Referaat Kurelised (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Klassiõpetaja (kõrvalerialaga)
EKL – 2kõ kaugõpe
KURELISED
Referaat
Autor: Ulvi Klemmer. ”27.” mai 2010. a
Juhendaja : Triin Tõrv “….” …….2008. a
Tallinn 2010
SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. KÕRGEMATE TAKSONITE ISELOOMUSTUS 2
1.1. Hõimkond 2
2. KURELISED 2
2.1. Levik maailmas 2
2.2. Iseloomulikud tunnused 2
2.3. Anatoomia 2
2.4. Füsioloogia 2
2.5. Eluviis 2
2.6. Esindajad Eestis 2
3. KOKKUVÕTE 2
KASUTATUD KIRJANDUS 2
SISSEJUHATUS
Kui minu käest küsida, missugune loom ma sooviks olla, vastaksin tavaliselt pikalt mõtlemata: lind. Küllap on see nii sellepärast, et lennuvõime annab mingi erilise vabaduse ja jõu tunde, mida meil lennuvõimetuina pole. Lindude puhul on tegu uue arengutasandiga, sest nad on püsisoojased ehk soojaverelised loomad.
Viimased evolutsioonialased uurimistööd on näidanud, et linnud kujutavad endast tänapäevani ulatuvat dinosauruste haru. Linnud on tugevasti spetsialiseerunud loomad, kelle luustik on oluliselt muutunud: soomused on asendunud sulgedega ja esijäsemetest on saanud tiivad. Tõenäoliselt soodustas looduslik valik ka nende isendite eelistamise, kellel oli kujunenud aju ja sensoorsed organid .
Enamasti on nad varustatud ajuga, neil on hästi arenenud meeleelundid koos muust närvisüsteemist eristunud ajuga selgmise närvi esiotsas .
Esimesed tõendid: fossiilsed leiud kambriumis: süstikkalalaadsete leiud üle 550 miljoni aasta vanad, s.o. 50 milj. aastat vanemad kui teadaolevad selgroogsed . Leiud on mittetäielikud ja seepärast raske täpset evolutsioonilist arengut nende abil tõestada. Enamus uurijaid arvab , et selgroogsete eellased olid toitumisviisilt filtreerijad, neil oli olemas kõik 4 keelikloomade omadust. Kaasaegsed süstikkalad on tõenäoliselt evolutsioonilise arengu kõrvalharu, selgroogsete eellased ilmselt sarnanesid rohkem mantelloomadele, eeskätt nende vabalt ujuvatele planktonilistele vastsetele. Tõenäoliselt oli selgroogsete eellastele väga olulise tähtsusega nähtus, mis arenes kambriumi perioodis : mantelloomade vastsed saavutasid suguküpsuse varases arengus, enne kui jõudsid moondelises arengus täiskasvanu staadiumi. Kui reproduktiivsed vastsed olid väga edukad, siis looduslik valik hakkas elimineerima moonde hilisemaid staadiume, valdavaks jäi ainult vastsestaadium. See sarnaneb väga paljus selgroogsete arengule. Ka mõned kaasaegsed mantelloomad eksisteerivad ainult vabalt-ujuvate vastsetena. Vastsesarnastel staadiumidel võivad olla arenenud lihased ja sabaosa skelett , mis võimaldavad neil aktiivsemalt toitu hankida. Aktiivsemalt toituvad loomad suudavad orienteeruda ruumis ja vältida kiskjaid . Vertebrata - selgroogsed.
1. KÕRGEMATE TAKSONITE ISELOOMUSTUS
1.1. Hõimkond
Linnud (Aves) on keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Keelikloomad (Chordata) on loomade hõimkond, kuhu kuuluvad selgroogsed ning mõned nendega lähedases suguluses olevad selgrootud .
Nende ühine tunnus on see, et mõnel eluetapil on neil seljakeelik , selgmine toru-tüüpi kesknärvisüsteem, lõpusepilud, saba, mis ulatub päraku taha, ja lihaste kimbud ümber keha.
Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks: mantelloomad, süstikkalad ja selgroogsed, neist 2 ei oma selgroogu, kuid neil on selgroogsetega teisi ühiseid jooni.
Keelikloomadel on olulisi sarnaseid jooni varases embrüonaalses arengus, nad paigutatakse teissuguste hulka koos okasnahksetega. Keelikloomad varieeruvad oma välimuselt ja omadustelt, kuid on 4 anatoomilist iseärasust, mis tõestavad, et fülogeneetiliselt on nad sarnased.
Notochord - keelik (noton = selg, chorde = keelik). Kõigil keelikloomade embrüodel on olemas keelik, see on pikisuunaline , painduv ridvakujuline moodustis seedeelundkonna ja närviväädi vahel. Koosneb suurtest, vedelikuga täidetud rakkudest, mis on pakitud küllaltki jäiga, kiulise koega. Ulatub läbi kogu looma nagu suhteliselt lihtne skelett. Keelikloomad on selle struktuuri põhjal ühte rühma paigutatud ja oma nime saanud. Mõnedel selgrootutel keelikloomadel ja primitiivsematel selgroogsetel säilib keelik ka täiskasvanud loomadel, kuid enamusel selgroogsetel areneb komplekssem struktuur - selgroog . Täiskasvanutel säilib üksnes jäänus ürgsest seljakeelikust.
Selgroogsetel on säilinud seljakeelik ja lisanduvad uued iseärasused.
Lisaks sellele on enamusel selgroogsetel olemas tulp ridamisi paigutatud skeletiühikutest - selgroog - mille sees asub närviväät. Ka aju on pakitud skeleti sisse - kolju . Kolju ja vertikaalne selgroog moodustavad skeleti ühe telje. Paljudel selgroogsetel on olemas ka skeleti teine telg - rinnakorv e. roided. Suurel osal selgroogsetel on lisaskelett, mis toetab 2 paari jäsemeid või uimesid. Skelett on selgroogsetel sisemine ja koosneb kas tugevast luust või painduvast kõhrest, või on kombinatsioon kahest materialist . Skelett koosneb peamiselt elutust koest, kuid on olemas ka elusad rakud , mis eritavad sekreete ja mis säilivad kogu skeletis. Selgroogsete sisemine elus skelett kasvab koos loomaga.
Selgroogsete hõimkonda kuulub kaasajal 7 klassi, neist 3 on kalad ja 4 on neljajalgsed (2 paari jäsemeid).
2. KURELISED
Selts kurelised on lindude selts, mille süstemaatikas puudub teadlastel üksmeel.
Teadlased vaidlevad, milliseid liigid peaksid sinna kuuluma ja millised mitte. Belgia ornitoloog Verheyen on öelnud, et kureliste hulka tavatsetakse lugeda kõiki linnuliike, kes on küllalt suured, mõnevõrra ebatavalise välimusega ja teadmata süstemaatilise kuuluvusega.
Kureliste seltsi kuuluvad väga mitmesuguse haabitusega linnud. Teataval määral on kurelised vaherühmaks kanaliste ja kurvitsaliste vahel. Kureliste tiivad on enamasti ümardunud ja nõrgalt arenenud. Jalad enamikul pikad, tugevate varvastega, millest tagumine on tavaliselt väike ja asetseb teistest kõrgemal. Nokk enamikul lühikesevõitu ja tugev. Vastavalt tiibade ja jalgade ehitu­sele on kurelised halvad lendajad (välja arvatud kured), ei saa okstest hästi kinni hoida ja tegutsevad maa­pinnal. Pojad tavaliselt pesahülgajad. On levinud kosmopoliitselt. \/äga paljud kureliste, liigid on hiljuti välja surnud, paljud on hävingu piiril . Teada on 12 sugukonda.( Couzens, 2005).
Kureliste seltsi kuuluvad alljärgnevad linnud liigid:
v Aramidae – ruikkurglased
v Cariamidae - serieemalased
v Eurypygidae - päikesekurglased
v Gruidae - kurglased
v Heliornithidae - redulindlased
v Mesitornithidae - roatelolased
v Otidae (Otididae) - traplased
v Psophiidae - trompetlindlased
v Rallidae - ruiklased
v Rhynochetidae - kagulased
v Turnicidae – lediklased ( Ling , 1980)
2.1. Levik maailmas
Kurelisi esineb üle kogu maailma.
Rookanalased (Rallidae) on vastavalt liikide suurele arvule (üle 130) (kureliste keskne sugukond ). Vaatamata oma nõrgale lennuvõimele on nad siiski väga laialt levinud, ehkki valdav enamik liike on seotud troopiliste aladega. Lõunas paiga-, põhja pool rändlinnud.
Kurglased (Gruidae) on põhjas ränd-, lõunas paigalinnud . Levinud kõikides maailmajagudes, puuduvad vaid Ida-Indlas ja Madagaskaril. 14 liiki.
Aafrikas on levinud toredad kroonkured (Balearica), Lõuna-Ameerikas kilgkured (Psophia). Trompet­kurgi (Grus americana) oli 1960. a. säilinud Põhja-Ameerikas 36 lindu vabas looduses ja 6 lindu zooparkides.
Traplased (Otididae) on peamiselt levinud eeskätt Aafrikas ja mõningates Euroopa osades. 23 liiki.
Vahemere aladel ja Aasias kuni Vaikse ookeanini, on tuntud suurtrapp ( Otis tarda) - Euroopa kõige raskem lind. Veidi põhjapoolsema levilaga on välke' trapp (O. tetrax). Mõlemaid liike on eksikülalistena tabatud ka Eestis. Aafrika, India ja Austraalia kõige suurem ja ilusam traplane on hiidtrapp (Choriotis kori).
Tait (Gallinula chloropus) elutseb mageveekogudel kõikidel mandritel peale Austraalia ja Uus- Meremaa .
Lauk ehk vesikana (Fulica atra ) Põhja Euroopa populatsioon rändab oktoobrikuus lõinasse ja naaseb pesitsuspaika aprillis . Põhja-Aafrikast läbi parasvöötme Euroopani, kuni Siberi idaosa, Jaapani, Hiina, Kagu- Aasia ja Indiani. Esineb samuti Uus-Guineal ja Austraalias.
Väikehuigu leviala peamiselt Euroopa idapool , kohati ka Kesk-Euroopas. Aasias jäävad tema pesitsusalad läänepoolsematele aladele . Talvituma rändavad väikehuigud Aafrikasse ja lõunapoolsematele Aasia aladele. 
2.2. Iseloomulikud tunnused
Kurelised on suured pikkade jalgade ja pika kaelaga linnud. Erandina on kureliste seas ka mõõdukalt pika kaelaga linde ja lühikeste jässakate jalgadega linde ja on ka jässaka kehaehituse , pikkade jalgade ja lühikese kaelaga.
Kureliste sulestik on karm ja tihe, sääre alumine osa pole sulis. Paljudel liikidel on samuti näokuju nahk sulgedeta ja kaetud eri värvi kurrulise nahaga. Mitmetel liikidel on peas pikenenud sulgedest tutt.
2.3. Anatoomia
Linnud on esimesed selgroogsed, kes suudavad reguleerida oma kehatemperatuuri ja on püsisoojased. Neile on iseloomulikud sulgedega kaetud keha ja tiibadeks muutunud esijäsemed. Kõige tähelepanuväärsem on aga lindude lennuvõime. See on tekkinud tänu arengule, mis ühendas mitmed muudatused kehaehituses, et kujuneks loom, kes on piisavalt kerge õhus püsima ja piisavalt tugev seal edasi liikuma.
Ruiklaste sugukonna liigid jässakad, jalad pikkade varvastega, peidulised ja häälitsevad pms. öösel; kurglased (st. sookurg ) suur pika kaela ja pikkade jalgadega lind. Väike­sevõitu, külgedelt lamendunud, tihnikutes kulgemiseks kohastunud kere ja madalate jalgadega linnud.
Kurglased on peente jalgadega, varvaste vahel ujulest puudub, ent sellest hoolimata ei vaju kurglane sohu.
Taraplased on üsna suured ja pelglikud linnud. Nad on küll lennuvõimelised, kuid eelistavad siiski oma tugevate jalgadega maapinnal viibida.
Joonis 1 Lindude välisehitus
Lindude kergus tuleneb luustiku kaalu vähenemisest, sest paljud luud on õõnsad. Suled täidavad kahte ülesannet. Esmalt moodustavad nad täiusliku kehakatte õhukeeriste vähendamiseks, tehes sellega lendamise võimalikuks. Teiseks on suled haruldane isoleermaterjal, mis hoiab linnu keha püsivalt sooja, väliskeskkonnast olenemata.
Joonis 2 Lindude skelett
Lindudel suletud vereringesüsteem, süda pumpab vere läbi arterite mikroskoopiliste kapillaarideni, mis varustab ka kõige kaugemaid rakke; pärast liikumist läbi kapillaaride läheb veri veenide kaudu uuesti südamesse. Hapnik ühineb lõpustes või kopsudes verega, transporditakse punaste vereliblede abil, jääkproduktid eraldatakse neerudes.
Enamusel selgroogsetel on isas - ja emasisendid, paljunemine suguline, ehkki mõnedes rühmades munad arenevad ilma viljastamiseta, partenogeneesi abil.
Lindude väike- vereringe ja suur vereringe on teineteisest täielikult eraldatud, arteriaalse- ja venoosse vere segunemist ei toimu. Kopsudel on üle kogu keha ulatuvad pikendused- õhukotid-, mis loovad ainult ühes suunas kulgeva õhuvoolu. Miks see nii oluline on? Aga sellepärast, et linnud ei pea hingama nagu teised selgroogsed, aga kopsudes on neil ikkagi alati hapnikurikas õhk. Tänu sellele suudavad linnud lennata väga kõrgel, kus õhk sisaldab vähe hapnikku. Nii hingamisaparaat kui ka väga tõhus vereringesüsteem, mille mootoriks on kahe koja ja kahe vatsakesega neljakambriline süda, aitavad säilitada püsivat kehatemperatuuri.
Joonis 3 Lindude vereringe
Suled on nahast tekkinud surnud moodustised. Need koosnevad kesksest suleroost, millele kinnituvad udemed. Need on varustatud ebemekestega, mis haakuvad üksteise külge, ja nii moodustubki udemetest terviklik sulelaba. Teatud ajavahemiku järel langevad suled välja ja asenduvad uutega.
Joonis 4 Sulgede ehitus
Lindude sigimine toimub kõva (kaltsiumkarbonaadist) koorega munade abil. Isase suguaparaat koosneb kahest kõhuõõnes neerude juures paiknevast raiast, mis sigimisperooodil oluliselt suurenevad. Emaste sugurakke toodab (samuti kõhuõõnes paiknev) munasari. Valmivad munarakud liiguvad munasarjast munajuhasse, mille esimeses pooles eritatakse munaraku ümber valguline kest. Munajuha avaneb kloaaki
Joonis 5 Lindude sigimine
2.4. Füsioloogia
Lindude füsioloogilised eripärad on paljuski seotud nende lennuvõime ja püsiva kehatemperatuuriga. Püsiva kehatemperatuuri hoidmiseks on vajalik intensiivne ainevahetus . Ka tõuseb lennates seoses suure energiakuluga lindude ainevahetuse kiirus mitukümmend korda. Ka lindude südametegevus on kiire (eriti väiksematel liikidel), rahuldamaks keha suurt hapniku ja toitainetetarvidust. Keha temperatuur on üldiselt kõrge, tavaliselt 39-45°C (emastel enamasti veidi kõrgem kui isastel). Püsivat kehatemperatuuri aitab säilitada halva soojusjuhtivusega sulestik, liigsest soojusest vabaneda aitab peamiselt soojusvahetus hingamisel. Lindude lämmastiku ainevahetuse lõpp-produktiks on vees lahustumatu kusihape. Kuna munas viibival linnu lootel puudub võimalus jääkaineid keskkonda eritada, saavad nad nii ohutult koguneda.
Igal kolmandal aastal muutub sookurg pikaks ajaks lennuvõimetuks vahetades oma kulunud suled uute vastu ( Ernits , 2003).
2.5. Eluviis
Elut­sevad soistel aladel. Paljud öise eluviisiga , tegutsevad äärmiselt peidetult rohurindes. Toituvad seemnetest ja väiksematest loomadest (putukatest, ussidest, tigudest).
Kurglased (Gruidae) on rookanalastele mitmeti vastandlikud: nad on suured linnud, pika noka, pika kaela ja pikkade taga jäsemetega. Enamikule on iseloomulik hingetoru pikenemine : see moodustab mitu kääru rinnaluu kiilu sees (hääle resonaator). Elutsevad soodes ja steppides.
Traplased (Otididae) on keskmise suurusega kuni väga suured linnud. Tagajäsemed pikad, kolme varbaga, mille küünised on nürid. Tiivad tugevasti ümardunud, päranipunääre puudub. Ruiklaste sugukonnad teevad pesa tihedasse taimestikku, sookurg vahel ka lagedamale alale . Seotud märgade elupaikadega, v.a. rukkirääk, kes elutseb rohumaadel. Loomtoidulised (putukad, sookurg sööb ka hiiri, kahepaikseid jmt.), vähemal määral söövad taimi. Häälekad linnud, kuid mitte nn. tüüpilised laululinnud . Rooruik on lind, kes on öise eluviisiga. Rooruik tegutseb kõrges taimestikus. Liigutused on osavad ja kiired. Liikumisel nõksutab sabaga . Oskab hästi ujuda ja sukelduda. Salku ei moodusta, tegutseb peamiselt üksinda. Häälitsused on ruigavad. Teda pigem kuuleb kui näeb, eriti pesitsus perioodil. Toitu otsib nokaga mudas sonkides, ka nägemise järgi. Tait ja lauk - arvukus langev, teistel tõuseb (eriti sookurel). Täpikhuik Porzana porzana - kaldataimestikus, aga ka sooniitudel. Pesa maas kuival kohal või vesises kohas mättal. Vahel ujub, päevasel ajal lendab harva. Toitub selgrootuist ja seemnetest. hääl (loodusheli.ee)
Rukkirääk Crex crex - niidud ja viljapõllud, pesa rohus pinnaselohus, toitub selgrootutest ja seemnetest hääl (loodusheli.ee)
Lauk (Fulica atra) - veelind , pesa veetaimetükkidest kas ujuv või mättale kinnitatud. Pesitsusajal kakleb teiste veelindudega, aktiivne kogu ööpäeva vältel, üsna häälekas. Toit pms. taimne, ujub ja sukeldub hästi, maapinnal harva, lend kohmakas. hääl (loodusheli.ee) Sookurg Grus grus - sood , põõsas- ja lagerabad, viimasel ajal kipub ka metsa. Pesa kuivanud taimedest hunnik . 2 muna. Koorudes lähevad pojad pesast eemale. Toit pms. loomne, aga ka taimsest toitub ( rohi ja marjad ). Mittepesitsejad ja pesitsusaja järgselt salkades.
2.6. Esindajad Eestis
Kaitse Eestis. III kategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.
Sellest sugukonnast elutseb meil veekogude läheduses ja soodes täpik-vesivutt (Porzana porzana). Valgetäpiline tumepruun lind, tõuseb harva rohust lendu. (Mäger, 1994).
Niitu­del ja viljapõldudel võib kuulda rukkirääku (Crex crex). Rukkirääk ilmub meile siis, kui rukis on mehele põlvini.( (Mäger, 1994).
Roostikurikastel järvedel, merelahtedel ja suurte jõgede koolmeil võime kohata vesikana (Fulica atra), kes on hea ujuja ning sukelduja , millele vastavalt tal on hõlmiklestadega varbad. Vesikana tõuseb lendu pika pladistava hoojooksu järel mööda veepinda (Mäger, 1994).
Meie faunas on kurglased esindatud ühe liigiga - sookurega (Grus grus), kes on suuremate soode ja põõsas- ning lagerabade asukas. Lendab rivis kolmnurkse ahelikuna.
Eestis on lauk üldlevinud ja arvukas haudelind, kes pesitseb taimerikurikastel merelahtedel, järvedel ning suurte jõgede koolmeil.
Väikehuik (Porzana parva ) on Eestis haruldane haudelind, keda on kohatud pesitsemas Matsalu lahe, Pihkva järve, Lämmijärve ning veel mõne väiksema järve ääres. (Mäger, 1994).
2. 3. KOKKUVÕTE
Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsioloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit. Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine : kõige rohkem esineb taimtoidulisi linde, kakulised ja kullilised on aga valdavalt röövtoidulised.
Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate seltsingute või suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid
ka visuaalsetel märkidel.
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette pikemaid või lühemaid rändeid Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.
Et lindude arvukus ei väheneks, tuleb neile luua soodsaid pesitsusvõimalusi ning karmil talvel toita.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Couzens, D. Linnud. Euroopa linnuriikide täielik käsiraamat. Varrak , 2005
2. Ernits, P. Mõned mu naabrid . Varrak. Tallinn, 2003
3. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
4. Ling, R. Loomade elu 6. köide. Linnud.:Kirjastus Valgus, Tallinn, 1980
5. Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn, 1994
6. Poots, L. Loomade elu 7. köide. Kirjastus Valgus, Tallinn, 1987
7. TÜ Loodusteaduste didaktika lektoraat. Eesti selgroogsed. [WWW].
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/liindex.ht m (18.04.2010)
8. Wapedia. Keelikloomad. [WWW] http://wapedia.mobi/et/Keelikloomad#1
(02.05.2010)
9. Wapedia. Keelikloomad. [WWW] http://wapedia.mobi/et/Linnud#1 (21.04.2010)
14