Referaat Vesi (0)

MIS ON VESI?
Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidiaan on keemiline ühend keemilise valemiga H2O. Seega koosneb üks vee molekul kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.
Vesi on kõige levinum aine Maal. Ka Universumis on vesi suhteliselt levinud, sest molekulaarsetest ainetest on vesi kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).
Vesi on normaaltingimustelvedel seetõttu, et molekuli sees polaarse sidemega seotud vesinikuaatomite ja teiste molekulide hapnikuaatomite vahel tekivad vesiniksidemed, mis muudavad vee molekulide üksteisest eraldamise raskemaks ja tõstavad seega vee sulamis- ja keemistemperatuuri.
Tahkes olekus vett nimetatakse jääks. Jää on kristallilise ehitusega, milles esinevad tühimikud. Seetõttu on jää tihedus väiksem kui vedelas olekus vee tihedus.Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid . Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast.
MIS ON VEE REOSTAMINE ?
Vee reostumine on suure hulga saastunud vee jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekogusse (järve, jõkke, põhjavette, ookeanisse jt).
Kuigi looduslikud nähtused, nagu vulkaanipursked , veeõitsengud, tormid ja maavärinad võivad samuti põhjustada suuri muutusi vee kvaliteedis ja ökosüsteemis, ei loeta neid vee reostajateks. Vett nimetatakse reostunuks siis, kui seda ei saa kasutada mõneks otstarbeks.
Veereostusel on palju põhjuseid ja tunnuseid. Suurenenud toitainete sisaldus vees võib viia eutrofikatsioonini. Orgaanilised jääkained, näiteks heitveed, mis on jõudnud mingisse veekogusse, vajavad lagunedes lisa hapnikku, mille tagajärjel võib tekkida veekogus hapnikuvaegus ja see omakorda muuta kogu veekogu ökosüsteemi. Hapnikuvaegus võib tekkida ka tööstusest mingisse veekokku juhitud termilise vee ehk soojussaastega.
Oluline veereostuse põhjustaja on ka tööstusvete – mis võivad sisaldada raskemetalle, ravimite jääkprodukte, orgaanilise mürke, õlisid jt – jõudmine veekokku.
Probleemne on ka muda äravool näiteks ehitusplatsidelt, maha raiutud metsade alalt, põllumajandusest, mis võivad takistada päikesekiirguse jõudmist veesambasse, mistõttu kannatab taimede fotosüntees ja võivad tekkida taimestikuta veealad, mis ei ole osa looduslikust ökosüsteemist.
Veereostusele viitavad tavaliselt vee(kogu) kvaliteedi langus, veekogu kinnikasvamine, vee ebameeldiv lõhn, veeõitsengud jt.
VEE REOSTUSE ALLIKAD

• pinnase ehitus, kus põhjavesi maasse imbub
  
• tööstusvete, mis sisaldavad keemilisi ühendeid või kõrvalsaaduseid, jõudmine vette
  
• halvasti käsitletud või käitlemata heitvee jõudmine vette
  
• pindmine äravool, mis sisaldab pestitsiide ja väetisi
  
• pindmine äravool, mis sisaldab õliprodukte
  
• tööstusprotsessides vabanenud termiline vesi ( soojussaaste ) või keemilised ühendid
  
• happevihmad, mis sisaldavad vääveldioksiid
  
• naftareostus
  

REOSTUS AINED
Reovesi võib sisaldada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi aineid ja ühendeid.

Orgaanilisi aineid

• insektiidid, herbitsiidid ja mitmed teised keemilised mürgid
  
• bakterid , mis on vette jõudnud heitvetest ja kariloomade kasvatusest
  
• toidukäitlemise jääkproduktid, kaasa arvatud patogeenid
  
• puudelt ja põõsastel eraldunud osad nende vees ujutamise käigus
  
• lenduvad orgaanilised ühendid, millega on valesti ümber käidud
  Anorgaanilisi aineid
  

• raskmetallid
  

• happelised ühendid (eriti vääveldioksiidid tuumaelektrijaamadest)
  
• keemiline saaste, mis on tekkinud tööstuses
  
• väetised (eriti nitraadid ja fosfaadid), mis on tekkinud põllumajandustegevusega
  
• muda äravool ehitusplatsidelt, puude ujutamisel jt
  

MIS ON VEE ÕITSENG?
Veeõitseng (ka õitsemine, vee õitseng, õitseng) on mikroorganismide (tavaliselt vetikate) ajutine vohamine veekogus.
Veeõitsengud võivad ilmneda nii mage -, riimveeliste kui ka soolase veega veekogudes. Tavaliselt põhjustab veekogu õitsengut üks fütoplanktoni liik. Veeõitsenguga kaasneb sageli vee värvuse muutus, sageli muutub vesi kas hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks – see sõltub vohavast liigist ja järverežiimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on küll bekterid.
Ehkki puudub üldtunnustatud veeõitsengu määramispiir, siis tavaliselt on tegu veeõitsenguga, kui milliliitris vees on 1000–10 000 vetikarakku.
Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all.
Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Veeõitsemisi esineb suvekuudel ka Läänemeres.
MIS ON VEE KAREDUS ?
Vee karedus on lahustunud magneesiumi- ja kaltsiumiühendite sisaldus looduslikus vees.
Eristatakse järgmisi kareduse liike:

karbonaatne karedus

• mittekarbonaatne ehk jäävkaredus
  
• üldkaredus (karbonaatne + mittekarbonaatne karedus)
  

Magneesiumi- ja kaltsiumiühendite kontsentratsiooni järgi mingis vees saab rääkida karedast veest ja pehmest veest.
MIS ON VEERINGE ?
Veeringe ehk vee ringkäik on Maa Vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all. Ringlemise käigus võivad muutuda vee agregaatolekud . Veeringe on üks osa Maa üldisest aineringest.
Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht. Veeringe käivitajaks on Päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma (jää ja lumi võib sublimeeruda vahetult veeauruks). Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved .
Õhuvoolude mõjul hakkavad pilved Maal liikuma, mis ühinedes üksteisega suurenevad, kuni küllastumisel hakkavad Maa raskejõu mõjul sademetena maha langema . Osa sademeid langeb lumena ja teatud kohtades (enamasti pooluste alad) võib akumuleerides moodustuda liustikud ja mandrijää, kus külmunud vesi võib püsida tuhandeid aastaid. Soojematel aladel lumi enamasti kevade saabudes sulab ja hakkab raskusjõu mõjul sulaveena liikuma. Enamik sademeid voolab tagasi ookeanidesse või moodustab maapinnal pindmise äravoolu. Osa äravoolavast veest jõuab jõgedesse, teine osa aga imendub maapinda, kust võib jõuda järvedesse või põhjaveekihti. Maapinnalähedane vesi rikastab sageli pinnaveekogusi või jõuab allikatena maapinnale, kus moodustab jällegi pindmise äravoolu.
Kuna suur osa veest aurustub ookeanidelt ja langeb sinna ka tagasi, nimetatakse seda väikeseks veeringeks. Suure veeringe moodustab aga ookeanidelt aurunud veehulk , mis jõuab maismaale.
Ehkki üldiselt võib Maa veehulka lugeda konstantseks, hajub kosmosesse pidevalt veemolekule, mis põhimõtteliselt asendatakse Maa geoloogiliste protsesside tagajärjel ( vulkaanid ), mil maapinnale jõuab juveniilne vesi.
Veeringet võib jaotada kuueteistkümneks osaks:

• Mereveevaru
  

• Aurumine
  

• Sademed
  
• Sublimatsioon
  
• Veevaru atmosfääris
  
• Kondensatsioon
  
• Veevaru jääs ja lumes
  
• Sulaveeäravool jõgedesse
  
• Pindmine äravool
  
• Jõeäravool
  
• Mageveevaru
  
• Maasseimbumine
  
• Põhjaveevaru
  
• Põhjaveeäravool
  
• Allikad
  

VESI JA INIMENE!
Fakdid

• 1,1 miljardil inimesel puudub ligipääs puhtale joogiveele, 2,5 miljardil inimesel puuduvad elementaarsed sanitaartingimused ning igal aastal sureb üle viie miljoni inimese saastunud vee poolt põhjustatud haigustesse .
  

•  Vee kasutamine on viimase aastasaja jooksul kuuekordistunud, mis on üle kahe korra rohkem kui rahvastiku juurdekasv samal ajajärgul.
  
•  Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas, Hiinas, Indias, Venemaal ja USA-s kasutatakse palju rohkem vett kui seda juurde tekib.
  
•  
  
• Hinnanguliselt kannatab üle 250 miljoni inimese igal aastal saastunud vee poolt põhjustatud haiguste tõttu.
  
•  Inimene püsib ilma veeta elus vaid mõne päeva.
  
•  Arengumaades kasutavad inimesed päevas keskmiselt 10 liitrit vett.
  
• Hiinas, Indias ja Indoneesias sureb kõhulahtisusse rohkem inimesi kui AIDS-i.
  
•   Veevarude raiskamist tuleb takistada eelkõige suurtes linnades, kus läheb raisku koguni üle 40% veest.
  

Puhas vesi – suur tulevikuväljakutse

Kuigi maakera pindalast üle 70% on vee all, sobib sellest vaid 2,5% inimesele kasutamiseks. Mageveest suurem osa on lõunapoolsusele ja Gröönimaale jääks ja lumeks kogunenud. Vaid 0,01% kogu maakeral kasutuses olevast veest uueneb, kuid piiratud veevarusid peab jätkuma ka taimedele ja loomadele. Tööstus, põllumajandus ning kolmanda maailma mittetõhusalt toimiv kanalisatsioonivesi saastavad veesüsteeme ja põhjavett. Mageda vee kättesaadavust halvendab ka kasvuhooneefekti poolt põhjustatav kõrbestumine ning tulvaveed. Veele juurdepääsu takistavad ka relvastatud konfliktid. Arvatakse, et hinnanguliselt ligi 3 miljardil inimesel puudub 2015. aastal ligipääs joogikõlblikule veele veevarude kahanemise või reostunud vee tulemusel. Kuidas tulevikus lahendada veega seotud probleemid silmas pidades nii rahvastikukasvu trende kui ka veevarude vähenemist, muutub üheks suuremaks tulevikuväljakutseks kogu inimkonnale.Probleemile on püütud lahendusi leida, kuid enamik neist pole piisavalt efektiivsed või tekitavad juurde uusi probleeme. Näiteks on Hiinas hiiglaslikud tammiprojektid põhjustanud Kollase jõe alamjooksu väikeseks ojaks kitsenemise. Kaevude süvendamise tagajärjel on suurenenud nende kaevude arseenisisaldust määrani, mis on nii inimestele kui ka loomadele eluohtlik. Paraku ei taastu põhjavesi piisavalt kiiresti, näiteks langeb põhjaveetase USA-s, Hiinas ja Indias pidevalt, sest nendes riikides kulutatakse põhjavett kiiremini kui see taastuda jõuab.Vett vajatakse ka toiduainete tootmisel. 70% kogu maailma mageveevarudest kulub põllumaade niisutamiseks, näiteks ühe kilogrammi nisu tootmiseks vajatakse umbes tuhat liitrit vett. Põldude niisutamine on probleem: UNESCO aruandes uuritud 180 riigist ja piirkonnast kasutab 20% rohkem kui 40% uuenevatest veevarudest kastmiseks. Samas on põllumajanduses vee kasutamine vajalik selleks, et rahuldada kasvava elanikkonna toiduvajadust. Üheks võimaluseks veeprobleemi lahendamisele kaasa aidata, on vett säästlikult tarbida.  Piisab sellestki, kui igaüks korrigeerib oma veekasutamisharjumusi, näiteks ei lase veel kraanist niisama joosta . Vett saab ka taaskasutada, näiteks kogutakse pesemisvesi kokku ja kasutatakse seda aias. Eestis, puhta vee paradiisis , ei osata veega seotud probleeme näha. Eestis on isegi tualetipoti loputusvesi seesama puhas torustikuvesi, mida me joome. Lääneriikides kulutab WC-s ühe korra vee tõmbamine sama koguse vett, mis arengumaade elanikel on kasutada kogu päeva jooksul pesemiseks, koristamiseks, söögitegemiseks ja joomiseks . Veepuudus on levinud ka osadesse lääneriikidesse, kuid seal on palju rohkem ressursse ja tehnoloogiat probleemi parandamiseks kui vaestes riikides.
Konfliktide põhjuseks on kontroll vee üle
Puhta vee allikate vähenemisel suureneb konkurents olemasolevate veevarude üle. Veeomamine on muutunud Vee omamine on muutunud oluliseks mõjutusvahendiks. Kahekümne aasta pärast elab hinnanguliselt 2/3 maailma rahvastikust riikides, mis kannatavad suhteliselt suure veepuuduse all. Kui olukorda globaalse koostöö abil ei suudeta parandata, võib tugev konkurents üha sagedamini vägivaldsete konfliktideni viia. Riikide omavahelised suhted pingestuvad, kui jõe alamjooksul paiknev riik ülemjooksul läbiviidavate suurte projektide tõttu enda kasutusse endisest vähem magedat vett saab.
Vesi on kogu inimkonna ajaloo konfliktide põhjuseks või vahendiks olnud. Näiteks kahjustasid liitlased Pärsia lahe sõjas 1991. aastal Iraagi pealinna Bagdadi veetoruvõrgustikku ja peatasid veepuhastussüsteemid kogu riigis, mille tagajärjel laste suremus Iraagis kahekordistus. Kaks aastat hiljem mürgitas ja takistas Saddam Hussein opositsiooni vaigistamiseks vee tulekut riigi lõunapoolsetest osadest. Veeallikate likvideerimine on 2003. aastal Iraagi USA poolt vallutamise järel jätkunud. Seevastu on rahvusvahelise kohtuni välja jõudnud Namiibia, Botswana ja Sambia vaheline vaidlus veevarude kontrollimise üle Sambesi/Chobe jõel.
Vee puudumisest tulenevaid konflikte on esinenud muuhulgas Angoolas, Somaalias, Makedoonias, Hiinas, Pakistanis ja Indias. Näiteks 2004. aastal tapeti Somaalias vähemalt 50 inimest ja paljud said haavata kahe klanni vahelistes kokkpõrgetes, põhjuseks oli õigus karjamaadele ja kaevudele. 1998. aastal võitlesid Angoola valitsus ja mässumeelne rühmitus UNITA Kuene jõel asuva Gove tammi haldamise pärast. Hiina maapiirkonnas Henani provintsis võitlesid põllupidajad 1999. aastal väheste veevarude eest võttes kasutusele ka raskerelvastuse. Kokkupõrgete tulemusel sai surma ligi 100 külaelanikku ja materiaalsed kahjud tõusid miljoni dollarini.
Veevarude kontrollimise eest ei võidelda alati relvadega. Raha abil on lihtne vett ja selle kasutamise õigusi osta. Näiteks Boliivias on El Alto linna elanikud meelt avaldanud vee- ja kanalisatsioonihoolduse privatiseerimise vastu, mille tagajärjel on meeleavaldajate sõnul umbes 80 000 peret ilma veeta jäänud. 
Paljud inimesed peavad toime tulema 40 eurosendiga päevas, seega võrdub nende jaoks vee- ja äravoolutorude vedamise eest makstud summad kahe aasta toidurahale vastava summaga. Boliivia valitsus soovib, et prantsuse Suez Lyonnaise de Eaux-nimelise kompanii omanduses olev ettevõte Aquas del Illimani vee- ja kanalisatsioonihoolduse vähehaaval neile loovutaks, kuid ettevõte hoiab oma tegevusloast kinni. Maailmapank on vaeste linnade veehoolduse privatiseerimist ja samuti ka Aquas del Illimani toetanud. Konflikti lahenduseks pakutakse ühiskonna osalemist veehoolduses ja ettevõtete osalemist kulutustes näiteks Boliivia riigile kõrgemate rojaltite ehk kompensatsioonide maksmise teel.
ÜRO eelmine peasekretär Kofi Annan rõhutas, et veeprobleemid ei pea alati konfliktidega lõppema – veeprobleeme aitab tõhusalt lahendada koostöö. Kaks kolmandikku maailma suurtest jõgedest voolab läbi mitme riigi ja üle 300 jõe läheb üle riikide piiride. Need, kellel on teadmisi kunstliku niisutuse või üle kallaste ajavate jõgedega piirkondade hooldamise kohta, võivad oma teadmisi ja tehnoloogiat selle vajajatele jagada. Rahvusvahelised teaduslikud uurijaterühmad töötavadki koos, et veevarudele suunatud ohtusid hinnata ning põllumajanduses vee kasutamist tõhustada. Näiteks Nõukogude Liidu endise presidendi Mihhail Gorbatšovi poolt loodud organisatsioon Green Cross püüab veega seonduvaid konflikte takistada konfliktiriskipiirkondades teavitust ja osalevat otsuste tegemist ning piirkondlikku koostööd edendades. Praegusel hetkel keskendutakse veepuudusolukorrale Lähis-Idas ja tammikonflikti lahendamisele Argentiinas ja Paraguais.
Saastunud vesi on sõdadest suurem tapja
Igal aastal sureb maailmas kümme korda rohkem inimesi saastatud vee poolt põhjustatud haigustesse kui sõdade tagajärjel. Peaaegu pooled maakera inimestest elavad ilma WC-de ja kanalisatsiooni ehk korralike sanitaartingimusteta. Saastunud veest tuleneb koguni 80%  haigustest , mis on levinud eriti arengumaades. Lisaks otsestele terviseriskidele põhjustab puhta vee puudus probleeme ka kaudselt : miljonite naiste ja tüdrukute aeg kulub pikkadele veetoomisreisidele, mistõttu ei jää neil aega näiteks kooliskäimiseks või töötegemiseks. Aafrikas ja Aasias peavad naised vee toomiseks päevas keskmiselt kuus kilomeetrit maha käima. Rasked käiguretked nõrgendavad ka naiste tervist; eriti just rasedate naiste jaoks on raskete veekanistrite kandmine eluohtlik. Tüdrukute kooliminekut takistab koolides spetsiaalsete sanitaarruumide puudumine. The Forum of African Women märkis, et üle poole tüdrukutest, kes põhikooli pooleli jätsid, tegid seda hügieenisidemete, eraldi tualettruumide ja vee puudumise tõttu.
Arengumaades kasutavad inimesed päevas vaid 10 liitrit vett. ÜRO soovituse järgi on igal inimesel õigus vähemalt 20 liitrile veele ning vesi ei tohiks olla kaugemal kui 15-minutilise jalgsikäigu teekonna kaugusel.
Saastunud vee poolt põhjustatud kõhuhaigused on alla viieaastaste laste kõige sagedasemateks surmapõhjusteks. Reostunud vee tõttu sureb UNICEF-i järgi iga päev 5000 last. Kõhulahtisusega seonduvad haigused on eriti ohtlikud just alatoitumuse all kannatavate laste jaoks, kelle organismi vastupanuvõime on niigi nõrk. Tegelikkuses saaks saastunud vee tõttu tulenevaid tervishoiukulusid ja humanitaarkatastroofe ära hoida väga lihtsate ja odavate vahendite abil. Umbes poole maailma haiglakohtadest täidavad veeprobleemidest põhjustatud haiguste all kannatavad patsiendid , kuid ainuüksi käte vee ja seebiga pesemine aitaks vähendada kõhulahtisuse tõttu surevate inimeste arvu tervelt kolmandiku võrra.
Pakistanis Karachis läbi viidud uurimus näitab, et piirkondades, kus sanitaarteenuste tase on madal ja teadmised hügieeni kohta ebapiisavad, kasutab rahvastik ravimitele kuus korda suurema summa kui elanikkond, kelle kasutuses on kõrgetasemelised sanitaartingimused. Kõigest hoolimata keskendub vaid 1% kogu avalikust ja eraviisilisest arstiteaduslikust uurimusest kopsupõletiku, düsenteeria, tuberkuloosi ja malaaria uurimisele. Need haigused moodustavad viiendiku kogu maailma haigustest.
Arvukad abiorganisatsioonid ja teised arengukoostöö osapooled on aastakümnete jooksul arengumaades kaevude, veetorustike ja kuivkäimlate ehitamise ning hügieenialaste teadmiste jagamise teel vee- ja sanitaartingimusi parandanud. Tänu sellele on arengumaades viimase viieteistkümne aasta jooksul paranenud 1 miljardi inimese juurdepääs puhtale veele.
VEE KASUTAMINE OLMES?

• Joogivesi on joogiks , toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks kasutatav vesi. Kohalik omavalitsus tohib piirata joogivee kasutamist, kui seda ei jätku inimeste ning ravi- ja haridusasutuste joogi- ja toiduvalmistamisvajaduse rahuldamiseks.
  
• Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
  
• Joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks on igal isikul õigus veekogu avaliku kasutamise või vee erikasutuse korras kasutada pinna-, põhja- ja merevett.
  
• Vee erikasutajal on õigus töödelda vett joogiveeks ja seda müüa.
  
• Veekogu omanikult ei pea nõusolekut saama või temaga lepingut sõlmima omavalitsus, kes omab või valdab käesoleva seaduse jõustumise ajal töötavat joogiveehaaret voolu- või seisuveekogust. Selle omavalitsuse kasuks seatakse kasutusvaldus vee erikasutusõigusele, mis on kitsendatud joogivee võtmisele ja veekogu hooldamisele.
  

VEE KASUTAMINE TOOTMISES?

• Tootmisvesi on tootmiseks vajalikele tingimustele vastav vesi.
  
• Tootmise vajaduseks on igal isikul õigus vee erikasutuse korras kasutada pinna-, põhja- ja merevett.
  
• Joogivee kvaliteediga vett, sealhulgas põhjavett, võib kasutada tootmise vajaduseks, kui seda nõuab tootmistehnoloogia või kui muu vee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega.
  
• Veekasutajal on õigus töödelda vett tootmisveeks ja seda müüa.
  
• Kohalikul omavalitsusel on õigus elanike olmevajaduste rahuldamiseks erakorraliste asjaolude (loodusõnnetus, veeavarii) puhul piirata joogivee kvaliteediga vee kasutamist tootmises.
  

VEEKOGU KASUTAMINE HEITVEESUUBLANA?

• Heitvett tohib veekogusse juhtida Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, mis peab sisaldama heitvee veekogusse juhtimise nõudeid ja nende täitmise kontrollimise meetmeid.
  
• Heitvee juhtimise veekogusse peatab keskkonnajärelevalve asutus või kohalik omavalitsus, kui see põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele või tekitab kahju keskkonnale.
  
• Heitveesuublana kasutatavate veekogude või nende osade nimekirja reostustundlikkuse järgi
  kinnitab keskkonnaminister.
  

VEE KASUTAMINE TULE TÕRJUMISEKS ?

• Vee võtmine tule tõrjumiseks ei ole vee erikasutus.
  
• Veekogu omanik ei tohi keelata vee võtmist tule tõrjumiseks.
  

VEEKASUTAJA KOHUSTUSED?

• kasutama vett otstarbekalt ja säästlikult ning täitma vee kasutamiseks kehtestatud nõudeid
  
• hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele
  
• vee erikasutuse korral pidama arvestust kasutatava vee ning heitvee hulga ja omaduste üle
  
• korraldama heitvee seiret vee erikasutusloaga määratud tingimustel ja korras
  
• järgima veehaarde sanitaarkaitse nõuete täitmist
  
• esitama vähemalt üks kord aastas vee erikasutusloa andjale aruande kasutatud vee ning heitvee hulga ja suublasse juhitud reoainete koguse kohta. Aruande vormi, esitatavate andmete ulatuse ja aruande esitamise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega..
  

VEE REOVEEST PUHASTAMINE?
Veekogude ja nende elustiku kaitseks ehitatakse reoveepuhastusteid. Ilma reoveepuhastita ei saa arenenud riikide tänapäeval hakkama ükski suurem asula ega tööstusettevõte. Reovee puhastamise tehnoloogia sõltub sellest, missuguste omadustega reovee jaoks see on mõeldud ehk missuguseid aineid on reoveest vaja kõrvaldada või lagundada. Tänapäeval kasutatakse põhiliselt mehaanilist, bioloogilist või keemilist puhastust.
Mehaanilise puhastamise käigus eraldatakse reoveest ujuv praht ja muud jämedad tahked osakesed, naftasaadused või muud õliproduktid, mis kerkivad puhastis pinnale või settivad põhja.
Bioloogilisel puhastamisel lagundavad mikroorganismid reovees olevat orgaanilist ainet. Protsessi käigus toimub orgaanilise aine oksüdeerimine vees lahustunud hapniku abil. Hapniku hulga suurendamiseks aereeritakse basseinides olevat reovett, sest orgaanilist ainet lagundavad peamiselt O2 tarbivad mikroorganismid (bakterid, protistid , seened). Sel juhul on tegemist aeroobse lagundamisega. Keemilisel puhastamisel kasutatakse reoaine eemaldamiseks kemikaale. Enamlevinud on happeliste reovete neutraliseerimine ja mürgiste ühendite oksüdeerimine klooriühendite või osooni abil. Bioloogiliselt puhastatud veest saab veel täiendavalt eemaldada P- ja N ühendeid, et vähendada veekogude veekogude reostamist biogeenidega.
Väikese reoveehulga puhastamiseks saab kasutada looduslähedasi puhastusvõtteid. Sellel otstarbel rajatakse biotiike, puhastuslodusid ja pinnasfiltreid; samuti saab kasutada looduslikke märgalasid nagu lammid ja taimestikurikkas lodud. Põhimõttelist erinevust looduslike ja tehislike biopuhastuste vahel ei ole. Looduses toimub orgaanilise reostuse lagunemine keemilistes ja bioloogilistes protsessides aeglasemalt kui tehispuhastites. Samuti sõltub puhastuse efektiivsus looduslikes süsteemides ilmastiku sesoonsetest muutustest. Tehisseadmetest on tingimused aasta läbi enam-vähem ühesugused.