Ristiusu teke ja areng Vana-Rooma impeeriumis (3)

Liivalaia Gümnaasium
Ristisus teke ja areng
Vana- Rooma impeeriumis
Koostaja : Maarja Kukumägi
11 a klass
Juhendaja : Kristel Lelumees
Jaanuar, 2009
Sisukord
Ristiusu teke………………………………………………………………… lk 2-3
Ristiusu levik…………………………………………………………………… lk 4-5
Kristlaste tagakiusamine ………………………………………………………… lk 6-7
Kristlased ja Rooma riik………………………………………………………… lk 8
Apostel Paulus ja ristiusk …………………………………………………………lk 9-10
Uue testamendi kujunemine………………………………………………………lk 11-13
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………… lk 15
Ristiusu teke
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas teistest kultustest ja religioonidest suuremaks .
Muude Vahemere idaranniku maade hulgas allutati 1. sajandil eKr Rooma ülemvõimule ka Palestiina . Roomlased olid teadlikud juutide erandlikustmonoteistlikust religionist ja käsitlesid neid seetõttu erijutumina. Pikka aega ei nõutud juutidelt Rooma jumalate austamist ja ka Juuda valitsejatele jäeti esialgu nimeline iseseisvus ning koos sellega tavapärasest veel suuremad volitused oma maa siseasjade üle otsustamiseks. Alles oma valitsusaja lõpul määras Augustus ametisse Juuda asevalitseja- porkuraatori-, piirkonna lõplik liidendamine leidis asset veelgi hiljem. Kogu sellest Rooma järeleandlikkusesr hoolimata püsis juutides sügav rahulolematus oma seisukorra suhtes ja koos sellega juba aastasadadevanune lotus Taaveti soost messia tulekule. Messias pidi tegema lõpu iisraeli rahva hädadele, taastama tema muistse hiilguse ja kehtestama maapeale jumalariigi.
Niisugustes oludestegutses 1 saj pKr. Palestiinas juudi soost rändjutustaja Jeesus . Kuulutades peatselt saabuvat jumalariiki, tõlgendas ta seda eelkõige kui Jumala piiritu armastuseilmingut, ja otsustas, et inimeste siiras usk, armastus Jumala ja ligimeste vastu on Jumalariiki pääsemise peamised tingimused. Ühes sellega pööras ta tavapärasest vähem tähelepanu Moosese seaduse ja juudi usutavade järgimisele. Ta rõhutas korduvalt sedagi , et rikku, kõrge ühiskondlik positsioon ja prestiižei anna jumalariiki pääsemisele mingit eelist., vaid võivad saada hoopis takistuseks. Jumalariik on lahti mitte niivõrd edukatele ja endaga rahulolevatele, vaid pigem viletsaile ja põlatuile, kes on valmis end siiras usus ja armastuses Jumala hoolde usaldama. Jeesus õpetas, et kannatusi tuleb taluda alandlikult, sest kõik kannatajad ja rõhutud saavad tasu pärast surma. Jeesus pööras vähem tähelepanu juudi usutavade ja seaduste järgimisele. Loomulikult võitis selline õpetus pooldajaid ühiskonna alamkihtides, tekitades samas juudi preesterkonna ja ülemkihi teravat vastuseisu . Selles nähti Moosese õpetusest taganemist ja tõelist messiat ootavate juutide eksitamist. Juudi aristokraatia ja preesterkonna tungival nõudel laskis juuda prokuraator Pontius Pilatus umbes 30. aastal pKr. Jeesus vahistada ja seejärel Jeruusalemma lähedal Kolgata mäelristilöömise läbi hukata. Usutakse, et Jeesus Kristus läks alla surmavalda, tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taeva, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle
Jeesuse surm ei peatanud aga tema õpetuse levikut. Tema pooldajad olid veendunud, et pärast ristilt maha võtmist oli Jeesuse keha hauast koos hingega taevasse tõusnud, ja see üksnes kinnitas nende usku tema sõnumi õigsusesse. Pühapäeval, kui sabat oli möödas, tulid mõned Jeesust järginud naised tema surnukeha võidma. Nad avastasid , et kivi oli haua ukse eest ära lükatud ning haud oli tühi. Seejärel olevat naistele ilmunud ingel , kes ütles, et Jeesus elab. Nad jõudsid järeldusele, et mees on surnust üles tõusnud ning seetõttu on uut moodi messias: mitte maine kuningas, vaid universumi valitseja. Sealt alates hakkasid inimesed Jeesust nimetama Messiaks(päästja, lunastaja ), kreeka keeles christos ("salvitu") - s.t Kristus.
Peagi hakati teda pidama ka Jumala pojaks, kelle isa oli saatnud maa peale oma kannatuste ja ristisurmaga inimkonna patte lunastama, et valmistada seeläbi ette saabuvat jumalariiki. Viimast mõisteti üha enam kui õnneajastut, mis saab osaks headele ja õigetele.
Ristiusu levik
Kristlus tekkis juutide usu raames selle ühe haruna . Kuid Jeesuse jumalariigi-sõnumil oli juutide messiaootusega võrreldes laiem tähendus. Jeesus ei pidanud silmas mitte Iisraeli riigi muistse hiilguse tastamist, vaid kogu maailma hõlmavat ning kõigile Jumalat uskuvatele ja armastavatele inimestele avatud rahu- ning õnneaega. Varsti pärast tema surma hakkaski kristlus üsna kiiresti poolehoidu võitma ka Rooma impeeriumi muude rahvaste hulgas. Sellele aitas kaasa asjaolu, et mõneski mõttes sarnanes kristlus teiste tol ajal Rooma riigi aladel levinud idamaiste ja kreeka jumalate kultustega. Mõlemal juhul olid usklikud pühendunud ühele konkreetsele jumalale ja lootsid saavutada tema abil surmajärgset õndsust. Mõnegi jumala surma ja taaselluärkamise müüt (näiteks Osirise lugu) meenutas kristlaste uskumust Jeesuse surmajärgse saatuse kohta. Nagu müsteeriumide pidajad, nii ei teinud kristlasedki endi hulka võtmisel vahet vaba inimese ja orja, rikka ja vaese , mehe ja naise vahel. Kristlus sobis seega hästi tollases Vahemeremaades kõlapinda leidnud uskumuste hulka ja kristlased olid kindlasti muudest religioonidest ka suuremal või vähemal määral mõjutatud.
Kristluse levikule aitasid eriti kaasa apostlid . Jeesuse kaaslane ja õpilane apostel Peetrus pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja temast sai ka esimene Rooma piiskop. Vahest kõige tegusam kristluse propageerija oli aga Peetruse noorem kaasaegne apostel Paulus. Oma misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule uusi pooldajaid, pidas kogudustega kirjavahetust ja selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Seejuures rõhutas ta eriti Jeesuse sõnumi kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Nii kujunes apostlite tegevuse tagajärjel peagi päris tihe koguduste võrk.
Umbes 60. aastaks oli ristiusk jõudnud mitmesse Rooma impeeriumi osasse. Umbes 300. aastal sai Armeeniast esimene kristlik riik. Väljaspool Rooma impeeriumi asus suur kristlik kogukond Pärsias. 615. aastal rüüstasid pärslased Jeruusalemma ning kuigi kristlik Bütsantsi impeerium vallutas linna peagi tagasi, sattus see 638. aastal moslemitest araablaste kätte. Aastatel 1099 - 1187 oli linn ristisõdijate valduses, pärast seda pole Jeruusalemm enam kunagi kristlastele kuulunud.
1453. aastal vallutasid Bütsantsi impeeriumi pealinna Konstantinoopoli türgi moslemid ning sellega lõppes kristliku Ida-Rooma keisririigi ajastu.
17. sajandil hakkas taanduma islamiusuliste türklaste surve Euroopale. Majanduslike ja usuliste muutustega kaasnes eurooplaste väljaränne Ameerikasse, Aasiasse ja Aafrikasse, kusjuures võtsid nad endaga kaasa ka oma usu.
Kristlaste tagakiusamine
I sajandil, kui Rooma impeerium oli oma õitsengu tipul, tekkis kristlus. See tekkis Vahemere idarannikul ja levis kiiresti üle kogu Rooma riigi territooriumi.
Algul sattus kristlus Rooma võimudega konflikti, sest kristlus oli võrreldes teiste usunditega väga radikaalne - see nõudis inimeselt igapäevase elu ja usu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust ning Jeesuse eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Roomlastele oli vastuoluline ka kristlaste alandlikkuse nõue, käsk armastada mitte ainult oma ligimest vaid ka vaenlast , eriti aga mõte, et jumala ees on kõik võrdsed.
Seepärast võtsid Rooma valitsejad aeg-ajalt ette kristlaste tagakiusamisi. Piinamised ja hukkamised aga ei suutnud usu levikut pidurdada. Tagakiusamise tõttu pidid kristlased koos käima katakombides - maa- alustes labürintides, kuhu nad ka oma surnud matsid . Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus peaaegu 900 kilomeetrile. Käigud ei olnud ühesuguse laiuse ja kõrgusega, vaid avardusid saalideks, kus sai koosolekuid pidada. Seintesse olid uuristatud suured tühemikud, kuhu asetati surnu.
Kaks kuud pärast Jeesuse tapmist, esimesele ülestõusmisele järgnenud nelipüha järel oli Jeruusalemmas u 3000 järgijat. Esimesed õpilased olid juudid ja paljud neist olid pärit Galileast. Aga Jeruusalemmlaste hulgas oli ka välisjuute, kes alaliselt elasid väljaspool Iisraeli piire diasporaas.
Kristlaste tagakiusamised algasid peatselt. Pärast Jeesuse ristilöömist visati kividega surnuks Stefanus, hukati Jakoobus, Johannese vend jne. Paulus tapeti pärimuste järgi Roomas 64. a.
Tagakiusatud õpilased põgenesid Jeruusalemmast, viies kaasa oma õpetuse (evangelion). Rooma väed vallutasid Jeruusalemma 70.a. kui juudid tõstsid mässu roomlaste vastu
Rooma riik pidas kristlasi ateistideks , sest kristlased ei nõustunud riiki poolt määratud sunniviisilise keisrikultuse või jumalateenistusega, ka polnud neil roomlaste meelest konkreetset jumalat ega isegi preesterkonda ja templeid jumalateenistusrongkäigu korraldamiseks. Keiser Domitianuse ajal üritas riik ristikogudust täielikult hävitada: iga "secta christianorumi" liige tuli tappa. Paarkümmend aastat hiljem keiser Traianuse ajal taktika muutus: ülekuulamise ajal oma usust lahtiöelnuil jäteti nende hingeraasuke alles. Jumalarahvale pidi see mõjuma nagu sõel: usklikud püüti tappa, aga epakindlad sobisid Rooma eluviisile õigegi hästi.
Järgneva 150 aasta jooksul oli riigipoolne tagakiusamine vähem innukas ja sõltus kohalikest juhtidest, kuna kolmanda kristliku sajandi teisel poole püüdis Rooma riik keiser Deciuse juhtimisel taas Jeesuse rahvast täielikult hävitada, aga Decius suri sõjakäigul ja tema ettevõtmine väi sinnapaika. Järgnevalt püüdis Rooma riik keiser Valerianuse juhtimisel hävitada kristlase juhte, aga Valerianuski suri sõjakäigul.
Aastal 313 kuulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks. Aastal 380 aga kuulutati kristlus riigi ametlikuks usundiks.
Kristlased ja Rooma riik
Rooma keisririigi oli tekkinud arusaam keisri jumalikkusest juba Augustuse ajal. Ametlikul kummardati küll keisri kaitsevaimu, ent selline vahetegemine kadus kiiresti. Nii samastus keiser jumalaga . Keisri kultus oli ka patriootiline kohustus, mida kristlased keeldusid täitmast. Seetõttu oli ristiusk poliitiliselt kahtlane ega seisnud seaduse kaitse all. Keiser Traianus andis aastal 112 korralduse, et enda tunnistamine kristlaseks on karistatav surmanuhtlusega. Siiski ei nõutud kristlaste tagaotsimist ega pööratud tähelepanu kaebustele. Süüdistatud võisid vältida karistust loobudes oma usust ja ohverdades paganlikule jumalusele. 3.sajandil jõudis Rooma impeerium kaose ja lagunemise lävele. Sõdurkeisrid püüdsid taastada ühtsust koondades rahva vana riigiusundi ümber. Sellega seondus kristlaste tagakiusamine ( keisrid Decius ja Valerianus). Keiser Deocletianus (285-305) taastas keisririigi ühtsuse. Riigi ideelisekd aluseks pidi olema Vana-Rooma usund . Aasal 303 välja antud ediktis nõudis ta kirikute hävitamist ja pühade raamatute ning esemete loovutamist. Järgmisel aastan nõuti kõigilt vaimulikelt ja teistelt kristlastelt surmanuhtluse , piinamise ja pagendamise ähvardusel ohverdamist paganlikele jumalustele. Repressioonide alla kannatas kõige enam riigi idaosa . Kuna aga kirikut ei suudetud hävitada, tuli tagakiusamine lõpeteda aastal 311. Seda tehti määrusega, millega kristlastel lubati oma usku tunnistda, kui nad ainult palvetaksid impeeriumi hea käekäigu eest. Sellega andis Rooma riik esmakordselt kristlastele samad õigused kui ülejäänud kodanikel. Constantinus Suur asus kristlasi soosima. Constantinus veendus, et kristlaste jumal on „õige jumal”, samuti mõistis ta, et riigil ei tasunud raisata oma jõudu kiriku vastu, oli mõistlikum võtta ta liitlaseks. Aastal 313 lubati kristlastel ametlikult tegutseda- Milano edikt. Aastal 392 keelati paganlik ohverdamine ja jumalateenistus. Ristiusust sai riigiusund ja kirikust riigikirik .
Apostel Paulus ja ristiusk
Kreekakeelne sõna ‚apostel’ on meie keeles saadik. Jeesus andis selle aunimetuse üksnes oma 12 õpilasele. Seega on meid huvitavast kahest suurest usumehest apostel üksnes Peetrus. Jeesuse sõpru Laatsarust või Maarja Magdaleenat ei saa me ka parima tahtmise juures apostliteks kutsuda, küll aga Jeesuse jüngriteks, tema õpetuse järgijaiks. Et aga misjonär e. usulevitaja Paulusel on ristiusu levitamisel Peetrusega sama suured (kui mitte suuremad) teened , nimetavad kristlased traditsiooni kohaselt apostliks ka teda.
Apostel Paulus on kõigi aegade suurim ristiusu levitaja e. misjonär. Just tänu temale vabanes kristlus lõplikult judaismi köidikuist ning kujunes maailmausundiks. Uude Testamenti on koondatud 13 Pauluse kirja ehk epistlit. Nendes ta selgitab eri kogudustele kristluse olemust. Jeesust ta ise ei tundnud . Ometi on Paulus aunimetuse apostel oma elutööga tõemeeli ära teeninud . Paulus tundis kirja ja rääkis vabalt nii kreeka (see oli ta emakeel ) kui ka ladina keelt. Rooma riigi lääneosas oli riigikeeleks ladina keel, idas aga kreeka keel. Keeleoskuseta olnuks tema elutöö haare kindlasti kitsam. (Vajas ju tema sõber ja kolleeg Peetrus Roomas viibides tõlki.) Tänu eruditsioonile oli Paulusel misjonitööd mittejuutide hulgas palju kergem teha. Pealegi oli tal sündimisest peale Rooma kodakondsus. See võimaldas tal vabalt ühest kohast teise reisida .
Paulus sündis kreeklastega asustatud Tarsoses (tänapäeva Türgi kagurannikul) 3 – 4 aastat Jeesusest ja Ristija Johannesest hiljem. Pauluse õige nimi oli Saul (kreekapäraselt Saulos). Tema juutidest vanemad kuulusid variseride parteisse ja neil oli Rooma kodakondsus. Noorelt õppis tulevane apostel Paulus Jeruusalemmas rabiks (preestriks). Fanaatilise variserina võttis ta aktiivselt osa esimeste ristikoguduste jälitamisest. Ta olevat isegi olnud esimese ristiusu märtri Stefanose surmamise üks peamisi õhutajaid (Stafanos loobiti kividega surnuks). Kas ta ka ise Stefanose pihta kive pildus, seda me ei tea. Aga juhtus ime. Teel Damaskusesse, kuhu ta palus ise end saata kristlasi vahistama, tabas teda eriline nägemus
Kui Saulus kolme päeva möödudes jälle nägijaks sai, laskis ta end otsemaid ristida. Temast sai nüüd see Paulus (kreeka k. väike), kellest meie, kristlased Peetruse järel usumeestest ehk enim lugu peame. Paulus lõi uusi ristiusu kogudusi Damaskuses, Väike-Aasias, Kreekas, Küprosel, Maltal. ja lõpuks jõudis ta Rooma. Siin tegutses ta käsikäes Jeesuse vanima jüngri Peetrusega, kuid ka Peetruse õpilase – evangelist Markusega. Traditsiooni kohaselt suri Paulus märtrina mõõga läbi keiser Nero valitsemise ajal Ostia1 teel Rooma linnamüüri lähedal u. 67. a. Tema hukkamispaigale on rajatud San Paulo fuori le Mura kirik (Püha Pauluse kirik väljaspool müüre). Selles hiigelsuures kirikus saab praegu altari all paiknevas ruumis imetleda imekaunist 13. saj. pärit baldahhiini, mis tähistab apostel Pauluse viimset matmispaika (algselt maeti ta Rooma katakombidesse)
Uue testamendi kujunemine
Uus Testament , mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks ja on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks.
Uus Testament koosneb 27-st raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad "Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat. Uue Testamendi osadeks olevad raamatud koguti kokku ühtseks köiteks mitmete sajandite jooksul. Uus Testament on kirjutatud vanakreeka keeles. Esimestel sajanditel pKr tõlgiti see ladina keelde. Hieronymus toimetas ja redigeeris erinevaid tõlkeid ning koostas ladinakeelse Piibli- Vulgata. Uus testament on suuresti mõjutanud kaasaegse Läänekultuuri kujunemist.

• Keel
  

Kõige suurema kõnelejate arvuga keeled juutide ja paganate seas Pühal maal (Iisraelis) Jeesuse ajal olid aramea, koinee ja piiratud määral vararabiinlik heebrea keel. Ometigi pandi Uue Testamendi originaaltekstid kirja koinee keeles, mis oli igapäevaseks kreeka suhtluskeeleks, mida kasutati 1. sajandi Rooma riigi vahemereäärsetes idaprovintsides. Uut Testamenti on alates selle kirjapanekust laialdaselt tõlgitud teistesse keeltesse, sealhulgas ladina, süüria ja kopti keelde. Kuid mõned kirikuisad näivad vihjavat, et Matteuse evangeelium oli algselt kirjutatud heebrea või aramea keeles. Samuti on oletatud, et ka Kiri heebrealastele kirjutati heebrea keeles ning tõlgiti kreeka keelde Luuka poolt. Kummalgi neist vaadetest ei ole tänapäeva teadlaste seas suurt toetust; väidetakse, et Matteuse evangeeliumi ja Heebrea kirja kirjapilt näitavad pigem, et need on kirjutatud otse kreeka keeles.

• Uue testamendi raamatud
  

Kuigi mõned kristlikud usulahud arvavad Uue Testamenti hulka erinevaid teoseid, käsitleb suur enamus kristlasi Uue Testamendina 27. Piibli kaanoni raamatut, mis sisaldab nelja narratiivi - evangeeliumi - Jeesus Kristuse elust ja teenimistööst, narratiivi apostlite teenimistööst varajases Kirikus (mis on järg Luuka evangeeliumile), 21. erinevate autorite poolt kirjutatud varajast kirja (mida tihti kutsutakse epistliteks) Kristliku nõu ja tegutsemisjuhiste edastamiseks ning apokalüptilist prohvetiennustust, mis on tehniliselt kahekümne teine epistel. Kuigi Uue Testamendi tänapäevase vormi kokkupanijad võisid arvestada sealjuures kompositsiooni kronoloogilist järjestust, ei ole Uus Testament rangelt kronoloogilises järjestuses
Iga evangeelium võtab kokku Jeesuse teenimistöö.

Matteuse evangeelium, mille kiriklik traditsioon omistab apostel Matteusele, Alfeuse pojale.

Markuse evangeelium, mis on omistatud evangelist Markusele, kes kirjutas üles apostel Peetruse mälestused.

Luuka evangeelium, mis on omistatud apostel Pauluse ihuarstile Luukale.

Johannese evangeelium, mis on omistatud apostel Johannesele, Sebeduse pojale.
Kolme esimest evangeeliumi klassifitseeritakse sünoptilisteks. Nad sisaldavad väga sarnasi seletusi Jeesuse elust. Johannese evangeelium erineb neist, sisaldades kirjeldusi mitmetest Jeesuse imetegudest ja ütlustest, mida mujal ei leidu.
Apostlite tegude raamat, mis on ka järg Luuka evangeeliumile, on narrativ apostlite teenimistööst peale Kristuse surma. Stiil, fraseoloogia ja teised tõendid näitavad ning ka tänapäeva piibliteadlased arvavad, et Apostlite tegude raamat ja Luuka evangeelium on kirjutatud sama autori poolt.
Pauluse kirjadeks nimetatakse epistleid, mis on traditsionaalselt omistatud Paulusele, kuigi neist mõnede autorlus on vaieldav. Peaaegu universaalselt arvatakse, et kiri heebrealastele pole tegelikult Pauluse kirjutatud. Näib, et Paulus pigem dikteeris oma kirjad kirjutajatele, ning mõned neist mainivad spetsiifiliselt Pauluse kommet oma käega kirjutada tervitusi
Lisaks Pauluse kirjadele on Uues Testamendis veel 7 üldist ehk katoolset kirja. Mõnikord arvatakse nende hulka ka kiri heebrealastele.
Uue Testamendi viimasel raamatul oli suur mõju Kristlikule teoloogiale kogu Uue Testamendi suhtes. See on ilmutuseraamat, mis omistatakse apostel Johannesele, Sebedeuse pojale.
Kasutatud kirjandus
John Bowker. 1997. „Maailma usundid”
Simo Heininen 1990. „Kiriku ajalugu ja teave” Leeriõpik Nr: 3.
Mart Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava. 1998 „Inimene, ühiskond, kultuur” 1.
http://miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/4gloobusesunnilugu/8-4-10-1.ht m
http://www.godseye.com/stat/et/k/r/i/Kristlus.html
http://www.cwo.com/~pentrack/catholic/chron.html
http://www.annaabi.com/materjal-1881-Kristlus
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/varakristlik.ht m
http://wiki.zzz.ee/index.php/Kristlaste_j%C3%A4litamine
http://et.wikipedia.org/wiki/Kristlus
http://www.gotquestions.org/eesti/kristlus-kristlaste-usk.html
http://www.hot.ee/cedrus/ee_keson.html
http://wiki.zzz.ee/index.php/Ristiusk
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/ristiusk_roomas_uusmiksike.ht m
15