Saastumine (0)

• Saastumine  ehk  reostumine  on inimtegevuse tagajärjel saasteainete (pollutantide) jõudmine keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), kus see ületab selle aine loodusliku sisalduse. Saasteained võivad põhjustada keskkonnas aineringete ebastabiilsusi, hälbimusi ja võivad häirida organismide (kaasa arvatud inimese) normaalset elutalitlust ja -keskkonda.
  
• Sõltuvalt sellest, millisesse keskkonda saasteaine jõuab, saab eristada õhusaastumist, mullasaastumist, veekogude saastumist nimetatakse vee reostumiseks.
  

Veereostus ehk vee reostumine on suure hulga saastunud vee jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekogusse (järve, jõkke ookeanisse jt) või põhjavette(põhjaveereostus).
Kuigi looduslikud nähtused, nagu vulkaanipursked, veeõitsengud, tormid ja maavärinad võivad samuti põhjustada suuri muutusi vee kvaliteedis ja ökosüsteemis, ei loeta neid vee reostajateks. Vett nimetatakse reostunuks siis, kui seda ei saa kasutada mõneks otstarbeks.
Veereostusel on palju põhjuseid ja tunnuseid. Suurenenud toitainete sisaldus vees võib viia eutrofeerumiseni. Orgaanilised jääkained, näiteks heitveed, mis on jõudnud mingisse veekogusse, vajavad lagunedes lisa hapnikku, mille tagajärjel võib tekkida veekogus  hapnikuvaegus  ja see omakorda muuta kogu veekogu ökosüsteemi. Hapnikuvaegus võib tekkida ka tööstusest mingisse veekokku juhitud termilise vee ehk soojussaastega.
Oluline veereostuse põhjustaja on ka tööstusvete – mis võivad sisaldada raskmetalle, ravimite jääkprodukte, orgaanilise mürke, õlisid jt – jõudmine veekokku.
Probleemne on ka muda äravool näiteks ehitusplatsidelt, maha raiutud metsade alalt, põllumajandusest, mis võivad takistada päikesekiirguse jõudmist veesambasse, mistõttu kannatab taimede fotosüntees ja võivad tekkida taimestikuta veealad, mis ei ole osa looduslikust ökosüsteemist.
Veereostusele viitavad tavaliselt vee(kogu) kvaliteedi langus, veekogu kinnikasvamine, vee ebameeldiv lõhn, veeõitsengud jt.
Vee reostuse allikad

• pinnase ehitus, kust põhjavesi maasse imbub
  
• tööstusvete, mis sisaldavad keemilisi ühendeid või kõrvalsaaduseid, jõudmine vette
  
• halvasti käsitletud või käitlemata heitvee jõudmine vette
  
• pindmine äravool, mis sisaldab pestitsiide ja väetisi
  
• pindmine äravool, mis sisaldab õliprodukte
  
• tööstusprotsessides vabanenud termiline vesi ( soojussaaste ) või keemilised ühendid
  
• happevihmad, mis sisaldavad vääveldioksiide
  
• naftareostus
  

Reostusallikad - Reovesi võib sisaldada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi aineid ja ühendeid.
Orgaanilised ained :

• insektiidid,  herbitsiidid  ja mitmed teised keemilised mürgid
  
• bakterid, mis on vette jõudnud heitvetest ja kariloomade kasvatusest
  
• toidukäitlemise jääkproduktid, kaasa arvatud  patogeenid
  
• puudelt ja põõsastel eraldunud osad nende vees ujutamise käigus
  
• lenduvad orgaanilised ühendid, millega on valesti ümber käidud
  

Anorgaanilised ained

• raskmetallid
  
• happelised ühendid (eriti vääveldioksiidid tuumaelektrijaamadest)
  
• keemiline saaste, mis on tekkinud tööstuses
  
• väetised (eriti nitraadid ja fosfaadid), mis on tekkinud põllumajandustegevusega
  
• muda äravool ehitusplatsidelt, puude ujutamisel jt
  

Raidoaktiivne reostus
Radioaktiivne reostus ehk radioaktiivne saastumine on saastumine, mis seisneb radiaktiivsete osakeste sattumises pinnasesse, veekogudesse,atmosfääri või elusorganismidesse.
Radioaktiivse reostuse potentsiaalseteks allikateks on õnnetused tuumaelektrijaamades või tuumajäätmete transpordil või ladudes.
Lämmastiksaaste
Lämmastiksaaste on keskkonnaprobleem , mida põhjustavad lämmastikühendid. Kuigi lämmastik on eluslooduse jaoks oluline toitaine , on selle liiga suur kontsentratsioon kahjulik, tekitades keskkonnaprobleeme, nagu globaalne soojenemine ja happevihmad. Lämmastik satub atmosfääri nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside tagajärjel. Pidevalt suureneva energiavajaduse tõttu tekib ka rohkem saasteaineid , kuna fossiilseid kütuseid on hakatud üha enam kasutama ning põletama. Palju saasteid tekib ka lämmastikväetiste kasutamisel ning biomassi põletamisel. Looduslikult satub keskkonda rohkelt lämmastikku näiteks vulkaanipursete tagajärjel. [1]
Tuntuimad lämmastiksaastet tekitavad ühendid: ammoniaak (NH3) ja NOx-id ehk lämmastikoksiidid, millest levinumad on lämmastikmonooksiid (NO), lämmastikdioksiid (NO2) ja dilämmastikoksiid (N2O).
Lämmastikoksiid ja lämmastikdioksiid (NO, NO2)
NO ehk lämmastikoksiid on põlemisel tekkiv kõrvalsaadus. Õhus reageerib NO kiiresti NO2-ks ehk lämmastikdioksiidiks, mis on tuntud õhusaastaja. See on kollakaspruun mürgine gaas , mis sisaldub sisepõlemismootorite heitgaasides. NO ja NO2 sisalduse suurenemine õhus on märk maalähedase atmosfääri halvenemisest. Vees lahustudes tekivad lämmastik- ja lämmastikushape, mis põhjustavad happevihmasid.[2]
NO + CH3O2  → NO2 + CH3O
NO2 + hf→ NO + O
O3 → O + O2
O3 + NO = NO2 + O2
Lisaks pinnase ja veekogude hapestamisele põhjustavad lämmastikoksiidid pinnase lämmastikuga küllastumist ning veekogude üleväetamist. Kütuste puhul on väiksema NOx heitega maagaas (60–80 g/GJ) ning suurima eriheitega kütused on kivisüsi ja raske kütteõli (kuni 300 g/GJ).
Heitkoguseid vähendatakse kütuste põlemisprotsessi reguleerimisega. Selleks kasutatavad meetmed on:

• Liigõhuteguri vähendamine
  
• Põlemistemperatuuri hoidmine optimaalsel tasemel
  
• Suitsugaaside retsirkulatsioon
  
• Spetsiaalsete põletite kasutamine
  

Inimtekkelised saasteallikad
Lämmastiksaaste on suuresti põhjustatud inimtegevuse tõttu: 75% lämmastiksaastest on tekkinud fossiilsete kütuste ja biomassi põletamise tagajärjel, sellest rohkem kui 50% on ainuüksi fossiilsete kütuste põhjustatud [8].
Lämmastikühendid levivad ökosüsteemis õhu, pinna- või põhjavee kaudu. Peamisteks saasteallikateks on:

Põllumajandus

Keemilised väetised ~100 miljonit tonni lämmastikku aastas

Sõnnik

Vesiviljelus

Linnad ja tööstused

Fossiilsete kütuste põletamine

Biomassi põletamine [9]
Põllumajandus
Väetised: Põllukultuuride saagikuse parandamiseks kasutatakse palju nitraatioone sisaldavaid väetiseid. Lämmastik, mida taimed ei kasuta, kandub mullast nõrgveega välja ning satub pinnaveekogudesse või põhjavette. Põhjavee reostumine sõltub reljeefist ja sademetest. Põhjavesi reostub väga kergesti karstialadel, Eestis on selliseks kohaks Pandivere kõrgustik. Eestis on selle ala kaitseks vastu võetud seadus, millega piiratakse seal piirkonnas väetiste kasutamist [10]. Väetiste kasutamise tulemusena tekib aastas ~100 miljonit tonni lämmastikku. Seda on ligikaudu 100 korda rohkem kui 40 aastat tagasi, mil sattus loodusesse ~1 miljonit tonni lämmastikku.
Vesiviljelus: Kalakasvatuse osatähtsus on viimase 20 aasta jooksul kasvanud. Ligikaudu 43% vesiviljelusest hõlmab mere- või riimveekeskkondi. Kala ja krevettide kasvatused toodavad lämmastik- ja fosforsaastet, mis võib tõsiselt mõjutada ümbritsevat veeökosüsteemi. Iga tonni kala kohta tekib 42–66 kg lämmastiksaastet.[9]
Linnad ja tööstused
Suurimateks saasteallikateks on tselluloosi- ja paberivabrikud, toiduainetööstused ja olme. Nende tõttu tekib suurel hulgal reovett, mille kaudu satub lämmastik loodusesse. Reostuse protsent erineb riigiti, kuna reovee puhastuse tase on riigiti erinev. Probleemiks on ka sademete äravool, kuna sademed juhivad reostuse jõgedesse ja järvedesse. [9]
Fossiilsed kütused
Suurimateks saasteallikateks on söeküttega elektrijaamad ning liiklusvahendite heitgaasid . Fossiilsete kütuste põletamisel tekib ~22 teragrammi (1 Tg = 1012 g) lämmastiksaastet aastas. Põlemise tagajärjel tekib NOx, mis on  sudu  ja  happevihmade  tekke põhjuseks
Lämmastiksaaste tagajärjed
Mõju inimesele
Nitraadid ja nitritid võivad põhjustada mitmeid tervisehäireid:

• Reageerides veres oleva  hemoglobiiniga  väheneb vere hapnikukandevõime ning tekivad hingamisprobleemid (hüpoksia). Eriti ohtlik on see imikutele ja väikestele lastele, kes võivad selle kätte surra. Nitraadimürgitust kutsutakse "sinise beebi sündroomiks", kuna tekkinud hapnikupuuduse tõttu muutub nahavärv sinakaks. [14]
  

• Põhjustab kilpnäärme  talituse häireid.
  
• Tekitab A-vitamiini defitsiiti.
  
• Võib tekitada vähki.[15]
  

• Suurtes kogustes lämmastikoksiidi sissehingamine võib tekitada ka allergiaid, kurguturset ning krampe.[16]
  

Mõju loodusele Nitraatide suurenenud sisaldus joogivees, pinnavee kvaliteedi langus.

Vetikate õitsemine – nitraat põhjustab eutrofeerumist, mis tekitab hapnikupuudust, mille tõttu kalad surevad.

Kasvuhoonegaas – lämmastikuga seonduvad kliimamuutused.

Lämmastiku küllastumine metsa pinnases. Happevihmade tagajärjeks on mulla  hapestumine .[1]
Lämmastiksaaste vähendamine
Lämmastiksaaste vähendamiseks on EPA kehtestanud nii mootorsõidukitele kui ka tehastele piirnormid, kui palju lämmastikoksiide nad võivad tekitada. Joogivee maksimaalne nitraatide sisaldus on 10 mg/l.
Tavainimesed saavad lämmastiksaaste vähendada:

• Sõites vähem mootorsõidukitega
  
• Vahetades vanad kütteseadmed uuemate vastu
  
• Vähendades aerosoolide kasutust
  
• Vältides gaaside põletamist[16]
  
• Vähendades sügiskünni pindu
  
• Kasutades vähem väetisi[10]
  

Hoolimata pingutustest on lämmastiksaaste kontsentratsioon atmosfääris ja veekogudes pigem suurenenud kui vähenenud.