Ristiusu teke ja areng Vana-Rooma impeeriumis (1)

Tallinna Liivalaia Gümnaasium
Refereraat:
Ristiusu teke ja areng Vana- Rooma impeeriumis
Karel Tõnson
11c Klass
2009 aasta
RISTIUSU LEVIK
Ristiusk ehk kristlus kuulutab usku ainujumalasse ning tõotab igavest elu neile, kes usuvad Jeesus Kristusesse. Kristlus tekkis umbes 2000 aastat tagasi Palestiinas.
Esimesel aastatuhandel levis ristiusk peaaegu üle kogu Euroopa ja mujalegi. Sellest sai usk, mida suured ja vägevad riigid tunnistasid.
Keskajal tekkis feodaalkord, kus oli kaks vaenulikku poolt: feodaalid, kellele kuulus kogu maa ja võim, ning talupojad-pärisorjad, kes pidid tegema rasket tööd ja kellelt nõuti makse ja sõnakuulmist. Suurim maaomanik- feodaal oli kirik . Kõige mõjukam keskajal oli rooma-katoliku kirik, mille eesotsas oli Rooma paavst . Paavst tahtis riigi piire suurendada ja panna tervet maailma kiriku sõna kuulama . Nii said 11. sajandil alguse rooma-katoliku kiriku õhutusel mittekristlaste vastu toimunud sõjaretked - ristisõjad. Ristimärgi all toimus halastamatu röövimine, riisumine ja elanike massiline tapmine .
Sakslased olid juba mõnda aega laiendanud oma alasid ida poole, allutades maid ja pöörates inimesi ristiusku. 12. sajandi lõpupoolel jõudsid nad ka Läänemere idakaldale. Kaupmeestena mööda maad ringi liikudes leisid nad, et Läänemere kaldal elav jõukas rahvas tuleks ristiusku pöörata ja sellega saksa võimu seal laiendada. Eestlased olid seni kinni pidanud muistsest usust. Ristitud rahvad nimetasid neid halvustavalt "paganateks".
Kõigepealt saadeti Liivimaale misjonäriks munk Meinhard , kes pidi siin paganate seas ristiusku levitama. Alguses toimus misjonitöö rahumeelselt ning mõned liivlased lasidki end ristida , nende hulgas liivlaste vanem Kaupo, kellest sai sakslaste agar abiline . Kui Meinhard Liivimaa piiskopiks pühitseti, saadi aru sakslate vallutuslikest plaanidest ning liivlased tõrkusid ristiusku vastu võtmast.
Kuna misjonäride töö Liivimaale ristiusu levitamisel jäi tulemusteta, kuulutas Rooma paavst Liivimaa vastu ristisõja. Uueks Liivimaa piiskopiks määrati energiline ja võimuahne Albert , kes otsustas ristisõdijate abiga kõik Läänemere idakalda paganad ristiusku pöörata, teenides sellega au kirikule ja vara endale. Kindlama tugipunkti loomiseks rajas piiskop Albert 1201. aastal Daugava (Väina) jõe suudmesse Riia linna. Vallutatavad maad pühendati neitsi Maarjale, seepärast kutsutakse Eestit ka Maarjamaaks.1202. asutas piiskop Albert vaimuliku rüütliordu, et paganate maal ristiga ja mõõgaga õiget usku kuulutada. Ordu liikmeteks olid elukutselised sõjamehed. Ordurüütlid ehk orduvennad kandsid valget mantlit punase risti ja mõõgamärgiga, seepärast hakati ordut kutusma Mõõgavendade orduks.
Ordurüütlitel olid head relvad ja tugevad soomusrüüd. Paljud neist olid osa võtnud ristisõjast Palestiinas ja saanud seal rohkesti lahingukogemusi. Baltimaade rahvastel niisugust sõjaväge ei olnud. Seetõttu õnnestus saksa feodaalidel liivlased ja lätlased suures osas alistada ning sundida neid ristiusku vastu võtma.
Pärast seda algas Eesti alade vallutamine.
Kristlaste tagakiusamine
Esimene teadaolev kristlaste tagakiusamine toimus vana-roomas, kus Rooma Keiser Nero , süüdistas kristlasi Rooma suures tulekahjus, kes olid teadupärast masside seas ebapopulaarsed keisrivastasuse, elukommete ja salapäraste kogunemiste tõttu. Mitmed kristlased leidsid järgnenud tagakiusamise käigus oma otsa, nad löödi risti, hukati tuleriidal või kiskusid metsikud loomad nad tribüünil lõhki. Ohvrite arv oli suur, ka apostlid Peetrus ja Paulus tapeti just selle tagakiusamise käigus. Peetrus löödi Vatikani künkal tagurpidi risti ja Paulusel raiuti Via Ostiensise juures pea maha. Nero käis kristlaste öist põletamist vaatamas ja tuleriidad olid tema aedades „ valgusallikaks .” Seetõttu on ta kristliku kiriku silmis ka esimene antikristus. See oli esimene suurem kristlaste tagakiusamine, mille Rooma imperaatorid korraldasid. Nero eesmärk populaarsust koguda ei tominud, sest julmade hukkamiste käigus avaldas isegi rahvas poolehoidu ohvritele.
Kristlaste tagakiusamine jätkus ka järgmise Rooma keisri ajal. Kuid  see tugevnes Diocletianuse ajal eriti. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalateenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane.
Keiser Constantinust iseloomustas sallivus usundite suhtes. 313. a andsid tema eestvõttel kaasvalitsejad koos välja Milaano edikti, millega ristiusk sai võrdsed õigused teiste usunditega. See oli paratamatu otsus, kuna tagakiusamised ei olnud eesmärki saavutanud ja kristlaste arv kasvas pidevalt.
Palju oli kristlasi sõjaväes, kõrgemas ametnikkonnas ja isegi keisri lähikonnas. Ristiusu vaimulikud vabastati maksudest ja kohustustest, kogudused said äri- ja pärimisõiguse, võimaluse ehitada pühakodasid, piiskopid said kohtupidamise õiguse. Constantinus ootas kristlaste organisatsioonilt abi riigi alamate vaoshoidmiseks. Teadlased on välja arvutanud, et Constantinuse valitsemisaja algul oli kristlasi kogu riigi elanikest umbes 1/10, kuid organisatsiooniliselt olid nad teistest tugevamad. Pärast Milaano edikti väljakuulutamist muutus ristiusk kiiresti valitsevaks usundiks.
Kristlased ja Rooma riik
   Esialgu suhtusid rikkad ja haritud inimesed ristiusku põlgusega. Rooma kirjanik nimetas ristiusku põlastavalt kingseppade ja kalevivanutajate usuks . Siiski oli ka varakristlaste seas haritud kirjamehi, nn apologeete, kes püüdsid näidata ristiusu eeliseid võrreldes paganliku paljujumalalisusega. Tavaliselt olid nad endised paganad ja tundsid hästi kreeka ja rooma kultuuri. Kuid 2. ja 3. sajandil hakkasid ristiusukogudustesse astuma jõukamad inimesed, eelkõige keskklassid. Selle põhjuseks oli rahutuks ja ohtlikuks muutunud elu Rooma riigis. Segaduste ja barbarite sissetungide ajal võis kaotada nii vara kui ka elu. Kindlustunde puudumine homse päeva ees põhjustas lootust igavesele õndsusele peale surma. Rikaste astumise tõttu ristiusku rikastusid ka kogudused. Rikkuste valitsemiseks valiti kogudustes ametiisikud: piiskopid, diakonid jt. Impeeriumi ristiusukogudused ühinesid: hakkas tekkima ühtne range ülesehituse ja alluvate ametiastmetega organisatsioon - kristlik kirik. Ristiusku astusid rikkad inimesed ja kristlus muutus peaaegu moeasjaks. Kristlane olla sai auasjaks ja võimaldas kiiremini tõusta karjääriredelil. Seega vahetasid paljud usku kasusaamise eesmärgil. Pühakojad ei suutnud enam mahutada kiiresti kasvanud kristlaste hulka. Rikastele oli koguduste kommunistlik elukorraldus võõras, sest neil oli vara, mida nad tahtsid suurendada, mitte jagada vaestega. Endine ühtlustunne hakkas kaduma ja koguduste sees tekkisid rühmad jõukuse ja ühiskondliku seisundi alusel.Koguduste juhtimine läks üle erilisele vaimulike seisusele ja ülejäänud passiivsed koguduseliikmed - ilmikud - harjuvad kuulama oma juhtide sõna. Vaimulikud teostasid usulisi toiminguid ja see oli nende põhitegevuseks. Ilmalikus elus osalevad ilmikud ei süvenenud enam usuküsimuste peensustesse. Kui Constantinus ristiusku lubas levitada oli juba välja arendatud ristiusu kirik - kogu riiki haarav ja hästi toimiv kristlaste organisatsioon. Kiriku väiksemaiks osaks sai kogudus eesotsas vaimulikuga, enamasti preestriga. Ühe piirkonna, enamasti suurema linna ja selle ümbruskonna, koguduste vaimulike juhiks sai piiskop ja need kogudused moodustasid kindla piiskopkonna. Piiskop korraldas piirkonna usuelu ja hoolitses, et ei leviks väärõpetusi. Piiskopkonnad olid kujunenud pika aja jooksul ja nende hulgas olid mõned omandanud kristlaste jaoks tavalisest suurema tähtsuse. Selliste peapiiskopkondade eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid (kreeka keeles metropolis- emalinn). Seega olid metropoliidid nende linnade piiskopid, kust kristlus oli levinud teistesse linnadesse. Algul oli 4 peapiiskopkonda: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma. 4. sajandil lisandus uus pealinn Konstantinoopol. Kõige tähtsamate asjade otsustamiseks kogunesid piiskopid ja peapiiskopid kirikukogudele ehk sinoditele (kreeka synodos- kokkutulek). Keisrivõim hakkas osa võtma kirikuküsimuste lahendamisest.
Kristlus e ristiusk on maailma levinuim usund . See põhineb usul ainujumalasse, kes olevat muutnud oma poja Jeesuse Kristuse inimeseks ning saatnud ta taevast maa peale. Kristluse põhialused sisalduvad piiblis. Kristlus tekkis 1.saj m.a.j. arvatavasti Palestiinas. 1. aastatuhande jooksul ristiusustati peaaegu kogu Euroopa, pärast maadeavastusi levis see laialdaselt kogu maailmas. Algselt rõhutas kristlus inimeste võrdsust ning oli sp rõhutud ja õigusteta kihi usund. Hiljem kohandasid valitsevad klassid selle oma huvidele. Alates 4. saj-st oli kristlus Rooma riigi valitsev usund, keskajal feodaalkorra ja alates 19.saj kodanluse võimu tugi.
Apostel Pauluse ristiusk
Püha Paulus - (ladina k tähendab paulus "väike, tähtsusetu"), paganate apostel. Paulus sai apostliks alles pärast Jeesuse surma. Enne kristlaseks pööramist olnud ta äge kristlaste vaenlane . Paulus pani aluse kristluse levikule kogu Rooma impeeriumi territooriumil, eelkõige kreeklaste seas. Pauluse esialgne nimi oli Saul (us). Ta sündis Tarsoses juudi perekonnas ja õppis telgitegijaks. Tõsiuskliku juudina vihkas ta kristlasi ja võttis osa esimese ristiusu märtri Stephanose surnuks loopimisest. Hiljem, teel Damaskusesse, et hävitada kristlaste kogudus, toimus Sauluse imepärane muutus. Mehe pimestas taevasse ilmunud ere valgus ja kummaline hääl küsis: " Saulus , Saulus, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!" See oli Jeesuse hääl, mis käskis tal minna Damaskusesse. Saulus oli kolm päeva pime. Kaaslased viisid ta Damaskusesse, kus Hanania-nimeline kristlane talle käte pealepanemisega nägemise tagasi andis. Saulus lasi end Hananial ristida ja tema kristlikuks nimeks sai Paulus. Siitpeale hakkas Paulus levitama ristiusku, sest tundis, et Jumal on ta isiklikult välja valinud. Paulus võttis osa kolmest misjonireisist: Süüriasse, Väike- Aasiasse ja Kreekasse. Nende reiside käigus pani ta aluse esimestele kristlikele kogukondadele. Apostlitele tutvustas Paulust Barnabas. Kui juutide juhid hakkasid Paulust süüdistama rahutuste põhjustamises Jeruusalemmas ja ähvardasid teda tappa, pöördus Paulus õiguse saamiseks keiser Nero poole. Vastavalt Rooma kodanikuõigusele saadeti ta Rooma, et seal kohut mõista. Laev hukkus Malta rannikul, aga keegi ei uppunud. Reisil hammustas Paulust rästik, ent mürk ei teinud talle midagi. Roomas hoiti Paulust kaks aastat koduarestis. Ometi oli tal lubatud inimestega vestelda ja kirju kirjutada. Pauluse kirjad õhutasid noori kogudusi ühinema üheks kirikuks. Pärimuse kohaselt langes Paulus Nero tagakiusamise ohvriks. Paulusel raiuti pea maha Rooma müüride taga umbes 67. aasta paiku pKr. Tema hukkamise stseenid lähtuvad enamasti apokrüüfsetest allikatest. Seotud silmadega Paulust on kujutatud ka koos Peetrusega märtrisurma suremas.
Kõige enam tegi ristiusu levitamiseks apostel Paulus, kes tegutses Aasia aladel. Paulus pidas eri maade kristlastega kirjavahetust ja rõhutas Jeesuse õpetuse kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Kristlased ühinesid kogudusteks, kus jutlustasid ja palvetasid, korraldasid ühiseid söömaaegu ja aitasid üksteisel tööd leida. Kogudused pidasid koos oma pühasid. Need pühad olid olemas vanades usundites, kuid sobitati uue usuga.
   
25. jaanuar on paavlipäev - Sauluse ristiusku pööramise päev, mil ikka ja jälle võib küsida: "Kas võib Saulist Paulus saada?"
Pauluse atribuudid : raamat või pärgamendirull tema kirjadega ning mõõk, mis märgib martüüriumi. Paulus on telgivalmistajate patroon, temalt palutakse abi mürkmadude vastu.
Uus testament ja kristliku kiriku teke
Ristiusu kirik on üle 2000 aasta vana. Tänapäeval kuulub kristlikku kirikusse ligi kolmandik maailma elanikest ning paljudes maades on kirikul ka igapäevase elu korraldamisel suur mõju. Ometi algas kiriku areng naatsareti Jeesuse ümber koondunud väikesest inimgrupist. Kristluse kiire leviku ja mõjukuse kasvu üle võime tagantjärele vaid imestada. Isegi liikumise vastased pidid tahes-tahtmata tunnistama oma võimetust uue usundi levikut pidurdada .
Antiikmaailma hellenistlik kultuur oli usuliselt salliv.
Uus Testament, mida nimetatakse eesti keeles ka Uueks lepinguks, mis on kirjutatud pärast Vana Testamenti, moodustab koos Vana Testamendiga kristlaste pühakirja Piibli, olles selle teiseks osaks.
Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid ('rõõmusõnumid'; Jeesuse Kristuse elu kirjeldused), järgnevad " Apostlite teod" (kirjeldus Jeesuse surma ning ülestõusmise järgsetest sündmustest), valik erinevate autorite kirju kogudustele ja apokalüptiline Johannese Ilmutuseraamat. Uue Testamendi osadeks olevad raamatud koguti kokku ühtseks köiteks mitmete sajandite jooksul. Uus Testament on kirjutatud vanakreeka keeles (koinees). Esimestel sajanditel pKr tõlgiti see ladina keelde. Hieronymus toimetas ja redigeeris erinevaid tõlkeid ning koostas ladinakeelse Piibli Vulgata. Uus testament on suuresti mõjutanud kaasaegse Läänekultuuri kujunemist.
Kasutatud kirjandus
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/5klass/5eestimaa/5-5-6-1.ht m
www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/7rooma/6-7-12-3.htm
lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Keiser%20Nero.doc
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/6klass/7rooma/15kristlus.ht m
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/ristiusk_roomas_uusmiksike.ht m
http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/lingid/paulus.html
Jürgenstein,T., Ruut,R., Friedenthal,T.-E. „Kristlik ajalugu ja tänapäev. Kristlik eetika .“, 1999
Priimäe, H. „Inimene, ühiskond, kultuur I“, 1998
Maškin, N.A., „Vana-Rooma ajalugu“, 1962