Ristiusu teke ja areng (2)

Ristiusu teke
Uue usuna tekkis Rooma impeeriumi aladel ristiusk ehk kristlus . Sellest sai maailma levinum usk maailmas.
Juutide maa alistati Rooma võimule 1. sajandil eKr. Roomlased mõistsid juutide ainujumalausu erandlikkust teiste uskude seas ja ei nõudnud esialgu juutidelt rooma jumalate austamist (paljujumalalistes usundites lisati kohalikele austatavatele jumalatele ka rooma jumalaid). Ka jäeti Juuda valitsejale nimeline iseseisvus ja tavapärasest suurem sisemine otsustamisõigus. Alles Augustuse valitsemisaja lõpul nimetati Juudamaale asevalitseja (prokuraator) ja lõplikult liideti Juudamaa Roomaga velgi hiljem. Roomlaste leplikkusest hoolimata püsis juutides rahulolematus ja lootus Taaveti soost messia tulekule. Messias pidi tegema lõpu juutide hädadele ja looma maapealse jumalariigi. Sellistes oludes tegutses 1. sajandil pKr Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus . Jeesus seletas peatselt saabuvat jumalariiki kui Jumala armastuse väljendust. Tema tõlgenduses pääsevad jumalariiki need, kes siiralt usuvad Jumalasse, armastavad Jumalat ja ligimesi. Jumalariik on valla viletsaile ja põlatuile, kes on valmis end usaldama Jumala hoolde, kuid mitte rikastele ja rahulolevatele. Jeesus õpetas, et kannatusi tuleb taluda alandlikult, sest kõik kannatajad ja rõhutud saavad tasu pärast surma. Jeesus pööras vähem tähelepanu juudi usutavade ja seaduste järgimisele.
Tema õpetus leidis pooldajaid vaeste hulgas ja põhjustas juudi preestrite ja ülikute rahulolematust. Preestrid nägid Jeesuse õpetuses taganemist Moosese seadustest ja messiat ootavate juutide eksitamist. Juudi ülemkihi tungival nõudel laskis Juuda prokuraator Pontius Pilatus umbes aastal 30 Jeesuse Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel hukata ristilöömise läbi. Tema õpetus levis pärast surma veelgi. Jeesuse pooldajate meelest oli just tema oodatud messias ehk kreeka keeles christos (salvitu) – Kristus. Jeesuse elu on kirja pandud Piibli teises osas, mille nimeks on Uus Testament , selles olevas neljas evangeeliumis.
Evangeeliumide järgi sündis Jeesus ajal, mil keiser Augustus käskis esimest korda üles kirjutada kõik impeeriumi elanikud. Igaüks pidi end kirja panema oma sünnilinnas. Joosep Galileast Naatsareti linnast läks end koos oma naisega kirja panema Juudamaale Taaveti linna Petlemma, kuna ta oli Taaveti soost. Petlemmas sünnitas Maarja nende esimese poja ja asetas ta sõime, sest linn oli saabunuid täis ja muud aset ei olnud.
Linna lähedal ütles karjastele ingel , et on sündinud Õnnistegija, Kristus. Tema tunnuseks on sõimes magamine. Siis käisid teda kummardamas karjused ja kolm idamaist tarka (kuningat). Jeesuse sündi tähistavad jõulud, mida peetakse kogu maailmas, ka mittekristlikus. Tema elus kuni 33 aastaseks saamiseni pole midagi erilist. Alles siis asus ta levitama oma õpetust ainujumalast, kes seab maa peal jalule õigluse. Ta liikus ringi Juudamaal koos oma lähemate järgijate ehk jüngritega. Õpetades rahvast armastama jumalat, ligimest ja vaenlast , tegi Jeesus mitmesuguseid imetegusid. Usu läbi ravis ta hetkega terveks parandamatuid haigeid, toitis viie leiva ja paari kalaga ära mitutuhat inimest jms. Kui Jeesus vangistati, siis pidi ta ise kandma risti Kolgata mäele. Seal naelutati ta risti külge, ristile kinnitati kiri: “See on juutide kuningas!” Jeesuse pähe pandi pilkeks kibuvitsaokstest punutud kroon. Kui Jeesus piinates suri, pimenes päike ja Jeruusalemma templi eesriie kärises lõhki. Jeesuse surnukeha paigutati kaljusse raiutud hauda. Kolmandal päeval tõusis Jeesuse keha koos hingega surnuist üles ja läks taeva. Jeesus tuleb tagasi viimselpäeval mõistmaks kohut elavate ja surnute üle. Jeesuse elu viimase nädala sündmused on teised tähtsamad pühad ristiusu maailmas: Palmipuudepüha, Suur Reede, Vaikne Laupäev ja Ülestõusmispüha. Jeesuse ülestõusmise lugu üksnes kinnitas tema pooldajate usku. Varsti hakati teda pidama ka Jumala Pojaks, kelle Isa oli saatnud maa peale oma kannatustega inimeste patte lunastama.
Jeesus Kristusesse uskujad nimetasid endid kristlasteks ja oma usku ristiusuks. Kristlus tekkis judaismi raames selle ühe sektina, milliseid oli teisigi. Jeesuse sõnumil oli aga laiem tähendus: mitte muistse Iisraeli riigi hiilguse taastamine, vaid kogu maailmas kõigile Jumalat uskuvatele inimestele õnneaja saabumine. Seega ei olnud tema õpetus ainult juutidele. Peagi hakkas kristlus võitma poolehoidu impeeriumi teiste rahvaste seas. Kristlased võtsid endi hulka nii vabu inimesi kui orje, rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi. Esialgu olid kristlasteks pealmiselt kehvikud ja orjad . Ristiusu levikule aitasid eriti kaasa rändjutlustajad – apostlid (kreeka keeles saadik). Jeesuse kaaslane ja õpilane apostel Peetrus pani aluse Rooma kristlikule kogudusele ja teda loetakse esimeseks Rooma piiskopiks. Kõige enam tegi ristiusu levitamiseks apostel Paulus , kes tegutses Aasia aladel. Paulus pidas eri maade kristlastega kirjavahetust ja rõhutas Jeesuse õpetuse kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Kristlased ühinesid kogudusteks, kus jutlustasid ja palvetasid, korraldasid ühiseid söömaaegu ja aitasid üksteisel tööd leida. Kogudused pidasid koos oma pühasid. Need pühad olid olemas vanades usundites, kuid sobitati uue usuga.
Kogudused astusid läbikäimisse teiste kogudustega. Apostlite tegevuse tagajärjel kujunes päris tihe kogu impeeriumi hõlmav ristiusukoguduste võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi – piiskopi (kreeka keeles episkopos – ülevaataja) või presbüteri vanema). Selleks sai mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. 1. sajandi lõpuks oli kristlaste osatähtsus rahvaarvus väga väike, kuid nad äratasid tähelepanu teiste usutunnistuste seas. Kuigi ristiusul oli vanade usunditega palju ühist, oli range ühe jumala tunnistamine eriline. Kui teiste usundite järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid nendesse austusega, siis kristlaste silmis olid need vaid ebajumalad ja nende austamine põlastusväärne. Kristlased näitasid seda põlgust välja, levitades ristiusku paganate hulgas. Halvustav suhtumine teistesse jumalaisse tekitas kristlaste vastu vaid umbusaldust ja vaenu. Igas õnnetuses, mis tabas mõnda piirkonda, süüdistati kristlasi. Olid nad ju oma suhtumisega pahandanud jumalaid. Ka levisid ilmselt alusetud kuulujutud kristlaste kogunemistel toimepandud kuritegude, sealhulgas inimeste ohverdamiste kohta. Seepärast tuli aeg-ajalt ette kristlastevastaseid rünnakuid. Kuna kristlased ei võinud tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele, siis keelasid Rooma võimud nende kokkutulekud. Selles keeldumises nähti mässuõhutamist.
Ristiusu levik
Ristiusk ehk kristlus kuulutab usku ainujumalasse ning tõotab igavest elu neile, kes usuvad Jeesus Kristusesse. Kristlus tekkis umbes 2000 aastat tagasi Palestiinas.
Esimesel aastatuhandel levis ristiusk peaaegu üle kogu Euroopa ja mujalegi. Sellest sai usk, mida suured ja vägevad riigid tunnistasid.
Keskajal tekkis feodaalkord, kus oli kaks vaenulikku poolt: feodaalid, kellele kuulus kogu maa ja võim, ning talupojad-pärisorjad, kes pidid tegema rasket tööd ja kellelt nõuti makse ja sõnakuulmist. Suurim maaomanik- feodaal oli kirik . Kõige mõjukam keskajal oli rooma-katoliku kirik, mille eesotsas oli Rooma paavst . Paavst tahtis riigi piire suurendada ja panna tervet maailma kiriku sõna kuulama . Nii said 11. sajandil alguse rooma-katoliku kiriku õhutusel mittekristlaste vastu toimunud sõjaretked - ristisõjad. Ristimärgi all toimus halastamatu röövimine, riisumine ja elanike massiline tapmine .
Sakslased olid juba mõnda aega laiendanud oma alasid ida poole, allutades maid ja pöörates inimesi ristiusku. 12. sajandi lõpupoolel jõudsid nad ka Läänemere idakaldale. Kaupmeestena mööda maad ringi liikudes leisid nad, et Läänemere kaldal elav jõukas rahvas tuleks ristiusku pöörata ja sellega saksa võimu seal laiendada. Eestlased olid seni kinni pidanud muistsest usust. Ristitud rahvad nimetasid neid halvustavalt "paganateks".
Kõigepealt saadeti Liivimaale misjonäriks munk Meinhard , kes pidi siin paganate seas ristiusku levitama. Alguses toimus misjonitöö rahumeelselt ning mõned liivlased lasidki end ristida , nende hulgas liivlaste vanem Kaupo, kellest sai sakslaste agar abiline . Kui Meinhard Liivimaa piiskopiks pühitseti, saadi aru sakslate vallutuslikest plaanidest ning liivlased tõrkusid ristiusku vastu võtmast.
Kuna misjonäride töö Liivimaale ristiusu levitamisel jäi tulemusteta, kuulutas Rooma paavst Liivimaa vastu ristisõja. Uueks Liivimaa piiskopiks määrati energiline ja võimuahne Albert , kes otsustas ristisõdijate abiga kõik Läänemere idakalda paganad ristiusku pöörata, teenides sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks.
Kristlaste tagakiusamine
Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse. Üheks niisuguseks oli ka kristlus. Kristlaste tagakiusamine algas mäletatavasti juba Nero ajal.
Nero, kes pärast oma ema tapmist kõigeks võimeline oli, süüdistas tulekahjus kristlasi, kes olid teadupärast masside seas ebapopulaarsed keisrivastasuse, elukommete ja salapäraste kogunemiste tõttu. Mitmed kristlased leidsid järgnenud tagakiusamise käigus oma otsa, nad löödi risti, hukati tuleriidal või kiskusid metsikud loomad nad tribüünil lõhki. Ohvrite arv oli suur, ka apostlid Peetrus ja Paulus tapeti just selle tagakiusamise käigus. Peetrus löödi Vatikani künkal tagurpidi risti ja Paulusel raiuti Via Ostiensise juures pea maha. Nero käis kristlaste öist põletamist vaatamas ja tuleriidad olid tema aedades „ valgusallikaks .” Seetõttu on ta kristliku kiriku silmis ka esimene antikristus. See oli esimene suurem kristlaste tagakiusamine, mille Rooma imperaatorid korraldasid. Nero eesmärk populaarsust koguda ei tominud, sest julmade hukkamiste käigus avaldas isegi rahvas poolehoidu ohvritele. (Hilisematest kuulsatest kristlastest võiks nimetada Püha Johannest, kes oli 67. aastast Pathose saarel ja kirjutas pagenduses olles piiblisse kuuluva „ Johannese ilmutusraamatu”).
Diocletianuse ajal tugevnes see eriti. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalateenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane. Väsinud ja pettunud Diocletianus loobus keisrivõimust vastavalt enda kehtestatud korrale ja asus elama sünnimaale rajatud paleekindlusse. Seal tegeles ta veel üle 11 aasta oma rõõmuks aiandusega.
Ristiusu kujunemine
  Esialgu suhtusid rikkad ja haritud inimesed ristiusku põlgusega. Rooma kirjanik nimetas ristiusku põlastavalt kingseppade ja kalevivanutajate usuks . Siiski oli ka varakristlaste seas haritud kirjamehi, nn apologeete, kes püüdsid näidata ristiusu eeliseid võrreldes paganliku paljujumalalisusega. Tavaliselt olid nad endised paganad ja tundsid hästi kreeka ja rooma kultuuri. Kuid 2. ja 3. sajandil hakkasid ristiusukogudustesse astuma jõukamad inimesed, eelkõige keskklassid. Selle põhjuseks oli rahutuks ja ohtlikuks muutunud elu Rooma riigis. Segaduste ja barbarite sissetungide ajal võis kaotada nii vara kui ka elu. Kindlustunde puudumine homse päeva ees põhjustas lootust igavesele õndsusele peale surma. Rikaste astumise tõttu ristiusku rikastusid ka kogudused. Rikkuste valitsemiseks valiti kogudustes ametiisikud: piiskopid, diakonid jt. Impeeriumi ristiusukogudused ühinesid: hakkas tekkima ühtne range ülesehituse ja alluvate ametiastmetega organisatsioon - kristlik kirik. Kristlane olla sai auasjaks ja võimaldas kiiremini tõusta karjääriredelil. Seega vahetasid paljud usku kasusaamise eesmärgil. Pühakojad ei suutnud enam mahutada kiiresti kasvanud kristlaste hulka. Rikastele oli koguduste kommunistlik elukorraldus võõras, sest neil oli vara, mida nad tahtsid suurendada, mitte jagada vaestega. Endine ühtlustunne hakkas kaduma ja koguduste sees tekkisid rühmad jõukuse ja ühiskondliku seisundi alusel. Koguduste juhtimine läks üle erilisele vaimulike seisusele ja ülejäänud passiivsed koguduseliikmed - ilmikud - harjuvad kuulama oma juhtide sõna. Vaimulikud teostasid usulisi toiminguid ja see oli nende põhitegevuseks. Ilmalikus elus osalevad ilmikud ei süvenenud enam usuküsimuste peensustesse. Kui Constantinus ristiusku lubas levitada oli juba välja arendatud ristiusu kirik - kogu riiki haarav ja hästi toimiv kristlaste organisatsioon. Kiriku väiksemaiks osaks sai kogudus eesotsas vaimulikuga, enamasti preestriga. Ühe piirkonna, enamasti suurema linna ja selle ümbruskonna, koguduste vaimulike juhiks sai piiskop ja need kogudused moodustasid kindla piiskopkonna. Piiskop korraldas piirkonna usuelu ja hoolitses, et ei leviks väärõpetusi. Piiskopkonnad olid kujunenud pika aja jooksul ja nende hulgas olid mõned omandanud kristlaste jaoks tavalisest suurema tähtsuse. Selliste peapiiskopkondade eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid (kreeka keeles metropolis- emalinn). Seega olid metropoliidid nende linnade piiskopid, kust kristlus oli levinud teistesse linnadesse. Algul oli 4 peapiiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma. 4. sajandil lisandus uus pealinn Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid kirikukogudele ehk sinoditele (kreeka synodos- kokkutulek). Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest.
Kristlased ja rooma kirik
Kui ristiusk lubatuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalteenistuseks vajalike hoonete - kirikute (kirikuhoonete) - rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma äri- ja kohtuhooned basiilikad. Basiilika oli piklik hoone, alati paigutatud suunag läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida sambaid jagasid kiriku pikuti kolmeks osaks nn lööviks. Keskmine lööv oli tunduvalt kõrgema ja laiem kui külglöövid. Keskmise löövi ülaosa müüridesse jäeti aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes risti asetsev lööv. Kolme esimest löövi kokku nimetatakse pikihooneks ja viimast põikhooneks.
Kiriku idaseinast väljapoole ulatus väike poolringikujuline nišš altariga. Tavaliselt olid kirikud tornideta, mõne kirku kõrval võis asuda eraldi kellatorn. Lihtsa hoone sisemust kaunistasid Piibliteemalised seinamaalid ja mosaiigid - värvilisest klaasist või kividest kokkupandud säravate värvidega pildid (Vt esimest pilti). Need muutsid kiriku seest väga pidulikuks. Inimesed on varakristlikel piltidel väga tõsised, pühalikud ja alati riietatud pikkadesse rüüdesse.Keiser ja teised ülikud kinkisid kirikule maad ja rikkusi, millega kirik muutus suurimaks maavaldajaks ja väga mõjukaks. Piiskopid muutusid nii vägevaks jõuks, et nendega pidid arvestama ka keisrid. Kuna kiriku hoole all oli vaestehoolekanne, arstiabi , haridus ja nüüd ka kohtumõistmine, hakkas kirik järk-järgult üle võtma riigi ülesandeid. Constantinuse lapsed kasvatati üles ristiusu vaimus, Constantinus ise aga lasi end ristida alles surivoodil. Hiljem kuulutati Constantinus kiriku poolt pühakuks.
Apostel Paulus ja ristiusk
Paulus sai apostliks alles pärast Jeesuse surma. Enne kristlaseks pööramist olnud ta äge kristlaste vaenlane . Paulus pani aluse kristluse levikule kogu Rooma impeeriumi territooriumil, eelkõige kreeklaste seas. Pauluse esialgne nimi oli Saul (us). Ta sündis Tarsoses juudi perekonnas ja õppis telgitegijaks. Tõsiuskliku juudina vihkas ta kristlasi ja võttis osa esimese ristiusu märtri Stephanose surnuks loopimisest. Hiljem, teel Damaskusesse, et hävitada kristlaste kogudus, toimus Sauluse imepärane muutus. Mehe pimestas taevasse ilmunud ere valgus ja kummaline hääl küsis: " Saulus , Saulus, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!" See oli Jeesuse hääl, mis käskis tal minna Damaskusesse. Saulus oli kolm päeva pime. Kaaslased viisid ta Damaskusesse, kus Hanania-nimeline kristlane talle käte pealepanemisega nägemise tagasi andis. Saulus lasi end Hananial ristida ja tema kristlikuks nimeks sai Paulus. Siitpeale hakkas Paulus levitama ristiusku, sest tundis, et Jumal on ta isiklikult välja valinud. Paulus võttis osa kolmest misjonireisist: Süüriasse, Väike- Aasiasse ja Kreekasse. Nende reiside käigus pani ta aluse esimestele kristlikele kogukondadele. Apostlitele tutvustas Paulust Barnabas.
Kui juutide juhid hakkasid Paulust süüdistama rahutuste põhjustamises Jeruusalemmas ja ähvardasid teda tappa, pöördus Paulus õiguse saamiseks keiser Nero poole. Vastavalt Rooma kodanikuõigusele saadeti ta Rooma, et seal kohut mõista. Laev hukkus Malta rannikul, aga keegi ei uppunud. Reisil hammustas Paulust rästik, ent mürk ei teinud talle midagi. Roomas hoiti Paulust kaks aastat koduarestis. Ometi oli tal lubatud inimestega vestelda ja kirju kirjutada. Pauluse kirjad õhutasid noori kogudusi ühinema üheks kirikuks. Pärimuse kohaselt langes Paulus Nero tagakiusamise ohvriks. Paulusel raiuti pea maha Rooma müüride taga umbes 67. aasta paiku pKr. Tema hukkamise stseenid lähtuvad enamasti apokrüüfsetest allikatest. Seotud silmadega Paulust on kujutatud ka koos Peetrusega märtrisurma suremas.
25. jaanuar on paavlipäev - Sauluse ristiusku pööramise päev, mil ikka ja jälle võib küsida: "Kas võib Saulist Paulus saada?"
Pauluse atribuudid : raamat või pärgamendirull tema kirjadega ning mõõk, mis märgib martüüriumi. Paulus on telgivalmistajate patroon, temalt palutakse abi mürkmadude vastu.
Uue Testamendi kujunemine
Uus Testament (kr. Καινή Διαθήκη), mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks, mis on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks.
Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad "Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat. Uue Testamendi osadeks olevad raamatud koguti kokku ühtseks köiteks mitmete sajandite jooksul. Uus Testament on kirjutatud vanakreeka keeles (koinees). Esimestel sajanditel pKr tõlgiti see ladina keelde. Hieronymus toimetas ja redigeeris erinevaid tõlkeid ning koostas ladinakeelse Piibli Vulgata. Uus testament on suuresti mõjutanud kaasaegse Läänekultuuri kujunemist.
Kuigi mõned kristlikud usulahud arvavad Uue Testamenti hulka erinevaid teoseid, käsitleb suur enamus kristlasi Uue Testamendina 27. Piibli kaanoni raamatut, mis sisaldab nelja narratiivi - evangeeliumi - Jeesus Kristuse elust ja teenimistööst, narratiivi apostlite teenimistööst varajases Kirikus (mis on järg Luuka evangeeliumile), 21. erinevate autorite poolt kirjutatud varajast kirja (mida tihti kutsutakse epistliteks) Kristliku nõu ja tegutsemisjuhiste edastamiseks ning apokalüptilist prohvetiennustust, mis on tehniliselt kahekümne teine epistel. Kuigi Uue Testamendi tänapäevase vormi kokkupanijad võisid arvestada sealjuures kompositsiooni kronoloogilist järjestust, ei ole Uus Testament rangelt kronoloogilises järjestuses. Iga evangeelium võtab kokku Jeesuse teenimistöö:
*Matteuse evangeelium, mille kiriklik traditsioon omistab apostel Matteusele, Alfeuse pojale.
*Markuse evangeelium, mis on omistatud evangelist Markusele, kes kirjutas üles apostel *Peetruse mälestused.
*Luuka evangeelium, mis on omistatud apostel Pauluse ihuarstile Luukale.
*Johannese evangeelium, mis on omistatud apostel Johannesele, Sebeduse pojale.
Kolme esimest evangeeliumi klassifitseeritakse sünoptilisteks. Nad sisaldavad väga sarnasi seletusi Jeesuse elust. Johannese evangeelium erineb neist, sisaldades kirjeldusi mitmetest Jeesuse imetegudest ja ütlustest, mida mujal ei leidu.