Richard Roht - elu ja looming (1)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

SAKU GÜMNAASIUM
Kreet Käärma
RICHARD ROHU ELU JA LOOMING
Referaat
Juhendaja : õp. Inga Uusmaa
Saku 2007
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
I RICHARD ROHU ELU 4

Richard Rohu lapsepõlv 4

Richard Rohu kujunemine kirjanikuks 5
II RRICHARD ROHU LOOMING 6
2. 1 Richard Rohu looming 6
Tuulemäe sari 7
Linnaelu kujutavad ajaromaanid 9
Võitlustee otsingud 1930-ndate aastate alguse loomingus 10
Otsingud 1930-ndate aastate teisel poolel 11
Taluelu kujutavad romaanid 1930-ndate aastate lõpul 12
R. Rohu looming Nõukogude Eestis 13
R. Roht lastekirjanikuna 14
III RICHARD ROHU ISIKUROMAAN „ ELUTEE “ 15
KOKKUVÕTE 16 KASUTATUD KIRJANDUS 17
Lisa 1 18
SISSEJUHATUS
Richard Rohtu on peetud üheks kõige konsekvetnsemaks väikekodanlikuks nähtuseks meie kirjanduses (R. Sirge). Sealjuures ei puudu tema neljakümneaastasel loominguteel teisenemine. Varasemal perioodil pälvis Roht „eesti esimese dekadendi“ nimetuse. Peatselt, 20-ndate aastate algul, oma realistlikke töid romantilis-idüllitseva rüü või naturalismiga.
I RICHARD ROHU ELU

Richard Rohu lapsepõlv
Richard Roht sündis 12. aprill 1891 aastal Võrumaal Kanepi kihelkonnas Kõlleste vallas Karaski külas Tinno talus peremehe pojana. Karaski külas Põlvamaal möödusid kirjaniku noorusaastad ja need polnud kerged. Kui R.Roht oli 6-aastane, suri ta ema Anu. Isa Johan oli kitsi ja vanameelne talumees , kel oli oma lastega jahe vahekord . Kirjanik nimetabki oma noorust süngeks argipäevaks, kus ainsaks vahelduseks oli kalapüük. Unistava meelelaadiga poiss kiindus loodusesse, mis asendas talle kodus puuduvat ilu ja rõõmu. Ergas loodustaju sai hiljem Rohu loomingu kõige isikupärasemaks rikkuseks. Lugemisoskuse omandas ta juba kuueaastaselt. Loeti vanaema õe poolt laenatud ajakirja „ Linda “ ja teisi raamatuid, nende hulgas E. Bornhöhet ja eriti Vildet, kes oli Rohu lektüüris eelistatuim autor.
Kooliteed alustas Roht kohalikus Karaski külakoolis, mille õppekavas domineerisid katekismus, kirikulaulud ja piiblilood. Edasi õppis noormees Kanepi kihelkonnakoolis ja Võru linnakoolis; viimases luges ta usinasti ka ilukirjanduslikke teoseid. Kuid selle all kannatas õppimine, eriti matemaatika , mis oli Rohule kogu kooliajal valulapseks. Veelgi mustemates värvides kirjeldab R.Roht kihelkonnakooli, kus vanemad õpilased terroriseerisid nooremaid.
1.2. Richard Rohu kujunemine kirjanikuks
Lõpetanud Võru linnakooli astus ta 1906. aasta talvel H.Treffneri eragümnaasiumi, mille pidi aga majanduslike raskuste tõttu pooleli jätma. Tartus alustas Roht suletööd, kirjutades mitmetele ajalehtedele sisult väheütlevaid jutukesi. Ka Valga reaalkoolis, kus ta jätkas poolelijäänud õpinguid, oli raskusi reaalainetega. Nii lahkus ta viimasel semestril sellestki koolist. Nüüd järgnesid paar aastat (1912-1914) Peterburis, Helsingis ja peamiselt Tartus.
Napp rahaline sissetulek kirjatööst võimaldas vaid kehva äraelamist. Neil aastail ilmusid Rohu esimesed novellikogud “Igaveses labürindis” (1913) ja “Üksinduse meeleolud” (1914).
Esimese maailmasõja algul Roht mobiliseeriti. Ta õppis lipnike koolis ning võttis hiljem ohvitserina sõjast osa Rumeenia rindel. Naasnud 1917. a. lõpul kodumaale , teenis ta kodusõja ajal kodanlikus sõjaväes, peamiselt sõjakorrespondendina, jätkates ühtlasi maailmasõja-aastail poolelijäänud kirjanduslikku tegevust. 1918.a. abiellus R.Roht sama Kõlleste valla Mustjärve talust pärit "Vanemuise" primadonna Elli Põderiga ( kes oli ühtlasi ka Eesti esimesi kinotähti) ja viibis taas sageli kodukandis. 1921 siirdus Roht Berliini, kus toimetas lühemat aega ajakirju “Aeg” ja “Euroopa Elu”. Aastail 1923-1927 tegutses Roht kutselise kirjanikuna Tartus, 1927-1928 Tallinnas ja 1928-1930 Sangastes, kus ta püüdis endale kauni looduse keskele kodu rajada. Aastal 1930 asus kirjanik Tallinna. Sattunud suurtesse võlgadesse, peamiselt Sangaste maja ehitamise tõttu, kirjutas ta kergemeelselt paljudele vekslitele võltsitud allkirju. Tagajärjeks oli kolmeaastane vanglakaristus, millest kirjanik vabanes siiski aasta ja seitsme kuuga . Kõik see mõjus üksindusse kalduvale Rohule masendavalt; need kibestumis- ja resignatsioonimeeleolud avalduvad ka tema loomingus. Lohutust pakkus seevastu loodus, millega kirjanik pääses vahetusse kontaksti Lõuna-Eestis veedetud suvedel.
R.Rohu siiras kaasaminek 1940. a. revolutsiooniga tulenes tema sümpaatiast töötava inimese vastu. Aastail 1940-1941 arendas kirjanik üsna vilgast loomingulist tegevust. Suure Isamaasõja puhkedes kutsus ta võitlusele fašismi vastu. Saksa okupatsiooni esimestel päevadel Roht arreteeriti, kuid vabanes peatselt tervislikel põhjustel. Okupatsiooniaastail ei olnud kirjanikul avaldamisvõimalusi. Nõukogude Eesti vabastamise järel jätkas Roht intensiivselt kirjutamist, avaldades jutustusi, lasteraamatuid ja romaani “Kaks perekonda” (1947). Kirjanik suri pääskülas 22. augustil 1950 aastal. Ta on maetud Metsakalmistule.
II RRICHARD ROHU LOOMING
2. 1 Richard Rohu looming
Suletööd alustas Roht 16-17 aastaselt; temalt ilmus ajakirjanduses arvukalt proosakatsetusi. 1913 aastal asutas Roht koos H. Visnapuuga kirjandusliku rühma, kes andis välja albumid „Moment Esimene“ (1913) ja „Roheline Moment“ (1915); „Momendi kirjastusel ilmus ka Rohu esimene novellikogu „Igaveses labürindis“ (1913). Tema varasemat loomingut on mõjustanud poola dekadentlik kirjanik S. Prazybyszewski ja vene sümbolist K. Balmont ning F. Sologub. „Igavese labürindi“ eessõna ründab ülbelt kehtivaid ilu- ja moraalitõekspidamisi, jutlustades ohjeldamatut individualismi: kunstis ei maksvat ükski seadus ega moraal . Ka seda kogu novelle läbib teisi inimesi mitte arvetsava indiviidi „vabaduse“ kultus . Novellide tegelasteks on vaimuaristrokraadid, kes peavad end ühiskonnast absoluutselt sõltumatuks ning ülistavad üksindust looduse keskel. Kunstiliselt on need elutud , hingetud –„paberist inimesed“, nagu märkis F. Tuglas . Kui ka järgmine novellikogu „Üksinduse meeleolud“ (1914) ei paku midagi uut, siis „Siluetid ja dekoratsioonid“ (1918) on teatav samm edasi autori arengus. Seegi raamat on täis salapärasust, sisaldades katkendlikke novelle, mille väärtuseks on lüürilised, laia värvi-ja heliskaalaga impressionistlikud looduskirjeldused.
Järgmine kogu „Hing ja veri “ (1919) sisaldab realistlikuma elukujutusega sõjajutte: on esitatud mõni olustikupilt, tegevus kulgeb konkreetses ajas, kuid tegelasteks on anarhistlikud individualistid. Midagi mainimisväärset ei paku novellikogu „Kolm näokatet“ (1919).
Kirjaniku esimene ulatuslikum töö oli romaan „ Minevik “ (1920). Sellegi sentimentaalsusesse kalduva teose peategelane on tüüpiline vaimuaristrokraat, kes ihaleb üksindust, nagu väga paljud Rohu tegelased. „Minevikus“ suundub kirjanik nii tegelaskujude loomisel kui ka looduse kirjeldamisel siiski realistliku kujutusviisi poole. Ja edaspidi annab Roht kunstilisi saavutusi just selles valdkonnast pärinevate tegelaskujude maalimises.
Tuulemäe sari
Ka aastal 1922 ilmunud romaan-eskiis „Hümnid Paanile“ vihjab realismi teele asumisele, kuigi teos on veel romantilise kallakuga. Autor asub siin opositsiooni nn. pahupidi estetismi ja amoraalse jõhkruse luulega. „Hümnid Paanile“ tegevuspaigal - Tuulemäel - arendab ta edasi osalt samade , osalt uute tegelaste elukäiku ka järgmistes töödes: novellides „Viimne kevad“ ja „Kriuka Kusta armastus“ (novellikogus „Neli juttu “, 1929). Ühise tegevuskoha järgi on neid teoseid hakatud nimetama Tuulemäe sarjaks.
„Hümnid Paanile“ (1922) kannab alapealkirja „Ühe kunstniku suvisest mälestusraamatust“. Romaani sündmustik on hõre. Peategelane Taavet Dreverk , kelles on küll vähe reaalset kunstnikku, valib välismaalt naasmise järel suvituskohaks looduslikult kauni Haabjärve Tuulemäe metsades. Laane luulelised haavad ja hõbedaselt helkiv Haabjärv pakuvad peategelasele linnaelu tühisuse järel sügavaid elamusi ja vaimset puhkust; teoses leidub romantiliselt paatoslikku hümni ürgsele loodusele. Samal ajal tähistavad realistlikud looduskirjeldused eelneva loominguga võrreldes sammu kunstiküpsuse suunas.
Novellides „Viimne kevad“ ja „Kriuka Kusta armastus“ jätkab Roht Tuulemäe kehvikute kujutamist. Esimene novell on elamuslik lugu vana popsi Aiga Juhani , Dreverki ehtsa maameheliku vestluskaaslase surmaeelseist päevadest ning mingi ime ootamisest, mis seostubki: Juhani tütretütar Sooja saabub Venemaalt. „Kriuka Kusta armastuse“ nimitegelases, igaveses pummeldajas ja logardis toimub sügav murrang armastusest Sooja vastu. Selle novelli puhul on tehtud etteheiteid, nagu oleks hingeline pööre psühholoogiliselt valgustamata. „Kurgsoos“ (1924) kujutatakse Kusta ning Sooja tõusuteed. Siin ei nähta maaelu enam vaimuaristrokraadi või kunstniku silmade läbi. Muutuvad ka looduskirjeldused: need pole enam hümnid Paanile, vaid hümnid toitvale maale – põldudele, niitudele. Head rahvakommete tundmist osutavad humorislikult nähtud pulma-, varrude ja matuste kirjeldused.
Romaanis „Maa“ (1927) arendatakse edasi „Kurgsoo“ tegevust: Kustast saab Tsilga talu rentnik. Kusta teed maakehvistu hulgast paremale järjele kordab tema sulane Kristjaan. Uudsete kujudena esinevad Tsilga talu vanaperemees ja – perenaine ning uue joonena selle talu allakäik. Siitpeale hakkab suurtalude laostumise motiiv varieeruma paljudes Rohu romaanides, kuid kirjanik valgustab seda küsimust ühekülgselt.
Tuulemäe sarja lõpetab romaan „Aeg“ (1929), millel on palju ühist Rohu hilisemate linlikku kultuuri kritiseerivate nn. ajaromaanidega. Teiselt poolt jätkatakse siin „Maa“ tegelaste elutee vaatlust. Kuid aeg ja kogemused on kirjanikule mõju avaldanud: kui ta varem nägi elu läbi roosade prillide, siis kujutab ta nüüd oma tegelaste saatust hoopis pessimistlikumais värvides. Kustal on tulnud kogeda pettumusi, tema elu- unistus saada pärisperemeheks luhtub, ikaldusaastad ja majanduskriis lõikavad temagi lootuste tiivad. Kõigest hoolimata säilitab aga Kusta elu- ja töörõõmu, ja sellest on ta karakterina ainult võitnud. Kõige suurem muudatus toimub Sooja juures. Sarja esimestes osades on ta ettevõtlik, töökas, pidades silme ees üht kindlat eesmärki – jõuda töö ja usinusega kunagi haljamale oksale. Kui aga „Ajas“ selgub , et oma talu ostmise lootused nurjuvad, muutub Sooja Kusta vastu tigedaks, virisejaks. Ning teose lõpul põgeneb ta ootamatult talust, et minna tagasi Venemaale.
Tuulemäe sarja romaane läbib kaks üksteisega nõrgalt seotud süžeeliini. „Hümnides Paanile“ alustanud tegevusliin (Dreverk ja tema suhted tõusikliku seltskonna esindajatega) kulgeb ka läbi teiste romaanide, kuid mida edasi, seda väiksemat osa mängib Dreverk, muutudes lõpuks tühiseksja ilmetuks armuseiklejaks. Sarja õnnestunum tegevusliin areneb tavaliste tööinimeste miljöös. „Hümnides Paanile“ esinevad popside kujud vaid episoodiliselt; „Kurgsoost“ alates koondab kirjanik oma huvi aga Kriuka Kusta ja Sooja eluteele, mida „ Maas “ kordab Kristjaani ja Anni „Kurgsooga“ võrreldes traagilisem võitlus popsielu viletsusest pääsemiseks. Maaelu kujutamises on Roht andnud siin oma parima , mida ta hiljem ületas ainult romaanis „Elutee“. Tuulemäe sarja (eriti „Kurgsood“) iseloomustab tööpaatos. Seejuures on aga Kusta esialgset edukäiku idealiseeritud, kuigi Rohu suhtumine kodanlikku maareformi on küllaltki kriitiline. Kõna all olevates teostes, eriti romaanis „Aeg“ ilmneb ka Rohu skeptiline seisukoht kodanliku valitsuse suhtes.
Tuulemäe sari on ulatuslikuks pildiks 20-ndate aastate Eesti külast. Loobunud „aristrokraatse“, kasutu üksinduse jutlustamisest, otsib kirjanik elutõde maatööst ja loodusest. Romaanisarjas leidub kunstiküpsete peatükkide kõrval siiski lamedaid venitatud lehekülgi (seotud peamiselt Dreverki tühiste seiklustega). Roht esineb siin ladusa, rahvaliku jutustajana, kuid ta nõrkuseks on kompositsioon; kirjanik kaldub sageli kordamisse ja teoste põhisüžee seisukohalt tarbetuisse episoodidesse. Maaelukujutus on realistlik , aga kohati koormatud keerukate ning otsitult traagiliste sündmustega.
Nii nagu romaanisarjal on kaks teineteisega võrgalt seotud süžeeliini, esineb ka kahesugust stiili. Linliku kultuuri esindajaid iseloomustab lamedavõitu, kohati koguni maotu kõnepruuk, maainimesed kõnelevad aha ehtsas võru murrakus. Viimane on omakorda kirjaniku sulge inspireerinud looma ehtrahvalikke tüüpe. Aga kui Roht sarja viimases romaanis „Aeg“ loobub murde kasutamisest dialoogides, kahvatavad samas ka karakterid, minetades oma senise ilmekuse ning koduse maahõngu.
Tuulemäe sarja töötas Roht hiljem ümber. Ta jättis välja linnakultuuri esindajatega seotud osad ning koondas materjali ühte romaani „Kriuka Kusta“ nime all, kuid see raamat jäi ilmumata. „Kriuka Kusta“ osutub kompositsioonilt ühtlasemaks. Et kirjanik ei vaevunud aga sarja põhjalikumalt ümber töötada, kujunes teos maaelu käsitlevate osade mehaaniliseks kokkuliitmiseks.
Tuulemäe sarja kõrval avaldas Roht 20-ndail aastail veel rea teisi teoseid, mis ei küüni mainitud tööde tasemeni. Sellised on veste „Väikelinn“ (1924) ja jutustused „Tsirguküla“ (1924) ning „Roim“ (1925). Neile järgnesid romaan „Üksindus“ (1925), jutustustekogu „Jutud Kõrrekülast“ (1926) ja pilkejutt „Imelikud juhtumused Tatriku alevis“ (1926).
Romaani „Üksindus“ (1925) sündmustik on kunstlik, otsitud. Peategelane, kaubandusteaduse üliõpilane Helmut Haab on vaikuse ja üksinduse armastaja. Saanud aga ootamatult suure päranduse, satub ta oma mõisas rahaahnusest ja linlikust kultuurist rikutud seltskonda. Pulmapäeva õhtul hülgab ta oma naise, kes on paheliste elukommetega ning taotles Helmutit vaid raha pärast. Peategelane põgeneb taas üksindusse, romaanis ülistatakse maatööga tegelevaid inimesi. Kui Haava elukäigusm veel rohkem tema hingeelus on palju ebausutavat, leidub vastasleeris õnnestunud karaktereid ja realistlikke situatsioone.
Linnaelu kujutavad ajaromaanid
Tendents vastandada maainimeste töökust, nende terveid, kohati veel patriarhaalseid eluviise linnaelu pahelisusele oli juba omane Rohu varasemale loomingule. 20-ndate aastate lõpupoole, majandusliku kitsikuse ja sotsiaalsete vastuolude teravnemise tingimustes, kujuneb linnakodanluse mentaliteedi paljastamine kirjaniku keskseks huviobjektiks. Eelnenud temaatikaga seob seda „haritud“ talulaste maaelu ning –töö põlguse küsimus. Täieluikult on neile probleemidele pühendatud romaanid „See, millest avalikult ei räägita“ (1928) ja „ Nauding “ (1929).
„See, millest valikult ei räägita“ (1928) on süüdistus kodanliku moraali, eriti seksuaalse lodevuse, noorsoo vildaka kasvatamise, poliitilise elu korruptsiooni, ajakirjanduse ostetavuse vastu, teose peategelane Elfi ja ta isa ei leiagi sellest mülkast muud väljapääsu kui enesetapmine. Romaanis esineb sentimentaalset moraalijutustamist, nagu võiks kõlbelise enesetäiustamise ja õpetlike sõnade abil roiskuvat kodanlikku seltskonda päästa. Üldkokkuvõttes jääb Rohu kriitika pinnaliseks ja romaanist kujunes keskpärasele lugejale meelepärane naturalistlike motiividega põnevuslugu.
Romaan „Nauding“ (1929) jätkab samas stiilis, aga tugevama naturalismiga, siin vastandatakse puhas maaelu ja linn kui kõigi pahede keskus. Romaanis antakse hukkamõistev hinnang kodanlikule elulaadile ning rahavõimule.
Käsitletud romaanidele on omane kaasaja kodanluse terav kriitika, kuid kirjanik pole neile teostele suutnud anda veenvat kunstilist kuju. Väheütlevaks jääb ka kirjaniku suverännakute reportaaž „Elu on ilus“ (1930).
Võitlustee otsingud 1930-ndate aastate alguse loomingus
1929.-1933. a. Majanduskriisi ajal tekkis hulgaliselt nii ülikooli- kui ka gümnaasiumidiplomiga töötuid haritlasi. Ka Roht ise sai kannatada kriisi raskuste all ning sellega oli osalt seotud ta vanglakaristus. See kõik lähendas teda senisest rohkem lihtsatele inimestele ja juhtis teda elu nägema kriitilisema pilguga. Siit johtuvad uued teemad, uued probleemid ja uus ainevaldkond kirjaniku loomingus, mis sai ka senisest kunstiküpsema vormi. Ühtlasi hoidus ta ebakriitilistest ning ühekülgsest maa ja linna vastandamisest. Kirjaniku silm oli teritunud nägema kodanliku ühiskonna pahede põhjusi ning ta hakkas sellest väljapääsuteid otsima .
Novellikogu „Vabadus ja vangla “ (1932), romaanid „ Vastsed rajad “ (1933) ning „Võitluse teel“ (1933) tähistavad seda uut etappi Rohu loomingulises arengus. Novellikogu „Vabadus ja vangla“ (1932) ainestik on osalt pärist kaasvangide vestlusest. Kogu teemaks on kehtivate kodanlike õigusnormide ja inimliku õiglusmõiste vatuolu („Eraku elu“, „Ühe kaasvangi jutustus“).
Teravaima ühiskonnakriitikaga esineb Roht aga mainitud romaanides. Esimeses neist („Vastsed rajad“, 1933) on palju autobiograafilist. Selle mina-peategelaseks on äsja vanglast vabanenud kirjanik. Romaan koosneb koolmest osast („Surnuaed“, „Metsatöölised“ ja „Sooelanikud“). „Surnuaias“ kõneldakse peategelase süngetest elamustest vanglast vabanemise järel, ta lootusetust olukorrast leida uuesti koht „ausas“ ühiskonnas ning tööd kas või ainult nälja kustutamiseks. Ta veendub, et vaesel, rahata ainimesel on see võimatu. Peategelase hingeliste heitluste kujutamises saavutab autor siin parima, misa on andnud inimpsüühika alal, välja arvatud hilisema „Elutee“ vastavad leheküljed. Teises osas on Roht loonud rikkaliku galerii metsatööliste realistlikke tüüpe. Need on mitmesuguse hariduse ja elukutsega juhuslikult kokkusattunud inimesed, kelles viletsus ja ebaõiglus äratavad stiihilist protesti kodanliku korra vastu. Võitnud tagasi usu endasse ja loonud minimaalsed võimalused oma ilukirjanduslikuks loominguks, leiab minategelane ajutise ulualuse kuskil Lõuna-Eesti alevikus kehvikute perekonnas. Alles siin näeb kirjanik tõelist viletsust ja trööstitut virelemist. Siitpeale saab selle ja järgneva romaani keskseks tegelaseks gümnaasiumiharidusega Irma Piiroja. Irma on tugeva karakteriga, Rohu sümpaatsemaid tegelaskujusid; tema eluvõitlus on kujutatud siira kaastundega, irma elutee paneb lugejat uskuma, et otsustav võitlus on saabumas. Hoobiga näkku purustab Irma senised alandavad sidemed jõhkra ärimehe Krivomanniga. Algavad tööta haritlasneiu rasked tööotsingud. Ent ta saab minategelaselt kaasa võitlustahte: „Õigus peab võitma. Kõik need, kes teevad ülekohut, peavad saama karistuse.“
Romaani „Võitluse teel“ (1933) algul kohtame Irmat talvistel hädaabi mullatöödel. Järgnevad Irma uued töötsingud ja uued töökohad. See annab avaraid võimalusi maalida hädaabitööiste tüüpiderikast peret ning anda kunstipäraseid pilte majanduskriisi-aegsest kodanlikust Eestist. Paljusid episoodisi, värvikalt kujutatud tegelasi ja sündmusi seob ühtseks kompositsiooniliseks tervikuks Irma elusaatuse vajaduse tunnetamise teele. Niisis lõpeb teos optimistlikult: „Kuid Irma sammub võitluse teel. -Meie loodame ja usume, et kord ta võidab.“
Otsingud 1930-ndate aastate teisel poolel
1934. a. riigipöördega kehtestatud „vaikiv olek“ tegi võimatuks edasimineku romaanis „Võitluse teel“ saavutatud ideeliselt tasemelt. Need tingimused ning isiklikud ummikumeeleolud on vajutanud oma pitseri romaanidele „Esimene armastus“ (1935), „Verioja mõis“ (1936), „Ummiktänav“ (1937), „Inimsaatused“ (1938) ja „Elutee“ (1938).
Uues olukorras pöördus Roht kõigepealt mineviku poole. Kuid ajalooprotsessi mõistmine ja kujutamine on Rohu nõrgaks küljeks; ta kaotab minevikusündmuste edasiandmisel reaalse pinna jalgade alt, eksides ajaloolise tõe vastu. Nõnda on romaanides „Esimene armastus“ (1935), milles kujutatakse kodusõja-aastaid, ja „Verioja mõis“ (1936), mis hõlmab ajavahemikku ülemöödunud sajandi viimasest veerandist kuni eelmise sajandi 20-ndate aastateni. Esimeses neist püütakse anekdootide lahingukirjelduste ja terava nõukogudevastase hoiakuga teenida ametlikku positiivsust, teises jälgitakse ühe mõisa ja selle rahva saatust, kusjuures eriti ajaloolisi murranguid ja nende mõju on ühekülgselt valgustatud. Kõik see kisub romaanide kunstilise taseme alla.
Subjektiivsust on ette heidetud ka R.Rohu memuaaridele; see käib eriti noorusmälestuste „Vana Võrumaa“ (1934) ja esimese selles žanris avaldatud raamatu „Sõjasõit“ (1928) kohta; viimast kahjustab natsionalistlik tendents. Järgnevates memuaarides („Tsaari ohvitser “, 1935; „Kahuriliha“, 1936) jutustab kirjanik oma elust Esimese maailmasõja tagalas.
Kaasaja juurde pöördus Roht tagasi romaanis „Ummiktänav“ (1937), mis esitab loo majanduslike raskuste tõttu ülikooli pooleli jätnud noormesest Osvald Kuslapist, kes satub raamatupidajana Lõuna-Eesti kolkalinnakesse, ta saab viletsa korteri ummiktänavas asuvasse üürikasarmusse. Ummiktänav sümboliseerib kogu romaani mõtet – nimelt väikekodanlaste kopitanud elulaadi. Nõrga karakteriga peategelane püüab väikekodanliku roiskumise vastu võidelda, kuid jääb siiski keskkonnale alla. Teos lõpeb pessimistliku tõdemusega, et elu „ raudsete reeglite“ vastu on mõttetu mässu tõsta; sellega tuleb kui paratamatusega leppida ning endas säilitada inimväärikus, oma mina. Romaan on kompositsiooniliselt hõredavõitu, kuid rikas kunstiliselt õnnestunud tegelastüüpidest. „Ummiktänava“ peaväärtuseks on selles esinev satiir väikekodanluse pihta. Seevastu „Inimsaatuses“ (1938) pakutakse pretensioonika pealkirja all üsna tühist armastus- ja nurjunud abielu lugu. Romaan on ka kunstiliselt teostuselt väheütlev, täis tarbetult venitatud ja sisutuid dialooge .
30-ndate aastate lõpul teravnes taas Rohu kriitiline sulg . Romaaniga „Elutee“ (1938) ületas kirjanik tunduvalt oma loomingu keskpärase taseme. Lapsepõlvest tuttav aine ja elust võetud eeskujud inspireerisid teda looma realistlikku, kunstipärast teost.
Taluelu kujutavad romaanid 1930-ndate aastate lõpul
Taluelu on Rohtu alati huvitanud ja sageli on ta seda pahelisele linnale vastandanud. Rohu vaadete järgi pidid vanad talud olema ainsaks rahuliku tööidülli asupaigaks; seejuures peab ta talu säilimise või lagunemise põhjustajaks peremeeste eluviise või laste tarbetut koolitamist. 30-ndate aastate lõpul pöördubki Roht tagasi oma ammustele lemmikteemade juurde romaanidega „Igapäevased inimesed“ (1937) ja „Talulapsed“ (1939-1940). 20-ndate aastate analoogilise temaatikaga võrreldes puudub tal nüüd aga Tuulemäe sarja tööpaatose värskus ning ehtne maahõng. „Igapäevastes inimestes“ (1937) käsitletakse Kõrgessaare isemeelse ja põikpäise vanaperemehe ning tema unistustesse ja romantikasse kalduva, kuid tööka poja vahelist konflikti, mis laheneb õnnelikult. Romaanis esitatakse õigesti nähtud vahekordi ja pilte maaelust, kuid autor satub asjalikust taluelu kirjutamisest sageli romantilistesse seiklustesse. Poleemika talutöö ja vaimse elu suhete ümber toob romaani kümnete lehekülgede ulatuses igav-lamedaid dialooge ja põhjustab teose kompositsioonilise laialivalgumise.
„Talulastes“ (I – 1939; II, pealkirjaga „ Kodutalu “ – 1940) vastandatakse jällegi maa tervet eluviisi laostuvale linnale. Nõmmesoo suurtalu on laokile jäänud vana peremehe ebamajanduslikkuse tõttu ning laste koolitamine on toodud talule tohutud võlad. Talu päästjaks saab pere noorim poeg Jaan, keda kujutatakse ideaalse peremehena. Kiindumuse pärast talutöösse peetakse Jaani saamatuks ja juhmiks, kuid tegelikult on ta taibukas ning kalkuleeriv peremees .
„Talulastes“ kohtame samasugust tööpaatost nagu „Kurgsoos“ ja „Maas“, kuid sellel puudub endine veenmisjõud. Taluelu kujutamine on pidulik ja kriitikavaba. Veelgi ühekülgsem on „Talulaste“ pilt pahelisest linnaelust. Romaanis näeme episoodiliste kujudena paljusid agulielanikke, keda on aga valgustatud autori tendentsliku „miks ei lähe maale“-vaatenurga alt. Kõigi nende ideelis-kunstiliste puuduste tõttu jäävad kõne all olevad romaanid ainult vähenõudlikuks ajaviiteromaanideks. Analoogilistele kontseptsioonidele baseerub ka Rohu suvitusromaan „Kuldsed päevad“ (1939), kus esikohal on minajutustaja intiimne vahekord loodusega.
R. Rohu looming Nõukogude Eestis
R. Roht ühines 1940. a. Revolutsiooni päevil nõukogulike kirjanike rindega. Ta tervitas töörahva võimu, avaldas ajakirjanduses artikleid ja lühiproosat. Kirjaniku ulatuslikumaks tööks on 1940. a. Sügisel „Loomingus“ ilmunud jutustus „Äri“. Selles ilmneb rahamaailma senisest kriitilisem kujutamine. Pärast ahistavat okupatsiooniaega sai Rohu keskseks loominguliseks tegevuseks lastejuttude ja romaani „Kaks perekonda“ kirjutamine. Ta oli esimesi eesti prosiaste, kes asus sõjajärgseil aastail romaanižanri viljelema.
Romaani „Kaks perekonda“ (1947) tegevustik hõlmab ajavahemikku 1940. a. Revolutsiooni algusest kuni Nõukogude Eesti vabastamiseni 1944 a. Sügisel, nii siis keerukate ajaloolis -ühiskondlike sündmuste perioodi. Teoses kasutab kirjanik oma tragitsioonilist kompositsioonivõtet – vastandamist. Ühel pool on Juusa suurtalu omanik Jaan Juurup ja tema kodakondlased, teisel pool on popsi ning uusmaasaaja Kaarel Kalmuse perekond.
Peatähelepanu on pühendatud suurtalu elu kujutamisele, kus kirjanik kasutab juba varasemast tuttavat värvide jagamist: peremees on isemeelne, lapsed talu laostavad kergatsid, välja arvatud üks poeg, kes on eeskujulik töömees. Isekusele, põikpäisusele ja võimuahnusele lisanduvad romaani keskse kuju Jaan Juurupi klassipärased iseloomujooned: ta on jõhker ja kaval ekspluataator, kes hindab tööinimesei vaid isikliku kasu seisukohalt. Ka Kaarel Kalmuses on mõningaid Rohu varasemast loomingust pärinevaid jooni – Kalmus on poliitikast eemalseisev leplik ja alandlik popsikuju. Aktiivse võitluse teele jõuavad aga Kaarli naine Salme ja nende poeg Arno, kellest saab partisan ja hiljem Punaarmee sõjamees.
Romaanis „Kaks perekonda“ astub Roht kindlalt välja kulakluse, fašislike okupantide ning nende käsilaste vastu. Tema siiras sümpaatia kuulub lihtsatele inimestele, kes asusid võitlema uue korra eest. Ent kirjaniku veendumused pole kristalliseerunud kunstipärastes kujundites, vaid avalduvad sageli deklaratiivsetes aruteludes, kohati naiiv-retoorilises jutlustamises. „Kahe perekonna“ skemaatiline ja deklaratiivne jätk „Uue elu lävel“ jäi trükis ilmumata.
R. Roht lastekirjanikuna
Rohu lasteraamatud on välja kasvanud tema armastusest looduse ja loomade vastu. Tõuget on andnud W. Bonselsi noorsoojutustus „ Mesilane Maaja“, mille kirjanik tõlkis eesti keelde (1923). Peale isiklike tähelepanekute on Roht kasutanud vastavat erialast kirjandust, nagu A.E.Brehmi 6-köitelist „Loomade elu“, C.Ewaldi, E. Seton- Thompsoni jt. teoseid. Kodanlikus Eestis ilmusid temalt eri raamatutena „Laanekohus“ (1928), „Väieksed rändurid“ (1934), „Väleküüs ja Tuhknai“ (1935) ja „ Suvised rõõmud“ (1936); lisaks sellele avaldas ta jutte ajakirjanduses. Viljaka lastekirjanikuna tegutses Roht Nõukogude Eestis. Noortele lugejatele ilmusid tema „Võrukael“ (1945), „Jäneste pulmad“ (1946), „Lapsel, linnud ja loomad“ (1947), „Laaned ja veed “ (1949), „Kaks poissi puhkusel“ (1949) ja potuumselt valmik „Jutte loomadest“ (1951).
Rohu lastejuttude peamiseks ainevaldkonnaks on loodus, peategelasteks metsloomad ja noorukid , kes armastavad loodust ja loomi. Varasemates juttudes vastandab Roht inimeste egoismi looduse puhtusele. Nii toimub see raamatus „Väleküüs ja Tuhknai“ (1935), mis koosneb õieti kahest jutust (sõjajärgses ümbertöötluses üheks jutustuseks koondatud). Raamat kõneleb rebase Väleküüne ja koer Tuhknai elukäigust, mis on esitatud põnevalt, nii et see haarab noori lugejaid. Jutust õhkub südamesoojust vaeste inimeste vastu, autor õpetab armastama loomi.
Rohu lasteraamatud rõhutavad headust, visadust, julgust , siirust, töökust, eneseületamist. Loomariigi eri esindajate kaudu avab kirjanik noortele lugejatele uudse maailma. Metsloomade elu kujutades ei lange autor kuiva õpetlikkusesse: nende omadused ja eluviisid avanevad tegevuse kaudu, individualiseeritult, mittešablooniliselt. Nii pole rebane ainult kaval ja alatu, jänes mitte ainult arg, vaid loomad on varustatud erisuguste iseloomujoontega. Hea võit ning halva karistamine ei saabu kunstlikult, vaid sellele viib sündmuste loomulik kulg. Rohu lastejutud on oskuslikult fabuleeritud, nende keel on lihtne ja lastepärane. Lastekirjanikuna on tal vaieldamatud teened ning püsiv koht eesti kirjanduse ajaloos.
III RICHARD ROHU ISIKUROMAAN „ELUTEE“
Isikuromaan „Elutee“ jälgib kehvikuperekonnast võrsunud Samuel Tohveri (Sannä) elusaatust varasest lapsepõlvest peale kuni surmani. Juba väikese poisikesena, kui Sannä näeb kalmistul oma isa haual lihtsat puuristi, rikaste haudadel aga suuri raudriste, tekib tal igatsus kord rikkaks saada, et pääseda kehvikuelu alandusest ja viletsusest ning elada inimesena . Ta on tarmukas, taiplik, ettevõtlik ja sümpaatne. Noore Sannä psühholoogiline palgepool, tema tunde- ja mõttemaailm, tema lüürilised meeleolud looduse taustal on antud sisendusjõuliselt.
Pärast ränkrasket karjase- ja sulasepõlve asub Sannä teostama oma rikastumisunistust. Ta hakkab kaubitsema kaltsude ja pottidega, kannatades seejuures alandusi, mõnitusi, süües vaid silku ja leiba, kuni saab rikkaks linnakaupmeheks. Nüüd on ta aga muutnud tuimaks rahakorjajaks. Mõttetus rahakires sunnib ta oma naist töötama selele vastikuks muutunud kõrtsis, nõnda teda üliraske koorma all hauda saates. Mida jõukamaks peategelane muutub, seda võõramaks jäävad talle inimlikud tunded. Ta pettub ka oma lastes , kellest ei saa tema rikkuse edasiviijat. Lõpuks jõuab peategelane oma eluga täielikku ummikusse: leides, et kogu ta elu on olnud mõttetu rähklemine, uputab ta enese jõekäärus. Romaani läbib tegelaskujudesse ja sünmustesse kätketud põhiidee – inimlik õnn ei peitu rikkuses, rahakirg hävitab tõelise inimliku õnne.
Sannä on värvikalt maalitud kuju, nagu romaani kõrvaltegelasedki. Ka romaani olustikupildid – Sannä ja ta õe lapse- ja koolipõlv, kehviklaste elu oma väikeste rõõmude ja suurte muredega, ning eriti kausistunde elumiljöö esitus – on meie kirjanduses ainulaadsed. „Elutee“ on Rohu kõige terviklikuma kompositsiooniga stiiliühtne teos.
KOKKUVÕTE
Roht kujutab väikeomanike ja töörahva inimese elu, ta tegelaste ring ulatub maakeghvikutest taluperemeesteni, töötatöölistest väikekodanlike haritlasteni. Varasemas loomingis andis kirjanik oma parima kaasaegsele maaelule pühendatud romaanides. Samal ajal on Rohu kriitiline tähelepanu suunatud kodanliku ühiskonna kõlbluse küsimustele: ta protestib elupõletamise, naudinguiha, prostitutsiooni ja muude pahede vastu, esindades niisiis moraalijutlustajana. Põhilisemate sotsiaalsete probleemideni jõudis kirjanik romaanides „Vastsed rajad“, „Võitluse teel“ ja „Elutee“. 30-ndate aastate keskel pääsesid Rohu loomingus domineerima pettumus- ja fataalse paratamatuse meeleolud; kodanluse võimu lõpul maalib ta idüllilisi taluelupilte. Nõukogude Eestis hakkas Roht jälle elu vastuolusid ja –pahesid nägema, kuid väheste eluaastate jooksul, mis kirjanik sai veel töötada, ei tomunud sügavamaid muutusi tema loomingulaadis. Hoopis edukam oli ta lastekirjanikuna, saavutades oma lugejate hulgas suure populaarsuse.
Rohu kvantitatiivselt väga mahukast loomingust langeb tunduv osa nn. ajaviitekirjandusse. Kuid mitmed ta kunstiküpsemad teosed kuuluvad meie realisliku kirjanduse põhivarasse. Niisugused on romaanid „Kurgsoo“, „Maa“, „Vastsed rajad“, „Võitluse teel“, „Elutee“, „Ummiktänav“, memuaarteos „Vabadus ja vangla“ jt. rohu loomingu kõige omapärasemaks ja väärtuslikumaks küljeks on stiiliehtsad, südamesoojusega loodud lüürilised looduskirjeldused. Eriliselt väärib Roht hindamist lastekirjanikuna.
Nõukogude Eestis on ilmunud R. Rohu paremad romaanid ning korduvates trükkides tema lasteproosat. Kirjaniku lastejutte on avaldatud ka vene, läti ja leedu keeles.
KASUTATUD KIRJANDUS

M. Kalda, H. Peep 1981. Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn; Eesti Raamat

Roht, Richard. Elektrooniline materjal Internetist aadressil:
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=180&ItemID=38
Lisa 1
18

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 51 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

51 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kreedush Õppematerjali autor

elu looming lastekirjanikuna romaanid richard roht

Sarnased õppematerjalid

pptx

Richard Johannes Roht

Richard Johannes Roht Sissejuhatus Sündis 12. Aprill 1891 aastal. Võrumaal Kanepi kihelkonnas Kõlleste vallas Karaski külas Tinno talus. Kui R.Roht oli 6aastane, suri ta ema Anu. Isa Johan oli kitsi ja vanameelne talumees. Noorus kui sünge argipäev. Noor kirjanik kiindus loodusesse. Loodustaju oli Rohu loomingu kõige isikupärasemaks rikkuseks. Lugema õppis kuue aastaselt. Suri Pääskülas 22. augustil 1950 aastal. Maetud Metsakalmistule Haridus Kooliteed alustas Roht kohalikus Karaski külakoolis Õppekavas domineerisid katekismus, kirikulaulud ja piiblilood Edasi õppis noormees Kanepi kihelkonnakoolis ja Võru linnakoolis; viimases luges ta usinasti ka ilukirjanduslikke teoseid. Lõpetanud Võru linnakooli astus ta 1906. aasta talvel H.Treffneri eragümnaasiumi, mille pidi aga majanduslike raskuste tõttu pooleli jätma. Töö Tartus alustas Roht suletööd, kirjutades mitmetele ajalehtedele sisult väheütlevaid jutukes Aastal 1930 asus kirjanik Tallinna

Kirjandus

doc

Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks

FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Sügissemester 2017: kordamisküsimused arvestuseks 1. Siuru tegevus ja looming. Kirjandusühing Siuru (1917-1920): Marie Under, Friedebert Tuglas, Artur Adson, August Gailit, Hendrik Visnapuu, Johannes Semper (August Alle, Johannes Barbarus liitusid rühmitusega selle kriisi ajal 1919. aastal, mil tülide käigus Underiga eemalduvad Gailit ja Visnapuu). Lisaks kuuele siurulasele seisid selle lähedal ka Richard Roht, Aleksander Tassa, Albert Kivikas. Kunstnikest olid rühmitusega tihedamalt seotud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Ado Vabbe jne. Siuru rühmitus on esimene logostatud rühmitus. Siuru nimi on võetud ,,Kalevipojast" müütiline siuru lind, ka rühmituse Siuru logol on see lind. Lisaks kandsid liikmed krüsanteeme rinnas. Siuru rühmituse põhjaks oli seltskondlik tegevus, oma tegevuse algul esines ,,Siuru"

Kirjandus

doc

Modernism

oma luulet ette lugedes. Töötas Venemaa telegraafiagentuuris ROSTA joonistas propagandaplakateid ja paigutas neile ka oma värsse. Riietus ekstravagantselt. Raske iseloomuga, ei tunnistanud kompromisse. Elas kriitikat raskelt üle. 1930 astus Kirjanike ühendusse, samal aastal lõpetas oma elu enesetapuga. Ohtralt loomingut: luuletused, poeemid, 2 näidendit: ,,Saun" ja ,,Lutikas". Omane luulevorm, mida kutsutakse Majakovski trepiks (Eestis Henrik Visnapuu, Albert Kivikas, Erni Hiir, Richard Roht). IMAzISM 1912-1917 omaette vooluna. Teoreetikud olulisim USA luuletaja ja kirjanik Ezra Pound. Püüdlused luulekujundi konkreetsusele ja elavusele, täpsele ilmekale väljendusele. Lühike luuletus, vältisid teadlikult süzeelis- jutustuslikku alget luules. Varasemast sümbolismist eristas I vormieksperiment ja valdavalt (riimita) vabavärsiline väljenduslik laad. Thomas Stearns Eliot, Ezra Pound. THOMAS STEARNS ELIOT (1888-1965) USA päritolu inglise kirjanik

Kirjandus

doc

11.klass kirjandus

Juba lapsena oli ta üsna endassesulgunud. Ibsen võttis kõike raskelt ja tõsiselt, isegi nalja. Ta teostes on irooniat ja satiiri, kuid mitte huumorit. Kirjanikku solvas, et riik teda ei tunnustanud. Sügav õiglustunne ja terav kriitiline meel viisid ta vastuollu valitseva kodanlusega, mis omakorda tingis Ibseni vabatahtliku pagenduse 26 aastaks. Peale Itaalia elas ja töötas ta ka Saksamaal. Kodumaale naasis 1891. aastal, kuid insult tegi ta 1900. aastal loomevõimetuks. Ibseni varasem looming on rahvusromantika mõjudega. Varasemad näidendid ,,Kangelaskalm", Østråti emand Inger" (1854), ,,Helgelandi sõdalased" (1854), ,,Võitlus trooni pärast" (1864) olid kirjutatud Skandinaavia ajaloo ja muistsete saagade põhjal. Kõigus nimetatud teostes satub tugev üksikindiviid vastuollu iseenda ja teistega ning lõpetab traagiliselt. Kirjanikku köitis ajalooline draama. Ta oli arvamusel, et ajaloolised teosed peavad kajastama ajastu vaimu. Suurt dramaturgi ja

Kirjandus

doc

Realist eesti kirjanduses

1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus. Tihedalt olid rühmitusega seotud veel kirjanikud Richard Roht, Aleksander Tassa, Albert Kivikas, kunstnikest N. Triik, K. Mägi ja A. Vabbe. Ametlikult registreeriti kirjandusühing "Siuru" 10. juunil 1917. Ühingu presidendiks sai M. Under, sekretäriks F. Tuglas, laekuriks A. Adson. "Siuru" kirjanikud jätkasid "Noor-Eesti" alustatud uusromantilist suunda, eriti märgatav oli impressionismi ja sümbolismi mõju. Erinevused "Noor-Eestist": · ei järgitud sihipäraselt väljatöötatud kultuuripoliitilist tegevusprogrammi;

Kirjandus

doc

A.H. Tammsaare, elulooreferaat

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (19261933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936). Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.

Eesti keel

docx

August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp

liiga üldised. Ja ometi on . H. Tammsaare loomingu tähtsaim osa avaldunud dialoogides. Kas ei haiguta siin teatud lahkkõla kütuste ja laituste aluse käsituses? Kas ei ole hinnatud . H. Tammsaare stiililisi omadusi liiga palju üldteoreetilistest vaatekohtadest ja liiga vähe tähele pandud seda paratamatut sidet, mis on . . T. sisuliste väärtuste ja näivate stiililiste mitteväärtuste vahel? Paistab, et . . T. looming pakub ses mõttes veel küllalt võimalusi teravale uurijasilmale ja et sel teel saavutatakse ka kirjaniku sügavamat mõistmist. Käesolev sõnavõtt ei asu aga neid küsimusi lahendama, vaid jälgib üksnes üht kitsast joont . . T. romaanide ja pikemate jutustuste ehituses; seejuures aga jõuame omajagu üllatavale tulemusele: . . T. on teinud sellel stiililisel joonel läbi üsna suuresammulise arengu, mis on ilmses vasturääkivuses käibiva vaatekohaga, nagu oleks . . T

Kirjandus

docx

Eesti kirjanduse ajalugu II

Kirjanduslik Orbiit (1929-1931) Erni Hiir, August Jakobson, Albert Kiivikas, Daniel Plgi, Juhan Sütiste, Oskar Urgart jt. Arbujad (antoloogia ,,Arbujad" (1928) , koostaja Ants Oras) Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding, Uku Masing, Mart Raud 1922 Eesti Kirjanikkude Liit (esimene esimees Tuglas) Siuru ja Tarapita on Liidu eelsed organisatsioonid. Ühendab ka praegu kirjanikke. 1923 Looming (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner ja Semper) -> ajakiri pole kunagi oma nime vahetanud. Kärner on üks Loominu ebaõnnestunud peatoimetajadi. Ühendab ka praegu kirjanikke. Tallinna ja Tartu vastandamine tekki s 20ndatel aastatel. 1925 Kultuurkapitali seadus osa kirjanikke hakkavad saama enamvähem regulaarselt toetusi. Seega Eestis on kirjanikke, kelle toetus on mingil määral garanteeritud. 20ndate ja

Kirjandus

Rohkem sarnaseid