modernismi sisemiseks omaduseks enda pideva ületamise püüet.
Kirjandus
Modernisliku kirjanduse olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku , endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne.
Modernism vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust, mis jääb modernistliku elutunnetuse jaoks kitsaks . Nagu ka kunstis, on modernism kirjanduses vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine, luules vabavärsi laialdane kasutamine jne.
Modernismiga seotakse ka nt arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine.
Kirjandus
Tiit Hennoste , artiklite seeria "Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal". Vikerkaar 1993, nr. 10 - 1997, nr. 10-11.
Dekadents on nähtus kultuuris, mida iseloomustab püüd väljendada tüdimust, jõuetust ja küllastatust. See levis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses.
Dekadentideks peetavad autorid:
Charles Baudelaire
Guy de Maupassant
Oscar Wilde
Sümbolism on kunstivool , mis sündis 1880. aastatel Prantsusmaal ja Belgias. Sümbolism sai alguse luulest ning levis maalikunsti, skulptuuri, proosasse , näitekirjandusse ja muusikasse.
Sümbolismi eelkäijad ja päritolu
Prantsuse sümbolism oli suurelt jaolt reaktsioon naturalismile ja realismile, mis püüdsid haarata tegelikkus selle üksikasjades. Reaktsioonina hakati tähelepanu pöörama spirituaalsusele, kujutlusvõimele ja unenägudele. Sellest saigi sümbolism alguse. Mõned kirjanikud , nagu näiteks Joris-Karl Huysmans, alustasid naturalistidena, kuid hakkasid liikuma sümbolismi poole. Huysmansi puhul kaasnes see suundus huvi tekkimisega religiooni ja spirituaalsuse vastu.
Sümbolism kirjanduses sai tõuke Charles Baudelaire'i luulekogult "Kurja lilled" (Les Fleurs du Mal). Sümbolistlikku esteetikat kujundasid 1860. ja 1870. aastatel Stéphane Mallarmé ja Paul Verlaine. 1880. aastatel väljendas seda rida manifeste ning see tõmbas ligi tervet kirjanike põlvkonda.
Sümbolism kunstis oli mõjutatud ka gooti romaanist ja romantismi tumedates külgedest. Erinevalt hoogsast ja mässulisest romantismist oli sümbolism aga staatiline. Paljud sümbolismis kasutatud troobid ja kujundid on mõjutatud või pärinevad Baudelaire'i poolt prantsuse keelde tõlgitud Edgar Allan Poe teostest.
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916 – 1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke, muuhulgas Tristan Tzara, Hans Arp, Marcel Janco. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis ja selle eesotsas old Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray.
Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.
Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
Dadaismi tunnused
mängulisus, mõnitamine ja pilkamine
agressivne suhtlemine publikuga
provokatsioonid
luule visuaalse külje tähtsustamine
kõlaefektidele rajatud luuletused
automaatkirjutamise rakendamine
dogmade, loogilise mõtlemise eitamine
Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaažitehnika,
futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Tuntuim dadaistlik luuletaja on Tristan Tzara, kes arendas välja väga kaootilise , segase, metsiku keele ja kelle eesmärk oli lõhkuda kunsti pühadust. Mõned tema tekstidest on saanud dada meelelaadi klassikalisteks väljendusteks. Tema tekstid on nii kaootilised ja segased, et neid võib nimetada verbaalseks deliiriumiks. Kuid Tzara leidis, et dada peabki jääma mõistetamatuks, dada sureb siis, kui hakkab end tõsiselt võtma.
Dada hääbus 1920. aastate alguses. Täpsemalt - dada suubus sürrealismi, mida ongi tihti nähtud prantslasliku dadana.
Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.
Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890– 1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses ( Salvador Dalí).
Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i.
Ekspressionism (prantsuse keeles expression 'väljendus, ilme' expressio 'väljapigistamine') on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga.
Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910 . aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas.
Ekspressionism kirjanduses
Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise.
Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn , sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel , rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetavad tekstid, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine.
Kirjanikud
Franz Kafka
Marie Under
Gustav Suits
Johannes Barbarus
Friedebert Tuglas
Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi
Uusromantism, ka neoromantism , on kunstivool ja ideoloogia, mis taaselustab ning arendab romantismi põhimõtteid, eitab naturalismi ja realismi. Uusromantism rõhutab subjektiivset maailmanägemist ning tundeelu primaarsust, peab ideaale, soove, võimalusi jms. olemasolevast tähtsamaks, seisab vastu valgustusajastu ühekülgsele ratsionalismile ja isiksust tasalülitava kapitalismi argisusele, protestib inimest piiravate reeglite vastu. Osa uusromantikuist pöördus vastumeelsest olevikust keskaja, religiooni ja eksootiliste maade poole.
Muusikas nimetatakse uusromantismiks hilisromantismi ning neoklassitsismi kõrval kujunenud romantilist suunda 20. sajandi algupoolel.
Eesti kirjanduses mõjutas uusromantism eelkõige Noor-Eesti ja Siuru loomingut.
Eesti
Johannes Aavik
Artur Adson
August Alle
Johannes Barbarus
August Gailit
Villem Grünthal- Ridala
Euroopa
Vicente Aleixandre ( Hispaania )
Balthus (Prantsusmaa/Šveits)
Anton Bruckner (Austria)
Iris van Dongen ( Holland )
Odysséas Elýtis (Kreeka)
Bernard Faucon (Prantsusmaa)
Uładzimir Karatkievič (Valgevene)
Sigurdur Nordal (Island)
Wandervogel (Saksamaa)
Akmeism (kreeka sõnast akmē — kõrgiga) on kirjandusvool, mis tekkis 1910. aastail Venemaal. Selle suuna moodustasid mõned sümbolistid, kes otsisid sümbolismile uusi väljundeid. Akmeismi nimetatakse igatsuseks maailma kultuuri järele. Klassikaline kirjandus oli akmeistidele baas, millest nad ammutasid ideid. Nende arvates ei pea luuletaja kartma teemade korduseid. Nad väärtustasid maist elu, eitasid müstikat, kasutasid luules maalilisi kujundeid. Püüdlesid keelelise lihtsuse ja arusaadavuse poole. Nende jaoks oli püha inimese iga hingeseisund , läbi selle muutsid nad hetked ja pisiasjad ajatuteks. Tegevusaeg 1907–1914. Rühmituse liikmete saatused olid traagilised.
Esindajad
Anna Ahmatova
Nikolai Gumiljov
Sergei Gorodetski
Ossip Mandelštam
Futurism (ladina futurum 'tulevik') on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.
Futuristide manifesti loojaks on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti ning see ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes Le Figaro . Esimeses manifestis kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis näiteks, et: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".
Futurismile ongi omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püüti leida kunstilisi väljendusvahendeid kaasaegse kiire elu ning tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust, ülistatakse sõda, tehnikat , dünaamikat jne.
Futuristide liikumise lõhkus Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse, teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ning liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Mussolini fašismiga).
Futuristlikud autorid
David Burljuk
Jelena Guro
Velemir Hlebnikov
Aleksei Krutšonõhh
Kubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque 'i töödes. Kubistide eelkäijaks oli Paul Cézanne.
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena ( kuup , silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Kirjanikud
Guillaume Apollinaire
Johannes Barbarus
Gertrude Stein
Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses.
Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud:
ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction)
kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed
fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
ideede lõtv seotus
paranoilisus
kindla teemaderingi eristamatus
postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
Kirjanikud
Jorge Luis Borges
Gabriel Garcia Marquez
Umberto Eco
Italo Calvino
Salman Rushdie
Milan Kundera
Stanislaw Lem
Kazuo Ishiguro