Selgroogsed (1)

1 Hindamata

Taebla Gümnaasium
Uurimistöö
Selgroogsed
Autor: Rasmus Prik
Juhendaja : Martin Tereping
2010
SISUKORD
SISUKORD.....................................................................................................2
SISSEJUHATUS..............................................................................................3

IMETAJAD .............................................................................................4

Imetajate üldiseloomustus.........................................................4

Imetajate anatoomia..................................................................5

LINNUD .................................................................................................62.1 Lindude üldiseloomustus...........................................................6 2.2 Lindude anatoomia....................................................................7

ROOMAJAD ..........................................................................................8 3.1 Roomajate üldiseloomustus.......................................................8 3.2 Roomajate anatoomia................................................................9

KAHEPAIKSED .....................................................................................10 4.1 Kahepaiksete üldiseloomustus.................................................10 4.2 Kahepaiksete anatoomia..........................................................11
KOKKUVÕTE.......................................................................................12
KASUTATUD ALLIKAD.........................................................................13
IMETAJAD
1.1 IMETAJATE ÜLDISELOOMUSTUS
Esimesed imetajad ilmusid välja Juura ajastu algul, umbes 220 miljonit aastat tagasi. Selle klassi ühtedeks tähtsamateks tunnusteks on närvisüsteemi kõrge arengutase, pärast poegimist nende imetamine , püsisoojane keha.
Imetajatele on iseloomulikud piimanäärmed, mis teistel selgroogsetel puuduvad. Nad toidavad oma poegi piimanäärmete nõrega ehk emapiimaga.
Isegi alalõug koosneb vaid ühest hambaluust, mis eristatakse lõike-, silma-, ja purihammasteks.
Kuulmiselundkonnas on neil trummiõõnes kolm kuulmeluukest, vasar , alasi ja jalus .
Süda sarnaneb lindudele, see on neljaosaline, ühe (vasaku) aordikaarega. Vere punalibledel puuduvad tuumad , mis suurendab nende hapnikumahtuvust.
1.2 IMETAJATE ANATOOMIA
Üldiseks iseärasuseks isendite luustiku suhteliselt tugev luustumine. Selgroolülid jagunevad kaela-, rinna-, nimme- ja sabalülideks. Kaelalülisid 7. Selgroolülide vahel puuduvad liigesed (v.a. I ja II lüli vahel). Jäsemed suunatud alla, mitte kõrvale nagu roomajatel . Eesvöödet iseloomustab abaluu tugev areng. Esijäsemetega keerukaid liigutusi tegevatel liikidel on hästi arenenud ka rangluu , teistel see mandunud või puudub. Isasloomade suguelundid (-näärmed), seemnesarjad e. raiad, on kõhuõõnes vaid üksikutel rühmadel (vaalalised, meriveiselised, elevandid, ninasarvikud, mõned putuktoidulised ), teistel on langenud need kõhuõõnest välja kubemepiirkonda naha alla või spetsiaalsesse nahast kotikesse (kukuti e. munandikott). Kukuti õõs jääb kubemekanali kaudu kõhuõõnega ühendusse ja mõned loomad võivad raiad selle kaudu kõhuõõnde tagasi tõmmata (nt. hobune, jänesed, siilid ). Seemnevedelik väljastataksegi kuse-sugu kanali kaudu. Viljastamine sisemine ja toimub suguti e. peenise abil.
LINNUD
2.1 LINDUDE ÜLDISELOOMUSTUS
Linnud on levinud väga erinevates ökoloogilistes tingimustes. Tänu oma lennuvõimele, kõrgelt arenenud füsiloloogiale ja närvisüsteemile, pole lindude levikut piiravateks peamisteks teguriteks mitte madalad või kõrged temperatuurid, veekogud, ega suured kõrgused, vaid toidu kättesaadavus. Kokku arvatakse linde olevat ligikaudu 100 miljardit isendit.
Lindude erinevate rühmade toitumine on mitmekesine : kõige rohkem esineb taimtoidulisi linde, kakulised ja kullilised on aga valdavalt röövtoidulised.
Lindude käitumine võib olla üsna keeruline. Sageli esinevad linnud väiksemate gruppide või suuremate parvedena. Lindude omavahelises kommunikatsioonis on põhiroll häälitsusel, kuid ka visuaalsetel märkidel.
Sigimisel moodustavad linnud sageli püsivaid paare . Munade kaitseks ehitatakse enamasti pesa. Munadele arenemiseks vajaliku püsivalt kõrge temperatuuri tagamiseks soojendavad linnud neid oma kehaga — hauvad. Suur osa liike hoolitseb poegade eest ka pärast nenede koorumist kauem (nn pesahoidjad linnud) või vähemat aega (nn pesahülgajad linnud).
Enamus parasvöötme ja külmemate alade linde võtavad ebasoodsa aastaaja üleelamiseks ette pikemaid või lühemaid rändeid (nn rändlinnud; mitte rändavaid linde nimetatakse paigalindudeks).
Paljud linnud aitavad kaasa taimede levimisele, kandes laiali nende seemneid.
2.2 LINDUDE ANATOOMIA
Lindude keha on kaetud sulgedega. Suled on nahamoodustised, nagu roomajate nahka katvad soomused. Suled on abiks lendamisel ning hoiavad keha sooja ja kuiva. Sulgi on linnul kahte tüüpi - katte- ehk kontuursuled ja alus- ehk udusuled . Kõige tugevamad kattesuled asuvad tiibadel ( hoosuled ) ning sabas (tüürsuled). Kontuursuled annavad kehale voolujoonelisuse ning teevad lendamise võimalikuks. Kohevad ja pehmed udusuled hoiavad kehasoojust .
Lindude skelett on samuti lendamiseks kohastunud . Luud on erakordselt kerged, kuid samas väga vastupidavad. Massi vähendamiseks on enamik linnu suuremaid luid seest õõnsad, luudes on hulganisti õhutühikuid ning tugevuse suurendamiseks on need erilise struktuuriga. Vastupidavust tõstab ka see, et mitmed jäsemete luuelemendid on kokku kasvanud ning liigesed väga tugevad. Võimsad lennulihased ( rinnalihased ) kinnituvad rinnakukiilu külge.
Kõige tugevamad on lihased, mis liigutavad tiibu, tagajäsemeid ja kaela. Tiibu liigutavate rinnalihaste kaal võib olla 1/5 või enamgi linnu kehakaalust.
ROOMAJAD
3.1 ROOMAJATE ÜLDISELOOMUSTUS
Roomajad põlvnevad karboni ajastu ürgsetest kahepaiksetest. Esimesed teadaolevad roomajalaadsed loomad olid tsejaia, hülonoomus ja paleotüüris varasest karbonist. Need algelised roomajad olid tegelikult vahevormiks roomajate ja kahepaiksete vahel, omades mõlemaga ühiseid tunnuseid, mistõttu nende roomajateks tunnistamise üle on ka vaieldud. Oluliseks eristamistunnuseks oleks tõestus lootekestade esinemise kohta, varaseimad küllalt hästi säilinud roomajate munad pärinevad aga alles permist. Kotülosaurustest said ilmselt alguse kõik ülejäänud roomajate rühmad.
Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktise) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides . Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga.
Roomajate käitumine on keerulisem kui kahepaiksete oma, näiteks esineb innaajal võitlusi isaste vahel, mitmetel roomajatel esineb algeline karja-eluviis. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised.
Hülonoomus
Tsejaia
3.2 ROOMAJATE ANATOOMIA
Hästi on arenenud jäsemete luustik . Roomajate jäsemeied on kahte tüüpi - keha all või keha külgedel paiknevad. Neist viimane on primitiivsem tüüp, kuid esineb ka enamikul tänapäeva roomajatest. Jäsemed ei kanna sel juhul keha raskust täielikult, ning kõht lohiseb mööda maapinda. Paljudel väljasurnud roomajatel (sealhulgas dinosaurustel) paiknesid jäsemed keha all, see võimaldas keha täielikult kanda.
Kolju on suhteliselt kitsas ja kinnitub kandelülile. Silmakoobaste vahel puudub luuline vahesein . Kolju on muutunud keerulisemaks, lisandunud on aseluid. Näokolju iseärasuseks on sarnakaarte teke.
Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal. Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju . Haistefunktsioon on küll veel oluline, kuid mitte esmatähtis. Eriti hea on haistmine madudel, haisteepiteel paikneb nii ninakarbikute pinnal kui ka keelel. Nägemine on suhteliselt hea, on tekkinud võime silma fokuseerida silmaläätse kuju muutes. Silmade kaitseks on tekkinud silmalaud. Keskaju on oma suurte nägemissagaratega peamine nägemiskeskus. Väikeaju kuju ja suurus on eri roomajatel sõltuvalt nende eluviisidest üsna varieeruv (väikeajus paiknevad tasakaalu ja ka liigutuste koordineerimise keskused). Roomajate kuulmine on rühmiti väga erinev: Krokodillid kuulevad suhteliselt hästi, kilpkonni peetakse aga peaaegu kurdiks.
Niiluse krokodill Kilpkonn
KAHEPAIKSED
4.1 KAHEPAIKSETE ÜLDISELOOMUSTUS
Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii maismaal kui ka vees. Enamik kahepaikseid vajab eluks piisavalt niiskust ja (magedat) vett. Kuna kahepaiksetel puudub võime oma keha temperatuuri olulisel määral reguleerida, on nende aktiivsus tihedas seoses keskkonna temperatuuriga, nad on kõigusoojased. Paljudele kahepaiksetele on omane võime ajutiselt ebasoodsate tingimuste üle elamiseks langeda letargiasse (suveuni, talveuni).
Kahepaiksete liigiline mitmekesisus on suurim sooja kliimaga aladel, kuid nad peaaegu puuduvad kõrbetes ja ookeanisaartel, sest nad eelistavad niiskeid elupindasid. Eesti on 11 liiki kahepaikseid.
Enamik tänapäeva kahepaikseid on loomtoidulised, samas olles ise toiduks suurematele röövloomadele. Kahepaiksete olulisemad eripärad on seotud eluga nii vees kui maismaal. Nahk on õhuke, ja kuna kopsud on kahepaiksetel veel ebatäiuslikud, talitleb nahk lisa-hingamiselundina. Kahepaiksetel puudub nahal kaitsev sarvkiht, et efektiivselt gaasivahetuses osaleda, sellepärast on tal ka oht kuivada. Viimase vältimiseks tegutsevad limanäärmed nahas. Kaitsekihi puudumise tõttu tungib läbi naha mitte üksi hapnik, vaid ka vesi, mistõttu kahepaikseid ei saa viibida soolases vees.
KOKKUVÕTE
Üldist: Maailmas on ligikaudu 40 tuhat liiki selgroogseid, neist Eestist on leitud 484. Eesti selgroogsed jagunevad järgmiselt: kalad - 75, kahepaiksed - 11, roomajad - 5, linnud - 328 ja imetajad - 65 liiki. Selgroogsed jagatakse viide rühma: kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Neist viimased neli moodustavad klassi. Kunagi oli kasutusel ka kalade klass, kuid tänapäeval seda ei tunnustata.
Elupaik: Selgroogsed loomad asustavad kõiki elukeskkondi. Kalad elavad üksnes veekeskkonnas. Kahepaiksed tegutsevad põhiliselt maismaal, kuid paljunemiseks vajavad nad veekogu. Roomajad on asustavad erinevate elutingimustega maa-alasid. Enamik linde on lennuvõimelised, kuid nad pesitsevad metsas, veekogude kallastel, lagendikel või inimasustusega piirkondades.
Erinevat: Juba rühma nimetus viitab sellele, et kõigil selgroogsetel on selgroog. Lisaks sellele kuulub nende sisetoesesse kolju ja mitmed teised skeletiluud . Kõigil selgroogsetel on kõrgem närvisüsteem, mis jaotub kesk- ja piirdenärvisüsteemiks. Kesknärvisüsteemi osad - pea- ja seljaaju - paiknevad vastavalt ajukoljus ja selgrookanalis. Selgroogsete vereringe on suletud - s.t., et veri voolab kogu aeg veresoontes. Erinevate rühmade esindajate süda on 2- kuni 4-osaline. Selgroogsete loomade keha jaotub kõhtmiseks ja selgmiseks pooleks. Nende kesknärvisüsteem paikneb alati selgmisel poolel ning süda kõhtmiselt. Selgroogsete keha on kaetud nahaga, millel paiknevad erinevad nahatekised (soomused, karvad , suled jne.). Võrreldes selgrootutega on selgroogsetel loomadel ka kõik teised elundkonnad enam arenenud.
KASUTATUD ALLIKAD
www.koolielu.ee
et.wikipedia.org
bio.edu.ee
www.miksike.ee

.DOCX Laadi alla originaalfail 10 lk · .docx · 20 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-06-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

rassuke Õppematerjali autor

Uurimistöö

linnud imetajad roomajad kahepaiksed

Kasutatud allikad

https://www.miksike.ee

Sarnased õppematerjalid

doc

Selgroogsete närvisüsteem

Inimese ning primitiivsete usside ajud on alguse saanud samast kohast. Selgroogsetel jookseb närvisüsteem mööda selgroogu, kuid putukatel ning rõngussidel, nagu näiteks vihmaussidel, on lihtsad organid, mis meenutavad algelist aju, aga need asuvad kõhus. Lülijalgsed - Lülijalgsete närvisüsteem on sarnaselt rõngusside omaga nöörredel-tüüpi, mis tähendab, et kaks kõhtmist närviketti on igas lülis omavahel närvijätketega ühendatud. Suurimad närvitängud asuvad peas ja rindmikulülides. Peas asuvad mitmed jäsemed, mis on kompimiselundiks (nt tundlad putukatel või kobijad ämblikulaadsetel). Peas asuvad ka silmad, mis võivad olenevalt rühmast olla kas üksikud täppsilmad või suured mosaiiksilmad. Et putukate rindmikulülide külge kinnituvad jäsemed või tiivad, on ka sealsed närvitängud teistest suuremad. KAHEPAIKSED - Kahepaiksete otsaju on muude aju osadega võrreldes suur ja jagunenud poolkeradeks, eesotsas läheb üle haistesagarateks, käitumise juh

Bioloogia

pdf

Eluslooduse eksam

mükoriisa- ehk seenjuur- sümbioos seene ja taimejuurte vahel võsu- taime maapealne osa kiirelise sümmeetriaga õis- keha kaheks ühesuguseks pooleks jagamiseks saab sümmeetriatelje läbi keha keskpunkti tõmmata mitmest suunast kahekülgse sümmeetriaga õis- keha saab kaheks ühesuguseks pooleks jagada vaid pikisuunalise, mööda keha keskjoont kulgeva telje abil V. LOOMARIIK - SELGROOTUD 1. Võrrelge selgrootuid ja selgroogseid loomi. Kokkuvõtvalt: Selgroogsed Selgrootud • kehasisene toes • väline toes • hästi arenenud närvisüsteem, • Närvisüsteem lihtsa ehitusega, närvide mis koosneb pea- ja seljaajust võrgustik, lihtne aju ning närvidest • vereringe alati suletud • vereringe kas suletud, sageli avatud. Veri

Loodusõpetus

doc

Loomade areng evolutsioonis

Vanimaid teadaolevad mageveelised karbid on teada New Yorgi Hilis-Devonist. Sel ajal mitmekesistusid kiiresti meriliiliad ja sammalloomad. Ilmusid ka uued kiskjate liigid ja esimesed kalad, kelle suurus lähenes haide omale. Devoni ajastul toimus ka aktiivne maismaa asustamine uute eluvormide poolt. Näiteks taimed, mis kasvasid Siluri ajastul ainult soodes, moodustasid Hilis- Devonis suuri metsi. Ka vanimad teadaolevad putukad pärinevad Vara-Devonist ning Devoni ajastu lõpul ronisid esimesed selgroogsed loomad maismaale. Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Natuke enne Devoni lõppu toimus massiline veeliste liikide väljasuremine. Uued veeloomad Suurte muutuste tõttu Kesk- Paleosoikumi ökosüsteemis tekkis palju uusi veeloomi, kellest paljud olid kiskjad. Selgrootutest tähtsaimad olid ammoniidid, kes olid spiraalse kojaga peajalgsed limused, kes arenesid välja sirge kojaga nautioididest Vara- Devonis

Taime- ja loomafüsioloogia

docx

BIOLOOGIA EKSAM (8. klass)

BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii

Bioloogia

doc

Puisniitude loomastik

augusti alguses. Juuli lõpust alates ilmuvad kiiresti arenevatel liikidel juba teise põlvkonna esindajad. Üheks selliseks produktiivseks liigiks on näiteks kapsaliblikas. Juuli keskpaigaks on lennus juba ka kõik need liigid, kes talvituvad munastaadiumis. (,,Extra" Elu 97.05.17) 21 Kahepaiksed Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal

Pärandkooslused

doc

Referaat Kurelised

tiivad. Tõenäoliselt soodustas looduslik valik ka nende isendite eelistamise, kellel oli kujunenud aju ja sensoorsed organid. Enamasti on nad varustatud ajuga, neil on hästi arenenud meeleelundid koos muust närvisüsteemist eristunud ajuga selgmise närvi esiotsas. Esimesed tõendid: fossiilsed leiud kambriumis: süstikkalalaadsete leiud üle 550 miljoni aasta vanad, s.o. 50 milj. aastat vanemad kui teadaolevad selgroogsed. Leiud on mittetäielikud ja seepärast raske täpset evolutsioonilist arengut nende abil tõestada. Enamus uurijaid arvab, et selgroogsete eellased olid toitumisviisilt filtreerijad, neil oli olemas kõik 4 keelikloomade omadust. Kaasaegsed süstikkalad on tõenäoliselt evolutsioonilise arengu kõrvalharu, selgroogsete eellased ilmselt sarnanesid rohkem mantelloomadele, eeskätt nende vabalt ujuvatele planktonilistele vastsetele. Tõenäoliselt oli selgroogsete eellastele väga olulise

Zooloogia

doc

Bioloogia eksami küsimused ja vastused

Hõimkond Liikide arv Iseloomulikud Paljumine tunnused Sammaltaimed 20000 Eestis umbes Neil on varred, lehed Eostega 530 liiki. kuid pole juuri. Sõnajalgtaimed 12000 Eestis 50 liiki. Neil on varred, lehed Eostega ja juured. Paljasseemnetaimed 600 Eestis 4 pärismaist Neil varred, lehed ja Isas ja emas liiki. juured. suguorganid on lahksugulistes käbides. Tuultolmlejad, seemnetega. Õis ehk 225000 Eestis 1500 Kõige täiuslikuma Ligi 80% on neist k

Algoloogia

odt

Selgrootud loomad

· Suguline moodustub vastne, enamus hermafrodiitsed, lihtne suguelundkonna ehitus Cephalochordata süstikkala Elavad madalas merevees ja mudas, tüüpiline keeliklooma ehitus, 45 liiki tänapäeval, 4cm pikkune. Kalalaadsed mereloomad. Keelik on adultidel. Suurenenud tsefalisatsioon. Maksa, neerude ja kilpnäärmefunktsioonid on keerukamad. W. Garstang, 1928 Vertebrata iseloomulik on üksikutest lülidest oosnev selgroog 57 000 kaasaegset liiki, surimad kaasaegsed loomad(kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad) · Kolju teke kolju esinemine võimaldas minna üle aktiivsele kisklusele · Endoskelett selgroogsetel luuline või kõhreline (selgroog on lihaste kinnituskohaks) · Neuraalhari ainult selgroogsetele iseloomulik struktuur. Neuraalharja rakud on aluseks mitmseuguste struktuuride tekkele Esimesed selgroogsed loomad

Organismide mitmekesisus

Rohkem sarnaseid