Referaat Hüperaktiivne laps (1)

VANA- ANTSLA KUTSEKESKKOOL
HÃœPERAKTIIVNE LAPS
Referaat
Vana-Antsla 2011
Sissejuhatus
Igas koolis, peaaegu igas klassis on lapsi, kes esmapilgul tunduvad raskesti kasvatatavad. Nad segavad tundi, õpetajat ning kaasõpilasi. Nad ei pea lugu kooli kultuurist ja nende õppeedukus võib olla alla keskmise. Võib tunduda, et et need lapsed teevad lausa nimelt igasuguseid pahandusi, sehkendavad, ajavad juttu ega pane tähele. Tegelikkuses võib neil esineda lapse- ja noorukieas väga levinud tervishehäire- hüperaktiivusus.
Mida siis tähendab hüperaktiivsus? Mis on selle põhjusteks, kuidas see esineb erinevatel eaperioodidel, kuidas see avaldub ja millised on sellega kaasnevad probleemid ning kuidas käituda hüperaktiivse lapsega kodus? Nendele küsimustele püüangi vastata oma käesolevas töös.
1. Hüperaktiivsus- mis see on ja mis seda põhjustab?
Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Eestis on isaks nimetusele “hüperaktiivsus“ kasutatud ka selliseid termineid nagu “üliaktiivsus, ATH, hüperkineetiline häire“. Inglise keeles on lühendiks ADHD ( Attention Deficit Hyperactivity Disorder). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes.
Praegusel ajal peetakse hüperaktiivsust psüühikahäireks, mitte lihtsalt lapse omapäraks juhul, kui see on keskmiselt või tugevasti väljendunud. Vähemalt keskmise raskusega hüperaktiivsusega laps ei suuda tavapärastele käitumisreeglitele alluda . Samuti on tavakoolis kehtivad reeglid hüperaktiivse lapse jaoks enamasti sobimatud.
Hüperaktiivsust ei saa diagnoosida raamatu põhjal, selle kindlaks määramiseks on last vaja põhjalikult uurida. Tavaliselt teeb seda lastepsühhiaater koos teiste erispetsialistidega.
Hüperaktiivsuse põhjuseid on otsitud erinevate maade teadlased. Praeguseks on kindlaks tehtud mitmesuguseid hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid.
1.1 Närvisüsteemiga seotud põhjused
Teadlikes uuringutes pole leitud kindlat kinnitust oletusele, et hüperaktiivsel lastel esineb alati mingi ajukahjustus . Mõned uuringud tõestavad, et sünnitraumaga või sünniaegsest hapnikupuudusest tingitud ajukahjustusega lastel esineb hüperaktiivsust eakaaslastega võrreldes sagedamini. Kõik samasisulised uuringud selliseid seoseid ei kinnita, ainult 5-% hüperaktiivsetest lastest on leitud raske närvisüsteemi kahjustus.
Aju verevarustuse uuringutel on leitud vähenenud verevoolutust parema ajupoolkera mõnedes piirkondades.
Hüperaktiivsete laste ajuvedelikus on leitud dopamiini sisalduse langust võrreldes tavapärase dopamiini sisaldusega.
Paljud hüperaktiivsed lapsed on sündides olnud madalakaalulised. Nende laste emad on keskmiselt nooremad kui hüperaktiivsuseta laste emad.
1.2 Pärilikud põhjused
Pärilikkuse selgitamiseks on uuritud hüperaktiivsete laste sugulasi ning võimalusel kaksikõdesid-vendi. On leitud, et 20-32% laste vanematest või kaksikõdedest-vendadest on samuti hüperaktiivsed. See annab tunnistust, et vähemalt osal lastest on hüperaktiivsuse avaldumiseks pärilik eelsoodumus . Tänaseks pole veel täpselt selgunud, kuidas pärilik eelsoodumus põlvest põlve edasi kandub.
1.3 Ümbritseva keskonna mõjutused
Ümbritseva keskonna mõjutusi on otsitud peamiselt lapse lähisuhetest. On leitud, et hüperaktiivsete laste vanemad on keelavad ja kamandavad lapsi. Peetakse aga tõenäoliseks, et hüperaktiivse lapse enda käitumine tingib tema vanemate sellise kasvatusstiili.
Mõned uurijad on väitnud, et hüperaktiivsuse kujunemisele aitab kaasa ka asjaolu, kui lapse ema on masenduses , alkohoisõltlane, toimetulekuraskustega vms. Teised uurijad väidavad vastu, öeldes, et need põhjused soodustavad hüperaktiivse lapse käitumisprobleemide tekkimist, mitte aga hüperaktiivsust.
Nagu selgub pole senini täpseid põhjuseid kindlaks tehtud. Väga tõenäoline on, et hüperaktiivsus kujunebki paljude erinevate tegurite koosmõjul ning põhjuse puudumise tõttu ei ole ka sellel ühte kindlat raviviisi.
2. Hüperaktiivsuse esinemine
Hüperaktiivsuse hindamine sõltub paljustki sellest, kui rangeid nõudmisi lapsele esitatakse. Rangete käitumisreeglitega peredes on hüperaktiivsuse sagedus tõenäoliselt suurem kui vabamat käitumist lubavates ja lapsele vähem nõudmisi esitavates peredes.
Keskmiselt 3-5% lastest on hüperaktiivsed, mõnede uuringute põhjal isegi 20%. Eestis elavate laste arv ei ole teada, kuna pole läbi viidud vastavaid uuringuid . Paljud neist ei jõua erinevatel põhjustel erispetsialistide vaatevälja ning üheks neist põhjustest võib olla ka olukorraga vähem või rohkem edukas toimetulek .
Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Mujal maailmas tehtud uuringute tulemused näitavad, et linnalaste hulgas on hüperaktiivseid lapsi rohkem kui maalaste hulgas ja vaesemates piirkondades enam, kui rikkamates piirkondades.
3. Hüperaktiivsusega kaasnevad muud probleemid
Inimtegevuse “juhtimiskeskuseks“ on aju. Sünnimomendiks on kõik ajurakud juba olemas. Kasvamise ja arenemise käigus ajurakud ühinevad omavahel, seetõttu on võimalik uute teadmiste ja oskuste omandamine. Aju erinevad osad teevad omavahel koostööd, kui mingil põhjusel aju või mõni muu aju osa ei arene tavapärasel viisil, siis võib esineda häireid aju erinevate piirkondade töös või nende omavahelises koostöös. Sellepärast on hüperaktiivsel lapsel sageli samaaegselt hüperaktiivsusega ka teisi probleeme, kuigi mitte alati ja igaühel. Lapse toimetulekut mõjutab ka seegi, kuidas lähedased inimesed temasse suhtuvad.
3.1 Spetsiifilised õpiraskused
Vaimne võimekus on hüperaktiivsetel lastel tavaliselt eakohasel keskmisel tasemel s.t. et vaimsed võimed on tasemel, mis võimaldaksid tavakooli programmiga vähemalt rahuldavalt toime tulla. Vahetevahel võivad vaimsed võimed olla ka madalamad, mistõttu laps peaks õppima lihtsustatud õppekava alusel, mida rakendatakse erinevates koolitüüpides (tasandusklassid, abikoolid, kõnekoolid).
Hüperaktiivse lapse vaimsete võimete areng võib olla ka kiirem ning võimed ise eakohase taseme ülemisel piiril .
Spetsiifilisi õpiraskusi lugemises, õigekirjas või matemaatikas on ligikaudu kolmandikul hüperaktiivsetest lastest. Sellised õpiraskused tulenevad aju arengu iseärasustest, mitte lapse laiskusest või vaimsete võimete vähesusest.
Aju need osad, mis võimaldavad lugemise, kirjutamise või matemaatika omandamist, pole veel eakohasel tasemel küpsenud või on pärilikult iseäralikud, seetõttu tekivad raskused juba algklassides ja nõuavad suuremat pingutust, abi ning ajakulu. Lugemise- ja kirjutamisehäirest aitab jagu saada logopeed koostöös lapsevanema ja õpetajaga.
3.2 Kõne ja keele areng
Kõne ja keele areng võib olla aeglasem, see väljendub selles, et laps ei oska end eakohasel tasemel sõnaliselt väljendada või puudub kõne täiesti. Laps ei suuda omandada õigeaegselt mõningaid või ka paljusid häälikuid.
Ta väljendab end “pudikeeles“ või täiesti arusaadamatult.
Lapse kõne arengu pärast tasub muret tunda, kui 1-2a laps ei saa aru lihtsamatest korraldustest, ütleb mõne üksiku sõna või ei oska ühtegi sõna. Selle täpsustamisega ja raviga tegelevad samuti logopeedid.
3.3 Psüühilised protsessid
Mälu, teadmiste omandamine, ümbruse tunnetamine ning omandatud teadmiste kasutamine ei pruugi olla nii heal tasemel kui eakaaslastel. Lapsele ei jää meelde lihtsad asjad tema lähemast ümbrusest, Sellisel juhul on vajalik pidev õpetamine ning õpitu kordamine, et teadmised kinnistuksid. Niisuguste probleemidega lapsele on sobilik individuaalne õppekava koostamine eripedagoogi poolt, et last sihikindlaks õpetada.
3.4 Motoorika
Liigutused on sageli kohmakad, kuigi hüperaktiivsed lapsed on sageli liikuvad. Mitme liigutuse samaaegne tegemine võib olla raske- esinevad kordinatsioonihäired. Täpsed liigutused või käeline tegevus (kirjutamine, nööpide kinnipanek jms) ei õnnestu- esinevad peenmotoorika häired. Probleeme aitab ületada pidev treening juhtnööride järgi, mitte kurjustamine, halvustamine või karistamine .
3.5 Meeleolu ja emotsioonid
Ülemäärast ärevust, kurbust , meeleolude kiiret vaheldumist ning madalat enesehinnangut esineb hüperaktiivsetel lastel eakaaslastest sagedamini. Samuti avaldub neil sisemine pinge sagedamini kehaliste kaebustena. Madal enesehinnang kujuneb enamasti negatiivsete hoiakute tõttu, mida laps kogeb oma pereliikmete ja eakaaslaste poolt. Meelolude kiire vaheldumine on ajutegevuse tasakaalutusest.Ülemäärane kurbus ja ärevus on seotud ümbritsevate inimeste rahulolematusega lapse käitumises, kuid võib ka esineda suurem pärilik soodumus ärevuse ja kurbuse tekkeks.
3.6 Uni
Unehäireid esineb hüperaktiivsetest lastest pooltel, seega kaks korda sagedamini. Enam esinevad raskused uinumisel, pinnapealne uni ja paljukordsed öised ärkamised. Uinumisraskused on enamasti tingitud aju ülierutusest, mis suureneb tugeva väsimuse korral veelgi. Liiga mitmekesine päevakava takistab rahulikku öist und, kuna aju peab päeva jooksul saadud infot aktiivselt läbi töötama.
3.7 Suhtlemine
Sutlemisprobleemid on hüperaktiivsele lastele iseloomulikud, kuid alati ei tulene need ainult hüperaktiivsusele omastest iseärasustest. Mõnikord lisanduvad suhtlemisprobleemid omaette häirena. Lapsel pole soovi eriti teistega suhelda, ta hoidub pigem “oma maailma“, kuigi hüperaktiivsuse tõttu jätkub last kõikjale.
4. Hüperaktiivsuse avaldumine
Hüperaktiivset last eristab eakaaslastest 3 põhilist joont: ülemäärane aktiivsus tegutsemisel, vähene tähelepanuvõime ja impulsiivne käitumine. Hüpearktiivsuse tunnused ei avaldu alati ühesuguse tugevusega . Mõni laps võib olla üliaktiivne, kuid vähemal määral impulsiivne.
Üliaktiivsetele lastele on iseloomulik see, et tähelepanu keskendumise raskused avalduvad teravates olukordades , kus laps on sunnitud tegema vaimset pingutust nõudvat ülesannet (n õppimine). Samal ajal võib ta näiteks TV-saate jälgimisel või arvutimängu mängimisel pikemat aega järjest tegutseda.
Kuna hüperaktiivsuse puhul on aju ergutavad toimed tugevamad kui pidurdavad toimed, siis väsimuse korral hüperaktiivsus suureneb.
4.1 Ülemäärane aktiivsus
Tegutsemisel väljendub selles, et laps:

• ei suuda rahulikult paigal püsida
  
• on pidevas liikumises- jookseb , hüppab, ronib- ka olukordades, kus see ei ole sobilik
  

• on paigalpüsimatu, ei suuda rahulikult istuda või seista, niheleb, vehib käte- jalgadega
  

4.2 Impulsiivne käitumine
Avaldub selles, et laps:

• käitub mõtlematult, asub tegutsema enne, kui on korralduse lõpuni kuulanud
  
• räägib vahetpidamata, segab teiste jutule vahele
  
• sekkub teiste tegevustesse luba küsimata, sageli kohatult
  
• ei suuda mängudes ja grupitöös oodata oma järjekorda
  

4.2 Tähelepanu puudulikkus
Avaldub selles, et laps:

• suudab ühele tegevusele keskenduda vaid lühiaegselt, enamasti 15-20 minutit
  
• suudab keskenduda ainult ühele tegevusele, esemele või inimesele korraga
  
• jätab kõnetamisel mulje, nagu ei kuulekski, et tema poole pöörduti
  
• ei pane tähele väikesi detaile, teeb n-ö hooletusvigu
  
• teeb vastumeelselt vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid
  
• ei tule toime oma tegevuse ja tööülesannete planeerimisega
  
• kaotab sageli oma asju, sest ei pane tähele, kuhu need unustas
  
• on igapäevases tegevuses halva mäluga
  

5. Hüperaktiivne laps erinevatel eaperioodidel ja
erinevates keskkondades
5.1 Imikuiga
Imikueas on hüperaktiivne laps sageli erutatud ning närviline. Talle meeldib, kui ema viibib pidevalt tema läheduses. Niipea kui ema rahunenud ja uinunud lapse voodisee paneb, tõstab see kisa . Iga natukese aja tagant kontrollib ta, kas ema on ikka olemas ja reageerib kiiresti tema kutsele.
Kehalised oskused arenevad mõnikord kiiremini kui eakaaslastel. Vahetevahel hakkavad hüperaktiivsed lapsed iseseisvalt kõndima isegi 8- kuulselt. Niipea kui laps on “jalad alla saanud“, hakkab ta tegutsema pigem jooksujalu. Teda peab pidevalt valvama ega tohi hetkekski üksi jätta, vastaseljuhul võib mõni õnnetus juhtuda.
Tähelepanupuudulikkusega hüperaktiivsuseta laps ei torka imikueas millegagi silma. Ta võib olla omaette nohistaja, kelle kohta vanemad ütlevad, et nad lapse olemasolu tähelegi ei pane.
5.2 Väikelapseiga
Väikelapse eas jätkub hüperaktiivset last piltlikult öeldes igale poole. Ta ärkab hommikul vara, uut päeva tervitades, kuigi eilne uinumine venis võibolla hilisele õhtutunnile. Peale ärkamist on ta kohe valmis tegutsema. Pisut tunneb ehk huvi oma mänguasjade vastu, kuid tavaliselt kipub laps võtma neid asju, mida võtta ei lubata. Kõige enam köidavad nägemisulatuses olevad esemed- asugu need põrandal või kapi otsas. Täiskasvanu korraldused või keelud ei mõju sageli üldse- laps ei pane neid tähelegi. Kui ta hetkeks kuuletubki, on need mõne aja pärast ununenud.
Impulsiivsena tormab laps õues mängides samamoodi jooksujalu maailma uurima , arvestamata ohte , mis teda tabada võivad. Liikumise kohmakuse tõttu võib laps sageli komistada ja kukkuda .
Õues mängivaid lapsi nähes, ei jää ta nende mängu vaatama, vaid tormab kohe mõtlematult keset mängu.
Nähes täiskasvanuid omavahel juttu vestmas, sekkub ta kohe, kui temal on midagi tähtsat öelda. Suhetes teiste lastega on hüperaktiivne laps kannatamatu ning valmis kohe reageerima , kui talle tundub, et teine valesti käitus.
Vähese tähelepanuvõimega laps jätab rahuliku unistaja mulje. Ta ei ole tülikas ega impulsiivne, kuid jätab paljud talle antud korraldused täitmata, sest ei pannud neid tähele. Lapsele kuulunud esemed ununevad alalõpmata kuhugi, kust ta neid pärast otsida ei mäleta. Tema tegevuses on vähe sihikindlust ja püsivust- ühte mängu lõpetamata alustab uut. Mänguasjad ununevad sinna, kus eelmine kord mäng pooleli jäi. Tähelepanupuudulikkusega laps võib jätta lapsiku mulje, kuna tahab mõnusalt mängumaailmas tegutseda. Järjepidavust nõudvate kohustuste täitmine ei õnnestu ilma pideva meeldetuletamiseta.
5.3 Lasteaias
Lasteaias on hüperaktiivne laps tormakas, liikuv, ülearu uudishimulik , ei allu kasvataja korraldustele. Impulsiivsuse tõttu tahab ta ühistegevuses tegutseda kohe, oma järge ootamata. Tunnitöös ei pane ta täpselt tähele, kuidas on vaja ülesannet täita. Ta küsib korduvalt üle, nõuab, et kasvataja talle pidevalt tähelepanu osutaks. Alailma kaovad sokid, kindad või teised esemed. Lõunase puhketunni ajal on raskusi voodis püsimisega või uinumisega.
Ühismänugus tahab hüperaktiivne laps olla kõige tähtsam, mis tõttu võib olla teistele tüütu mängukaaslane ja teda püütakse vältida. Kindlaid sõpru ei kujune, kuna hüperaktiivne laps tüdineb kõigist ja kõigest. Seetõttu võib selline laps tunda end teiste poolt tõrjutuna, kuid samas kaebleb ta alailma, et teised teda kiusavad.
5.4 Kooliiga
Kooliealine hüperaktiivne laps tuleb sageli koju märkustega päevikus. Ülemäärase aktiivsuse tõttu ei suuda ta tunnis rahulikult istuda, segab õpetajat ja kaasõpilasi, unustab koju kooliasju või tormab ringi vahetundides. Koolikott lendab toanurka ning kui riiete vahetamine meenub, siis seljast võtud riided jäävad vedelema sinna, kus need seljast võeti. Koolitööde tegemine on viimane, mida hüperaktiivne laps vabatahtlikult tegema asub.
Enne tehakse kõike muud ja kui kord õppimiseni jõuab on väsimus juba suur, et enamasti selgub, et päevikusse on märgitud vaid mõned õppetööd. Vanemates klassides kasutab laps olukorda ära- ta lihtsalt jätab märkimata, et poleks võimalust õppetööd kontrollida. Koduste õppetükkidede tegemine möödub harva ilma “kodusõjata“.
Algklassides paneb laps end kirja paljudesse huvialaringidesse, kui tüdineb igaühest neist peale mõnda nädalat või kuud. Püsivaid sõpru pole, kuid sõbruneb kiiresti uute tuttavatega. Täpsust kojutuleku lubadustest kinnipidamisel on mõtetu oodata. Korduvalt antud lubadused end parandada jäävadki lubadusteks.
Vähese tähelepanuvõimega laps jääb õpetajale silma sellega, et unistab tunnis , kaotab järje, unustab alalõpmata vajalikke kooliasju koju. Vihikutes on n-ö hooletusvigu- mida töö lõpupoole, seda rohkem. Laps noogutab täiskasvanute jutule vastuseks , kuid võib-olla pani kogu jutust tähele ainult esimese lause.
Kooliasjad näevad välja korratud, sest lapse jaoks ei ole tähtsust, kuidas või kuhu ta nad paneb. Vaimset pingutust nõudvat tegevust püüab laps vältida ja asub kooliülesandeid täitma viimasel minutil, peale täiskasvanu meeldetuletust. Ühekordsest lugemisest näib lapsele piisavat, kuid hiljem ei suuda ta loetud meenutada ja iseseisvalt jutustada. Meelsamini tegeleb laps ükskõik millega õppimise asemel. Kokkulepped ununevad kiiresti.
5.5 Koolis
Koolis suudab hüperaktiivne laps keskenduda tunnis toimuvale lühikeseks ajaks, paremal juhul 20-30 minutiks. Ta niheleb pidevalt või jääb mõneks ajaks unistama ega pane tähele, mida õpetaja räägib. Ta vaatab aknast välja, uurib, mida tagumine naaber parasjagu teeb jne. Kui pingis istumine tüütuks muutub, kõnnib ta klassist välja, segab teisi, ei kuuletu õpetajale. Kirjalikes töödes on laps hooletu, kontrolltööd tehes on hüperaktiivne laps esimene, kes töö ära annab, et vabaneda sellega vaimsest pingutusest. Sageli on õppetööd tegemata või osaliselt tehtud.
Õppevahendid ununevad koju. Iseseisva töö vähese planeerimise tõttu vajab ta õpetajapoolset suunamist töö alustamisel. Tunnitöö ajal hõigub kõvahäälselt vastuseid kohapealt , andmata teistele võimalust vastamiseks. Vahetunnil tormab esimest kellahelinat kuuldes, on rabelev, tormakas ja liikuv. Satub sageli teiste lastega konfliktidesse.
5.6 Noorukiiga
Noorukieas on hüperaktiivsusele iseloomulikud tunnusjooned taandunud. Kolmandikul lastest on kujunenud suhtlemisprobleemid või käitumishäired. Nad ei pea lugu autoriteetidest, ei allu tavapärastele käitumisreeglitele, satuvad sageli kaklustesse ning konfliktidesse eakaaslastega. Noorukid on sageli kampade liikmeteks , suitsetavad, tarbivad alkoholi ja ka narkootilisi aineid, osalevad antisotsiaalsetes (ebaühiskondlikes) tegudes. Uuringud näitavad, et antisotsiaalne käitumine kujuneb sagedamini noorukitel, kes on tundnud tõrjuvat suhtumist lähedaste, eakaaslaste või täiskasvanute poolt. Seda püütakse varjata ülbitsemise, reeglitest mitte kinnipidamise jm sellisega. Hüperaktiivsuse iseärasusi võib nooruk ise ja temaga kokkupuutuvaid isikuid olla õppinud tasandama.
Energilise oleku tõttu võivad olla noorukid vastassoost eakaaslaste seas populaarsed , nad tunduvad küpsemad, julgemad, aktiivsemad ja riskivalmivamad.
Tähelepanupuudulikkusega noorukid suudavad reeglitele paremini alluda, kuid edukat õppimist takistavad varemloetud iseärasused.
6. Kuidas käituda hüperaktiivse lapsega?

• Liidriks saamine- näidata lapsele, et sa mõistad teda, kuid jääd samas liidripositsioonile. Vajadusel püüda taastada kaotatud vanemaroll ja olla lapse suhtes empaatiline ning kasutada last respekteerivat sõnavara.
  

• Kindel päevaplaan- vanema ülesandeks on aidata last tema maailmapildi korrastamisel. Hüperaktiivsetele lastele sobib piiride ja kindlate reeglitega kasvatus, kus oma osa on kindlal päevarütmil ja -rutiinil.
  

• Ãœhtsete nõudmiste järgimine kodus, koolis ja lasteaias- see on oluline sellpärast, sest ühesusgused sotsiaalsed nõudmised tekitaks lapses edaspidise harjumuse neid täita ka ilma täiskasvanu korralduseta.
  

• Konkreetselt ja arusaadavalt sõnastatud nõudmised- lapsele on vaja selgeks teha peres valitsevad reeglid ja nõudmised, kuid jätta talle nende piirangute raames ka tegutsemisruumi.
  

• Käitumise korrigeerimine- käitumist korrigeerivad nõudmised peaksid olema lihtsad ja lühikesed. Sama juttu tuleks korrata , enne kui see mõjuma hakkab. Sõnumi edastamisel luua olukord, kus laps sind kuulab. Vaadata lapsele otsa ja näidata oma kehahoiakuga, et talle öeldav on oluline.
  

• Anna lapsele teada, mida tema käitumine teistes inimestes esile kutsub- aeg ajalt tuleks seda teha, kuid konkreetselt ja lühidalt. Tuua alati välja ka lapse soovitud käitumine.
  

• Tunnete õpetamine- küsida võib lapselt selle kohta, mida inimene tekkinud olukorras võiks tunda või näiteks filmis, miks mõni inimene on kurb, rõõmus või vihane .
  

• Väldi lapse ülesstimuleerimist- tähtsate peresündmuste, väljasõitude ja külas käikude puhul tuleks laps valmistada toimuvaks juba ette eelmisel päeval, andes seletusi saabuvate külaliste, sündmuste ja elumuutuste kohta.
  

• Füüsiline kontakt ja silmside lapsega- selles olukorras tuleks sälitada neutraalsust ja aktsepteerida lapse soove. Kerge puudutus või õlgadest kinnivõtmine, aitab lapsel tähelepanu paremini koondada. Hoida silmsidet tihedamini, andes teate “Tean, et oled siin, arvestan sinuga ja ootan sinult sama“, siis edastada sõnum neutraalselt ja lühidalt.
  

• Neutraalne aeg reageerimiseks- anda lapsele neutraalselt aega, et tähelepanu ühelt tegevuselt teisele suunata. Selline varuaeg võimaldab lapsel muutuva situatsiooniga paremini kohaneda.
  

• Olukorra lahendamine probleemi ennetamise teel- käitumise ennetamine on lapsele ja tema vanemale sageli kergendav asjaolu, näiteks võiks last julgustada probleemiolukorrast lahkuma (oma tuba).
  

• Luba lapsel üksinda jääda- vahel soovib laps üksi jääda, sel juhul võiks lapsele mõista anda, et austatakse tema tahtmist ja konflikti lahendamine edasi lükata.
  

• Anna lapsele konkreetseid tööjuhiseid- anda lapsele tööülesanded konkreetses sõnastuses ja lühidalt. Võimalusel kontrollida, kas laps sai öeldust õigesti aru.
  

• Püüa tekitada käitumises väikesi muutusi- püüelda tuleks väikeste muutuste poole etapiviisiliselt , näiteks nii, et riidedki riputaks kohale, selle asemel, et mööda tuba laiali visata . Püüda saavutada üks muutus korraga.
  

• Mõjukas karistamine, kiitmine ja planeeritud autasud- last oleks õige kiita vahetult peale tegevust. Vähest võiks kiita ka selle eest, et ta oma asjadega rahulikult tegeleb. Autasu tuleks anda konkreetse ülesande eduka sooritamise eest. Karistusel on alati sümboolne tähendus, selle mõjususe saavutamiseks on tähtis säilitada neutraalsus . Määrav ei ole karistuse raskus, vaid suhtumine.
  

• Soojus , mängulisus ja huumor suhetes- laps vajab arenguks vanemate ja lähedaste inimeste soojust suhetes, vahest aitab probleemi lahendada just väike nali, kuid seejuures tuleks oma põhinõudmistele kindlaks jääda.
  

• Püüa leida aega lapsega koostegutsemiseks- leida vähemalt 15minutit 2-4 korda nädalas, et teha midagi koos, mis mõlemale rõõmu valmistaks (pallimäng, jalutuskäik vms).
  

• Õpeta last oma käitumist jälgima- vanema ülesandeks on lapsega mitte pahandada , vaid läbi rääkida ja arutada kõik sündmusega kaasnevad tegevusaktid. Julgustada last rääkima erinevate küsimuste abil n “Kuidas sa oleksid võinud seda teistmoodi teha?“. Arutluse käigus õpib laps vanema abiga oma tegevust paremini planeerima ja leiab edaspidiseks sobilikumad tegutsemis variante .
  

• Õpeta last endaga sisekõnet pidama - õpetada last enne mingi tegevuse asumist tegema pausi, et enese käest küsida “Mis see on, millega ma praegu tegelema hakkan? Kas see on vajalik tegevus?“
  

• Õpeta last oma aega planeerima- arutada lapsega läbi, kuidas ta võiks paremini toime tulla oma kohustuste ja vaba ajaga .
  

• Õpeta last oma mälu kontrollima- teha meeldetuletavaid sedeleid, mida riputada vajalikele kohtadele ( peeglile , söögilauale või õppimislauale).
  

• Konkreetsete oskuste õpetamine- tõhusam meetod on käitumise ettenäitamine ehk mudeli loomine vanema poolt. Last tuleks julgustada suhtlema ning anda talle konkreetseid oskusi, kuidas ühes või teises olukorras käituda.
  

• Iseseisvuse soodustamine- anda lapsele võimalus ka ise otsustada ning proovida. Kõiki elu situatsioone ei suuda vanem ette näha.
  

• Kunsti ja muusika kasutamine- kasutada mitmeid loovust arendavaid kunstivahendeid, tunnetuse arendamiseks sobivad nii sildad kui ka karedad materjalid. Muusika mõjub rahustavalt, mis soodustab kontsentreerumist ja õppimisvõimet.
  

• Laps peab oma häirest teadlik olema- lapsele tuleks vanusele vastavas keeles selgeks teha tema häire iseloomu ja seda selgitada. Samuti peaks ta teadma , mis on tema paremaks toimetulekuks vajalikud vahendid ja võimalused.
  

• Koostöö kooliga- parim viis on õpetajaga teha koostööd. Kooli ja kodu ühised arusaamad teevad lapse elu kergemaks ning võimaldavad tal paremini toime tulla.
  

Kokkuvõte
Hüperaktiivsete sümptomitega lapsed on võimelised õppima ja arenema nii, nagu kõik teisedki lapsed, aga nad vajavad eritähelepanu, teadmisi ja oskusi, et laps areneks eakohaselt ning õnnelikult. Kodu ja lasteasutuse koostöö alushariduses lähtub lapsest ja on suunatud tema kasvukeskkonna kujundamisele. Hüperaktiivne laps vajab tunnustust, oluliste inimeste lähedust, mõistmist ning palju armastust ja tähelepanu. On oluline, et nii õpetajad kui ka lapsevanemad tunnustaksid üksteise pingutusi ja on üksteisele alati olemas.
Kasutatud kirjandus:
“Hüperaktiivne laps“- abiks vanematele ja pedagoogidele
Koostanud : M. Roomeldi, A. Susi , L. Metsis, R. Kõrgesaar, L. Haldre