H�perkineetilised h�ired (1)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
III ST I KÕ
Kaidi Toropov
Nõuandeid hüperkineetilise häirega lapsele, lapsevanemale ja õpetajale/kasvatajale
Referaat
Aineõpetaja: Mari Viik
Mõdriku
2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 2
Hüperkineetilised häired 3
Iseloomulikud tunnused 5
Võimalikud tekkepõhjused 6
Hüperkineetilise häirega lapsed 7
Hüperkineetilise häirega laste vanemad 9
Soovitusi vanematele 11
Hüperkineetilise häirega laste õpetajad/ kasvatajad 12
Soovitusi vanematele lasteaia ajaks 13
Soovitusi vanematele kooli ajaks 13
Soovitusi õpetajale 15
Kokkuvõte 17
Kasutatud kirjandus 18
Neist internetiallikad 19

Sissejuhatus

Mõistetega „hüperkineetilisuse sündroom“, „hüperkineetiline häire“ või „hüperaktiivsus“ rõhutatakse esmajoones lapse pidevat nihelemist ja ohjeldamatut rahutust.
Hüperkineetilist sündroomi peetakse rahvusvaheliselt enim uuritud häireks lastepsühhiaatrias, aja jooksul on avaldatud üle 6000 uurimuse. Sümptomite mitmekihilisus, tõusude ja mõõnadega kulg ja erinevad lisahäired, mis võivad esineda, põhjustavad spetsialistide, eriti pedagoogide hulgas väga erinevaid hinnanguid ja liigitusi. Endiselt püsib kangekaelselt oletus, et lapse arengut mõjutab ennekõike keskkond.
Viimasel ajal on ka Saksamaal kerkinud küsimus, kas hüperaktiivsete laste arv on järsult kasvanud või on ehk kõik lapsed rahutumaks läinud. Skeptikud avaldavad arvamust, et võib-olla on nüüd välja mõeldud moediagnoos, et säästa vanemaid arvamusest, nagu oleksid nad oma lapsi valesti kasvatanud.
Selgelt teistest erinevad lapsed liigitatakse aga järjest nobedamini raskestikasvatavateks ja erikooli vajavaks. Samas vaieldakse selle üle, kas sündroom on haigus või puue , kas sekkuma peaksid pedagoogid , psühholoogid või meedikud.
Pregune segadus mõistetes näib mõnikord olevat peaaegu niisama suur kui segadus laste sümptomite endaga. Kuigi paljud selle häirega inimesed tulevad elus hästi toime, mõned siiski piinlevad enesesüüdistuste käes ja kannatavad suur impusiivsuse, unustamise, suhtlemisraskuste ja lüüasaamishirmude all (Neuhaus 2001).

Hüperkineetilised häired

Viimastel aastatel on aktsepteeritud ka diagnostilise nimetuse tähelepanupuudulikkuse sündroom kasutamine kuna lapse käitumise aspektist on tähelepanuhäire seisundi üheks põhitunnuseks.
Hüperkineetilised häired tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse seda 8. – 10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. Seda esineb poistel 5-10 korda sagedamini kui tüdrukutel, kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime, mis avalduvad:
1) küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata (avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuse, laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi);
2) desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus (liigne ringijooksmine, hüplemine, toolilt püstitõusmine jne., olukordades , kus oleks vaja rahulikult istuda; ülemäärane jutukus ja käratsemine või pideva nihelemine ja väänlemine.
Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. Hüperkineetiliste häiretega võib kaasneda ka muid psüühika- ja käitumishäireid.
Hüperkineetiline laps on sageli:
1) hoolimatu ja impulsiivne ,
2) temaga juhtub sageli õnnetusi ning
3) pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib ta kergesti distsipliininõuete vastu.
4) Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega,
5) teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud,
6) reeglina esineb neil hälbeid ka kognitiivsetes protsessides; sageli kaasnevad lugemis- ja/või muud õpiraskused,
7) teistest lastest sagedamini täheldatakse ka motoorse ja kõne arengu pidurdust.
Sekundaarseteks komplikatsioonideks võivad olla:
8) sotsiaalse suhtlemise häired ja madal enesehinnang.
Hüperkineetilised häired kattuvad oluliselt teiste käitumishäirete, näiteks sotsialiseerumata käitumishäirega. Käesoleval ajal võimaldavad uurimisandmed siiski eristada grupi lapsi, kelle kliinilises pildis on põhiprobleemiks hüperkineesia.
Käitumishäire sümptomid ei välista ega kinnita põhidiagnoosi kriteeriume, kuid nende olemasolu või puudumine võimaldab eristada põhidiagnoosi raames alajaotusi.

Iseloomulikud tunnused

1. Motoorne ja käitumuslik hüperaktiivsus
-s.t. laps ei suuda paigal istuda, lahkub sageli oma kohalt, jookseb ja ronib palju, ei oska vaikselt mängida, on alati tegevuses, räägib palju.
2. Halb tähelepanu maht, piiratud kontsentratsioonivõime
3. Tähelepanu kergesti kõrvalejuhitatavus, hajutatavus
- s.t. on lohakas , hooletu, ei lõpeta alustatud tegevust, näib, et ei kuule sageli, ei jälgi instruktsioone, on raskusi organiseerimisega, esineb vastumeelsus tegelda asjadega, mis vajavad püsivust, unustab, on hajameelne.
4. Õppimisraskused
- kusjuures intellekt on normis, üle keskmise või veidi alla keskmise.
5. Impulsiivne käitumine
- s.t. vastab küsimusele enne kui see on täielikult esitatud, ei suuda järjekorda oodata, katkestab teisi sageli, on kannatamatu, kärsitu, tegutseb enne kui mõtleb, ei suuda lõpetada alustatud tegevust.
6. Unehäired
eriti iseloomulik on varane ärkamine, motoorne rahutus ka unes.
7. Halb frustratsioonitaluvus
- emotsionaalselt labiilne, ärrituv, reageerib vihapursetega.
8. Kohmakus
- avaldub riietumisel, kõndimisel, jooksmisel, samas on mõned lapsed väga osavad, vahel esineb hüperkineese ( tahtmatuid lisaliigutusi).
9. Kõnehäired
on tavaliselt kerged - vähene sõnavara, sõnaleidmise raskused.
10. Sotsiaalne kohanematus
- raskused sõprussuhete kujunemisel, teistega mängimisel, reziimiga kohanemisel.
Mitte igal lapsel ei avaldu kõik eespool nimetatud jooned.

Võimalikud tekkepõhjused

Üks lähenemisi sellele on järgmine:
- Orgaanilised / neuroloogilised põhjused - tegurid (nt. hapnikupuudus, verevarustuse häired, läbipõetud haigused), mis toimivad lapsele looteeas või sünni ajal. Lapsel võib avalduda lisaks eelpool toodule ühe kehapoole kerge halvatus , jalgade spastilisus vm. neuroloogiline leid.
- Küpsuslik - konstitutsionaalne põhjus - s.o. pärilik eelsoodumus. Peres esineb sugulastel (eriti meesliinis) sarnast käitumist, mis ajaga paraneb. Neil lastel ei ole närvisüsteemi kahjustust ega emotsionaalseid probleeme, esineb vaid varasest lapseeast hüperaktiivsus.
- Emotsionaalne häire - esineb psühhosotsiaalne stress (kodus või koolis). Nende laste käitumine ja aktiivsus on muutlikud (nt. vaikne kodus ja üliaktiivne koolis või vastupidi). Vaatamata heale intellektile koolis läbikukkuv laps võib reaktsioonina hakata hälbivalt käituma. Mõned depressiivsed lapsed (eriti poisid) võivad enesessesulgumise asemel muutuda üliaktiivseks.
Seetõttu on vajalik nii neuroloogiline kui psühholoogiline uurimine (võimalikud emotsionaalsed häired ja probleemid, intellekt, vasaku-parema poole eristamine, mis hüperkineetilise häire puhul võib olla raske, arengu skriinimine koolieelikutel, käitumise jälgimine erinevates olukordades).

Hüperkineetilise häirega lapsed

Peaaegu kõik lapsed käituvad oma arengu vältel vahel halvasti. On olukordi , kus laps ei saagi teisiti käituda kui probleemselt. Miks ühel lapsel kujuneb välja käitumishäire ja teisel mitte? Milline on normaalne ja milline ebanormaalne käitumine? Millal on õige aeg spetsialisti poole pöördumiseks?
Mida noorem laps, seda rohkem annab ta oma rahulolematusest ja probleemidest märku käitumisega. Teatud vanuses tal veel puudub vastav sõnavara ning oskus probleeme teistmoodi väljendada.
Käitumine on ainult jäämäe tipp. Põhjusi tuleb otsida nii lapse isiksuse eripärast, vaimsest võimekusest, tema vajadustest kui ka teda ümbritsevate inimeste käitumisest. Laps õpib käitumist vanemlikku käitumist jälgides, aga ka oma kogemuste põhjal. Käitumisprobleemid võivad seega tuleneda valesti õppimise kogemusest või moonutatud ja vale info põhjal tehtud järeldustest, mistõttu käitumine ei saagi sobilik olla. Probleemset käitumist võib põhjustada ka sotsiaalse kompetentsuse puudulikkus, mis koosneb sotsiaalse situatsiooni lugemisoskusest, situatsioonile sobivalt käitumisest.
Hüperaktiivne häire on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus.
Hüperaktiivse häirega lapsele on iseloomulik:

• nii kodus, koolis kui ka mängides on tal raskusi mingi tegevuse lõpuleviimisega – ta hüppab ühelt tegevuselt teisele;
  
• ta ei näi kuulvat midagi, mida talle öeldakse, ei jälgi õpetajat, segab tundi;
  
• tegutseb mõtlematult, on äärmiselt aktiivne, jookseb või ronib pidevalt; isegi magades on väga rahutu ;
  
• vajab pidevat ja otsest järelvalvet, tal on tõsiseid raskusi, et oodata oma järge mängus või grupitöös;
  
• ei saa pikemat aega paigal istuda, aina niheleb, lahkub pidevalt oma kohalt, ei suuda tundi lõpuni oodata;
  
• on hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi. Pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu võib ta kergesti korranõuete vastu eksida, suhetes täiskasvanutega on laps pidurdamatu, eale mittevastava distantsitundega, vähese tagasihoidlikkusega;
  
• ei suuda vaikselt mängida, on alati tegevuses, räägib liiga palju, teiste laste seas ebapopulaarne, tõrjutud;
  
• koolis lohakas ja hooletu, ei lõpeta alustatud tegevust;
  
• avaldab vastumeelsust tegutsemiseks ülesannetega, mis nõuavad järjepidevust ja püsivust;
  
• on hajameelne, hoolimata korduvatest meeldetuletustest unustab igapäevased toimingud ;
  
• laps võib olla äärmiselt impulsiivne, vastab küsimustele enne, kui need on lõpuni esitatud;
  
• tema tegevus on ebajärjekindel, moodustades sageli poolelijäänud tegevuste jada.
  

Hüperkineetilise häirega laste vanemad

Vanemad vajavad üksikasalikku informatsiooni häire enda ja selle tagajärgede kohta ning peavad olemasolevad asjaolud , kannatusi täis mineviku ja tulevikuväljavaated enda jaoks selgeks mõtlema.
Vanemad peavad jõudma äratundmisele, et nende laste kasvatamine kujutab endast väljakutset, mis kulutab ühest küljest närve, teisest küljest aga muudab tugevamaks. Tee on veel väga okkaline, sest lapse keskkond seab vanemad ikka ja jälle sellega silmitsi, et haigust ju üldse ei olevat, et nad olevat ise süüdi ja et nad tahtvat diagnoosi ainult vabandusena kasutada.
Raske on ka jõuda arusaamiseni, et ikka jälle tuleb uuesti arvestada üllatustega lapse poolt. Piire katsetatakse kogu aeg, laps ei suuda oodata, pidevalt tuleb talle midagi pähe.
Ilmselt kõige raskem hoiakumuutus on see, et vanemad peavad endale selgeks tegema, et nad peavad veel kaua lapse suhtes „järelevalvefunktsiooni“ täitma, seda teadmisega , et selles funktsioonis võideldakse nende vastu kaua ja püsivalt. Vanem, kes selle ülesande endale võtab, peab teadma ja veendumusele jõudma, et see võitlus käib ainuüksi tema isiku selle rolli vastu ja mitte tema kui terviku vastu.
Vanemad peavad täielikult loobuma kaasaaegsest pedagoogilisest seisukohast , et lapsele tuleb varakult ta iseseisvus anda ning lasta tal omal vastutusel küpseks saada ja kasvada.
Laps/nooruk vajab oma tegevuse, oma mõtete kajastumiseks ja peegelduseks positiivset ja korrigeerivat kontakti keskkonnaga, sest sündroomist tingitult peab ta eneseregulatsiooni ja –organiseerimist alles vaevaliselt õppima.
On raske sellega arvestada, et tegelikult tuleb kogu igapäevaelu ära planeerida ja ära liigendada – ka nädalalõpud ja vaheajad , sest muidu satub laps/nooruk mingisesse „pöörisesse“, mis suure tõenäosusega toob kaasa tugevaid konflikte.
Need lapsed ja teismelised vajavad oma vanemaid ööpäev läbi, kogu lapsepõlve aja. Tuleb loobuda oma soovunelmatest, kuidas tahaks oma last ideaalselt kasvatada.
Põhjusel, et igas kasvatustöös on suhted lausa hädavajalikud, on tungivalt vaja vanematele abi pakkuda. Aidata neil mõista, et laps vajab vähemalt üht inimest elus, kes temasse usub ja kes võtab enda kanda toetava ja positiivse kaaslase rolli.
Vanemad pole selleks tihti võimelised või pole veel võimelised, nad on probleemile liiga lähedal, liiga kaasa tõmmatud, liiga haavatavad. Siis on hädavajalik leida perekonnaringist või väljaspoolt seda vastav isik. Lapsel/noorukil on nüüdisaegses keskkonnas tõesti raske vastu pidada ja mitte julgust kaodata.
Vanemad tunnevad reeglina oma laste häid omadusi küll, vajavad aga tihti abi, et neid vastavalt väärtustada ja rakendada.
Vahel võib lapsele meelega anda ka huvitavaid kohustusi, et ta töötaks õhinal kaasa, mille eest saab teda kiita. Väljakutset esitavad ülesanded on põnevad, motivatsioon kasvab, ühtlasi ka regulatsioonivõime. Isetegemine, millel on positiivne tulemus, teeb uhkeks, lapse eneseväärtustunne kasvab.
Võimalikult vara tuleks märgata andeid tehnikas, muusikas, spordis ja nad välja arendada, ka kui need anded pole kooliedukuse jaoks põhilised. Siin saab aga välja arendada eneseusaldust selle olulise kogemuse kaudu, et laps ikka oskab midagi ja et ta on tähtis. Sellega saab mõjusalt vältida sekundaarhäirete tekkimist.
Tähtis on omada selget reeglistikku kodus. Laps mõistab täiesti reeglite hädavajalikkust, kui ta pole juba ägedale vastuhakule või protestikäitumisele kaldunud. Kui need sisse seatakse ja neist kinnipidamine korralikult sisse harjutatakse, seda otsekohe tasakaalukalt, ilma pideva vaidlemiseta kontrollides, siis suudab laps oma kognitiivsete võimete abil aja jooksul õppida selge signaali peale nõutud ülesannet ära tegema, esialgu toetust vajades ja siis ka iseseisvalt.

Soovitusi vanematele

• ole igapäevastes nõudmistes järjekindel;
  
• koosta kindel päevakava koos lapsega. Ära unusta, et päevakava lapsele tähendab päevakava ka vanemale;
  
• pane päevakava pereliikmetele nähtavale kohale. See võib olla ka piltidena;
  
• suulised korraldused lapsele olgu lühikesed, konkreetsed, arusaadavad, aga "emotsioonideta";
  
• ühtlusta kodu ja lasteaia/kooli nõudmised;
  
• ühtlusta teie kui vanemate ja vanavanemate nõudmised;
  
• kiida last kohe, kui ta midagi hästi tegi. Ära vanu pahandusi meelde tuleta ;
  - kui laps käitub valesti, paku välja parem käitumisviis;
  
• vahel soovib laps peale vihapurset üksi olla, anna lapsele teada, et austad ta tahtmist ja oled nõus konflikti lahendamist edasi lükkama;
  
• laps ei pruugi tajuda, kuidas tema käitumine teistele mõjub. Selgita lapsele tundeid, mida ta käitumine teistes esile kutsub;
  
• vesi rahustab last. Luba tal kraani all või kausis sulistada. Palu tal vahel nõusid pesta;
  
• innusta last tegelema erinevate spordialadega - ujumine , judo, jalgpall. Mõnele sobib ka kalastamine, jalgrattasõit ja toiduvalmistamine;
  
• last rahustab, kui ta saab midagi käte vahel mudida või rebida. Ära pööra sellisele tegevusele liigset tähelepanu;
  
• näita lapsele, et sa teda armastad . Kuna hüperaktiivsel lapsel on palju ebaõnnestumisi ja pahandusi, siis vajab ta vanema toetust.
  

Hüperkineetilise häirega laste õpetajad/kasvatajad

Hüperaktiivsele väikelapsele tekitavad igapäevased tegevused nagu söömine, riietumine, magamaminek, lasteaias käimine tihti riidusid. Ent just igapäevaste tegevuste õppimise kaudu laps areneb ning ta saab teadmise, et tulevikus ise toime tulla.
Vanematel on soovitatav hüperaktiivse häirega last alati julgustada ja tunnustada edusammude puhul. Tegevusi ja situatsioone, kus lastel on olnud raskusi, tuleks järjekindlalt ja korduvalt uuesti harjutada , läbi mängida.

Soovitusi vanematele lasteaia ajaks

• anna lasteaiale informatsiooni oma hüperaktiivsest lapsest;
  
• jaga kasvatajale vihjeid asjadest, mis last köidavad, aitavad;
  
• koosta koos lasteaiaga kirjalik tegevusplaan, kus lepitakse kokku ühised mängureeglid lapse kasvatuses ja hoius . Igapäevaseid tegevusi lasteaia ja kodu vahel on hea teada anda vihiku abil, kuhu kirjutatakse lasteaias toimunud sündmused, mitte märkused;
  
•  aita last sotsiaalsete kontaktide loomisel ja hoidmisel. Tee lapsega koos läbi neid sotsiaalseid olukordi. Seleta, kuidas teiste lastega suheldakse;
  
• teavita last eelseisvast väljaminekust (nt külla, arsti juurde vms). Katseta ja leia oma lapsele sobiv etteteatamise aeg;
  
• varu kõikideks tegevusteks piisavalt aega.
  

Nooremas koolieas on hüperaktiivsed lapsed võrreldes teiste eakaaslastega motoorselt tunduvalt aktiivsemad, seda nii struktureeritud kui vabas tegevuses. Nad on vähem orienteeritud tulemusele, neil on suuri raskusi kestvat vaimset pingutust nõudvate ülesannete sooritamisel. Neil on raske keskenduda rohkem kui ühele stiimulile korraga, seetõttu vajavad nad eakaaslastest rohkem välist organiseerivat abi. Suhetes eakaaslastega tekivad sageli konfliktid, kuna need lapsed ei suuda kinni pidada kokkulepitud mängureeglitest, käituvad väga jõuliselt, seetõttu on nad sageli teiste laste poolt tõrjutud.
Hüperaktiivne koolilaps vajab palju mõistmist, toetust ja kogu kooli personali abi õppimise, käitumise ja suhtlemisega edukaks toimetulekuks.

Soovitusi vanematele kooli ajaks

• Pane laps istuma õpetaja lähedale, et oleks võimalik pidev silmside, pinginaabriks rahulik õpilane, kes pakub talle positiivset eeskuju. Seinad peaksid olema vabad liigset tähelepanu äratavatest materjalidest;
  
• lepi klassijuhatajaga kokku, et ta aitaks jälgida, kas lapsel saavad kõik kodused tööd ja järelvastamiste ajad päevikusse kirja;
  
• lepi lapsega kokku koduste ülesannete tegemise aeg ja reeglid ning muutke need igapäevaseks;
  
• koduste ülesannete tegemine tuleb lapsele sisse harjutada. Õppimist soodustab kindla ajakava olemasolu;
  
• hüperaktiivsele lapsele sobib arvuti. See mitte ainult ei motiveeri, vaid sobib ka tema tajulaadiga - esitab materjali liigendatuna, annab kohest tagasisidet ja ei sõima. Elutuba on arvuti jaoks parim koht, nii saab laps teiste pereliikmetega suhelda. Leppige kokku igapäevase arvutikasutamise aeg;
  
• sea sisse regulaarsed kohtumised õpetajaga ning leidke viise, kuidas teineteist aidata. Teise poole süüdistamine ei aita koostööle kaasa, edu korral proovige pigem teineteist tunnustada;
  
• küsi lapselt, kuidas tal on kõige parem õppida. Laps on ekspert ja teab ise kõige paremini;
  
• lapsevanematel on soovitatav mitte karistada last hüperaktiivsuse häirest tingitud käitumise ja tähelepanuhäirete pärast;
  
• vanemad peaksid püüdma olla võimalikult tihedas kontaktis kooliga , et vajaduse korral pakkuda lapsele tuge tema raskuste puhul.
  

Mõnikord peetakse otstarbekaks, kus see on võimalik, lühendada hüperaktiivse häirega õpilastel tunni, õppepäeva ja –nädala kestvust, asendades selle väikesteks ülesanneteks jaotatud koduse tööga.
Abiks ja nõustajaks hüperaktiivse häirega laste kohtlemisel peab olema kas koolipsühholoogi või kooliarst. Arsti ja/või psühholoogi nõuandeid silmas pidades saaksid vanemad-õpetajad vähendada nende laste negatiivseid käitumismalle, arendada positiivseid käitumisviise. Võimaluse korral tuleks rakendada eriprogrammi järgi õppimist, mis aitaks lapsel teistega sammu pidada, samuti psühhoteraapiat, sealhulgas pereteraapiat. Seejuures on oluline, et lapsevanem, õpetaja, arst või psühholoog selgitaks lapsele tema häire olemuse. Sellest on palju kasu, kui laps teadvustab, et tal on probleeme tähelepanu- ja kontsentratsioonivõimega, sest et ta ei suuda alati vältida liigset impulsiivsust.

Soovitusi õpetajale

• oluline on teada hüperkineetilise häire olemasolust ja väljendustest, mitte segada seda ära kasvatamatusega;
  
• võimaldada lühemad õppimisajad;
  
• vähendada lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise, hajumise riske;
  
• anda võimalusi liikumiseks;
  
• oluline on tunni struktuur ja ülesehitus;
  
• vajadusel kasutada eripedagoogide abi;
  
• rohkem aega jätta kirjalike ülesannete ja tekstide jaoks;
  
• pikad ülesanded jagada väiksemateks osadeks , et laps näeks töö lõppu ja tulemust;
  
• hüperaktiivse häirega õpilane vajaks teistest enam sagedast meeldetuletust, et mingi ülesanne tuleb täita;
  
• võimaluse korral on soovitatav kohandada lapse jaoks koduseid ülesandeid nii, et võetaks arvesse tema individuaalseid iseärasusi;
  
• tagada lapsele struktureeritud õppimiskeskkond;
  
• kasutada lihtsustatud käsiraamatuid;
  
• avaldada tema saavutuste puhul alati tunnustust;
  
• ignoreerida negatiivset käitumist ja vältida taunivat hinnangut sellele niipalju kui võimalik;
  
• vältida puudulike hinnete panekut, mis on põhjustatud hüperaktiivse häirest, näit. halb käekiri, suutmatus võimlemistundides eakaaslastega koos joosta , palli püüda jmt;
  
• üleannetuste puhul mitte seada eesmärgiks andekspalumist, vea tunnistamist vmt;
  
• lubada õpilasel kasutada õppetundide helisalvestamiseks magnetofoni;
  

Tähtis on veel teada, et kuigi üliaktiivsed lapsed on püsimatud ja rahutud, ei tohi neile anda rahustava toimega ravimeid. Häire sel puhul võib veelgi süveneda. Soovitav on pöörduda lasteneuroloogi, psühhiaatri või psühholoogi poole.

Kokkuvõte

Iga püüe hüperaktiivse häirega lapsi ning noorukeid mõistma ja tunnustama õppida tasub ennast ära. Kaootilised, aga armsad , äkilised, aga ka leebuvad, hajevil ja siis jälle täiesti asja juures, on nad mõnikord nagu päike pilvisel päeval. Nad nõuavad oma ümbruskonnalt alati äärmiselt palju, võivad aga täiesti erilisi omadusi välja arendada, kui neid vastavalt toetada.
On väga kurb, et neid lapsi ja noorukeid aidatakse veel nii vähe, kui nad valesti käituvad või koolis aru ei saa.
Loodetavasti muutub suhtumisse neisse peagi. Siis saaks võimalikult vara alata nende mõttekas kasvatus ja toetus, et neid tõsistest sekundaarhäiretest säästa.
Me võime vaid soovida, et ühiselt tegutsevates ravimeeskondades tekiksid ruttu tulemuslikud meetodid, et peresid aidata, selle asemel et neid ebakindlaks muuta, nagu seda kahjuks pahatihti veel juhtub. See pole sugugi viimases järjekorras tingitud spetsialistide kõige erinevamatest hinnangutest ja veendumustest; lisaks sellele näivad nad mõnikord peaaegu omavahel sõdivat. Jääb üle vaid loota, et lühiajalised mõjuvad, „ägedad“ meetodid ei suuda end läbi suruda.
Nende laste ja noorukite jaoks oleks peaaegu muinasjutuliselt ilus, kui koolisüsteemis valitseks diferentseeritus ja töörahu.
Nende laste ja noorukite tänane ümbrus teeb nende elu väga raskeks. Kui nende tajulaad jääb märkamata ja/või mõistmata, kogevad nad oma lapsepõlve ja noorust tihti ebaedukogemustega ja süütunde jadana. Kriitika, moraliseerivad etteheited, haavamised ja solvangud, korralekutsumised kuni psüühilise ja füüsilise väärkohtlemiseni välja on iga päev kogetud reaalsus, mis takistab tunduvalt terve eneseväärtustunde väljaarenemist ja võib viia püsivatele isiksusehäiretele. Karm kest, mille lapsed peavad endale tihti sunniviisiliselt enesekaitseks kasvatama, on väga õhuke. Selle all tuksub väga tundlik, tihti väga leebe, heatahtlik süda, mis igatseb meeldida.
Nii kaua, kui ei ole veel piisavalt levinud teadmisi sündroomist ja sellest, kuidas kasvatajad, õpetajad ja teised asjatundjad peavad hüperaktiivsete lastega ümber käima, on eriti tähtis, et vanemad end ise asjaga kurssi viiksid. Arvastades mitmekülgset ja vastuolulist kirjandust pole see aga lihtne ettevõtmine. Siin võib väärtuslikku abi anda mõni nüüdeks arvukate eneseabirühmade liikmeskond. Seda ka asjatundlike arstide ja terapeutide otsingul .
Asjatundlikult võivad vanemad üleskerkivate probleemide puhul professionaalsetele kasvatajatele kompententseteks vestluspartneriteks muutuda. Nad suudavad siis kergemini toime tulla tihti täiesti õigustamatute süüdistustega. Eelkõige peaksid vanemad õppima lapse positiivseid külgi tähele panema . Samuti tuleb kindlustada vanemate seljatagust, et nad hoiaksid oma lapse poole ja saaksid tänapäeva tihti sallimatus maailmas nende eest välja astuda. Ka hüperaktiivsetel lastel on õigus õnnelikule lapsepõlvele.

Kasutatud kirjandus

Leino.M. 2009. „Probleemsed“ poisid või „vale“ temperment?
Lina.M. 2007. Minu armas hüpi. Viljandi
Neuhaus.C. 2001. Hüperaktiivne laps. Kirjastus „ Kunst “
Sinkkonen.J. 2007. Kasvamine poisina. Kirjastus Varrak. Tallinn

Neist internetiallikad

http://tnk.tartu.ee/0huperkineetilised.html
http://www.elf.ee/680
http://www.ath.ee/est/info
19